Stefan Zweig “Maria Stuart”

Stefan Zweig. Maria Stuart. Tallinn 1983

On elu imelik paradoks, et mida rohkem sa mingisse teemasse sisse lähed, seda suuremad silmakapid pähe pannakse, seda rohkem asju sa välistama hakkad. Minu maailmakitsendajaks said võõrkeeled: kui ikka suudad teost orginaalis lugeda, ei tõuse käsi enam viletsat tõlget kohalikust raamatupoest haarama ning see on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma nuuman Amazoni, mitte kauneid kohalikke raamatupoode. Eestil on vedanud: meil on mõned väga head tõlkijad. Aga paraku ei jaksa paar inimest üksi kogu nõudlust rahuldada ning kahjuks on eriti ilukirjanduse puhul oluline see, et asi mitte ainult ei kõlaks enam-vähem loetavas eesti keeles, vaid pakuks kirjaniku stiili tunnetust. Kui loed mõnda Bradburyt, siis tahad ikka saada Bradburyt, mitte hingetu google translate’ pisut paremat vormi.

Kogu selle pika jutu mõte on see, et lugesin üle hulga aja eestikeelset raamatut. Nii nagu mulle meeldib hirmsasti see viis, kuidas vanasti maju osati ehitada, meeldib mulle hirmsasti ka mitmekümne aasta tagune tõlkekirjandus: tekst voolab – sageli – kuidagi mõnusamalt.

Stefan Zweigi polnud ma varem (enda teada) lugenud, küll aga meenus, et tegu on suure Austria kirjanikuhärraga.Tagantjärele on mul tuline kahju, et Zweig mulle varem ette ei sattunud: kuna mees elas pikka aega Salzburgis (enne seda kui tal naisega suhted sassi ja sekretäriga õige soojaks läksid), siis jäi ta maja teadmatusest pildistamata.

Käesolev raamat on selle kirjandusliku stiili esindaja, mis panustab palju psühholoogilisele poolele. Zweig võib lehekülgede kaupa kirjeldada, mis see kuningannalik uhkus on ja kuidas see kord Maria Stuarti, kord Elizabeth I otsuste tegemise protsessi mõjutas. Psühholoogia ongi tal põhiline. Õnnetu Šoti kuninganna Maria Stuarti enda eluseigad pikitakse osavalt, kujundlikult ja ülimalt ilukirjanduslikult siis nende psühholoogiliste momentide vahele. Kokku jätab see – nii imelik kui ka pole – natuke sellise seksi-ja-linnaliku mulje. Ei, teos on sügav, ajaloolised faktid on imeliselt esitletud. Lihtsalt Zweigi stiili puhul on nii lihtne ennast kuskil hämaras köögis koos sõbrannadega ette kujutada: “Kujuta ette, ta ütles nii, aga tegi hoopis naa!” “Ei, ta ütles seda, aga mõtles hoopis teist, sest enne oli ta selle tüübiga kokku saanud ja tema kindlasti ajas talle keelt kõrva.” “No ma proovisin elu uuendada, aga astusin kümendat korda sama reha otsa.” “Ma olen talle aastaid proovinud selgeks teha, et ma olen see kõige õigem, aga tema, va rajakas, ei taha end ikka oma naisest lahutada!”

Kes aga fakte armastab, siis Maria Stuart (1542-1587) jõudis oma pisut enam kui neljakümneaastase elu jooksul kolm korda abielluda. Esimene kord sai temast abielu kaudu Prantsuse kuninganna. Kuna noor abikaasa suri, siis läks ta Šotimaale oma pärimisõigust nõutama ning valitses seal mõned aastad rahulikult omaette. Abiellus siis noore nõrga keigariga, keda ta õige pea vihkama hakkas. Sünnitas talle poja, tulevase James I. Osales intriigis, mille käigus tema armukesest sõjaülem abikaasa nr2 tappis ja peale mida sõjaülemast abikaasa nr3 sai. Seejärel madistas ta oma mässuliste aadlikega, pagendati järve peal asuvasse lossi (sellest episoodist on Walter Scott luulet loonud), pages sealt ära ja sai taktikaliselt kehvasti valmistatud lahingus oma bastardist poolvennalt ja de facto regendilt lüüa, põgenes Inglismaale, kus Elizabeth teda ligi 20 aastat vangistuses pidas (küll nõnda, et Maria Stuart terve aeg tema vastu vahelduva ja pigem kehva eduga intrigeeris) ning lõpuks lasi Elizabeth Maria Stuarti intriigide pärast hukata.

Miks lugeda:

  • tahad sellises poolromantilises-poolpsühholoogilises stiilis ajaloolist romaani
  • tahad vahelduseks kaunist tõlget näha
  • autor ei võta end ülemäära tõsiselt ja selgitab mitmes kohas, et nüüd tuleb midagi artistic licence’ taolist
  • Zweig selgitab, kuidas naised mõtlevad

Miks mitte lugeda:

  • asi on pikk ja psühholoogiline
  • võiks rohkem ajaloo-liha luudel olla

 

Advertisements

Joseph Roth “Kaputsiinide hauakamber”

Joseph Roth. Kaputsinide hauakamber. LR 2005/35-37

Jõukas austria-ungari noormees veedab oma päevad dekadentsis, kuni hakkab Esimene maailmasõda – ning siis asub ta kummalisi otsuseid tegema. Ta vaatab neile tagasi täiskasvanuna, murtuna ning võimetuna, kohanema muutunud oludega.

Kohtasin hiljuti üht vana ärimeest, kes kurtis ainsana selle üle, et inimesed kipuvad aina minevikus elama. “Minuvanused ei julge kasutada facebooki, nad räägivad kakskümmend, kolmkümmend aastat tagasi juhtunud asjades nii nagu oleksid need toimunud alles eile. Peod, suhted, ebaõnnestumised, mis iganes. Nad ei lase lahti ja sellepärast ei saa nad ka elus edasi minna. Aga kas pole jube – olla kolmkümmend, nelikümmend aastat niimoodi tardunud olekus? Mis elu see selline on,” rääkis too mees.

Umbes sama situatsioon on raamatu peategelasel: tahaks justkui otsuseid teha, aga siis hoiab tagasi eeldatav pilge sõpradelt või sugulastelt. Tahaks justkui teha seda, mida teised sinult eeldavad. Kui seda ei saa, on parem mitte midagi teha. Kui raamatu toimetajad on tagakaanel teost nukraks pidanud ja seostanud selle eelkõige vana maailma kadumisega: kombed, elulaad, inimesed, ideaalid ja muud. Kuid tegelikult näib peategelase traagika seisnevat jõuetuses ja otsustusvõimetuses: ühest küljest ihkab too seda modernset dekadentsi, samal ajal tahaks justkui ka seda va traditsioonilist elulaadi, mida sümboliseerivad väikeses linnakeses elavad sugulased-sõbrad. Ja nii ta siis kulgeb, ise pea ühtegi aktiivset liigutust tegemata ja selle pärast ka ise kannatades. Ega passiivne elu pole häbiasi: mõnele sobib ta äärmiselt hästi, paneb aga hinge hõiskama ning rohkemat justkui ei tahagi. Kuid vabatahtlikult end nukrasse tardumusse määrata on ette masendav. Selle kõrval oli sama kirjaniku “Legend pühast joodikust” lausa optimismi musternäidis – mees võttis surmale silma vaadateski elust osa, tegi otsuseid, lõbutses ning tundis end võrdlemisi huvitavalt.

Hästi kirjutab Roth selleski raamatus, manades silme ette selle, mis kirjeldatud vormis on küll kadunud, kuid elab siiski vaimuna edasi Viini jahedate losside varjus, uniste kohvikuhommikute suhkrust nõretavates pattudes, austerlaste sarkastilises muiges ja öise praateri tulesäras.

Miks lugeda:

  • korralikult kirjutatud teos
  • saab aimu viini noorte suhtumisest ellu ja suurde sõtta
  • otsid vanaaegset emokirjandust

Miks mitte lugeda:

  • tahaksid vähem masendavaid kangelasi

Irvin D. Yalom “Kui Nietzsche nuttis”

Loetud versioonis: Irvin D. Yalom. Und Nietzsche weinte. München 2008 (esmatrükk 1992)

Mulle meeldib, kui raamat ajab infot otsima. Antud raamat sundis läbi lugema nii Yalomi kui ka Nietzsche eluloo, psühhoanalüüsi ajaloo, üle sirvima “Nõnda kõneles Zarathustra” ning vaatama, mis film sellest ikkagi vändati.

Tagantjäreltarkus: eelmainitud allikad andsid kokku rohkem kui käesolev teos, mis oma lõpulehekülgedega suutis kenasti närvi ajada ning seda mitte kõige positiivsemas võtmes.

Kuid algusest: tegu on romaaniga, kus 19. sajandi lõpu Viinis tegutsevad päriselt elanud Josef Breuer, Friedrich Nietzsche, Sigmund Freud ja Lou Salomé kõik ühe päriselt mitteasetleidnud Breueri-Nietzsche kohtumise ümber. Kompleksivaba ja karismaatiline Lou Salomé tuleb puhkusel Breueri juurde palvega, et kuulus arst aitaks Nietzsche enesetapumõtetest terveks ravida, sest “kaalul on kogu Euroopa filosoofia saatus” (ja “Nõnda kõneles Zarathustra” on veel kirjutamata). Breuer, keskeakriisis vaevlev juut, on alguses vastu – temalgi omad mured ja praksis läheb hästi, vaja siis ühte hullu filosoofi tervendada, kelle eest veel kogu tervendamisprotsessi saladuses hoidma peaks. Kuid meenutagem – Breuer on keskeakriisis ja Lou Salomé parasjagu napilt 21-aastane kaunis neiu – loomulikult laseb ta end pehmeks rääkida (sest kes teab, kes teab, ehk võib veel midagi toredat juhtuda). Nietzsche tuleb Viini, näeb Breueri läbi (kuigi Freud talle nõu anda püüab, kuidas ikka salapärasele patsiendile naha vahele pugeda, kuid oh kurbust – Freud on raamatus veel 26-aastane nooruk ja naisteprobleemides päris küündimatu) ja tahab lahkuda, kuid oh häda – teda tabab jumalast saadetud migreenihoog, mis aitab Breueril Nietzsche südant pehmendada…kas üritus õnnestub? Ei, filosoof ei ole ikka veel nõus mingit ravi saama. Kuid siis tuleb Breueril idee: ta pakub Nietzschele vahetuskaupa: tema ravib Nietzsche keha, samal ajal kui Nietzsche ravib tema hinge, tema kurbust, masendust ja enesetapumõtteid (ehk siis, Breuer arvab kavalalt, et teeskleb Nietzschele tolle enda probleeme ja las siis tark mees ise nuputab, mida teha, sest ametlikult sellistele asjadele ravi pole). Nietzsche küll puikleb, aga kui Breuer lööb lauale kaardi:”Mis filosoof sina siis oled, kui ei tea, kas su filosoofiat üldse inimeste peal rakendada saab,” jääb mees nõusse.

Siit hakkab peale üks pikk ja põhjalik unesümbolites ja lapsepõlves kaevumine, kus Breueri teesklusest enam midagi alles ei jää, sest Nietzsche elab oma arstirolli põhjalikult sisse.

Kas asi tundub lootusrikas? Lootusrikkuseks on põhjust, sest Yalom on ise vana psühhoterapeut, kes suudab raviprotsesse vajaliku põhjalikkusega kirjeldada. Kes iial arsti juures käinud on, teab, et põhjalikkus tähendab ka igal visiidil samu küsimusi: kurk? lihased? palavik? Hingehaigustega pole teisiti.Küsimused on peatükist peatükki samad: naised? tühisus? surmahirm? Kuid armastuses ja kirjanduses on kõik võimalik, peaasi, et huvitav oleks.

Yalom trügib kohe alguses raskekahurväega peale: aimab järele 19.sajandi lõpu kõnemaneere, elab psühholoogiliselt inimesse sisse (mis õnnestub Breueri puhul palju paremini kui Nietzsche puhul – too jääb kuidagi kahvatuks ega pääse klišeedest välja) ja mängib meeste kohtumised läbi nagu kõrgetasemelised malepartiid: Breuer ütleb, Nietzsche pareerib ning ega arstist filosoofile argumentatsioonis vastast pole. Raamatu teine pool, Nietzsche-ravikuur on aga nõrgem. Ei, Nietzsche on loominguline, mõtleb aga huvitavaid asju välja ning Breueri psüühhika avaneb nagu asfaldile prantsatanud arbuus. Kuid lõpp kisub selliseks tüüpiliseks deus ex machinaks nagu Vana-Kreeka draamades, kus väänatakse välja kõige lihtsam ja meeldivam lõpplahendus. Sealt tuleb üks suur bromance, vennastutakse, kogetakse “õrnu hetki teineteise seltsis”, saadakse tõelisteks sõpradeks läbi – kuis võiks see teisiti olla – naise kirumise, kellest mõlemad sisse võetud[on olnud]. Ühine häda lähendab.

Miks lugeda:

  • huvitab psühhoanalüüs
  • huvitab Nietzsche
  • eelkirjutatud lugu tundub piisavalt erutav

Miks mitte lugeda:

  • kui ei suuda kannatada, kuidas teos keerab aga vinte peale ja laseb siis asja ühe hoobiga õhust tühjaks

Rose Tremain “Merivel. Oma aja mees.”

Rose Tremain. Merivel. A Man of his Time. London 2013

Orange Prize võitnud ajalooline romaan vananevast arstist Merivelist. Mees ligineb kuuekümnele ning vanadus on tabanud kogu tema lähikonda, lähedasest sõbrast kuningas Charles II-st alates ja sõprade-armukestega lõpetades. Vaid noor tütar toob majja värskust, aga kuna neiu on meheleminekueas, siis hakkab Merivel ka siin lahtilaskmise-mõttega harjuma. Kuid eluõhtul tahaks midagi uut ja huvitavat ja seepärast reisib mees Versailles’ sse seiklusi otsima. Mida ta sealt leiab ja kuidas tema vanadus kulgeb, selgub juba raamatust.

Meriveli enda perspektiivist kirjutatud raamat annab pildi mitte just maailma kõige sümpaatsemast mehest, kes kaldub vesistamisele, otsusekindluse puudumisele, kes on kuningale pigem narri kui sõbra eest ja kellel pole omaenda tahtmistest ka kogu aeg suuremat selgust. Kuid viis, kuidas Tremain seda kõike kirjeldab, on lihtsalt niivõrd originaalne ja orgaaniline, ilma igasuguse glamuurita (Versailles kui suur ehitusplats, 17. sajandi vähioperatsioonid,vaestemajad), et raamat mõjub ehtsana. Tahes-tahtmatult tekib tänapäevane tunne, justkui räägiks inimene, kes sulle äsja päevinäinud luksusmersuga treppi sõitis.