Saadi “Roosiaed”

Muslihhudin Saadi. Roosiaed. originaal 13 saj, tõlk Haljand Udam 1974

Saime omale vana hea tsensuuriseaduse Euroopa Liidust, nüüd peab eluga kuidagi edasi minema. Rahustuseks pöördusin vanade klassikute poole.

Saadi “Roosiaeda” lugedes tekkis kange tahtmine Iraani reisida, sest Shiraz näib olevat koht, kus enne surma ära käia tasuks. Tänaseks on selles linnas rohkem rahvast kui terves Eestis kokku, kuid keskajal tuli sealt hulgaliselt sääraseid poeete ja mõttetarku, kelle sõnu tänapäevalgi kõik haritud iraanlased omale kuldtähtedega seintele sodivad. Rääkimata sellest, et sealt on pärit üks juba vanal ajal kangesti tuntud veinisort.

Ja Saadi – 13. sajandi mees, kelle sõnu teavad kõik korralikud iraanlased, aga kelle pärisnimi ja elusaatus on suuremalt jaolt tundmata. Tema teoste põhjal arvatakse, et ta oli Shirazis sündinud, reisis palju ja pani reisijutud ka oma teostesse kirja. Vahepeal langes ta Jeruusalemmas orjaks, kus vaevles sunnitööl mitu head aastat, enne kui ta omamoodi vangide lunastusprogrammi ajal taas vabaks osteti ja kodumaale pääses. Ta nägi ära nii vanad Pärsia valitsejad kui ka uued mongolitest isandad ja oma kogemused võimuvahetusega seoses on ta sellesse raamatusse ka valanud. Teda on ka selle eest nuheldud – liialt suur tuulelipp, kes oskas kõikide võimudega läbi saada ja neid meelitada.

Ta on aga kirja pannud kaks teost: Gulistan (käesolev “Roosiaed” ja Bustan). “Roosiaed” on suures osas teos värssides, Udam on tõlkimisega kurja vaeva näinud ja eessõnas on ka mainitud, et kui värsid väga hulluks läksid, jäeti need tõlkest lihtsalt välja. Mulle meeldib, kuidas lugu algab: Saadi läheb sõpradega õhtul kuhugi aeda pidutsema, hommikuhalluses otsustab ta sõber aias lilli noppida. Seepeale noomib Saadi sõpra ja ütleb, et mis ta niisama lilli krabab – lilled, see on vaid korraks. Aga las ta kirjutab raamatu – see on ikka igaveseks.

Mõeldud-tehtud. “Roosiaed” on omamoodi aforismikogumik, ainult et rohkem luulevormis kui meie sellega harjunud oleme. See on jagatud mitmesse eri kategooriasse alates riigivalitsemisest armastuseni. Neid võib võtta kui lihtsaid aforisme või siis kui pilku 13, sajandi mehe pähe, kes meenutab oma huumorimeelega natuke Kivirähka. Kahetsema lugemist kindlasti ei pea.

Kuna ma sain vahepeal ka Richard Burtoni märkustega “Tuhande ja 1 öö” tõlke kätte ja seda nüüd natuke sellega siin võrrelda saan, siis ei suuda ma ära imestada, milline uskumatu võltsmoraalsuse laine meil lahti läinud on. Neis raamatutes voolab pidevalt vein ja käib üks suur orgia, kusjuures meestevaheline armastus on isegi suurema au sees kui naistevaheline armastus. Et pole midagi uut siin päikese all, siis “1000 ja 1 öö” jutuvestjatele käib muuseas kõige rohkem pinda… ei, mitte usuleigus või muu, vaid sõna otseses mõttes see, et neegerorjal on “suurem” ja naised tema ees kui loogu langevad.  Nii et praegu poliitikas toimuvat vaadates on mul tuline kahju, et mingid elemendid on nagu 1000 ja 1 öös, aga ei ole seiklusi, ei ole merereise, džinne, tantsutüdrukuid ega kavalpäid.

Aga miks “Roosiaeda” nüüd lugeda?

  • Saadi on väga lobeda jutuga, ühendab palju huumorit ja aforismi
  • no kus sa saad 13. sajandi Pärsia kirjanikku? Ega teist sellist naljalt leidu
  • saad väikese sissepõike šiitide usku, aga väga üldiselt
  • näed, et inimeste probleemid olid ka tubli 800 aastat tagasi samad, ainult iPhone´ neil siis polnud

Miks mitte lugeda?

  • segavad luulelised vahepalad
Advertisements

Viska see kuradi saiake nurka ja peata tsensuur!

Lükka kõik oma nädalavahetuse plaanid kankelisse ja mine vutt-vutt tänavale protesteerima! Ohus on sõnavabadus, vaba internet ja terve mõistus. Ehk: kui sul on vaja võtta vastu seadus, mille kõige positiivsem pool on see, et internetikontsernidelt võetakse veidi pappi ja meediakontsernid saavad veidi pappi ning kõige negatiivsem asi see, et saad omale lolli seadusesõnastusega kaela megadiktatuuri, siis parem on seda seadust mitte võtta.

Siin on sulle teadaanne google’i kutsikalt ja youtube’i orjalt – sest just nii ametlikud kanalid seda serveerima hakkavad. Ja Seemne-Andrus, kes meile selle sita taas kokku keeranud on, hakkab taas rääkima seemnetest ja fooliumimütsikestest. Aga asi on tõsine, sest taas tuuakse kontseride, võimurite ja vana majanduse vereohvriks ainus koht, kus on võimalik enam-vähem vabalt elada ka teisitimõtlejal – internet.

Mind hämmastab, kuidas Eesti ajakirjanikud on vait nagu kuldid rukkis ja keegi ei tee rohkem häält kui läheb tarvis EKRE üle erutumiseks, samal ajal kui Euroopa Liit hakkab poole miljardi inimese sõnavabadust kinni keerama. Asi on nn autoriõiguste direktiivis, täpsemalt selle punktides 11 ja 13, mis lähipäevil Euroopa Liidus lõplikult ära otsustatakse. Kõlab igavalt? Aga proovime nii:

  • kas sa usud süütuse presumptsiooni (süütu, kuni vastupidist tõestatakse)
  • kas sulle meeldivad “let’ s play X” videod?
  • kritiseerid tuntud inimesi/viskad nende tegemiste üle nalja/meeldib paroodia
  • kas sulle meeldib omaenda lugusid materjaliga meediast ja mujalt illustreerida
  • meeldib sulle äkki kedagi tsiteerida
  • kas sul läheb äkki vaja tsiteerida miskit raamatut või ajalehte
  • kas mõnest su blogist jookseb läbi RSS-feed
  • kas sa miksid-matchid erinevat materjali kunstilisel eesmärgil
  • kasutad ehk irooniat, sarkasmi
  • kasutad wikipediat, youtube, google newsi
  • loed/kirjutad fanfictionit ja avaldad seda kuskil internetis
  • saad oma blogi/youtube’i vms internetikanalis pepuimplantaate reklaamides paar eurot sponsoriraha
  • sulle meeldib sport ja sa tahad, ütleme, jalkastaadionilt telefoniga videot teha/pärast parimaid väravaid kommenteerida
  • ja palju muud

Siis on mul sulle üks ülimalt sitt uudis: Euroopa Liidust  neid asju enam ei saa, sest Brüssel on nagu mingi kuradi 17. sajandi Austraalia, kuhu saadetakse asumisele riigi kõige suuremad pätid ja idioodid, et nad kodunt silma alt ära saaks. Ainuke vahe on see, et needsamad hullud hakkavad kodustele seadusi tegema. Austraalias leiutati selline hea asi nagu bumerang ja  üks korralik sitabumerang meid jälle tabamas on. Ja et see internet inimeste jaoks nii abstraktne asi on, siis ei julge keegi selle kohta ka sõna võtta. Nagunii on see, et kes aga võtab, see lolliks jääb miskit moodi. Et ma siin niisama vahtu välja ei ajaks, siis kannata ära, ma püüan sulle anda asjast nii hea ülevaate kui oskan.

Pidu saab alguse (jäta vahele, kui tagamaad teada ei taha)

Viimane ELi internetti/autoriõigusi puudutav seadus tehti nullindate alguses, millal paljud polnud imelooma-internetti näinudki, nii et kõik eurooplased olid vahelduseks ühel meelel: on tarvis miskit kaasaegsemat, mis meid kiviajast välja aitaks. Vahepeal oli palju vett merre voolanud ja inimesed nägid, et Google ja teised internetihiiud neid hirmsalt tillist tõmbavad – youtuberid aina genereerivad sisu, aga reklaamiraha rehitseb va ameeriklane kõik endale, Sitsiilia kooripoiss jääb vaeseks edasi ja peab aina narkot vedama. Niisiis sündis õilis plaan: kui juba siis juba, teeme seaduse, millega kohustame internetihiide/platvorme mängitud muusika-sisu pealt artistidele obrokit maksma. Muidugi lõikasid suurbossid omale selle peale kokaiinidollariga näppu ja hakkasid europarlamentääridele keelt kõrva ajama ja saatsid ameerikamaalt europarlamenti näiteks kuulsaid muusikuid laulma-seaduse vastu lobistama. Paralleelselt ärkasid ka Euroopa internetiaktivistid,nt piraadid ja püüdsid inimestele selgeks teha, et lolli seadusega võib palju paha teha – näiteks võib omale tsensuuri kaela saada. Igatahes presenteeris 2015. aastal dünaamiline duo Andrus Ansip ja Saksamaa poliitik Günther Öttinger plaani, millest siis tänaseks on seadus välja kujunenud. Internetiaktivistide reaktsioon oli:”MEH?” Seal oli vähemalt see punkt sees, et natuke raha võiks ka kunstnik oma töö eest saada, mitte ainult mingi suur muusikalobi-ajakirjandusgrupp. Viimased ei jätnud rünnakuid ja hea töö Brüsselis käis edasi kuni eelmise aasta lõpuni. Vahepeal hakkas selle teemaga tegelema tehnoloogilise puudega sakslane Axel Voss, kelle egiidi all ka see väike viigileht sealt seadusest välja võeti. Nüüd on nõnda, et viimane versioon läheb viimasele hääletusele lähipäevil.

Mis sita me siis kaela saame?

Täpsemalt saame omale rõhumisartiklid järjekorranumbriga 11 ja saatanisigidiku 13.  Jah, nüüd saavad suured meediagrupid Google’lt nõuda, et too niisama tasuta ei kuvaks nende artiklit ja neile kuvamise eest raha maksaks. Aga tavainimesed, kes on igasuguste kassi- ja muude meemidega harjunud, saavad omale suure dildoga tagumikku. Kui mul on ühel pool see, et ma tahan internetihiidudelt raha nõuda ja teisel pool sõnavabadus, mis Euroopas aina rohkem rõhu all on, siis kahju küll, Brüsseli rahvas, minge magage end kaineks ja tehke uus seadus, mis täpselt seda esimest punkti täidaks ja inimestelt sõnavabadust ei võtaks, sest mis nendest kahest artiklist lähtub, on järgnev:

  1. Kommertssaidid (see on muidugi vääääga lai mõiste) peavad vaatama, et ükskõik mis asi, mille nad lehele üles lasevad, poleks mitte mingil juhul mitte kuskil maailma servas litsenseeritud. Eks püüa aru saada, kas kuskil Filipiinidel on mujal vabalt kasutatav kassipilt keelu all! Kui on litsentseeritud, pead omale enne loa hankima. Mõtle natuke ja proovi siis seda seadust praktikas täita! Lihtsam on mitte midagi teha ja suu kinni hoida, muidu väänatakse sellised trahvid, et paned kohe paela kaela.
  2. Lisaks pead saidi haldajana hea seisma selle eest, et keegi su lehele mitte mingil juhul midagi keelatut üles ei laeks. Ehk: kui keegi jätab mulle siin kommentaaridesse mingi tasuta raamatu lingi, mis on hostitud kuskil Venemaa avarustes, ma enam päikesevalgust ei näe.
  3. See viib kohe selle asjani, et noh… kuidas seda viimast punkti siis täita, kui sul on, ütleme, mingi miljon kommentaatorit, kes hea meelega üle maailma linke jätavad? Siin tuleb see nn uploadfilteri küsimus. Appi tõttab tehisintellekt, mis hakkab siis kalli raha eest filterdama, kas tegu on keelatud tekstilõikudega või mitte. Et seda saavad omale tehniliselt lubada vaid suured firmad nagu Youtube, siis tugevdab see hoopis nende turupositsiooni. Minusugused imevad näppu ja mõtlevad, kas tohin Financial Timesi jamast tsiteerida 1 või 2 lauset enne kui vangi pannakse. Ja siin ei ole vahet, kas oled väike nunnu kassiblogija või miljoniraha rehitsev youtube-staar. Ikka väänatakse samamoodi – tsiteerida tohib vaid paari lõiku.
  4. Muidugi pole tehisintellekt ka teab mis intelligentne. Sellest võivad sulle rääkida näiteks austraallased, sakslased (nemad tegid suure FB/twitteritsensuuri möödunud aastal, mis blokib igaks juhuks KÕIK asjad ja siis sa pead ise võimlema hakkama, et tegu on nt poliitilise tsensuuriga. Ja eks sa proovi siis suure kontserni vastu tõestama minna, et sa pole lammas… See töötab täpselt nii hästi kui sa arvad.), austerlased... No ütleme nii, et sisuliselt kõik, kes asjaga vähegi kokku puutunud on. Ja kui siin keegi hakkab hõikama, et kustnikuvabadus ja muu, siis mkm – viimase näite puhul tõmbas youtube esimese vingukõne peale video maha ja blokkis videotegijad kuuks ajaks üldse. Süütuse presumptsioon, fuck yeah! Euroopa 2019, see on koht, kus elada!
  5. Siit jõuamegi tsensuurini – et kui miskit töödelda ja edasi öelda ilma litsentsita ei tohi, siis kes see jaksab näiteks Le Mondelt iga kord litsentsi ostma minna, et kahte lauset tsiteerida? Pigem oled vait ja teed enesetsensuuri. Sõnavabadust saavad endale lubada vaid rikkad. Ülejäänud hoidku mokk maas, muidu saad trahvi kaela. Muuseas, kõik kes on akadeemiaga kokku puutunud, tunnevad ka seda absurdi, et teinekord on vahe loogilise mõtlemise ja plagiaadi vahel õhkõrn. Teinekord piisab paari algallika lugemisest, et ise järelduseni X jõuda, ka täiesti ilma teoste T, U ja V lugemist…
  6. Jepp, ja kui nüüd on nii, et sina paned mulle siia kommentaari ühe youtube-video, kus on kasutatud pool sekundit miskit muusikapomo arvates litsenseeritud lõiku, siis ära karda – vangi lähen mina, mitte sina.,

Aga miks ma olen siis google’i kutsikas. Lihtne, need jälle ei taha üldse miskit maksta ega teha ja tahaks, et kõik jääks enam-vähem nii nagu on. Nad võitlevad ka selle jura vastu ja siin on tekkinud selline olukord nagu kollaste vestide puhul Prantsusmaal – kõik demonstreerivad, aga igaüks oma asja eest. Mind erutab see, et praegune seaduseversioon on tehtud nii, et Euroopa Liidu kodanikud on suurimad kaotajad. Mind ei huvita, et Axel Springeri meediagrupp ei suuda ilma selle seaduseta google’lt raha saada ja oma 30-40protsendist marginaali teenida investoritele. Mul tõmbab ihkukarvad turri see, et igasuguse “autoriõiguse-litsentsi” paragrahvi  varjus saab väänata teisitimõtlejatele täie rauaga. Ja ma olen täiesti kindel, et siin juba väänamata ei jäeta!

Nii et kui vähegi võimalik, mine nädalavahetusel tänavale!

 

Thomas Levenson “Newton ja valerahategija”

Thomas Levenson. Newton and the Counterfeiter. The Master Criminal, the Great Genius and the Plot to Destroy the Royal Mint. 2009

Arvate pealkirja peale nagunii, et tegu on juturaamatuga? Aga vot ei ole!

Tere tulemast 17. sajandi lõpu Inglismaale. Kuningas peab parasjagu mandril sõda ja tal on näpud põhjas. Hõbe voolab kuningriigist aga välja, sest spekulandid avastasid, et kuld on mujal soodsam kui Inglismaal ja teenivad arbitraaži pealt kena kopika. See on viinud aga rahva rahutuste äärele, sest enam pole millegagi inimestele maksta. Raha lihtsalt ei ole! Olukord on nii hull, et riik proovib korra isegi lotopiletites madrustele palka maksta. Elu ei tee paremaks ka ikka veel kehtivad kaks eri rahasüsteemi – vanad käsitsitehtud mündid ning äsja käibelelastud uued mündid, mida kõik valerahategijad usinalt järele tegid.

Kuninglik rahapada (royal mint) peaks lahendama korraga nii rahanappuse kui ka valerahategijate probleemi, aga nii nagu ikka maailmas, on suurte organisatsioonide etteotsa pandud ülimalt võimetud, aga see-eest ülimalt kõrgepalgalised inimesed, kes oma tööst suuremat ei jaga, aga kes arvavad, et nad on kole andekad ja kogu maailma mammona ja veidi peale ära teeninud (nagu näha, siis pole siin aastasadadega midagi paremaks läinud). Aga rahapajal veab – parasjagu otsib huvitavat teenistust ja raha igale koolilapsele õpikutest tuntud Isaac Newton. Oma kõige tuntuma teose kirjutas ta kahekümnendates eluaastates ja sealtpeale tegeles ta pigem okultismi valdkonda jäävate küsimustega – välja arvatud tema optikaalane teos, mille ta hiljem kirja pani. Ta oli hiljuti üle elanud depressiooni ja kui ta – tõenäoliselt sõprade kaasablil – rahapaja üheks kolmest juhist (wardeniks) sai, siis lahendas see kohe tema rahamured.

newton
Oot-oot, teaduse kuldne poiss käis Londoni detektiivina valerahategijate käsi väänamas?

Ausa inimesena tahtis ta midagi vastu anda ja nii nagu autor kirjutab, siis ei enne teda ega pärast teda ükski teine warden seal rahapajas töö maitset suhu ei saanud. Kõigepealt pani ta efektiivselt tööle rahapressi ning tegi tõenäoliselt ühena esimestest töötajate efektiivsuse uuringu ja arvestas välja, kui kaua üks vahetus töötama peaks ning kui kiiresti press liikuma peaks, selleks et parimat tulemust saada. Mõne kuuga lahendas ta Londoni rahaprobleemid ja turult sai jälle müntidega kapsast osta.

Kuid see on ainult pool võrrandist. London kihas valerahategijatest ja isegi karm karistus, mis tavaliselt tähendas surmanuhtlust, ei suutnud neid operatsioone peatada. Tol ajal puudus Londonis veel politsei tänapäevases mõistes ja iga organisatsioon ajas oma pätte ise taga. Nii et Newtonist sai eradetektiiv, kes ei kartnud ka ise näppe mustaks teha. Ta lõi informantide võrgustiku ning kasutas nn vargapüüdjaid (thief takers), kes siis olid justkui politsei aseaine – ajasid pätte tasu eest taga. Probleem vargapüüdjatega seisnes aga selles, et nende jaoks oli sageli rahaliselt kasulikum, kui nad kriminaalide väljaandmise asemel neilt endilt raha välja pressima hakkasid ja tihti said vargapüüdjatest ise oma ala kõige hullemad kurjategijad. Newton selles probleemi ei näinud – kui tema vargapüüdjad paha peale läksid – ja nad läksid -, lasi ta need teistel kinni püüda ja need läksid siis omakorda kas vangi või võllasse.

Ühesõnaga, Newton oli edukas ka sellel rindel. Kuid tekkis William Chaloneri-nimeline probleem. See valerahategija ei tahtnud kuidagi lõksu langeda. Mees elas suurejoonelist ja pealtnäha ausat elu ning trikitas raha isegi Inglismaa parlamendilt välja. Senisest rahategemise-operatsioonist talle ei piisanud, teda kannustas ambitsioon, pääseda rahapatta ja otse allikale ligi.

Nõnda algab kassi-hiire mäng Newtoni ja Chaloneri vahel, kus polnud lõpuni kindel, kumb peale jääb. Newtonit ähvardas vähemalt ameti kaotamine, rahahäda ja igavus. Chaloneri võllas.

Miks lugeda:

  • saad teada palju kasulikku 17. sajandi Londoni allilma, valerahategemise, valuutakriiside ja eduka pätitegemise ja tolle aja kirjastusmaastiku kohta (peale Chaloneri surma võttis vaid mõni päev aega, kui juba tema biograafia ilmus – tehke järele!)
  • uskumatud karakterid, kelle kõrval sinu tänased sõbrad ja tuttavad tunduvat mõttetute ja igavatena
  • raamat põhineb väga suurel hulgal allikatel, aga on kirjutatud niisama kaasahaaravalt nagu kriminaalromaan, mida ta ka sisuliselt on
  • saad taas tõestust, et elu on põnevam kui väljamõeldis. Situatsioonide absurdsus vägisi naerma, kuigi ei tohiks…

Miks mitte lugeda:

  • ei meeldi ajalugu kohe üldse mitte

 

Niccolo Machiavelli “Vürst”

Niccolo Machiavelli. Vürst. 1532

Kui kerge on saada teenimatult külge halba mainet! Pruugib sul ainult kirjutada asjades nii nagu nad on, kui moraalijüngrid kargavad kraesse ja kiruvad, et toetad ühte või teist leeri, enamgi veel, sina oledki see kurja juur ja kogu maailma hädade autor. Seda võib näha nii Delfi kommentaariumis kui ka 16. sajandi autori Niccolo Machiavelli puhul, kes rahahädas klassikalise kirjatükiga maha sai ja kelle nimest on saanud jõhkra reaalpoliitika sünonüüm.

See väike raamat on teos, mille iga inimene läbi lugeda võiks. Kui seal asendada sõna “sõda” võimuvõitlusega suurkontsrenide koridorides või lugeda “Vürsti” kui juhtimisõpikut, siis pole see tänapäeval sugugi oma aktuaalsust kaotanud. Tegelikult on see kordades parem kui suurem osa kõiksugu eneseabiõpikuid, mis praegu raamatulettidelt nagu soojad saiad kaovad. Kui tänapäeval on raamatud kirjutatud lihtsakoelise šablooni järgi “tee nii, vot siis hakkad hästi elama”, siis Machiavelli ütleb “niimoodi on parem teha. Vaata, see mees tegi nii ja tema võitis (tavaliselt on see mees kas mõni antiikaja või kaasaegne väejuht-valitseja). Samas näed, see mees tegi antud olukorras vastupidi ja kaotas. Ja arvesta, et kui sa seda paremuselt kõige paremat asja teha ei saa, siis on ka teisi lahendusi.”

Kuna enamik tema õpetusi käib selle kohta, kuidas uusi maid juurde vallutada, kuulsust saavutada ja vajadusel liitlasi petta, siis tundub pealiskaudsele lugejale, et see ongi asi, mida Machiavelli tahab. Kuid tegelikult näitab ta vaid praktilisi võtteid ning väga paljudes peatükkides keerab ta jutu lõpuks ikkagi kahtlaselt demokraatia ja headuse positiivsete omaduste poole. Machiavelli oli raamatut kirjutades neljakümnenda eluaasta ümber, ta oli näinud nii Leonardo da Vincit, Savonarola jõhkrat jumalavalitsust, ning sattus elama ajal, mil Euroopa, iseäranis Itaalia vürstiriigid kubisesid legendaarsetest valitsejatest (nt Borgiad) ning kibedat võimuvõitlust jagus poolsaarele nii palju, et Machiavellil oli palju võimalusi oma teooriate testimiseks.

Tegelikult on Machiavelli “Vürst” omamoodi appikarje: vaesunud perest pärit ametnikuametit pidanud Niccolo, kes kirjutas väga meelitava eessõnaga raamatu ühele oma aja kuulsaimale valitsejale, Lorenzo di Medicile, kus ütleb otse, et kui raamat meeldib, siis toetagu vürst teda ometi, sest tolleks hetkeks olid mehel näpud põhjas ja suur perekond tahtis toitmist.

Mis Machiavelli ja temasuguste puhul märkimisväärne on, ongi see, kuidas mõni mees suudab elada ka 500 aastat hiljem, kuidas ammu surnud autori sõnad suudavad ka praegu, kui maailm on nii palju muutunud, täpselt samamoodi kõnetada. Ja tõenäoliselt loetakse Machiavellit veel sadade aastate pärast. Nii et “Vürsti” tuleb võtta kui geniaalse praktiku raamatut: kui mees, kes kirjutab, kuidas kuulsust saavutada, seda aastasadade jooksul ise teha suudab, samal ajal kui miljonid ja miljonid eurooplased unustusse vajunud on, siis pane kõrvale mõttetu eneseabiõpik selle kohta, kuidas kõige paremini startupitada või ülemusele meelejärele olla või kolleegidele nuga selga lüüa, ning loe törts mehejuttu. Sest siit saad samuti kõik vajaliku korraga kätte.

Miks lugeda

  • hea eneseabiõpik impeeriumi rajajale
  • kui tahad olla juht
  • kui tahad teada, kuidas manipuleerida masside, inimgruppide ja üksikisikutega
  • raamat on ülihästi kirjutatud (vähemalt ingliskeelne 19. sajandi lõpu tõlge oli hea)
  • tahad teada, kuidas elus asjad tegelikult käivad, enne kui oma ratast leiutama hakkad. Kuna kõik näited on toodud vanast ajast, siis saad alguses mõelda “haa-haa, millised lollid…” ja siis avastada, et “oota, sama põhimõte kehtib ju praegu meil ka”
  • tahad saada osa klassikalisest haridusest

Miks mitte lugeda

  • sulle meeldib reaalsust ignoreerida
  • sind vihastab see, et 16. sajandi aadlimees ei kirjutanud nii nagu 21. sajandil kombeks on

Roger Willemsen “Head päevad”

Roger Willemsen. Gute Tage. Begegnungen mit Menschen und Orten. Frankfurt am Main 2016

WILLEMSEN

Roger Willemsen saksakeelses maailmas erilist tutvustamist ei vaja – tegu on nii ajalehe/raamatuveergudelt kui ka telest tuntud ja omapärase stiiliga mehega. See raamat on omamoodi ristand ajakirjandusest – kus püütakse edasi anda fakte  – ja kirjandusest, mis pakub boonusena ka esteetilist naudingut. Raamat on jaotatud lühikesteks “intervjuudeks”, kusjuures subjektideks on nii pärisinimesed, kellega Willemsen oma töö jooksul kohtunud on kui ka muuseumieksponaadid…

Intervjuu on siin väga meelevaldne mõiste – lihtsalt tema lood hakkavad tavaliselt pihta mingi teisendiga lausest:”Läksin X-ga intervjuud tegema.” Willemsen loob igas jutus omaette maailma nii enda kui oma intervjueeritava ümber ning ta ei tee lugeja osas allahindlust: kui inimene on ebahuvitav, siis peab tema kirjanikuna loo huvitavaks tegema. Kui Yassir Arafatiga kohtumise detailid on huvitavamad kui mees ise, siis laseb Willemsen Arafatil vannitoas öelda vaid paar lauset ning koob ise mehest biograafia kokku. Kui spiooniga kohtumise juures on kõige huvitavamad tema viskikogu Inglismaal ja ühe vene ametniku viskikogu Moskvas ja läbi viskiparalleeli saab spiooniloo imekombel ära räägitud, siis milleks hoida jäigalt kinni igavast intervjuuformaadist?

Lugejana ei saa sa kunagi päris seda, mida esialgu arvad. Intervjuus bioloogiga liigirikkuse kadumisest sõidab Willemsen, ahv süles, mööda lõunamaa jõge. Intervjuus superstaaridega leiad end glamuuri asemel väikestest korteritest ülimat provintslikkust trotsimas. Kui Jaapani ärimunk räägib sulle läbi Willemseni sule elufilosoofiast,saad boonusena kaasa kogu ebaromantilise Kyoto ja Euroopa-Jaapani uskumatult absurdsed kultuurisuhted. Ja kuidas saab mitte meeldida lugu, kus ajakirjanik teeb inimsööjaga intervjuud…lõunasöögi ajal?

Autor ei loo kangelasi. Siin ei kohta praegu väga levinud narratiivi, et on inimene oma aja, kõikide raskuste vastu. Keegi ei karju “You can do it!”. Willemseni jaoks pole jumalaid olemas. On vaid huvitavad inimesed kõiges oma piiratuses, kelle ümber on ikkagi aeg, mis on suurem kui nemad ise.

Willemseni lood on nauditavad lisaks keelele ja stiilivimkadele ka seetõttu, et mees ise oli väga erudeeritud ja tal pole kahju teadmisi niimoodi juttu sisse voolata lasta, et lisaks sellele, et lõbus on, saad lõpuks targemaks ka.

Kuigi Willemseni stiil on ladus, on seda raamatut siiski raske lugeda. Niipalju aus mees on, et paneb ka ennast asja sisse ja tema ise kipub olema kergelt nukrameelne kuju, kes lõpuks oma tuntusest hoolimata üsna üksikuna suri. Melanhooliat on kirjanduses mitut sorti, Willemseni oma pole selline eestlaslik raevukas pessimism, kus ollakse nii kindel, et asjad kunagi paremaks ei lähe, et isegi võimalus, et kõik teistmoodi olla võib, on solvav, puhas pühaduseteotus, sõna, mida ei tohi suhugi võtta. Willemsen pole pessimist, aga ta näib tekstide põhjal olevat inimene, kes ei suuda teistega lõpuni kontakti leida ja see rõhub teda ikka küll. Ning tema alistumine on selline intellektuaali alistumine, kus ta poolviltuselt naeratades lugejale justkui ütleb:”Noh, selline ma olen, ega minu jaoks paremaks ei lähe, aga vaata, siin teistel inimestel on põnev elu olnud.” Ja läbi oma nukruse näeb ta päris hästi teistest läbi.