Nancy Etchemendy “Honey in the Wound”

Nancy Etchemendy. Honey in the Wound. Nightmare Magazine 12/2015

Ameerika kirjaniku etnosugemetega õudusjutt. Väikese tüdruku teismeline vend satub tühjas majas kolades õnnetusse ja ta arstist isa püüab alguses poja jalga, siis poja elu päästa. Kui haava sisse lööb põletik, saadab ema tüdruku keset ööd erakliku mustlase juurde, sest linnalegendi järgi aitab tolle mesi just sääraste hirmsate haavade korral. Tüdruk leiabki mustlase üles, saab meekärje kätte, kuid siis hakkab asju juhtuma.

Tegu on lihtsa, hästikirjutatud looga, mida on mõnus õhtuti lugeda. Väga originaalseid ideid sealt ei leia, see-eest annavad boonuse a) atmosfäär b) minajutustaja c) korralik kirjatöö.

Miks lugeda:

  • huvitab uuem ameerikamaa õudus

Miks mitte lugeda:

  • vajad teistsugust õudust

Carmen Maria Machado “Descent”

Carmen Maria Machado “Descent”, avaldatud kus: Nightmare Magazine

See arvustus tuleb küll patuga pooleks, sest tegu pole raamatu, vaid lihtsa lühijutuga. Aga see-eest millisega! Machado on juba mitmel õudusjutuvõistlusel ära märgitud ning õigusega: tal on töesti naha alla pugev stiil. Alguses tundub, et asi on küll veidi külm ja kõle, aga siiski argine. Ja siis hakkab Machado vinte peale keerama, väga väikeste nippidega aina uusi ja imelikumaid vinte, nii et lõpuks on päris kõhe ja ai, kuidas see lugu ikka kõige magusama koha peal otsa lõppes! Muidu räägitakse küll, et lahtine lõpp on kole ja paha, aga tegelikult tuleb tunnistada: mitteütlemine on samuti kunst ja teatud olukordades võib lugeja fantaasia kirjaniku fantaasiale silmad ette anda – juhul, kui autor seda tajub, on säärane stiilivõte igati õigustatud (kuigi ajab natuke närvi küll).

Jutt algab täiesti igapäevaselt, aga loob paari sõnaga korraliku atmosfääri: paar keskealist naist kohtuvad raamatuklubi raames sõbranna pool, imetlevad korterit, joovad veini ja asi läheb lõbusaks. Siis aga hakkab õpetajana töötav võõrustja rääkima uskumatust nädalast, mil tema kooli toodi koolitulistamise üle elanud lapsed. Trauma, muidugi, aga kas ka midagi enamat? Ütleme nii, et kogu aeg on tunda, et vist midagi toredat tuleb – Machado riputab seinale ühe püssi teise järel. Kui see pauk lõpuks tuleb, siis on see päris kõva ja ühest väga pisikesest püssitorust…

“Suurepärased õudusjutud”

Great Ghost Stories. Reader’s Digest 1997. aasta esmatrükk

Kõigil kingituseks saadud raamatutel on oma lugu. See sinine raamat jõudis riiulisse Pariisi antikvariaadist ning tegu on ühe huvitavama õudusantoloogiaga, mida ma näinud olen. Sellest kogumikest leiab pea viiekümne autori – nii tuntud kui tänaseks päris tundmatute – lühijutte, suureks plussiks on iga jutu alguses äratoodud kirjaniku lühibiograafia. Kui kedagi pitsitab küsimus, kes on kes õuduses, siis võiks siit päris hea vastuse leida.

Kogumiku suurimaks üllatajaks oli tõenäoliselt Graham Greene ja “kohtumine vana tuttavaga”- tiitli saab Puškini “Padaemand” (lugedes selgus, et üksikasjad olid täiesti meelest läinud). Päris jubedaid judinaid ei suutnud ükski neist vist tekitada ning öösel ärkvel ei hoidnud. Küll aga oli see päris muhe lugemine ja andis võimaluse uurida rohkem tosinkonna tundmatu autori kohta. Sain teada, et Elizabeth Tayloril oli päris korralikult kirjutav nimekaim.

Indrek Hargla Pan Grpowski lood

Harglalt on juba mitu aastat tagasi ilmunud “Pan Grpowski üheksa juhtumit”, millest mõned võib ka siit leida. Pisikest poola pani võib armastada või vihata, aga peale nende juttude lugemist pole ma kunagi päris rahuliku südamega magama läinud – hea õuduskirjanduse tunnus. Sellepärast tuleb pimedal ajal alati tahtmine need jutud uuesti üle lugeda. Õhustikuga sobivad need ju ülihästi. Õues kiunub tuul ja ekraanil jookseb õudus. Mis võiks veel paremini novembrikuusse sobida? Ükskõik, kas kedagi on piinamas vampiir või mõni kogukam kuri – valgete sokkidega eksortsist Grpowski tuleb ikka korraliku summa eest appi. Mis nende lugude juures paelub, on ka see, et mitte igaüks neist pole (päris) õnneliku lõpuga. Mis muidugi eriti paelub, on Hargla mõnus stiil – ikkagi oma eesti asi. Justkui fantaasiakirjanduse must leib või midagi taolist.