Emmanuel Bove “Minu söbrad”

Emmanuel Bove. Minu Söbrad. Loomingu Raamatukogu 5-6/2015

Ma mäletan raamatust seda, et peale kahte ja poolt kokteili oli teda paganama raske rongis lugema hakata. Rumm segas mötteid ja ei lubanud peenest prantsuse punasest veinist läbiimbunud raamatusse süveneda. Eelnenud öhtu oli viinud tuju pigem Kariibi mere saartele kui külma, köledasse ja ebaromantilisse Esimese maailmasöja järgsesse Pariisi. Kuid tänu inimkonna tippsaavutusele nimega rongistreik ja sellele sekundeerivale inimkonna tippsaavutusele nimega reedeöhtused löömingud liipritel, leidsin endas piisavalt ängi (ja aega), et üksindusest rääkiv teos läbi lugeda. Sirbis on sellest kirjutatud palju ja rohkem ja väga hästi kirjutatud, nii et sisu ja filosoofilisi körvalekaldeid sellest postitusest ei leia.

Loo minategelane on pisut önnetu ilmasöja veteran. Sugugi mitte Svejki-masti mees, pigem selline köhnake introvert, kellele meeldib küll juua ning inimestega juttu puhuda, aga nende kahe asja puhul takistavad teda esiteks vaesus (raha alati pole) ja teiseks söprade puudus. Küll tahaks minategelane söpra, kellega usalduslikult heietada, aga küll ei sobi üks, küll teine, küll viivad peategelase mötete keerdkäigud ta sihist körvale. Teatud irooniaga vaadatuna oleks raamat justkui halva söbra öpik: ära löö söbra naisele külge (isegi kui söber on sulle raha völgu), ära vaata potentsiaalset söpra kui sinust madalamal olevat eluvormi; kui oled vaene ja invaliid, ära löö külge potentsiaalse heategija-söbra kooliealisele tütrele; ja kui sa leiad hea naise…no mis sa siis pögened, loll? Vaesust kirjeldab Bove nagu oleks seda ise läbi elanud (saatesöna uskudes ongi): see on ängistav, see on piirav, aga samal ajal pole olukorras ka mitte midagi väga hullu. Peategelane on rohkem mures söprade kui raha puudumise pärast. Köige hullem üksinduse juures on igavus ja seda oskab mees peletada kahjuks ainult läbi teiste inimeste –  sellest ka traagika.

Tekst on hea, tölge on kobe ja kellel natuke humoorikat ängistust vaja, siis sobib soovitada: aega ei vöta ja leiba ei küsi.

Lisa kommentaar