Gerald Imber “Genius on the Edge: The Bizarre Double Life of Dr. William Stewart Halsted”

Gerald Imber.Genius on the Edge: The BIzarre Double Life of Dr. William Stewart Halsted. 2011 (Geenius noateral: Dr. William Stewart Halstedi veider kaksikelu)

halsted

Huvitavate inimeste biograafiatega kipub olema see jama, et alati on kas midagi liiga palju või midagi liiga vähe. Kuigi surnutest halba ei rääkida, siis sedapuhku on nõnda, et liiga vähe jagus kainet mõistust Halstedi naissugulastel, kes peale tema naise surma kõik mehe kirjad ära hävitasid. Hästi moraalse põhjendusega, et “need olid ju ainult naisele adresseeritud”. Kui aga juba kord selle kokaiini- ja morfiinisõltlasest Ameerika kirurgia uuendaja musta huumoriga kokku puutunud oled, siis tahaks ju veel lugeda, mida ta näiteks aastakümnete vältel naisele kirjutas… Siit juba iidsetest aegadest tuntud loo moraal – liiga palju moraalsust on teadusele halb.

Raamat ise räägib nimitegelase elust. Halsted (1852 – 1922) oli rikkast Ameerika perekonnast pärit ekstsentriline mees, keda kutsus meditsiin ning kes kuulus kuni oma kahekümnedate lõpu/kolmekümnendate alguseni Ameerika tippkirurgide sekka. Iseenesest polnud sellist tunnustust tol ajal väga raske saavutada, sest kirurgia meenutas pigem lihunikutööd ning häid kirurge, kes natukenegi teadsid, mida tegid, oli käputäis. Euroopas olid tollal oluliselt paremad lood ja seetõttu kuulus iga hea USA arsti hariduse sisse võimaluse korral ka suur tuur vanas maailmajaos, kus külastati peamiselt kuulsate arstide praksiseid ja õpiti oskuseid.

Umbes samal ajal kui Euroopas Freud oma viimaste veeringute eest Mercki firmalt uuendusliku imedroogi kokaiini ostis (sellele omistati peaaegu maagilisi võimeid, sest lasi sõduritel nälga ja janu tundmata võidelda), avastas ka Halsted, et seda saab ju täiesti normaalselt anesteesias kasutada! Kuna ta töötas lisaks kirurgile ka ülikooli õppejõuna, siis viis ta selle idee oma tudengite sekka, kes siis üheskoos kokaiini kui anesteesiavahendit kohusetruult katsetasid. Edukalt. Üks esimesi operatsioone, mis sedamoodi lokaalse kokaiinituimestusega tehti, oli ühe meditsiinitundengi hamba tõmbamine.

Selle hinnaks oli terve põlvkond narkosõltlastest arste, eesotsas Halstedi endaga. Tal läks narkosõltuvus vahepeal nii käest ära, et ta ei saanud enam oma kohuseid täita ning ta kadus erakliinikusse ravile. Ravi õnnestus suurepäraselt, sest tollal oli kombeks kokaiinisõltuvust morfiiniga ravida. Ühesõnaga, ta jäi ka sellest sõltuvusse.

Kogu sõltuvusest hoolimata sai ta oma elu aga kuidagi niimoodi tööle, et pääses vastrajatud Bostoni haiglasse kirurgiks, kuigi võttis aega enne kui ta päris osakonnajuhiks ülendati. Lisaks ilusatele ja kallitele asjadele meeldis kirurgile ka eriti rangeid hügieeninõudeid rakendada (mitmekordne kätepesu ja hiljem kummikindad) ning koerte peal katseid teha.

Kokkuvõttes suutis ta teha mitu meditsiinilist uuendust, näiteks rajas ta residentide süsteemi. Viimased pidid olema vallalised, sest neilt nõuti 24/7 valmisolekut. Halsted ise abiellus (kirurgiaosakonna õdede pealikuga, kes oli pärit vaesunud Lõuna perekonnast), kuigi tema naine elas pool aastat temast eemal ning nende kodune rutiin nägi välja nii, et üks elas teisel, teine kolmandal korrusel ja kohtuti vaid kella seitsmest poole üheksani õhtul, mil söödi õhtusööki ja räägiti igasutustest asjadest.

Kuigi ta oli omajagu eraklik, musta huumori, terava ütlemise ja teistele mõistmatute käitumismaneeridega, hindas ta väga andekaid meditsiinitudengeid ning tegi (varjatult) nende heaks palju ära. Kuigi ta võttis iga päev tohutuid narkokoguseid, kinnitasid tema kolleegid, et neil polnud tema sõltuvusest aimugi. Vaid paar tema lähedast sõpra teadsid, millega ta elu lõpuni võitles. Sest – mees oli uskumatult produktiivne ja jõudis palju ära teha. Lihtsalt….ta võis haiglast pooleks aastaks järsku kaduda, põhjuseks “halb tervis”. Kui ta siis tagasi tuli, tõmbas ta jälle mitme inimese eest. (Pealegi lõi ta sedasorti residentide süsteemi, et kirurgiaosakond toimis ilusti ilma tema sekkumata.) Haigla juhtkond tahtis teda küll välja visata, aga samas oli ta üks nende parimaid arste, nii et nad tolereerisid käitumist, mis tõenäoliselt tänasel päeval kindla väljaviskamise tooks.

Aga heast mustast huumorist, mida tõenäoliselt vähesed kaasaegsed hinnata oskasid, toob biograafia autor kahjuks liiga vähe näiteid. Kuna Johns Hopkinsi haigla oli eelkõige mõeldud vaesemate patsientide tasuta teenindamiseks, aga haigla oli endale ülikõva maine tekitanud, siis ronisid sinna ka rikkamad. Ühel juhul tuli haiglasse väga tuntud ja päratu rikas naine. Kui Halsted teda üle vaatas, teatas naine, et temal on väga palju tegemist ja tehtagu operatsioon kohe! Halsted vaatas oma assistendile otsa ja teatas:”Me oleme teel tähtsale operatsioonile. Nägemist.” Kahe päeva pärast tuli ta uuesti naist üle vaatama. Naine nõudis taas kohest operatsiooni. Nüüd jättis Halsted naise viieks päevaks üksi. Lõpuks hammustas naine tema käitumise põhjuse läbi ja oli järgmisel korral viisakam. Kui Halsted seda nägi, siis teatas ta:”Nüüd, miss A, olete õiges vaimses seisundis, et me teie probleemi üle arutada saaksime.”

Üks “lõbusam” juhtum, kus haiglasse toodi “haruldaselt inetu kõhuvaludes naine”. Too olevat enne haiglasse sattumist teatud teed joonud, aga keegi ei saanud aru, milles asi. SIis helistati ühele Johns Hopkinsi haigla arstile, keda Halsted pidas pigem keskpäraseks kirurgiks, kuid perfektseks diagnostikuks. Too kuulas sel päeval valves olnud arsti jutu ära ning ütles siis, et tegu on tõenäoliselt raseduse katkemisega, sest seda sorti teed juuakse raseduse katkestamiseks. Tol hetkel valves olnud arst protesteeris:”Oodake, kui te seda naist näete! Rasedus ei saa siin päris kindlasti põhjuseks olla..” Kui siis naise kõht lõhki lõigati, selguski – raseduse katkemine. Halsted kommenteeris pärast:”Kas x tõesti pani diagnoosi telefoni teel? No ainult tema võis selle seose peale tulla…”

 

Miks lugeda:

  • põnevalt kirjutatud
  • faktirohke
  • meeldib meditsiiniajalugu

Miks mitte lugeda:

  • google translate’i kasutamine on sulle keeruline: kuna Halstedi uuenduslikke operatsioone kirjeldatakse ülima põhjalikkusega, siis nõuab see üsna head meditsiinisõnavara tundmist

 

 

 

Charles Chaplin “Minu elulugu”

Charles Chaplin. Minu elulugu. Tallinn 1990

Mehe enda kirjutatud memuaarid. Biograafiates on sageli üks huvitav tendent: kas inimesed ignoreerivad oma lapsepõlve pea täielikult või pühendavad nad sellele meeletult palju aega. Chaplin kuulub viimaste sekka. Tummfilmistaar kirjeldab nälga, seda, kuidas teda pidevalt kodunt välja visati, seiklusi hullumeelse emaga ning võitlust pideva vaesusega.

See, kuidas ta koos vennaga vaesusest välja rabeles, on omaette tuhkatriinulugu, justkui nagu saatuse jackpot, sest parasjagu otsiti näitemängu just temasugust poissi. Seda enam mõjuvad hilisemad kirjeldused sellest, kuidas ta peale esimesi filme niimoodi ära tunti, et teda võeti kõikjal vastu kui jumalat.

Suure osa leheruumist pühendab Chaplin teatrile, kinole ja oma meeleoludele. Mitu korda mainib ta, et naistest ei tahaks ta eriti rääkida ning tõesti libiseb ta enamikust vaid mainimisi üle. Vaid ühe stalkeri ja oma viimase, temast lausa 35 aastat noorema naise Oona kohta jagub tal rohkem sõnu. Viimases libiseb üle ta sule vana tõdemus, et mehed ei kannata enda kõrval edukat ja andekat naist. Tähendab, kannatavad küll, aga ainult siis, kui naine koduseks jääb. Mälu järgi oli vist lugu nii, et tollal teismeline Oona tuli Chaplini juurde näitlejarolli paluma, aga kui nad siis omavahel suhtesse laskusid, siis oli Chaplinil suur rõõm, et naine polevat selline “nagu teised” ja tahtvat perele ja temale pühenduda. Aga näiteks oma esimeste laste ema ta vist nimega ei mainigi.

Filmikunsti ja põnevaid inimesi on tohutult palju. Ning Chaplin toob silme ette ammukadunud inimesed, kes olid enam kui värvikad. Näiteks jahil pidutseda armastav lehe peatoimetaja. Või siis kalliskivimees. Kaunid naised. Šampanja. Chaplini kummitav maja.

Või siis sündmused…mõlemad maailmasõjad, Chaplini töö agitaatorina, tema reisid ning kohtumised kuulsate inimestega. Eeldusel, et tegu on looga, mida inimene ise meenutanud on, siis on teemade valik osalt üllatav. Aga stiil on kuivavõitu.

Miks lugeda:

  • huvitab Chaplin, filmikunst ja ajalugu

Miks mitte:

  • mul on karvane tunne, et temast on palju paremaid biograafiaid

 

Henry Kissinger “World Order”

Henry Kissinger. World Order. 2014

Kui ma raamatu avaldamise kuupäeva nägin, oli mu esimene mõte, et tegu on posthuumse teosega, aga ei, Henry Kissinger on täitsa elus, praegu 93 aastat vana, ütleb meile tark internet.kissingerSee hetk, kui sa näed, et sinu ajal põhikooliõpikutesse jõudnud tüüp on ikka veel elus ja laseb välja bestselleri, paneb ajale kui nähtusele hoopis teistsuguse pilguga vaatama.Igatahes on vana poliitiku teos hea poliiteooria alguspunkt kõikidele neile, kes ajalugu sügavuti õppinud pole. Kissinger alustab umbes Euroopa keskajast ning jõuab jutuga tänapäeva välja. Sealjuures on tema põhiküsimusteks alati: kes olid põhilised otsustajad, millised olid tolle aja/inimeste väärtused ja kõige tähtsam – milliseks kujunes süsteem ehk siis pealkirjast tuttav maailmakord.See on valgustav lugemine, kuigi ajaloopede jaoks on näiteks Richelieu-peatüki lugemine võrreldav küüntega üle tahvli tõmbamisega, sest…noh, ega raamat on õhuke, ei jõua ju kõiki asju lahti seletada ning lihtsustatud asjad võivad luua natukene vildaka mulje. Teine küsimus on alati meie igavene vaatenurga-küsimus. Lääne autor rõhutab teoses ikka teisi asju kui idamaade mees ning peale “From Ruins of the Empire” lugemist pean endale ikka meelde tuletama, et tõde on alati kusagil vahepeal. Kissinger lahkab ajaloolisi sündmusi a) suurriikide seisukohast ja b)väga strateegilisest vaatenurgast: kuidas otsus omasid aidata ja võõraid kiusata saaks. Hästi palju leheruumi on mees pühendanud araabia küsimusele, mis tõenäoliselt veel järgmistel kümnenditelgi väga aktuaalne on. Kahju ainult, et ta seda ei kirjelda, kuidas lääneriigid seal pikka aega ringi susisid, kuni püssirohutünni plahvatma panid. Ma otsin ikka veel raamatuid lääneriikide spionaaži kohta näiteks Iraagis ja Iraanis, aga midagi vaimustavat veel kätte juhtunud pole.Miks lugeda:

    saad Kissingeri vastuse küsimusele, kuidas eri ajastutel on kujunenud poliitilised süsteemid, võimujooned ja “maailmakord”

Miks mitte:

    otsest põhjust polegi – see on tegelikult väga huvitav läbilõige suurriikide poliitilisest mõtlemisest

Jodie Archer & Matthew L. Jockers “The Bestseller Code”

Jodie Archer & Matthew L. Jockers. The Bestseller Code. Anatomy of the Blockbuster Novel. What a Groundbreaking Algorithm Can Teach us About Books, Stories, and Reading. 2016

bestseller

Sain raamatu jõulukingiks. See on vist mingi peen vihje, et tuleks rohkem kirjutada. Aga teos ise on selline ameerikalik. Viimase tunneb ära ühe eksimatu omaduse järgi: lehti on raamatus palju, aga põhiteesid saaks kokku võtta paarikümnele leheküljele. Ülejäänud aeg läheb sama teema erinevatel viisidel esitamise ja nämmutamise peale.

Sisu on teosel täpselt selline nagu pikk pealkiri lubab. Ehk: teadlased leiutasid programmi, lasid raamatud sellest läbi ning märkasid erinevaid mustreid, mis kindla peale edu toovad. Autorid toovad enamjaolt näiteid ameerika kirjandusest, aga miskipärast meeldib neile eriti “Fifty Shades of Grey”. Seda tuuakse igast asendist heaks näiteks, sest iseenesest oli teose kirjanduslik väärtus null, aga arvutiprogramm näitas, et autor tegi ühte asja geniaalselt – paigutas instinktiivselt konfliktipunktid täpselt nii nagu programm ideaalis ette näeb.

Iseenesest tundus, et programm ja lugejad armastavad teravust. Raamatu sisu “kuju” peaks olema rohkem sakiline ja vähem laineline. Ehk siis inimesi tuleb kogu aeg närvilisena hoida. Samuti sai teada, et kui sul on peategelaseks pahad tüdrukud, siis on see hetkel väga kuum kaup.

Põgusalt analüüsiti ka kirjanike taustu. Selgus, et väike boheemlus ja erinevate ametite pidamine tuleb kirjutamisele ainult kasuks, sest kõikidel autoritel, kes on kirjeldanud teemasid, mida nad hästi valdavad (perekond, õigussüsteem, korporatsioonid, sõda vms), on suurem tõenäosus õnnestuda.

Raamatu kõige lahedam seik oli tegelikult see, kuidas uurijad tegid kindlaks, et Harry Potteri looja on meheliku varjunime all krimiromaaniga maha saanud.

Miks lugeda:

  • saad puust ja punase graafilise juhendi, kuidas bestsellerit kirjutada

Miks mitte:

  • tervet raamatut sõna-sõnalt läbi lugeda on suhteliselt suur piin. Huvitav, kas ameeriklastel on mingi kollektiivne tähelepanuhäire, et nad kogu aeg samade faktide – teemade juurde tulema peavad…justkui ei saaks esimese korraga asjale pihta.

Valdur Mikita “Metsik lingvistika”

Valdur Mikita. Metsik lingvistika. 2008/2016

See on kõige lingvistilisem ja kõige vähem metsikum Valdur Mikita triloogiast. Kui sellele järgnenud teosed räägivad rohkem eestlusest ja lubavad igaühel end targana ja toredana tunda, siis käesolev raamat pakubki kõige enam ehk paduusklikele keeleteadlastele.

Mitte et ta halb oleks, kaugel sellest: Mikita on ikka muhe, aga asi on ehk selles, et mehe mõte hüppab siin vähem, pigem järgib autor üsna rangelt etteantud teemat. Selle raamatuga meenub tegelikult järgmine seik: läksin teda umbes aasta tagasi Tallinna suurest raamatupoest otsima. Küsisin müüjatelt kangekaelselt just triloogia esimest osa, sealsed prouad tahtsid mulle aga kangesti kolmandat pihku pista ja selgeks teha, et Mikita raamatul ongi kaks osa. Läksime lahku suures teineteisemõistmatuses.

Miks lugeda:

  • Saab triloogia ilusti läbi. Kuigi raamatute puhul öeldakse, et alustama peaks algusest, siis Valdur Mikita puhul soovitaksin tegelikult alustada teisest raamatust. Muidu ei saa üldse aru, miks teda niimoodi haibitakse. (Vähemalt siis, kui oled tavainimene ning selline teema ei huvita.)
  • Kaunid keelendid, huvitav keeleanalüüs.
  • Aitab lingvistika inimesele lihtsaks mõelda.

Miks mitte:

  • Keele (ja näpuotsaga rahva) keerdkäigud ei paelu kuidagi.