Anchee Min “The Last Empress”

Anchee Min. The Last Empress. London 2008

Niipalju annab internet teada, et tegu on järjekaga: Anchee Min küttis välja ilmatu võimsa bestselleri “Empress Orchid” ja kuna see osutus menukaks ning materjali jäi üle ka, siis kribas sellele käesoleva järje. Mitte et see lugemist segaks.

Tegu on siis minu nukrast säästuversiooni-mõõtu püüdest Hiina viimase keisrinna elust sotti saada. Nukker ja sääst seepärast, et kord reisil olles nägin üht tõeliselt võimast ja head Cixi (Tzu Hsi) biograafiat, aga kuna raamat oli nii suur ja raske, mõtlesin ostmise viimase päeva peale jätta. Ja siis oli see ära ostetud. Aga siis tuli uus reis ja vaata aga vaata – väike taskuraamatu mõõtu teos vaid paari euro eest. Autori nimi kõlas ka tuttavalt ja miskipärast arvasin, et ega see ikka halb olla saa.

Aga raamatute religioonis ei tohi ära unustada, et ootused peavad olema väikesed-väikesed, muidu on pettumused nii suured-suured.

Ja tegu pole isegi halva raamatuga selle nõmedaimas tähenduses. Räägib ta Cixi elust umbes alates sellest punktist, mil vana keiser kärvab ja naine kuidagi pojast mehe tegema peab. Elu Hiina õukonnas on selline, millesugust ei taha eriti vaenlasele ka, aga kuidagi manööverdab Cixi end tippu. Taustaks on igasugused segased ajad: kui Türgi on Euroopa haige mees, siis Hiina on tema Aasia vend ja kõik tahaks temast tükikesi haugata. Jaapan ihub katanat, eurooplased on kavala diplomaatia ja veel kavalamate relvadega ukse ees. Ega see kõik polekski nii hull, aga nagu ikka, on rahvuse hädad rahvuse enda ja iseäranis ahnete ja argade valitsejate enda tehtud ja nii see laevuke sinna huku poole tüürib.

See etapp Hiina ajaloos on ülipõnev ja sellest võiks lugema jäädagi, aga Anchee Min põrutab mitmes osas lati alt läbi. Esiteks, see, et Hiina ajaloos on tegu ülipõneva ajajärguga, tean ma teistelt autoritelt, mitte Minilt, kes vihjab ohkamisi, et “jaa, mingid bokserid siin meil möllavad ja oopiumisõda oli”, aga kogu see sündmustik on ikka nii kehvasti esitatud, et jääb vägisi mulje nagu oleks tegu mingisuguse igava ja tavapärase päevaga hiinlase elus.

Olgu, pole hullu. Järelikult keskendume inimestele ja karakteritele ja maailme sellise loo, et hoia ja keela? Ka siin valmistab autor pettumuse. Lugu on kirjutatud mina-vormis (mis ei pea sugugi halb olema), aga jätab Cixist eriti saamatu naise mulje, kes ainult rahvale teed pakub, soengute ja kalligraafia üle pead vaevab ja kuidas kõik temast nagu üle sõidavad, nii et tema asjadest kuidagi aru ei saa. Kuigi mainib siis tagantjärele, et sai ikka küll, aga no kuidagi ei suutnud ta vedu võtta ja pealegi oli tal käsil hirmus uni, milles ilmutasid talle end ammusurnud sugulased. Pea kogu raamat koosneb suurest vingust ja halast ja selle loo põhjal ei saa ma küll aru, kuidas Cixi üldse sinna troonile jõudis, sest mõjub nagu mõni varajases keskeas tuttav, kes ohkab, et “nii raske on, sai juba elatud kah, nüüd olen vana, ah mis nüüd mina, lähen “Õnne 13″ vaatama”. Nii nagu ma ei näe neist tuttavatest sirguvat sütitavat rahvajuhti, ei näe ma selles raamatus naist, kes kas siis õukonda osavalt manipuleerides või neil lausa mune pihus hoides riike niimoodi juhtis, et sellest veel tänapäevalgi legende räägitakse.

Et tegu on minajutustusega, siis on teos täpselt niisama sütitav kui peategelane…ehk raamat venib nagu tigu tõrvas. Ei saanud seda teistmoodi läbi, kui pidin ta peldikusse viima – seal loed suure hädaga kõike, mis näppu juhtub. Võtan enda jaoks kaasa moraali, et hea raamatu mitteostmist pead sa kibedalt kahetsema.

Miks lugeda:

  • huvitab Hiina
  • naudid lugusid inimestest, kes “surevad kahekümneviieselt, aga maetakse seitsmekümneviieselt”

Miks mitte lugeda:

  • sest mõistlikum on aega investeerida juba samateemalisse wikipedia-artiklisse
Advertisements

Luigi Pirandello “Sitsiilia sidrunid”

Luigi Pirandello. Sitsiilia sidrunid. LR 2001/ 6-7

Itaalia viljaka kirjaniku lühijutukogu, mis räägib suuremalt jaolt armastusest selle väändunud vormides. Keel on autoril selline nagu ootaks ühelt lobeda sulega 19. sajandi kirjanikult, põnevust pakuvad pilgud Sitsiilia rahva hingeellu.

Kogumikus oli kaks huvitavat lugu, mis rahva minu jaoks avasid ja näitasid, et üks sitsiillane on tavaliselt uhke, kinnismõtete küüsis ja kangekaelne. Nimilugu räägib noormehest, kes saatis oma andeka neiu suurde linna õppima, kust temast kuulus laulja sai. Lühike jutt räägib ära kogu tema elutraagika, mis mõne tunni jooksul aina järsemad pöörded võtab. Teine jutt, “Reis” kõneleb naisest, kes pole kordagi kodukülast välja saanud, on selline arglik ja alalehoidlik. Kõige tipuks tekivad tal vastastikused tunded mehevennaga…aga need ei jõua kohmetutest pilkudest kaugemale ka siis, kui naise abikaasa õnnelikult sureb. Kuid siis avastatakse naisel kasvaja – tuleb sõita kaugesse linna. Naine punnib vastu: ei ole sünnis, mis nüüd tema…Ja siis näeb ta esimest korda maailma.

“Minu naise mees” ja “Kui ma olin hull” jätsid mu suhteliselt külmaks. TAHAD

Miks lugeda:

  • hea kiire lugemine, mõnus hommikukovi kõrvale haugata
  • tahad näha itaalia kirgede tormi
  • tahad hästi palju draamat ja hullumeelsust
  • vajad oma ellu ilusat vanaaegset keelt

Miks mitte lugeda:

  • tahad midagi, mis kauemaks meeltesse püsima jääks – Pirandello lood on pigem sellise suts-ja-valmis moega. Nagu jäätis, mis sulab Sitsiilia päikese käes väga kiiresti.

Dai Sijie “Nagu rändur pilkases öös”

Dai Sijie. Wie ein Wanderer in einer mondlosen Nacht. München 2009

Seda raamatut saaks kõige enam võrrelda sukeldumisega maelstromis. Uju mis sa ujud, aga lõpuks oled ikka spiraalis ja lähed aina sügavamale, kuigi tegelikult on selge, et tegu on ainult veidikese vee ja energiaga. Kui võtta see maelstrom ja panna ta ilusasse, kunstipäraselt kujundatud laekasse, saabki Dai Sijie raamatu kätte.

Sest autor tõmbab häbitult käima kõik klišeed, mis mul hiina kirjanduse osas olid: pisivormid, tuhat intriigi, mis mahuvad omakorda teiste intriigide sisse, veidike nagu matrjoškad. Eksootilised paigad, kus kõik lõhnab korraliku tee, küüslaugu ja tundmatute vürtside järele. Inimsuhted, millel on mitu liini, kõik omavahel lõputult puntrasse aetud, neid omakorda komplitseerimas kummalised mõisted nagu au, kohustus ja esivanemad. Samuti peab paika vana tõde, et autor paneb igasse raamatusse suure osa endast: teades, et autorgi emigreerus 80ndatel Prantsusmaale, pole hiina-prantsuse telg selles raamatus sugugi ootamatu.

Sisu on pealtnäha lihtne: prantsuse neiu õpib 70ndatel Hiinas keelt, tutvub noormehega, kelle isa on prantslane, enamgi veel, prantslane, kes istub Hiinas vangis, kuna on seotud mingi kahtlase kirjarulliga. Arvatakse, et kirjarulliks on üks budismi pühadest tekstidest ja viimati viskas hiina marionettkeiser selle lennukiaknast välja…nüüd tahaks inimesed seda jälle üles leida. Neiu saab teada, mis on seal osaliselt kirja, aga kuna tekst lõppeb kõige ootamatumal ja põnevamal kohal.. Ja siis kaob tema noormees. Edasi uimerdab neiu läbi maailma, muudab elusuunda, mõtleb aina noormehele ja salapärasele kirjatükile – ja siis järsku võtab ta uuesti ja ootamatult jälje üles nagu verekoer.

Raamat sobib kindlasti inimesele, kes armastab kõrvaltegevuse kuhjumist, peeni detaile, viiteid kohalikule kultuurile ja kirjandusele – teisisõnu, kannatlikule lugejale, kes oleks valmis pühapäevakohvi kõrval pool kummalist maailma läbi rändama.

Miks lugeda:

  • saab teada üht-teist kultuurirevolutsiooni, hiinlaste ühiskonna ja mentaliteedi kohta
  • armastad kõrvalliine, mis esialgu – ja ka hiljem – justkui kuhugi ei vii ning täidavad justkui seda eesmärki, et annavad muidu kahtlastele peategelastele sügavust juurde.
  • detailid on lihtsalt hämmastavad ja uskumatud (vihjeks: peategelase isa surmapõhjus kauges Hiina vangilaagris oli üks originaalsemaid, millest viimasel ajal lugenud olen).

Miks mitte lugeda:

  • kui tahad pannkooki suure, kihilise baklaava asemel. Sest see raamat – kuigi omamoodi ja omamoodi huvitav – paneb kannatuse mitmel korral proovima.

Lion Feuchtwanger “Inetu hertsoginna”

Lion Feuchtwanger. Die hässliche Herzogin. Berlin 2013 (esiväljaanne 1923)

Kuna kaks kolmandata ei jää, oli ainult ajaküsimus, millal Feuchtwanger peale “Toledo juuditari” ja “Vale-Nerot” teele satub. Väidetavalt sündis käesolev raamat nii, et Feuchtwanger läks kirjastusele juutide rasket elu kirjeldavat teost pakkuma, aga kirjastus pidas seda liiga raskepäraseks ning tellis midagi ülesehituselt sarnast, temaatikalt aga teistsugust. Nõnda kaevas kirjanik välja loo 14. sajandi kuulsast Tirooli valitsejannast Margaretest, hüüdnimega Maultasch (tähendab otsetõlkes küll midagi inetu suuga seotut, aga tol ajaperioodil pigem liiderlikku naist, vt allpool). Faktidest, lugudest ja väljamõeldistest tiine romaan jutustabki ühe haruldaselt koleda, aga see-eest targa naise eluloo ja vähemalt autori käsitluses on see suurt draamat ja traagikat täis lugu, sest, mõelda, mehed teda ei taha. Ja poliitika ei suju, kuna vastasmängijaks on ilus naine. Noo…ei tea. Lugeda on tõesti tore, sest ajastu ja inimeste kohta saab palju infot ka karakteriseeringud on ka üsna krõbedad, aga samas on raske uskuda, et Margarete, keda ühelt poolt Euroopa targimaks naiseks peetakse, kelle hobi oli poliitika ning kellel noori armukesi jalaga segada oli, nüüd hirmsasti sellest heitus, et armuelu neli aastat noorema esimese mehega ei sujunud (ja kui ei sujunud, viskas ta tolle lihtsalt riigist välja ning asi vask) või et esimese armastuse reetlikkus ta nüüd nii hirmsasti rivist välja lõi. Seda enam, et ta oli kaks korda abielus, lõi edukalt tagasi okupatsioonivägesid, elas üle katku, ehitas riigi mitu korda pärast erinevaid katastroofe jälle üles, nii et Feuchtwangeri “naisterahvas on ikka eriti kahetsusväärne olend, kui ta ilus pole” – käsitlus jääb samas tema enda toodud faktidele tugevalt alla.

Võib-olla jäi okas sellepärast kriipima, et lugesin veidi tänapäva suurt tarkuseallikat wikipediat ja seal on inetule naisele viitava hüüdnime kohta mitu erinevat teooriat (paljud kohanimede/ või esimese, kättemaksuhimulise eksmehe levitatud kuulujuttude tulemus  – too ei suhtunud oma väljaviskamisse teab mis heatatlikult ja lasi igat sorti kuulujutud liikvele) ja Margarete ise kaasaegsete väitel üsna kobe tükk.

Miks lugeda:

  • vahelduseks korralik ajalooline romaan, kus on taustaga kõvasti vaeva nähtud
  • huvitavad karakteriseeringud – loed tegelasest kaks sõna ja kohe tuleb silme ette, missuguse inimesega tegu
  • Margarete (1318-1369) elu & tegevus (kui pidevalt rõhutatav inetus välja jätta) – poliitiliselt tark naine, kes oskas sihte saavutada ja naisvalitsejana suurvõimude vahel laveerida, nii et lust vaadata (faktivigadest tuleb suuremeelselt mööda vaadata, sest tegu on siiski ilukirjandusega)

Miks mitte:

  • kui käib närvidele jutt stiilis “ehitas üles linnad x&y, aga vaata, kui kole ta on” või “peksis oma väikeste valgete kätega riigist välja armee x, aga vaata, kui kole ta on”

Kim Thuy “Ru”

Kim Thuy. Ru. LR 28-29/2014

Halbade tekstide kirjutamine on mu päris ära vaevanud ja raamaturiiulist eemale murdnud, aga lõpuks sain ikka patuga pooleks kanadavietnamlase Kim Thuy poolautobiograafia läbi.

Tõtt-öelda on tegu sellise vormilt väikese, sisult aga suure raamatukesega. Alguses vaatasin, et teksti ennast polegi: paar rida leheküljel ja ongi tillukestest omavahel rohkem ja vähem seotud juttudest koosnev raamat valmis. Kuid juba esimese looga tõmbas endine kassapidaja- õmbleja-advokaat-kokk jutule piirid ette (kitsamalt võttes sõja jalust põgenenud vietnami parema perekonna saatus Kanadas, kes plastikkäevõrus teemanteid uuele kodumaale smugeldas; laiemalt elu viperused ja nendega toimetulek, ühe inimese elu & areng & tema seos perekonna, mälu ja igatsustega) ja tegi seda hästi. Oli aru saada, millest räägitakse, miks räägitakse, aga kogu aeg tuli erinevaid teemasid ja vaatenurki nagu mõnel käänulisel mägiteel.

Kahe lausega on võimalik jutustada terve lugu, panna paika inimese iseloom ja elusaatus. Mõnikord on vähem tõesti parem ja suureks plussiks on ka see, et kuigi põgenikuteema on valus teema (kuidas laps kartis kloaaki uppuda & vaglad mäest üles põgenikelaagrit ründama asusid & väike kullerpoiss ema silme all maha lasti, lugu sellest, kuidas laps oma kodu aknad maha müüma pidi või jutt, kuidas siga kalliks kadunuks lavastati, et teda siis mustale turule müüma minna), siis on Thuyl sisu negatiivsust tasakaalustamas üldinimlik helgusenoot, mis ei lase a) masendusel tekkida ja b) jutul igavaks minna. Pealegi on autoril oskus kujutada sündmusi-stseene miniatuuri täpsusega, aga justkui klaasi all – vaid Vietnami tänavaid kirjeldades tekib see tunne nagu laseks autor lugeja päriselt oma maailma sisse, nägema ja nuusutama. Teised, hullemad asjad hoitakse põnevas, aga turvalises kauguses.