Franz Hessel “Salajane Berliin”

Franz Hessel. Heimliches Berlin. Berliin 2007 (esmatrükk 1927)

Esimene maailmasõda on kaotatud, hirmus inflatsioon on üle elatud, aga sakslased otsivad ikka veel oma kohta. Kõik on lahtine, kõik on võimalik, aga samas on see pidetus ka veidi häiriv. Igaühel oleks justkui midagi vaja. Peategelasest noormees mõtleb, kas minna ema kutsel maale talu pidama, kus teda ootab justkui midagi armastuselaadset või siis keskenduda potentsiaalsele vallutusele Berliinis. Ja ega see elu lihtne ole, nagu tõdevad ka kohalikud aadlikud: kui ikka raha pole tuleb – uskumatu – tööd teha. Aga missugust? Võiks justkui diplomaadiks haka, sidemeid nagu oleks. Kuid samas pole see nii huvitav kui too patune Berliin. Seal on poolilm, praegused ja endised armastatud. Naispeategelane jällegi otsib elus seiklusi. Tal on mees, laps ja materiaalne kindlustatus, lisaks on ta ilus ja mees laseb tal ilma probleemideta oma elu elada – teda samal ajal armastades. Kuid tema tahaks reisida ja maailma näha…Ja siis on terve rida inimesi, kellele elu sellisel kujul täiesti meeldib. Noor Venemaalt pagenud vürstrinna töötab päeval kliinikus medõena, loeb kõrgemat kirjandust ja agiteerib miskipärast just kommunistide poolt. Ärimehed tahaksid jällegi finantsiliselt langenud aadli asju maha müüa. Samal ajal hõljuvad üle igasuguste materiaalsete ihade nood vana maailma õilsa mõttelaadi vaimu riismed, mis lubavad vaba käega raha laenata, teist abistada (kui selleks kohustab seisus) ning moraalil moraal olla lasta. Huvitav on stseen abielumehe ja tema naise potentsiaalse noore armukese vahel: see kujuneb lausa selliseks, et vanem mees annab armukadedusest hoolimata noorele lausa ausat nõu.

Ühesõnaga, rahutus vaevab inimesi, kuid suurt midagi keegi selle vastu ette ei võta. Keegi kuhugi ei reisi. Keegi enam mässata nagu ei viitsi. Naine jääb koju oma mehe juurde. Noormees läheb ema farmi. Ärimees läheb äri tegema ja kabarettistid elavad rõõmsalt oma elu edasi.

Miks lugeda:

  • pakub huvi ajastupildina
  • lühike raamat, saab kärmelt läbi
  • tahad näha 20ndate rasket argipäeva kus käidi kohvikust korterisse, korterist kohvikusse ja sealt kabareesse, kogu aeg mingid kohtumised tuttavatega, küll jookseb endine armuke sülle…. puhh, võhmale võtab.

Miks mitte lugeda:

  • ajastu stiil on veidi raskepärane ning tuleb arvestada, et dialooge peavad inimesed veel ajal, mil polnud Facebooki ega nutitelefoni. Neil oli aega rääkida küll, ka pikkade täislausetega. Eks see ole tänapäeva inimesele harjumatu.

Martin Lange “Räuber und Gauner ganz privat: Räuberbanden und die Justiz im 18. und frühen 19. Jahrhundert”

Martin Lange. Räuber und Gauner ganz privat: Räuberbanden und die Justiz im 18. und frühen 19. Jahrhundert. 207 ISBN-13: 978-3828892897 (Vabas tõlkes “Röövlid ja hulkurid eraviisiliselt [vestluses]: röövlijõugud ja õigusorganid 18. ja varasel 19. sajandil”

Martin Lange uurimus käsitleb täpselt seda, mida pealkirjas lubatakse: kuidas toimisid röövlijõugud 18/19 sajandil. Tegu on suuresti arhiiviallikatel põhineva uurimusega, mis püüab leida võimalikult palju ühisnimetajaid nii tolleaegsete röövlijõukude/murdvaraste / nende ühiskonna osas, aga suurepärane on teose puhul see, et Lange uurib neid läbi üksikjuhtumite ja niimoodi ilmneb huvitav tükk mikroajalugu.

Lange kirjeldab paari tol ajal eriti tuntud (Hollandi/Põhja-Saksa alade) röövli, nt Adrian Bosbecki, elu ja kriminaalset karjääri, leides neist humoorikaid üksikasju (nii väitis üks röövel kohtuprotsessil küsimuse peale, miks ta Gentist ära läks, et “selles linnas oli tema maitse jaoks liiga palju röövleid”), isikliku elu draamasid (naisteprobleemid, juhumid, kus naised jõugus oma sõna vaata et rohkemgi maksma panid kui kuulsad röövlid ise), röövlite argipäeva, vägitegusid, nede keelt, hierarhiat (mis Lange järgi on hoopis midagi muud, kui traditsiooniliselt kujutatud kõva käe poliitika), probleeme ja seda, kuidas õigusorganid neisse suhtusid & mil viisil nad kätte saadi.

Huvitav fakt: omavahel nimetasid röövlid jms endid “kocken”/”kokemer” – “klugen” – ehk siis midagi “tarkpea” sarnast.

Kokku annab see päris ilusa algmaterjali teemaga tutvumiseks.

Miks lugeda:

  • tahaks teada saada, kuidas röövlid/vagabundid 18/19 saj tegutsesid, aga pole ise võimalik arhiivist kohtuprotokolle välja kaevata
  • otsid midagi ülevaatlikku/sissejuhatavat röövlikultuuri kohta

Miks mitte lugeda:

  • kui teema huvitab, peaks see kõik probleemid üles kaaluma.
  • valim on võetud võrdlemisi piiratud alalt, võrdemisi piiratud arvu uurimisobjektidega ning Lange ei loo võrdluseid/ seoseid teiste Euroopa piirkondadega

 

Lion Feuchtwanger “Inetu hertsoginna”

Lion Feuchtwanger. Die hässliche Herzogin. Berlin 2013 (esiväljaanne 1923)

Kuna kaks kolmandata ei jää, oli ainult ajaküsimus, millal Feuchtwanger peale “Toledo juuditari” ja “Vale-Nerot” teele satub. Väidetavalt sündis käesolev raamat nii, et Feuchtwanger läks kirjastusele juutide rasket elu kirjeldavat teost pakkuma, aga kirjastus pidas seda liiga raskepäraseks ning tellis midagi ülesehituselt sarnast, temaatikalt aga teistsugust. Nõnda kaevas kirjanik välja loo 14. sajandi kuulsast Tirooli valitsejannast Margaretest, hüüdnimega Maultasch (tähendab otsetõlkes küll midagi inetu suuga seotut, aga tol ajaperioodil pigem liiderlikku naist, vt allpool). Faktidest, lugudest ja väljamõeldistest tiine romaan jutustabki ühe haruldaselt koleda, aga see-eest targa naise eluloo ja vähemalt autori käsitluses on see suurt draamat ja traagikat täis lugu, sest, mõelda, mehed teda ei taha. Ja poliitika ei suju, kuna vastasmängijaks on ilus naine. Noo…ei tea. Lugeda on tõesti tore, sest ajastu ja inimeste kohta saab palju infot ka karakteriseeringud on ka üsna krõbedad, aga samas on raske uskuda, et Margarete, keda ühelt poolt Euroopa targimaks naiseks peetakse, kelle hobi oli poliitika ning kellel noori armukesi jalaga segada oli, nüüd hirmsasti sellest heitus, et armuelu neli aastat noorema esimese mehega ei sujunud (ja kui ei sujunud, viskas ta tolle lihtsalt riigist välja ning asi vask) või et esimese armastuse reetlikkus ta nüüd nii hirmsasti rivist välja lõi. Seda enam, et ta oli kaks korda abielus, lõi edukalt tagasi okupatsioonivägesid, elas üle katku, ehitas riigi mitu korda pärast erinevaid katastroofe jälle üles, nii et Feuchtwangeri “naisterahvas on ikka eriti kahetsusväärne olend, kui ta ilus pole” – käsitlus jääb samas tema enda toodud faktidele tugevalt alla.

Võib-olla jäi okas sellepärast kriipima, et lugesin veidi tänapäva suurt tarkuseallikat wikipediat ja seal on inetule naisele viitava hüüdnime kohta mitu erinevat teooriat (paljud kohanimede/ või esimese, kättemaksuhimulise eksmehe levitatud kuulujuttude tulemus  – too ei suhtunud oma väljaviskamisse teab mis heatatlikult ja lasi igat sorti kuulujutud liikvele) ja Margarete ise kaasaegsete väitel üsna kobe tükk.

Miks lugeda:

  • vahelduseks korralik ajalooline romaan, kus on taustaga kõvasti vaeva nähtud
  • huvitavad karakteriseeringud – loed tegelasest kaks sõna ja kohe tuleb silme ette, missuguse inimesega tegu
  • Margarete (1318-1369) elu & tegevus (kui pidevalt rõhutatav inetus välja jätta) – poliitiliselt tark naine, kes oskas sihte saavutada ja naisvalitsejana suurvõimude vahel laveerida, nii et lust vaadata (faktivigadest tuleb suuremeelselt mööda vaadata, sest tegu on siiski ilukirjandusega)

Miks mitte:

  • kui käib närvidele jutt stiilis “ehitas üles linnad x&y, aga vaata, kui kole ta on” või “peksis oma väikeste valgete kätega riigist välja armee x, aga vaata, kui kole ta on”

Vera Lourié “Kirjad Sinule”

Vera Lourié. Briefe an Dich. Schöffling&Co. Frankfurt am Main 2014

Teie ees on mitmes mõttes erakordne raamat. Pealkiri viitab kirjadele ja õige on – need on mälestus/armastuskirjad pea kaheksakümneaastaselt Vera Louriélt, vene emigrandist Berliini kirjanikult (nooruses oli ta Lev Gumiljovi õpilane ja kuulus tema noorte luuletajate ringi, aga tekstiproovide põhjal pole luule teab mis tugev) tema pea kolmkümmend aastat nooremale armastatule. Naisele, kes oli kirjanikust ainult platooniliselt huvitatud. Seega on peatükkide ülesehitus alati sama: esimese paari lausega kirjeldab Lourié (1901-1998) oma ängi, kuna sõbratar armastusele ei vasta ja siis järgnevad mälestused tsaariaja Venemaast ning 20ndate/30ndate Berliinist, kui see oli tõeline vene linn ja vene intellektuaalide keskus. Raamatu lõpust leiab Vera Lourié lühijutud.

Olgu etteruttavalt öeldud, et stiil on keskpärane ja sisult viljeleb autor pigem olmekroonikat (kes mida kandis, mida sõi, kes kellega käis ja kuigi ta kohtus tõeliselt kuulsate inimestega (Belõi, Ehrenburg jt) ja oli Berliinis nende lähiringkonnas, siis piirduvad mälestused tihti vaid märkusega, et mees käis lohakalt riides või et naine oli armukade). Kõrgelennulisi arutlusi siit ei leia.

Samas saab pildi kätte jällegi nähtusest, mis on nagu tont – kõik räägivad, et oli olemas ja päris kole, aga näinud on teda vähesed – vene kultuuriinimeste eksiil Berliinis ajal, mil Kurfürstendammil polnud peaaegu võimalik saksa keelt kuulda. Ning saab ka väga intiimse pildi päratult jõuka vene juudi perekonna elust 20.sajandi alguses. Kuidas oli elu tsaariajal, kuidas mõjutas elu sõda, kuidas alguses kõik revolutsiooni tervitasid, kuidas ja miks inimesed kiiresti pettusid-põgenesid. Kuidas kujunes elu võõras riigis, mida parasjagu tabas hüperinflatsioon ning mis oli immigrantidega lausa üle valatud. Kuidas sattus vene juut varjama natsi-vastupanuliikumise tegelasi ning asus pärast sõda suurelt musta äriga tegelema… Nagu autor ise ütleb, eelistab ta nüüd, eluõhtul, oma tormilist ja seikluslikku elu lihtsale ja õnnelikule ja ei kahtese midagi. Kui, siis ainult ehk seda, et tema hilisele armastusele ei vastata.

Kaks põletavat küsimust jätab aga raamat vastuseta ja kui keegi lugejatest mind valgustada oskab, siis ärgu hoidku tarkust vaka all:

1) Vera Lourié kandis Venemaal perekonnanime Lur. Tema isa, Josef Lur, oli arst ja vanaisa rikas börsitegelane. Noorele Verale hangiti varakult guvernant – Tallinnast pärit eesti soost naine perekonnanimega Woitke (kuna raamat on saksakeelne, ei tea, kuidas nime väänatud on). Oleks väga huvitav teada, kes see kange daam oli ja  mis temast sai.

2) Raamatus on ühes kohas märgitud, et Vera Luri tädi – perekonnanimi Finkelstein (nad said vahepeal aadlitiitli ja käitusid Lourié mälestuste järgi nagu uusrikkad, toppides aadlimonogrammi isegi ööpotile, nii et terve suguvõsa nende üle naeris) – vanim poeg Dimitri abiellus veel rahulikemail aegadel eestlannaga. Ka siin oleks väga huvitav teada, kes see väljavalitu oli. Mälestuste järgi aitas just see abielu perekonnal läände põgeneda, kuna naisel oli õigus kodumaale naasta ja perekond kaasa võtta. Vanemad, õde ja hull poeg Boriss läksid Berliini, aga mis Dimitrist ja tema eesti naisest sai, pole kahjuks teada.

Jakob Arjouni “Kismet”

Jakob Arjouni. Kismet. 2001 Zürich

Kõike muud kõrvale jättes: varalahkunud Arjouni “Kismet” on siiamaani ainus saksa kirjaniku raamat, kus ma olen naerda saanud. Siinkohal peaks lausa punkti panema, aga kahjuks ei saa.

Need, kes andunult Philip Marlowe tegemisi järgivad, hakkavad suure tõenäosusega ka seda Frankfurdi edutut türklasest detektiivi Kemal Kayankayat armastama. Mahlase keelekasutuse, kiirete sündmusepöörete, unustamatute tegelaste (endisest narkokullerist edukas jäätisekaupmees, idasakslasi vihkav sakslane), musta huumori ja omapärase stiiliga kriminaalromaani on võimatu käest panna. Sisu polegi teab mis originaalne, kuid viis, kuidas Arjouni seda jutustab, seda jällegi on.

Raamatust: Kayankaya ning ta semu Slibulsky istuvad sõbra, brasiillase Romero odava söögikoha kapis. Peeretavad ja ootavad katuseraha väljapressijate tulekut. Kui nood saabuvad, käib asi järsku väga kähku ning sõbrad peavad laipadest vabanema. Kayankayat jääb mõrv painama – ikkagi esimene tapmine – ja ta otsustab välja uurida, kes täpselt tema kuuli läbi surma leidis ja miks. Ja järsku arenevad sündmused liigagi kiiresti ning mees leiab end keset verist jõugusõda. Kõige tipuks tuleb tal üles leida ka kadunud koer – tema ainus tõeline juhtum üle hulga aja, mille eest üldse raha lubatakse.

Ja mina luban, et aeg-ajalt saab siin tõesti kõhutäie naerda.