Norman Ohler “Blitzed. Drugs in Nazi Germany”

Norman Ohler. Blitzed. Drugs in Nazi Germany (e.k. “Patsient A.) 2016

Mõni kuu tagasi rebis Eesti rahvas kildu Ossinovski üle, kui ta peol veiniklaasiga vahele jäi. Ega’s midagi, las inimene joob, aga just oli ta tegemas tulist kihutustööd joomakuradi vastu ning lubas alkoholi nii kalliks ajada, et keegi seda suu sissegi ei võta. Sama lugu on käesoleva raamatuga: Hitler jutlustab muudkui rahvale, kuidas tema liha ei söö ja käsib rahval kaine ja karske olla, keelab – tol ajal väga levinud – narkootikumid ning paneb alkoholi patu alla, kuid endast teeb järk-järgult vaat et riigi suurima sõltlase.

Norman Ohleri puhul on näha, et tegu on ilukirjanikuga, kes on kogemata aimekirjanduse radadele eksinud: kord mainis tuttav Berliini DJ talle, kuidas natsid korraliku laksu all olid ja kui ta siis arhiivis kullasoonele juhatati, ei saanud Ohler enne pidama kui raamat valmis. Seda ilukirjanduslikkust kumab tal ka vähemalt ingliskeelsest versioonist omajagu läbi, nii et kohati hakkad mõtlema, et äkki on mees faktidele miskit juurde pannud, kuid kogu materjal on nii kaasahaarav ja ehe, et sellised süüdistused kaovad peagi.

Iseenesest on tegu omamoodi topeltsõltuvuse-looga ja süžee on lihtne: saksa rahvas on peale Esimeses maailmasõjas saadud valusat kaotust muserdatud, kuid õnneks aitab õitsev narkoäri muredele leevendust leida. On ju kuldsed kahekümnendad, kus sellised mõnuained nagu kokaiin ja alkohol on paremates baarides – ja peredes – niisama enesestmõistetav kooslus nagu õlu ja jaanipäevavorstikesed. Saksamaa toodab ise ka korralikku narkokraami ja mitmed tänapäeval respekteeritud firmad nagu Merck on tuntud kui parimad dillerid – Mercki pakendis narkot nõutakse nii Hiinas altkäemaksuna kui ka hiljem sõja ajal välismaal. Saksa kvaliteeti ei suutnud ka viha natside vastu tumestada.

Siis tuleb võimule Hitler ja hakkab rassi puhastama. Koonduslaagritesse visatakse aja jooksul ka kõikvõimalikud sõltlased. Kas see on sõltuvuse lõpp? Kaugeltki mitte! Sakslased on kõvad keemikud ja leiutatakse uus võimas narkootikum- Previntin. Tegu on siis metüülamfetamiiniga, mis oli nii hea asi, et seda kasutas kogu rahvas alates eksamistressis õpilastest kuni hiljem massiliselt Wehrmacht. Metüülamfetamiin oli nii populaarne, et seda topiti ka šokolaadi sisse, mida siis meeleheitel koduperenaised mõnuga sõid, et “kodutöö paremini käes lendaks”. Sisuliselt sai seda osta tööstuslikes kogustes vabalt nii nagu praegu saab osta vitamiine.

Nüüd hakkabki raamat kirjeldama, kuidas Wehrmacht Previntinist ja muust kraamist sõltuvusse jäi ja kuidas sõltuvus tasahilju Hitlerini jõudis ning kuidas siis tegelikult vaat et kogu sõda narkouimas peeti. Paralleelselt räägitakse Hitleri ja tema ihuarsti Theodor Morelli suhte lugu ehk kuidas nad koos rõõmsalt sõltuvusse jäid. Omaette hea peatükk oli mereväe ja koonduslaagri katsetest. Kas teadsid, et Bata, Salamander ja teised jalatsibrändid lasid oma jalanõusid koonduslaagris testida? Vangid pidid iga päev raskusi kandes maratonidistantsi läbi käima ja paljud said surma. Sõja lõpupoole lasti neil ühe soojaga ka uusi narkootikume katsetada. Mereväe juhid ise läksid peale sõda suurde saksa poliitikasse ja praegusesse Merkeli parteisse. Pole üllatav, aga ikkagi hea teada.

Seda raamatut on ka eestlased mõnuga arvustanud ja pole ka ime, sest iseenesest on tegu korraliku asjaga: arhiividest on välja veetud tunnetuslikult tonnide viisi kraami ja ainuüksi see, kuidas mees on suutnud ülimalt hullumeelset narkomaanide käekirja dešifreerida, väärib imetlust.

Öeldakse,et inimene otsib ikka oma ideedele kinnitust ja neid mina siit ka sain. Mul on pidev umbusk inimeste vastu, kes püüavad näida eriti puhtad ja pühad, olgu siis megaveganid või sõna otseses mõttes paduusklikud või suured heategijad, kes aktiivselt oma ideid promovad…. Ja eriti suur umbusk on mul inimeste vastu, kes tahavad korralikult rahvast reformida stiilis, et “ah-mis-nüüd-teie-lollid-ja-ennasthävitavad-las-issi-räägib-teile,-kuidas-elu käib”. Teatud hulk ennasthävituslikku käitumist näib ikka inimkonna ajalooga kaasas käinud olevat ja keelata nüüd ära see alkohol või kanepitaim – vaid selleks, et inimesed omale kuskil keldris midagi kangemat kokku keerata saaks – tundub olevat üks ütlemata nüri ja vaimuvaene tegu.

Miks lugeda:

  • hea ja informatiivne raamat sakslastest ja narkootikumidest, aga eelkõige sõjast ja Preventinist
  • näed uusi tahke narkokaubanduses
  • haaravalt kirjutatud raamat

Miks mitte lugeda:

  • kisub vahepeal liiga moraliseerivaks kätte ja kuna autor on sakslane, siis on tal vaja ikka rõhutada, et Hitler oli paha – sest ega seda ju ometi keegi maailmas tea – ja enam nii ei tee need sakslased.
Advertisements

John Perkins “The New Confessions of an Economic Hitman”

John Perkins. The New Confessions of an Economic Hitman.

Majanduspalgamõrvari vanad pihtimused ilmusid juba 2004. aastal, aga nüüd sai Perkins uuesti sule näppude vahele ja lajatas veel paar peatükki, kus kirjeldab korpokraatia olemust, olukorda, kus me kõik maha müüdud oleme, kuidas majanduspalgamõrvar üksteise võidu riike orjastab ning kuidas kõik on halvasti ja halvemaks läheb.

Raamatu peateema on vana jutt sellest, kuidas Saulusest sai Paulus. Perkins kirjeldab, kuidas ta majanduspalgamõrvariks sattus – eks ikka hea palga ja huvitava elu pärast. Tahtis olla nagu James Bond, kui Bond oleks olnud paksude prillidega analüütik või raamatupidaja. Läks aga kuhugi riiki salajase missooniga sisse ja pidi tagasi tulema raportiga, kuidas suured arenguprojektid ja maailmapangalt-OECDlt saadavad hiidlaenud riigile õitsengu toovad. Samal ajal tehti kohalike võimudega kokkuleppeid, et kui tuleb programm, siis saavad kasu otseselt võimu juures olijad ning eriti USA firmad. Ja laenu tingimused tehtakse sellised, et riik iial laenust ega USA (või tänapäeval Hiina) sõltuvusest vabaks ei saa. Laenud antakse ka selliste tingimustega, et pead ikka ja alati ÜROdes ja mujal USA poolt olema ning pukki panema selle, kes Ameerikale meeldib. Ja kui on jamasid, siis saab ju kasutada šaakaleid – mehi, kes siis organiseerivad kas (relvastatud) riigipöörde või teevad nagu muuseas mõne palgamõrva.

Reisis Perkins siis eksootilistes kohtades ja magas eksootiliste naistega, kuni peale kümmet aastat sellist elu tundis, et miski pole nagu õige. Südametunnistus hakkas vaevama. Pani siis mees lahkumisavalduse lauale ja kirjutab sellest ajast alates raamatuid ning jutlustab teistsugust majandusmudelit. Mudel ise peaks Eestile väga meeltmööda olema, sest asi, mida ta kuidagi ei luba, on riigivõlg. Või siis selle teenindamine.

Raamat ongi jagatud erinevate riikide järgi peatükkideks:Panama, Equador, Iraan… Teosele annab väärtuse -kui autorit uskuda – tema suhe maailma vägevatega ning peale lugemist tugevneb oluliselt usk igasugustesse vandenõuteooriatesse. Kuigi…no mida siin ikka uskuda? Kui rohujuure tasandil käib ikka sõpradele hea ja parema sahkerdamine, miks peaks kõrgemates ešelonides asi teisiti käima?

Täiesti ausalt: kirjanduslikust seisukohast on tegu nõrga teosega. Stiil on konarlik ja oleks mitmes kohas tahtnud toimetaja karmi kätt. Soovituste peatükk oleks ka võinud olemata olla. Aga sisu ise on selline, et käest teda ka panna ei saa.

Miks lugeda:

  • tunned, et oled liiga naiivne ja vajad küünilisemat maailmapilti
  • tahad teada, kuidas maailma majanduses asjad käivad
  • tahad teada, kuidas töötab riigivõlg
  • tahad teada, kuidas töötab korpokraatia

Miks mitte lugeda:

  • tahad midagi pehmet ja sõbralikku
  • oled ja tahad jääda USA sõbraks

Saladin Ahmed “Throne of the Crescent Moon”

Saladin Ahmed. Throne of the Crescent Moon. 2012

Vana guulipüüdja tahaks kangesti pensionile minna ja oma armastusega kokku elama hakata, aga ei saa, sest järeltulijat pole kuskilt võtta. Talle on saadetud ristiks kaela ordupoiss, kes usuasju täht-tähelt järgib ja tal niisama nalja teha ei lase. Ja vana guulipüüdja-seadus cockblockib teda ka, sest kui ta abielluma peaks, on maagia läinud või midagi sellist. Siis ilmuvad välja suured kurjad guulid, kelle taga aimab vanameister suurema tegelase kätt. Niisiis ajab ta oma vana täidlase kere kõrbesse.

Puhtalt loo ülesehituse osas on sääraseid asju nähtud küll ja küll, aga mis selle raamatu eriliseks teeb, on kuliss, maailm ja hästi väljajoonistatud karakterid. Isegi kui kogu see maagia-värk ja guulindus välja jätta, oleks nendega võinud midagi viisakat üles ehitada. Tavaliselt kipub teistpidi olema: et maailm tehakse nimme võimalikult kirev, et tegelaste vigadelt tähelepanu kõrvale juhtida.

Tegelased olid isegi nii huvitavad, et jõudsin lausa närvi minna: mis sa raiskad head karakterit mingi nõmeda märulistseeni peale, arenda teda, tee temaga midagi mõnusat! Sest sisult kipub ta selliseks noortekaks kätte – aga mitte päris. Mitte et noortekas halb oleks, aga sügavust oleks võinud juurde kruttida. Ei tea, kas see on autori enda või toimetaja kapsaaed, kuhu see kivi lendama peaks. Toimetajatega-agentidega on teinekord see häda, et need kipuvad ka olema nagu see usupoiss seal raamatus ja oma toimetamise-seadust liialt täht-tähelt järgmima, nii et hea maagia ning see “miski”, mis raamatu igavikuliseks teeks, sealt hoopistükkis välja voolab. See, milleni lõpus välja jõutakse, on tavapärasest veidi teistsugune lahendus. Iseenesest on see huvitav vaatenurk, mille üle tahaks siinkohal keelt teritada, aga selleks tuleks teha spoilerdamise-pattu.

Miks lugeda:

  • kui kirjutan retsentsiooni mitu kuud peale raamatu lugemist ja sellest üht-teist veel meeles on, ei saa olla tegu väga hullu asjaga
  • tahad hommikumaa-taustaga fantasyt
  • meeldivad mahlakad, veidi poeetilised kirjeldused. ehk: üsna ilus on
  • praegu, mil möllab seesamune žanr, kus igat näpumurdmist ja pea maharaiumist on tarvis mitu lehekülge järjepanu kirjeldada, pakub see siin turvalist surma “kaadrist väljas”.

Miks mitte lugeda:

  • kuulud Ambercrombie-koolkonda ja tahad midagi tummisemat, rohkem ängi, rohkem verd, rohkem jamasid – sest see on ikkagi võrdlemisi sirgjooneline lugu.Ja tunne oli mul selline nagu istuks pärastlõunal kuskil laisa lõunamaa päikese all, široko hõõrub liivatera nahale, istud väikeses tänavakohvikus, ees tulikuum türgi kohv, ümberringi käib jube idamaine sagimine, aga väga kiire ka otseselt kuskile pole. Kaamel potsatab pätsikese tänavale, pätikesed tahavad su dokumente ära varastada, kuskil lõugab imaam. Ehk: tegu on valge fantasyinimese pakettreisiga.

throne

 

 

Nicholas Eames “Kings of the Wyld”

Nicholas Eames. Kings of the Wyld. 2017

Fantaasiakirjandust näib närivat üks häda: liiga üheülbalised karakterid. Alustatakse küll mingi tallipoisiga, aga lõpuks jõutakse ikka tõdemuseni, et peategelane on ju nagu noor jumal, ilmeksimatu ja võitmatu. Rõhuasetus sõnal noor. Vanemaid inimesi näeb neis raamatuis pigem harva, kõrvaltegelastena või vana maagina. Selle vastu pakub rohtu Eames, kes teeb korraga kahte asja: pilab natuke kogu seda kangelaseelu ja näitab peategelastena inimesi, kellelele on tegevusmotiividena võõrad igat sorti maailmapäästmised, au ja kuulsus.

Peategelane Clay Cooper, Saga-nimeliste kangelaste grupi liige, tahaks rahulikult oma asja ajada, aga endine grupikaaslane tuleb tema juurde suure murega: tütar on isa jälgedes kangelaseks hakanud, aga nüüd on ta koletistest piiratud linnas lõksus. Vaja ta sealt elusalt välja saada.

Kõigepealt on vaja vana meeskond kokku korjata ja mis seal salata – kaks aastakümmet on enamikule neist oma jälje jätnud. Erilisest võitlusvormist kellegi puhul rääkida ei saa. Kõige kõvem asi, mis neil kamba peale on, on nimi: nende tiimi tuntakse, nad on legendid, kes lihtsalt vanaks jäänud. Aga midagi pole teha, pole ka kedagi teist enda asemele võitlema saata, sest võta näpust – igat sorti kangelasi on jalaga segada, nendest on saanud…midagi rokkstaaride-laadset, aga enamik neist pole võitlust lähedalt näinud ja pigem käib omavaheline kõvatamine selle nimel, kellel on lahedam tätokas või ilusam juuksevärv.

Seepärast tulebki vanadel kangelastel ise kuidagi piiratud linna jõuda, kus neid ootavad kindel surm ja lugematud koletised. Mitte tingimata selles järjestuses. Ja lastaks neil siis rahus surma minna! Ei, nende elule ihuvad hammast ka teised, eesotsas litsilööva kuninganna ja endise agendiga.

Muidugi saab klišeesid parodeerida ainult teatud piirini, kuni ise klišeeks muutud, aga Eamesi kirjastiil on nii muhe, et annad talle sellel sõidul väga palju asju andeks ja enne kui arugi saad, on raamat läbi ja sa oled seda lõpuni nautinud.

Miks lugeda:

  • tahad saada fantasyt kõikvõimalike kangelaste ja koletistega
  • tahad veidi teistsuguseid peategelasi
  • tahad lõbusalt aega veeta
  • tahad raamatut, mis end liiga tõsiselt ei võta, aga kus puudub ka see nõme punnitatud huumor, mida sellistel puhkudel tihti kasutatakse

Miks mitte lugeda:

  • tahad ausat, tõsist, karmi fantaasiakirjandust ja hea oleks, kui seal oleks tiinekast peategelane

Selle raamatu moraal on: suurte probleemide korral aitab väike rännak hirmsatesse ja eluohtlikesse paikadesse – see lahendab suured ja väikesed mured. Ehk tuleb rohkem reisida.

Anchee Min “The Last Empress”

Anchee Min. The Last Empress. London 2008

Niipalju annab internet teada, et tegu on järjekaga: Anchee Min küttis välja ilmatu võimsa bestselleri “Empress Orchid” ja kuna see osutus menukaks ning materjali jäi üle ka, siis kribas sellele käesoleva järje. Mitte et see lugemist segaks.

Tegu on siis minu nukrast säästuversiooni-mõõtu püüdest Hiina viimase keisrinna elust sotti saada. Nukker ja sääst seepärast, et kord reisil olles nägin üht tõeliselt võimast ja head Cixi (Tzu Hsi) biograafiat, aga kuna raamat oli nii suur ja raske, mõtlesin ostmise viimase päeva peale jätta. Ja siis oli see ära ostetud. Aga siis tuli uus reis ja vaata aga vaata – väike taskuraamatu mõõtu teos vaid paari euro eest. Autori nimi kõlas ka tuttavalt ja miskipärast arvasin, et ega see ikka halb olla saa.

Aga raamatute religioonis ei tohi ära unustada, et ootused peavad olema väikesed-väikesed, muidu on pettumused nii suured-suured.

Ja tegu pole isegi halva raamatuga selle nõmedaimas tähenduses. Räägib ta Cixi elust umbes alates sellest punktist, mil vana keiser kärvab ja naine kuidagi pojast mehe tegema peab. Elu Hiina õukonnas on selline, millesugust ei taha eriti vaenlasele ka, aga kuidagi manööverdab Cixi end tippu. Taustaks on igasugused segased ajad: kui Türgi on Euroopa haige mees, siis Hiina on tema Aasia vend ja kõik tahaks temast tükikesi haugata. Jaapan ihub katanat, eurooplased on kavala diplomaatia ja veel kavalamate relvadega ukse ees. Ega see kõik polekski nii hull, aga nagu ikka, on rahvuse hädad rahvuse enda ja iseäranis ahnete ja argade valitsejate enda tehtud ja nii see laevuke sinna huku poole tüürib.

See etapp Hiina ajaloos on ülipõnev ja sellest võiks lugema jäädagi, aga Anchee Min põrutab mitmes osas lati alt läbi. Esiteks, see, et Hiina ajaloos on tegu ülipõneva ajajärguga, tean ma teistelt autoritelt, mitte Minilt, kes vihjab ohkamisi, et “jaa, mingid bokserid siin meil möllavad ja oopiumisõda oli”, aga kogu see sündmustik on ikka nii kehvasti esitatud, et jääb vägisi mulje nagu oleks tegu mingisuguse igava ja tavapärase päevaga hiinlase elus.

Olgu, pole hullu. Järelikult keskendume inimestele ja karakteritele ja maailme sellise loo, et hoia ja keela? Ka siin valmistab autor pettumuse. Lugu on kirjutatud mina-vormis (mis ei pea sugugi halb olema), aga jätab Cixist eriti saamatu naise mulje, kes ainult rahvale teed pakub, soengute ja kalligraafia üle pead vaevab ja kuidas kõik temast nagu üle sõidavad, nii et tema asjadest kuidagi aru ei saa. Kuigi mainib siis tagantjärele, et sai ikka küll, aga no kuidagi ei suutnud ta vedu võtta ja pealegi oli tal käsil hirmus uni, milles ilmutasid talle end ammusurnud sugulased. Pea kogu raamat koosneb suurest vingust ja halast ja selle loo põhjal ei saa ma küll aru, kuidas Cixi üldse sinna troonile jõudis, sest mõjub nagu mõni varajases keskeas tuttav, kes ohkab, et “nii raske on, sai juba elatud kah, nüüd olen vana, ah mis nüüd mina, lähen “Õnne 13″ vaatama”. Nii nagu ma ei näe neist tuttavatest sirguvat sütitavat rahvajuhti, ei näe ma selles raamatus naist, kes kas siis õukonda osavalt manipuleerides või neil lausa mune pihus hoides riike niimoodi juhtis, et sellest veel tänapäevalgi legende räägitakse.

Et tegu on minajutustusega, siis on teos täpselt niisama sütitav kui peategelane…ehk raamat venib nagu tigu tõrvas. Ei saanud seda teistmoodi läbi, kui pidin ta peldikusse viima – seal loed suure hädaga kõike, mis näppu juhtub. Võtan enda jaoks kaasa moraali, et hea raamatu mitteostmist pead sa kibedalt kahetsema.

Miks lugeda:

  • huvitab Hiina
  • naudid lugusid inimestest, kes “surevad kahekümneviieselt, aga maetakse seitsmekümneviieselt”

Miks mitte lugeda:

  • sest mõistlikum on aega investeerida juba samateemalisse wikipedia-artiklisse