Luigi Pirandello “Sitsiilia sidrunid”

Luigi Pirandello. Sitsiilia sidrunid. LR 2001/ 6-7

Itaalia viljaka kirjaniku lühijutukogu, mis räägib suuremalt jaolt armastusest selle väändunud vormides. Keel on autoril selline nagu ootaks ühelt lobeda sulega 19. sajandi kirjanikult, põnevust pakuvad pilgud Sitsiilia rahva hingeellu.

Kogumikus oli kaks huvitavat lugu, mis rahva minu jaoks avasid ja näitasid, et üks sitsiillane on tavaliselt uhke, kinnismõtete küüsis ja kangekaelne. Nimilugu räägib noormehest, kes saatis oma andeka neiu suurde linna õppima, kust temast kuulus laulja sai. Lühike jutt räägib ära kogu tema elutraagika, mis mõne tunni jooksul aina järsemad pöörded võtab. Teine jutt, “Reis” kõneleb naisest, kes pole kordagi kodukülast välja saanud, on selline arglik ja alalehoidlik. Kõige tipuks tekivad tal vastastikused tunded mehevennaga…aga need ei jõua kohmetutest pilkudest kaugemale ka siis, kui naise abikaasa õnnelikult sureb. Kuid siis avastatakse naisel kasvaja – tuleb sõita kaugesse linna. Naine punnib vastu: ei ole sünnis, mis nüüd tema…Ja siis näeb ta esimest korda maailma.

“Minu naise mees” ja “Kui ma olin hull” jätsid mu suhteliselt külmaks. TAHAD

Miks lugeda:

  • hea kiire lugemine, mõnus hommikukovi kõrvale haugata
  • tahad näha itaalia kirgede tormi
  • tahad hästi palju draamat ja hullumeelsust
  • vajad oma ellu ilusat vanaaegset keelt

Miks mitte lugeda:

  • tahad midagi, mis kauemaks meeltesse püsima jääks – Pirandello lood on pigem sellise suts-ja-valmis moega. Nagu jäätis, mis sulab Sitsiilia päikese käes väga kiiresti.
Advertisements

Dai Sijie “Nagu rändur pilkases öös”

Dai Sijie. Wie ein Wanderer in einer mondlosen Nacht. München 2009

Seda raamatut saaks kõige enam võrrelda sukeldumisega maelstromis. Uju mis sa ujud, aga lõpuks oled ikka spiraalis ja lähed aina sügavamale, kuigi tegelikult on selge, et tegu on ainult veidikese vee ja energiaga. Kui võtta see maelstrom ja panna ta ilusasse, kunstipäraselt kujundatud laekasse, saabki Dai Sijie raamatu kätte.

Sest autor tõmbab häbitult käima kõik klišeed, mis mul hiina kirjanduse osas olid: pisivormid, tuhat intriigi, mis mahuvad omakorda teiste intriigide sisse, veidike nagu matrjoškad. Eksootilised paigad, kus kõik lõhnab korraliku tee, küüslaugu ja tundmatute vürtside järele. Inimsuhted, millel on mitu liini, kõik omavahel lõputult puntrasse aetud, neid omakorda komplitseerimas kummalised mõisted nagu au, kohustus ja esivanemad. Samuti peab paika vana tõde, et autor paneb igasse raamatusse suure osa endast: teades, et autorgi emigreerus 80ndatel Prantsusmaale, pole hiina-prantsuse telg selles raamatus sugugi ootamatu.

Sisu on pealtnäha lihtne: prantsuse neiu õpib 70ndatel Hiinas keelt, tutvub noormehega, kelle isa on prantslane, enamgi veel, prantslane, kes istub Hiinas vangis, kuna on seotud mingi kahtlase kirjarulliga. Arvatakse, et kirjarulliks on üks budismi pühadest tekstidest ja viimati viskas hiina marionettkeiser selle lennukiaknast välja…nüüd tahaks inimesed seda jälle üles leida. Neiu saab teada, mis on seal osaliselt kirja, aga kuna tekst lõppeb kõige ootamatumal ja põnevamal kohal.. Ja siis kaob tema noormees. Edasi uimerdab neiu läbi maailma, muudab elusuunda, mõtleb aina noormehele ja salapärasele kirjatükile – ja siis järsku võtab ta uuesti ja ootamatult jälje üles nagu verekoer.

Raamat sobib kindlasti inimesele, kes armastab kõrvaltegevuse kuhjumist, peeni detaile, viiteid kohalikule kultuurile ja kirjandusele – teisisõnu, kannatlikule lugejale, kes oleks valmis pühapäevakohvi kõrval pool kummalist maailma läbi rändama.

Miks lugeda:

  • saab teada üht-teist kultuurirevolutsiooni, hiinlaste ühiskonna ja mentaliteedi kohta
  • armastad kõrvalliine, mis esialgu – ja ka hiljem – justkui kuhugi ei vii ning täidavad justkui seda eesmärki, et annavad muidu kahtlastele peategelastele sügavust juurde.
  • detailid on lihtsalt hämmastavad ja uskumatud (vihjeks: peategelase isa surmapõhjus kauges Hiina vangilaagris oli üks originaalsemaid, millest viimasel ajal lugenud olen).

Miks mitte lugeda:

  • kui tahad pannkooki suure, kihilise baklaava asemel. Sest see raamat – kuigi omamoodi ja omamoodi huvitav – paneb kannatuse mitmel korral proovima.

Lion Feuchtwanger “Inetu hertsoginna”

Lion Feuchtwanger. Die hässliche Herzogin. Berlin 2013 (esiväljaanne 1923)

Kuna kaks kolmandata ei jää, oli ainult ajaküsimus, millal Feuchtwanger peale “Toledo juuditari” ja “Vale-Nerot” teele satub. Väidetavalt sündis käesolev raamat nii, et Feuchtwanger läks kirjastusele juutide rasket elu kirjeldavat teost pakkuma, aga kirjastus pidas seda liiga raskepäraseks ning tellis midagi ülesehituselt sarnast, temaatikalt aga teistsugust. Nõnda kaevas kirjanik välja loo 14. sajandi kuulsast Tirooli valitsejannast Margaretest, hüüdnimega Maultasch (tähendab otsetõlkes küll midagi inetu suuga seotut, aga tol ajaperioodil pigem liiderlikku naist, vt allpool). Faktidest, lugudest ja väljamõeldistest tiine romaan jutustabki ühe haruldaselt koleda, aga see-eest targa naise eluloo ja vähemalt autori käsitluses on see suurt draamat ja traagikat täis lugu, sest, mõelda, mehed teda ei taha. Ja poliitika ei suju, kuna vastasmängijaks on ilus naine. Noo…ei tea. Lugeda on tõesti tore, sest ajastu ja inimeste kohta saab palju infot ka karakteriseeringud on ka üsna krõbedad, aga samas on raske uskuda, et Margarete, keda ühelt poolt Euroopa targimaks naiseks peetakse, kelle hobi oli poliitika ning kellel noori armukesi jalaga segada oli, nüüd hirmsasti sellest heitus, et armuelu neli aastat noorema esimese mehega ei sujunud (ja kui ei sujunud, viskas ta tolle lihtsalt riigist välja ning asi vask) või et esimese armastuse reetlikkus ta nüüd nii hirmsasti rivist välja lõi. Seda enam, et ta oli kaks korda abielus, lõi edukalt tagasi okupatsioonivägesid, elas üle katku, ehitas riigi mitu korda pärast erinevaid katastroofe jälle üles, nii et Feuchtwangeri “naisterahvas on ikka eriti kahetsusväärne olend, kui ta ilus pole” – käsitlus jääb samas tema enda toodud faktidele tugevalt alla.

Võib-olla jäi okas sellepärast kriipima, et lugesin veidi tänapäva suurt tarkuseallikat wikipediat ja seal on inetule naisele viitava hüüdnime kohta mitu erinevat teooriat (paljud kohanimede/ või esimese, kättemaksuhimulise eksmehe levitatud kuulujuttude tulemus  – too ei suhtunud oma väljaviskamisse teab mis heatatlikult ja lasi igat sorti kuulujutud liikvele) ja Margarete ise kaasaegsete väitel üsna kobe tükk.

Miks lugeda:

  • vahelduseks korralik ajalooline romaan, kus on taustaga kõvasti vaeva nähtud
  • huvitavad karakteriseeringud – loed tegelasest kaks sõna ja kohe tuleb silme ette, missuguse inimesega tegu
  • Margarete (1318-1369) elu & tegevus (kui pidevalt rõhutatav inetus välja jätta) – poliitiliselt tark naine, kes oskas sihte saavutada ja naisvalitsejana suurvõimude vahel laveerida, nii et lust vaadata (faktivigadest tuleb suuremeelselt mööda vaadata, sest tegu on siiski ilukirjandusega)

Miks mitte:

  • kui käib närvidele jutt stiilis “ehitas üles linnad x&y, aga vaata, kui kole ta on” või “peksis oma väikeste valgete kätega riigist välja armee x, aga vaata, kui kole ta on”

Kim Thuy “Ru”

Kim Thuy. Ru. LR 28-29/2014

Halbade tekstide kirjutamine on mu päris ära vaevanud ja raamaturiiulist eemale murdnud, aga lõpuks sain ikka patuga pooleks kanadavietnamlase Kim Thuy poolautobiograafia läbi.

Tõtt-öelda on tegu sellise vormilt väikese, sisult aga suure raamatukesega. Alguses vaatasin, et teksti ennast polegi: paar rida leheküljel ja ongi tillukestest omavahel rohkem ja vähem seotud juttudest koosnev raamat valmis. Kuid juba esimese looga tõmbas endine kassapidaja- õmbleja-advokaat-kokk jutule piirid ette (kitsamalt võttes sõja jalust põgenenud vietnami parema perekonna saatus Kanadas, kes plastikkäevõrus teemanteid uuele kodumaale smugeldas; laiemalt elu viperused ja nendega toimetulek, ühe inimese elu & areng & tema seos perekonna, mälu ja igatsustega) ja tegi seda hästi. Oli aru saada, millest räägitakse, miks räägitakse, aga kogu aeg tuli erinevaid teemasid ja vaatenurki nagu mõnel käänulisel mägiteel.

Kahe lausega on võimalik jutustada terve lugu, panna paika inimese iseloom ja elusaatus. Mõnikord on vähem tõesti parem ja suureks plussiks on ka see, et kuigi põgenikuteema on valus teema (kuidas laps kartis kloaaki uppuda & vaglad mäest üles põgenikelaagrit ründama asusid & väike kullerpoiss ema silme all maha lasti, lugu sellest, kuidas laps oma kodu aknad maha müüma pidi või jutt, kuidas siga kalliks kadunuks lavastati, et teda siis mustale turule müüma minna), siis on Thuyl sisu negatiivsust tasakaalustamas üldinimlik helgusenoot, mis ei lase a) masendusel tekkida ja b) jutul igavaks minna. Pealegi on autoril oskus kujutada sündmusi-stseene miniatuuri täpsusega, aga justkui klaasi all – vaid Vietnami tänavaid kirjeldades tekib see tunne nagu laseks autor lugeja päriselt oma maailma sisse, nägema ja nuusutama. Teised, hullemad asjad hoitakse põnevas, aga turvalises kauguses.