Ray Bradbury “Dandelion Wine”

Ray Bradbury. Dandelion Wine. (Võilillevein) Esmatrükk 1957, mulle sattus kätte hulga hilisem väljalase.

Tuleb tihedamini külas käia, see avardab tunduvalt lugemisharjumusi. Bradburyst olin kunagi varem näppu saanud mingid sci-fi teosed, mis tollal nii külmaks jätsid, nii et ma ei suudaks neid meenutada isegi siis kui mu elu sellest oleneks. Kuid “Võilillevein”, mille leidsin võõralt aknalaualt ja lubadusega, et toon järgmisel päeval tagasi, kaasa krahmasin, oli väärt enam kui õhtut ning mõned asjad sellest raamatust jäävad tõenäoliselt veel kauaks meelde.

“Võililleveini” näol on regu raamatuga, mis aitab selgitada iidvana küsimust, kes on kirjutaja ja kes kirjanik. Viis, kuidas Bradbury sõnad ritta seab, on igast asendist imeline – tegu on lihtsalt ühe ilusamini kirjutatud raamatuga, mida ma viimsael ajal näinud olen. Teose teema on tegelikult päris proosaline – ühe kaheteistaastase poisi suvevaheaeg 1928. aastal, kuid sinna mahuvad pealtnäha kerges stiilis kirjutatud väga sügavad mõtisklused elu ja surma, armastuse, õnne, tuleviku, sõpruse ja palju muu üle. Ja pole naljalt lugu, mis päris külmaks jätaks. Nii sõnade endi ilu, loo kompositsiooni tõttu – Bradbury on üks neist autoritest, kes suudab atmosfääri meisterlikult edasi anda. Kui ka nende ülilühikeste peatükkide allhoovuste tõttu. Ma usun, et seda raamatut saaks rahulikult lugeda kord dekaadis – ja vastavalt oma mina arenguetapile suudab sealt aina rohkem detaile välja lugeda.

Näiteks “ajamasina” loos, kus iidvana kindral räägib poisikestele ammumöödunud juhtumitest või kuidas tema põetaja meest nendestsamadest poistest ja tema sõpradest eemal hoida püüab, kuna mees ei tohtivat end erutada. See on üks südantmurdvamamaid kirjeldusi sellest, kuidas inimesed teisele heda tahtes hoopis väga suurt kurja teevad – sest nad ei mõista teise inimese hinge ning tema vajadusi. Kahjuks pidin raamatu ära andma, muidu oleks see koht, kus vana mees põetajale põhjendab, miks ta tahaks oma viimased hetked end elusalt tunda – isegi kui need ta tapavad – üks neist, kohtadest, mida tahaks kangesti täies mahus tsiteerida.

Väidetavalt on “Võilillevein” Bradbury kõige isiklikum raamat ning palju motiive on võetud tema enda lapsepõlvest. Võimalik. Igatahes on tegu asjaga, mis annab täiuslikult edasi nostalgiat. Sa ei saa nende kirjelduste puhul teisiti, kui pead automaatselt ka oma lapsepõlve häid hetki meenutama – Bradbury tõmbab need sinu alateadvusest kavalalt välja. Nii kavalalt, et sa ei saa arugi, mis tema tekst sulle korda läheb, miks need erinevad kogemused, mis ta ühe poisi suvesse mahutab, nii imelikult sinus vastu kajavad. Aga see ongi Bradbury trikk, et justkui pealtnäha väga isiklike kogemuste varjus räägib ta väga üldinimlikel teemadel. Ning mis kõige parem, enamike asjade puhul ei too ta sisse otsest eetilis-moraalset mõõdet. Mulle meeldivad autorid, kes oskavat mitte lajatada mingi moraalse teemaga…vaid kelle maailma asjad lihtsalt on. Ja lugejat austatakse piisavalt selleks, et hinnangu tegemine jäetaks puhtalt tema ülesandeks.

Ja mulle meeldib tema mõte, et tõeliselt ilusate asjade sünniks on vaja teatud kaost… ning ilma tubli annuse julgete unistusteta on inimeseloom hukule määratud.

Miks lugeda:

  • Tegu on igast asendist hea raamatuga: keel on võrratu (tõenäoliselt üks kõige ekspressiivsemaid kirjeldajaid, keda ma lugenud olen), teema on ilus, kompositsioon on hea, lugeda on põnev, ülesehitus on selline, et võid vabalt paarileheküljeliste peatükkidega oma tempos edasi rühkida, tegelased on väga hästi välja joonistatud. Pealegi mõjub tema stiil nii meeltele kui ka vaimule – kirjeldused rahuldavad viite meelt, aga sügavam sisu paitab jällegi ajurakke. See on romaan novellides, mis mõjuvad natuke nagu luuletused.
  • Temaatika on nii üldinimlik, et kui sul on valida, kas võtta õhtuseks lugemiseks Koraan/Piibel või Bradbury “Võilillevein”, alusta viimasest – see harib hinge rohkem kui esimesed. Ning tekitab mõõtmatult rohkem empaatiat. Aga mis see empaatia on kui kõige ilusam usk kaasinimesse ja tema tulevikku?
  • Iga loo puhul saab tohutult kaasa mõelda. Bradbury ärgitab enda moodi mõtlema. Kui sa oled paar tema kirjeldavat lauset läbi lugenud, siis mõistad umbes, mida ma sihin. Tema puhul toob iga asi kaasa uued, huvitavad seosed….ja eriti huvitavaks läheb siis, kui seosed tekivad nähtuste vahele, mida varem pidasid ühendamatuks.

Miks mitte lugeda:

  • Kui lased end pealispinnast ära petta. “Võililleveini” võib lugeda ka laps, sest vormilt on tegu laste pilgu läbi nähtud lugudega.

 

 

 

Advertisements

Franz Hessel “Salajane Berliin”

Franz Hessel. Heimliches Berlin. Berliin 2007 (esmatrükk 1927)

Esimene maailmasõda on kaotatud, hirmus inflatsioon on üle elatud, aga sakslased otsivad ikka veel oma kohta. Kõik on lahtine, kõik on võimalik, aga samas on see pidetus ka veidi häiriv. Igaühel oleks justkui midagi vaja. Peategelasest noormees mõtleb, kas minna ema kutsel maale talu pidama, kus teda ootab justkui midagi armastuselaadset või siis keskenduda potentsiaalsele vallutusele Berliinis. Ja ega see elu lihtne ole, nagu tõdevad ka kohalikud aadlikud: kui ikka raha pole tuleb – uskumatu – tööd teha. Aga missugust? Võiks justkui diplomaadiks haka, sidemeid nagu oleks. Kuid samas pole see nii huvitav kui too patune Berliin. Seal on poolilm, praegused ja endised armastatud. Naispeategelane jällegi otsib elus seiklusi. Tal on mees, laps ja materiaalne kindlustatus, lisaks on ta ilus ja mees laseb tal ilma probleemideta oma elu elada – teda samal ajal armastades. Kuid tema tahaks reisida ja maailma näha…Ja siis on terve rida inimesi, kellele elu sellisel kujul täiesti meeldib. Noor Venemaalt pagenud vürstrinna töötab päeval kliinikus medõena, loeb kõrgemat kirjandust ja agiteerib miskipärast just kommunistide poolt. Ärimehed tahaksid jällegi finantsiliselt langenud aadli asju maha müüa. Samal ajal hõljuvad üle igasuguste materiaalsete ihade nood vana maailma õilsa mõttelaadi vaimu riismed, mis lubavad vaba käega raha laenata, teist abistada (kui selleks kohustab seisus) ning moraalil moraal olla lasta. Huvitav on stseen abielumehe ja tema naise potentsiaalse noore armukese vahel: see kujuneb lausa selliseks, et vanem mees annab armukadedusest hoolimata noorele lausa ausat nõu.

Ühesõnaga, rahutus vaevab inimesi, kuid suurt midagi keegi selle vastu ette ei võta. Keegi kuhugi ei reisi. Keegi enam mässata nagu ei viitsi. Naine jääb koju oma mehe juurde. Noormees läheb ema farmi. Ärimees läheb äri tegema ja kabarettistid elavad rõõmsalt oma elu edasi.

Miks lugeda:

  • pakub huvi ajastupildina
  • lühike raamat, saab kärmelt läbi
  • tahad näha 20ndate rasket argipäeva kus käidi kohvikust korterisse, korterist kohvikusse ja sealt kabareesse, kogu aeg mingid kohtumised tuttavatega, küll jookseb endine armuke sülle…. puhh, võhmale võtab.

Miks mitte lugeda:

  • ajastu stiil on veidi raskepärane ning tuleb arvestada, et dialooge peavad inimesed veel ajal, mil polnud Facebooki ega nutitelefoni. Neil oli aega rääkida küll, ka pikkade täislausetega. Eks see ole tänapäeva inimesele harjumatu.

Robert Beachy “Gay Berlin”

Robert Beachy. Gay Berlin. Birthplace of a Modern Identity. New York 2014

Selle raamatu puhul ütleb pealkiri ilusti ära, millega tegu: Berliini homoseksuaalsed keerdkäigud 19. sajandist kuni natside võimuletulekuni. Ütleme nii, et peale seda lugemisvara nihkub perspektiiv hoopis teiseks ja enam ei saa aru Eesti homovastastest. Siin olevat patuelu? Lubage naerda! Meieaegsete elu tundub selle nalja kõrval õite kuiv, igav ja kitsarinnaline. Kui ajal, mil Berliinis oli homoseksuaalsus põhimõtteliselt vabaduskaotusega karistatav (enne Esimest maailmasõda ja sõdade vahel osaliselt), loeti Preisimaa päälinnas ligi 40 geibaari ja politsei (peavalitsus – võin siin detailiga eksida) oli sisuliselt nende piiramisrõngas, aga ainus kord, kui neid läbi otsiti, oli vast siis, kui üle tee asuvast politseijaoskonnast pandi pihta tuhat marka ja kahtlustati, et keegi geibaari külalistest oli raha endaga kaasa viinud… Kui Weimari vabariigi ajal ilmus suur hulk LGBT-kirjandust, mis oma vormilt-sisult annab omajagu mahlakat välja… No ei mõista, mida me täna üldse moraalituse üle vingume. Moraalitus? Pigem oleme liiga igavad, seltsimehed, lihtsalt metsikult igavad.

Aga nüüd kiretult raamatust. Beachy on teinud ära tänuväärse töö ja toonud mu huviorbiiti preisi sõdurprostituudid. Meenutame, et Berliin oli enne metropoliks saamist kasarmulinn – umbes 20% sõdureid, enamik neist abiellumiskeeluga. Taskuraha teeniti parkides ja mujal. Lisaks uurib autor seadusandlust, seda, kuidas ühiskond probleemi suhtus, milliseid geiühinguid üldse leidub (meenutagem, et kui sakslane midagi hirmsasti armastab, siis on need ühingud.) ja kuidas ikkagi patuelu käis.

Käis põnevalt: parkides ja baarides. Seda imet tulid kaema geid kogu maailmast (iseänranis tsiteeritakse raamatus paari inglise noorpoeeti) ja väidetavalt jäid nad nähtuga üsna rahule. Keegi ajaloo suurkujudest oli seda sarkastiliselt niimoodi kommenteerinud, et kui Pariisi turg oli spetsialiseerunud naisprostituutidele, siis Berliin pidi ju eristumiseks mehed ette võtma.  Igatahes elasid politsei ja geid omadega rõõmsas rahus, ainult aeg-ajalt raputasid seda ühiskonda skandaalid. Näiteks oli mõnel mehel kombeks oma jõukaid kliente väljapressimisega ähvardada (ja ähvardus ka teoks teha). Kuna häbi ja alandus, mis paljastamisele järgnesid, olid siiski üsna korralikud, siis püüti seda vältida nii kuis võimalik. Teinekord võis aga üsna süütult rünnaku ohvriks langeda: sattus mõni kurjategija vanglasse, sai ta sealt kamraadide käest “potentsiaalsete geide” nimekirja ning türmist väljununa asus hoolega väljapressimiskirju kirjutama. Igatahes tegi suurtööstur Krupp autori väitel just geiohu pärast enesetapu, sest sosistati, et tal oli poistest koosnev teenijaskond, moodsa terminiga “mõnuarmee”. Lisaks puudutatakse ka Eulenburgi skandaali ja seal saab nalja rohkem kui rubla eest. Iseäranis hariv on see skeem, mille ajakirjanikud Eulenburgi paljastamiseks välja mõtlesid. Iroonia ei puudu ka selles, kuidas autor kirjeldab, kuis endistest geisid tolereerivast noorteühendusest SS sai.

Beachy komistab ja kukub oma töös ka mitu korda. Tal on näiteks humoorikas peatees, et sakslased mõtlesidki homonduse nii-öelda välja. Et üks ühing oli justkui see peamine gei-eestvedaja ning kordab end siin ja seal. Aga just ajastupildina on tegu hariva teosega. Ühiskonda mõõdetakse tihtipeale just selle järgi, kuidas ta oma vähemustesse suhtub. Ja tuleb tõdeda, et “ambivalentne” on antud kontekstis küll vast kõige paslikum termin.

Toon siinkohal ära toortõlke noore Klaus Manni (kuulsa kirjaniku väidetavalt geist poja) päevikusissekandest, kui too esimest korda (hüperinflatsiooni päevil) päälinna pääses:

” Üks neist viibutas nõtket jalutuskeppi ja jõllitas mind, kui ma temast mööda läksin. “Tere õhtust, madam,” ütlesin. Ta sosistas mulle kõrva:”Kas sa tahad mu ori olla? Maksab ainult kuus miljardit ja ühe sigareti. Hea pakkumine.” Seal oli tüdrukuid, kes ei saanud olla vanemad kui 16 või 17. Mulle öeldi, et mõned kõige kaunimad ja elegantsemad olid tegelikult maskeeritud poisid… See näeb kindlasti naljakas välja, mõtlesin – poisi keha roosas pitspluusis… Ma olin sellest kõntsast kui nõiutud. Berliin – see Berliin nagu ma teda ette kujutasin, oli võrratult korrumpeerunud. Ma tahtsin palju kauemaks jääda.”

Miks lugeda:

  • saab aimu geidest-seadusandlusest Saksamaal
  • saab näha huvitavat ajastupilti, sest ega ainult kliiniliselt geisid kujutata vaidka ühiskonda nende ümber. Ja see on põnev.
  • paneb meie elud veidi teise perspektiivi ja avardab silmaringi
  • üksikjuhtumid, mida Beachy kirjeldab, on küll teinekord rõvedad, omapärased, hullumeelsed…aga kahtlemata väga, väga huvitavad. Seda juba peavoolukirjandusest ei leia.

Miks mitte lugeda:

  • ei salli geisid üldse. Siis vaata pealkirja ja tee omad järeldused.

 

Carl Mothander “Parunid, eestlased ja enamlased”

Carl Mothander. Parunid, eestlased ja enamlased. Tartu 1997

Väärt tõlkes väärt raamat, milles baltisaksa (õigemini eestirootsi) kogukonda abiellunud rootsi ajakirjanik räägib oma elust 12 aasta jooksul Eesti mõisnikuna. See raamat on kuidagi kahtlaselt unustusse vajunud, seda tõenäoliselt ka seepärast, et annab eesti ametlikule ajaloonarratiivile üdini halbadest baltisaksa rõhujatest nn teise poole kirjelduse. Selles segunevad nii varjamatu sümpaatia kui ka austus baltisakslase kui eriti kultuurse (ja ektsentrilise) inimtõu vastu.

Raamat on peaaegu lineaarse ülesehitusega: Mothander läheb sõbra ja vana autoloksuga Baltikumi seiklema ning leiab juba Tallinnas armastuse, mis tema saatuse järgmiseks tosinaks aastaks Tohisoo mõisaga ühendab. Kellele on tuttavad hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud “Kulinaarsed vested”, teab, et autoril on haruldaselt mahlakas ja sedasorti humoorikas stiil, millest puuduvad pahatahtlikkuse alged. Nalja viskab ta palju, olgu siis poola abitööjõu, baltisaksa kogukonna, noore Eesti olude, maareformi või ka iseenda, kohalikke olusid mitteaduva välismaalase üle. Samal ajal toob ta lugeja ette säärases koguses pisifakte 20ndate-30ndate Eesti elust, lugusid ja nimesid, mis muidu on pea täielikult ajalooareenilt (vähemalt selles kontekstis) kadunud, et tulemuseks on haruldane segu, mida võiks ikka ja jälle uuesti lugeda. Olgu see siis augustiöistest vähisöömistest Rüütelkonna hoone esisel platsil, turul juurvilja ning piparkooke müütavatest vaesunud vanadest aadlidaamidest, kangetest ühesilmsetest eesti mõisavalitsejatest, boheemlaslikest vene krahvidest, seitsmest taksojuht-parunist, teenijatest, kes hoidsid korteris igaks juhuks kirstu, Tallinna maa-alustest käikudest, salapärastest prantsuse troonipretendentidest, salaviinavedajatest, unistajatest ja tegutsejatest ja tihtipeale nende kahe sulamist. Kahe sõja vaheline aeg on iseenesest midagi väärtuslikku ja hulluksajavalt huvitavat, sest see on justkui ruum ja aeg väljaspool tõelist ruumi ja aega, koht, kus peaaegu vägivallatult saavad seguneda uus ja vana, paljususe sulatusahi. Lisaks õhkub Mothanderi igast reast armastust maa vastu – ja sellest peaks piisama, et meest ja tema teoseid aeg-ajalt kuskil ajalooloengutes meeles pidada.

Raamatu puuduseks on see tohutu eelteadmiste hulk, mis tegelikult inimesel olema peaks, enne kui ta Mothanderi täit tähendust taipama hakkab. Ei, see on hea lugemine ka ilma eriteadmisteta, aga kui olla lisaks kursis tolle ajastu ja inimestega, avaneb uks veel ühte täielikult kadunud maailma. Peale seda raamatut tahaks hirmsasti lugeda midagi eesti baltisakslaste kohta vabariigi ajal ning tuleb tunnistada, et tegelikult on Eesti 20ndad -30ndad isiksuste mõistes (ja ärme räägi siin hetkel ametliku ajaloo jaoks väljapaistvatest inimestest) üsna näruselt uuritud. (Siinkohal: olen selle kohta ka näruselt vähe lugenud, arvatavasti pole õiged teosed näppu juhtunud.)  Võib-olla oleks ajaloolastel aeg tunnistada Eesti kirevat minevikku ja jätta lineaarne “üks rahvas, üks president, üks talupoeg”-käsitlus kõrvale ning vaadelda seda ülipõnevat aega kogu tema põnevuses.

Mothanderi enda juurde tagasi tulles: ma mõtlesin pikalt, mis oli ikkagi see miski, mis mulle tema puhul meeldis. Ei ole ju nii nagu poleks maailmas paremaid, elegantsemaid ja faktitruumaid raamatuid. Kuid just see võime, minevikust ilma kibestumuseta, ilma vihata kirjutada, pöörata hädad huumoriks – see on haruldane oskus, mis eraldab raamatud, mida võiks ikka ja jälle lugeda tollest “tõsi-tõsisest”, “igav-igavast”, mida lõpututes kogustes toodetakse.

Miks lugeda:

  • huvitavad Eesti 20ndad/30ndad
  • huvitab baltisakslaste olukord Eestis ja mida nad ikkagi peale mõisate riigistamist tegema hakkasid
  • huvitab, kuidas need baltisakslased kohalike võimumeestega läbi käisid
  • tahaks teada ka selliseid pisidetaile ajaloos, mis loovad atmosfääri paremini kui mõni monumentaalteos
  • huvitab eestimaalaste igapävaelu

Miks mitte lugeda:

  • ei huvita Eesti ajalugu
  • allergia baltisakslaste vastu
  • tahaks midagi surmtõsist, tolmust ja kuiva

Pamela Horn “Flappers. The Real Lives of British Women in the Era of The Great Gatsby”

Pamela Horn “Flappers. The Real Lives of British Women in the Era of The Great Gatsby”. Amberley Publishing 2013 (first edition published 1995 as “Women in the 1920s”)

Kui ma paar postitust tagasi vingusin, et raamatul pole piisavalt ajaloolist rasva, uurimistöö tugevaid jalgu ja korralikku viiteaparaati- kasutatud kirjandust, siis käesolev teos täidab kõik mu loetletud soovid.

Pamela Horn võtab kätte ja lahkab peatükkide kaupa briti naiste kujunemist, hingeelu ja võimalusi kuldsetel 20ndtatel ja teeb seda ajaloolase üsna kindla käega, joonistades lõpuks välja uskumatult tiheda läbilõike nii ajastust kui ka selle naistest. Ükskõik, kas Horn käsitleb meditsiini, naisõiguslust, haridust, kõrg/kesk/töölisklassi või talupoegi, abielunaise või töölistüdruku elu, igalt poolt vaatavad vastu viited, millega võiks kohe asja edasi uurima hakata. Erinevalt paljudest teistest 20ndaid käsitlevatest teostest ei keskendu Horn vaid peole & pillerkaarile vaid ajab taga korralikku argipäevaproosat. Sedasama paganama halli argipäeva, mille nukralt pinnaselt sünnivad teinekord kõige uskumatumad fantaasiad.

Näide peost & pillerkaarist: Horn ei räägi niivõrd sellest, kus ja kuidas pidutseti, kui ühiskonna suhtumisest iseseisvamaks muutunud naisesse. Nii leiab intervjuu kaudu raamatusse lugu poeteenijast, kes kangesti peole minna tahtis, aga kelle ülemus venitas sellepeale tööpäeva kolm tundi pikemaks, sest “naistel ei sobivat”. Või teenijast, kelle perenaine sattus infarkti äärele, kui tüdruk juuksed lühikeseks lõikas.

Näite naispoliitikute esilekerkimisest: siin keskendub Horn protsessile, täpsemalt valimisõiguse kättevõitmise & valimiste võitmise protsessile, mitte sellele, mida naised oma ametites korda saatsid. (Tõele au andes: märgitakse, et nii kui naised tahtsid majandust vms töögruppi sisse imbuda, hakkas meeste hulgas suur vigin pihta, stiilis “oi, nõder naine ja tundlik närvikava”.)

Teisisõnu, kas tööline, teenija, suurilmadaam, keskklassi pereema või talunik – Horn lahkab naiste elu(valdkondi) ja valikuid peamiselt läbi ühiskonna suhtumise neisse teemadesse. Seda teeb ta aga hästi, sest lõpuks tuleb silme ette pilt rankelikust “nagu see võis tegelikult olla”- naisest- briti alamast. Ja argipäev & moodne aeg saab hoopis teise tähenduse.

Miks lugeda:

  • soliidne ülevaade naistest & nende elust 20ndate Suurbritannias (Miskipärast puudub maailmapoliitikat käsitlev osa, aga seda leiab säärastes ülevaadetes üliharva… Aga see on ka minu kiiks, olen viimasel ajal rohkem seostatud teoseid otsima hakanud.)
  • korralik uurimustöö, mille põhjal edasi minna
  • tore argipäevaajalugu

Miks pigem mitte lugeda:

  • kui soovid glamuurseid 20ndaid – seda sealt ei leia
  • kui soovid kerget lugemist: stiil on populaarteaduslik, ja kuigi mitte kuiv, ei ole tegu ka just maailma lobedaima sulega