Ernest Hemingway “Pidu sinus eneses”

Ernest Hemingway.Paris. Ein Fest fürs Leben. 2012. Tõlk. W. Schmitz

Hoiatus: kelle jaoks Hemingway on puutumatu & püha & vaieldamatu lemmik, peaks nüüd selle internetiakna kiiresti kinni panema. Ütlen juba ette ära: kirjutamine tuleb Hemingwayl ülihästi välja, selle kallal ei nori. Kes soovib viisakaid arvustusi, leiab need kas kultuuriajakirjadest või näiteks siit.

Kuna tegu on väga, väga tuntud raamatuga ja kõik intellektuaalid ja (tuttavate väidete kohaselt ka) Pariisi turistid ja, pagan võtaks, ka Vila-Matas olevat seda lugenud, siis tundsin hariduslike lünkade pärast suurt piinlikkust. Isegi nii suurt, et ostsin lõpuks saksakeelse variandi, sest ei jaksanud ingliskeelse saabumist ära oodata. Nii nagu paljude kuulsate-klassikaliste asjadega kipub olema, siis lootused ja tegelikkus olid pöördvõrdelises suhtes. Arusaadav, sest ma olen väga mõjutatav inimene ja kui kuuled ühe ja teise käest, et „ilma selleta ära Pariisi mine” või et „tegu on 20ndate Euroopa kultuurielu piibliga” või „suurima klassikuga, kes iial elanud” või “vana Ernest on mu kõigi aegade lemmikkirjanik”, siis loomulikult tekivad mingid kahtlased ootused. Et aga iga inimene loeb raamatut erinevalt ja nopib sealt rääkimiseks välja omale sobivad mõtted, siis tekib pikaajalisel kuulamisel vaimusilmas selline über-raamatu pilt. Ehk: ootad raamatut, millel oleks kõik kirjasõna eelised, aga mitte ühtegi puudust. Samahästi võiks loota, et aeda ilmub ükssarvik.

Hüva, tuleb tõtt tunnistada: Hemingway pole mu lemmikkirjanike panteonis kunagi teab mis kõrgele ronida suutnud. Küll aga ronib hetkel huvipanteoni tippu 20ndate aastate teema ning siin loen ma täiesti kriitikavabalt igasugust pahna (pahna nagunii, ca. 80% mu lugemusest ei jõua iialgi siia netiavarusse). Sellepärast kalkuleerisin loogiliselt, et noh, pane üks pluss üks kokku, saad kaks ehk midagi täiesti loetavat-praktilist. Loetav ta oli, ainult et Pariisist kui linnast sai kätte püha kolmainuse: jaheda ilma, kohvikute-kelneri hingeelu & hiiglaslike dopinguannuste all kannatavad võidusõiduhobused. Hemingway enda kolm tahku: talle meeldis suusatada & ta oli distsiplineeritud töötaja & kohusetundlik sõber. Vastutahtsi tekib mulje, et Hemingway püüab küll öelda „oh, mis nüüd mina, vaadake, kui lahe rahvas siia üle valla kokku tuli”, aga tegelikult kumab igalt poolt välja suhtumine „kõik on saamatukesed ja jõuetud, aga õnneks olin mina ka Pariisis ja jõudsin Fitzgeraldile seksuaalõpetust anda”.

20ndate Pariisi kuulsustest meeldis talle kõige enam suure südamega Ezra Pound, keda Hemingway kirjeldab kui uut Kristust. Gertrude Stein käis talle (kirjastiili arvestades) närvidele, aga tollel olid jälle head kontaktid. Scott Fitzgerald oli tema jaoks inimesena üks suur hunnik õnnetust, aga olles läbi lugenud „Suure Gatsby”, otsustas Hemingway talle eluaeg sõber olla ning teda igati toetada.

Eksistentsiaalse poole pealt: nälg, kultuuriinimeste hirm läbikukkumise ees ja varastatud kohver noorpõlve juttudega.

Ei mäleta, kes või miks, aga kunagi tõmmati seltskonnas üles teema, et Hemingway olevat tuntud naistevihkaja ning nagu nimme pidin ka seda siit raamatust otsima (Astu ette, sina, kes sa seda mulle rääkisid ja objektiivsuse ära rikkusid!). Kes otsib, see leiab: kullafondi kuulub vast Hemingway vaimustus lause üle „Les femmes pleurent comme les enfants pissent.” Tundub, et naisi hindab ta (vähemalt selles) raamatus kahest aspektist lähtudes: 1) kas naine on füüsiliselt tugev – raamatu kõige kõrgema hinnangu osaliseks sai kleenuke tüdruk, kes suurt ja rasket seljakotti kandes kiiremini mäest üles läks kui Hemingway ise 2) Kas naine laseb mehel tööd teha. Siit tuleneb ka tema surematu viha Zelda Fitzgeraldi vastu, sest vähemalt Hemingway käsitluses oli naine see, kes Scotti suurteoste kirjutamisest eemale hoidis.

Üldiselt on Hemingway sulg inimeste (eriti lähedaste) kirjeldamisel äsja suure teritamisprotsessi läbinud, aga võib-olla tuleb see a)saksakeelsest tõlkest ja b)saksakeelsest tõlkest, mida olevat esimese väljaandega võrreldes väga oluliselt muudetud, nii et see „muutuks raamatuks, mida Hemingway ise välja anda tahtnuks”. See on vana lugu, et kadunud kirjanike järeltulijad mitmekümne aasta pärast hirmus täpselt teadma hakkavad, missugused need kuulsa esivanema kirjanduslikud ambitsioonid täpselt olid. (Imelik suhtumine…ma ei usu, et mu perekond isegi blogipostituste koha pealt öelda saaks, missuguse stiili ja tujuga seda redigeerida tuleks, et täpselt mu maitset tabada. Veresugulus ei ole veel mingi eksperdidiplom, aga see on maitseasi.) Raamatu lõpust leiab ka väljaandja litaania teemal, miks küll muudeti ja miks see hea peaks olema.

Raamatu parim osa oli Ford Madox Fordi kirjeldava lühijutu lõpp: puhas ilu ja klassika – juba ainuüksi sellepärast tasus lugeda. Kokkuvõtvalt: suurtes kogustes ajab natuke närvi, aga igaõhtuse öökapilugemisena on hingele hea. Tõmbad aga hästikirjutatud lause-tsitaadi välja & tunned end kultuursena.

Advertisements

E.M.Cioran “Sündimise ebaönnest”

E.M.Cioran. Sündimise ebaönnest. Tallinn 2012

Kui mulle kingiti (veel lugemata) raamat tulnukast, kes professori nahka ronib ja inimeste paremaid omadusi tundma öppima peab, sönadega “noh, vana inimvihjaka, sulle öige raamat”, siis teadsin, et pean omale Ciorani soetama. Löppude löpuks ei saa raskelt kättevöidetud misantroobi mainet niisama lihtsalt raisku lasta.

See pole teos, mida ühe hingetömbega läbi lugeda saaks. Ikka jaokaupa, jaokaupa, sest pea 270lk on täis pisikesi tsitaate, mis kas ironiseerivad inimeseksoleku üle vöi väljendavad peenelt seda ahastust, mida üks tasane mötlik hing inimkonna vastu tunda saab. Asi tuleb öhtuti kätte vötta, maksimaalselt lehekülg-paar läbi lugeda, kui tööl oli jama, siis rohkemgi, kui kass jälle nurka sittus, siis veel paar ja nii see tarkus tuleb. Tegelikult sulanduvad siin destilleeritud mötteprotsessid ja mingi eriti teravahambuline huumor, nii et kui esialgsest austusest klassiku vastu üle saada, vöib isegi paar suutäit naerda.

Möned mötteterad:

“Rahus iseenda ja maailmaga, vaim närtsib. Vähimgi häiritus paneb ta öilmitsema.Mötlemine pole kokkuvöttes midagi muud kui oma hädade ja puuduste häbitu ärakasutamine.”

“Ainus asi mis loeb: öppida olema kaotaja.”

“Enesehaletsus polegi nii viljatu, kui arvatakse. Niipea kui see vähegi peale tuleb, vöetakse kohe sisse sügavmötteline poos, ja imede ime, hakataksegi mötlema!”

“Ära vaata ette ega taha, vaata iseendassem, ilma hirmu ja kahetsuseta. Keegi ei pääse endasse seni, kuni ta orjab minevikku vöi tulevikku.”

Patrick Mondiano “Kadunud nooruse kohvikus”

Patrick Mondiano. Im Cafe der verlorenen Jugend.(Originaalis: Dans le café de la jeunesse perdue)

Elus juhtuvad asjad ikka paarikaupa. Pärast Pamuki lugemist sattus kätte jälle sarnase ülesehitusega teos: sedapuhku verivärske nobelisti Patrick Mondiano õhuke raamatuke. Kuigi taga- ja esikaanel kiidetakse, et “keegi pole veel Pariisile sellist õrna kiidulaulu laulnud”, jättis raamat võrdlemisi lahja mulje. Umbes saja viiekümnel leheküljel saavad järgemööda sõna neli-viis tegelast, kes lahkavad oma kogemust ühe noore, tihti boheemlaste kohvikut väisava, elukutselisest põgenemiskunstnikust neiu Loukiga. Kes ta oli ja mis temast sai? Kes teda üldse tunneb? Üldiselt (esimeses peatükis kirjeldab noor kaevandustudeng talle peaaegu tundmatut neidu) kitsamale (viimases võtab jutujärje üles hästi informeeritud peigmees).

Liigud leheküljelt leheküljele, Pariisi treppidest üles-alla, aastaajast aastaaega, aga jutt ise on selline, et hoolimata intrigeerivast teemast (Pariis, noor probleemne naine, romantika – no mis sa hing siin kevadel veel tahad) paneb Mondiano oma teose kokku nagu keedaks hommikuks herkulaputru… Pooled sõnad on üleliigsed ja pidevalt tekib tunne, et üks või teine inimene on sisse toodud vaid selleks, et saaks siis jälle lugejale paarikümne Pariisi tänavanimega lajatada. Jutule see suurt midagi juurde ei anna ja Pariisile endala paraku samuti mitte. Tänavanimede register pole ikkagi see, mis koha fluidumi kirjeldus. Võib-olla oli tellimustöö ja sõnade arv oli vaja kokku saada… Aga Nobel on Nobel ja kes tahab teada, kuidas õrnutseva, kergesti unustusse vajuva stiiliga seda auhinda võita, võib teose kätte võtta – lehekülgi on vähe ja õppetunni saab kiiresti kätte.

Siinkohal tuleb ausalt tunnistada, et kuna pole raamatut originaalkeeles lugenud, võib olla ka nii, et saksakeelne tõlge rikkus kõik ilusa ära. Aga sellest jäävadki annaalid vast vaikima, sest praeguse teksti põhjal originaali kätte võtta ei viitsi.

Enrique Vila-Matas “Pariisile ei tule iial lõppu”

Enrique Vila-Matas. Pariisile ei tule iial lõppu. Loomingu Raamatukogu 35-38/2014

Vila-Matas olevat kirjanik, kes kirjutab peamiselt kirjutamisest. Kui see tõele vastab, pole käesolev ettekanne-romaan mingi erand, sest autor kirjutab, kuidas noor Enrique Pariisi läks, et seal suur romaan valmis kirjutada ning kuulsaks saada. Sealjuures oli tal üks suur eeskuju – Hemingway. Kui aga viimane olla Pariisis “väga vaene ja väga õnnelik”, oli Vila-Matas Pariisi samuti vaene, aga võrdlemisi õnnetu, sest teda tabasid piinad, mis ikka noort kirjanikku tabavad: kuidas kirjutada, kas ma olen piisavalt hea, kas ma olen dekadentlikuks kirjanikueluks liiga paheline, kas sellel romaanil on üldse mõtet, kas kohvikus võltsprillidega ajalehe lugemine teeb mind kultuursemaks? Enrique üürib kirjanik Marguerite Duras’ juures pisikese katusekambri ning võtab omale auasjaks, pidevalt võlgu olla nagu musketär.Ta üritab kopeerida Hemingway laia stiili, püüab kirjutada eriti intelligentset raamatut ning leida Pariisist seda võlu, mille leidis kultuurirahvas sealt umbes viiskümmend aastat varem.

Vila-Matas püüab vältida nostalgiat ning ei koonerda oma kahest Pariisi-aastast rääkides eneseirooniaga, aga miski talle sealt külge jäi, naiivsust vähemaks jäi, esikromaan (tegelikkuses teine) valmis sai ning mõne kuulsusega trehvas ta samuti kokku, nii et noore mehe kohustuslik Pariisi-programm sai justkui täidetud.

Stiil kannab hispaaniakeelse maailma pitsrit, ehk siis on tegu sagedate (tahtlike) kordustega ning natuke sunnitud lihtsusega. Võib-olla on ka asi keele struktuuris, ehk ei suuda põhjamaine keel seda lõunamaist rütmi nii hästi tabada, kuigi tõlkija on silmnähtavalt head tööd teinud. Teisalt on hispaania keelele omane ju teatud morbiidsus ja selle toob romaan jälle ilusti välja.

Pariis ise on aga legend. Kuidas see lause raamatust kõlaski? “Kui oled kord Pariisis elanud, on võimatu kuskil mujal elada. Ka Pariisis mitte.” Ma usun, et igaühe jaoks on kuskil üks selline Pariis.

Joseph Roth “Legend pühast joodikust”

Joseph Roth. Die Legende vom heiligen Trinker. 2014 München

Austria kirjaniku Rothi (1894-1939) “Legendi pühast joodikust” peetakse mehe kirjanduslikuks testamendiks ja pakub ohtralt paralleele kirjaniku enda eluga: Poolast pärit joodik-illegaal Andreast külastab silla all härrasmees, kes pakub kahtesadat franki üheainsa teene eest. Pealtnäha kergelt kirjutatud lugu saadab Andreast tema viimastel elupäevadel kolmekümnendate aastate Pariisis, mis kulgevad ühest imest teise. Küll pääseb ta imekombes rahakitsikusest, küll kohtub sõprade ja naistega minevikust ja heade inimestega olevikust. Kuid mees ei tunne end päris hästi, kuna ta on aumees, aga teene on ikkagi võlgu…

Stiililt…raske on öelda, mis stiil see on – peamiselt halbu asju suudab autor väga helgelt ja iseenesestmõistetavalt edasi anda.

Juudist Roth, saksa keeleruumi (staaraja)kirjanik, emigreerus ise 1933. aastal Pariisi, kus tema rahanduslik olukord halvenes ja alkoholism süvenes.