Vera Lourié “Kirjad Sinule”

Vera Lourié. Briefe an Dich. Schöffling&Co. Frankfurt am Main 2014

Teie ees on mitmes mõttes erakordne raamat. Pealkiri viitab kirjadele ja õige on – need on mälestus/armastuskirjad pea kaheksakümneaastaselt Vera Louriélt, vene emigrandist Berliini kirjanikult (nooruses oli ta Lev Gumiljovi õpilane ja kuulus tema noorte luuletajate ringi, aga tekstiproovide põhjal pole luule teab mis tugev) tema pea kolmkümmend aastat nooremale armastatule. Naisele, kes oli kirjanikust ainult platooniliselt huvitatud. Seega on peatükkide ülesehitus alati sama: esimese paari lausega kirjeldab Lourié (1901-1998) oma ängi, kuna sõbratar armastusele ei vasta ja siis järgnevad mälestused tsaariaja Venemaast ning 20ndate/30ndate Berliinist, kui see oli tõeline vene linn ja vene intellektuaalide keskus. Raamatu lõpust leiab Vera Lourié lühijutud.

Olgu etteruttavalt öeldud, et stiil on keskpärane ja sisult viljeleb autor pigem olmekroonikat (kes mida kandis, mida sõi, kes kellega käis ja kuigi ta kohtus tõeliselt kuulsate inimestega (Belõi, Ehrenburg jt) ja oli Berliinis nende lähiringkonnas, siis piirduvad mälestused tihti vaid märkusega, et mees käis lohakalt riides või et naine oli armukade). Kõrgelennulisi arutlusi siit ei leia.

Samas saab pildi kätte jällegi nähtusest, mis on nagu tont – kõik räägivad, et oli olemas ja päris kole, aga näinud on teda vähesed – vene kultuuriinimeste eksiil Berliinis ajal, mil Kurfürstendammil polnud peaaegu võimalik saksa keelt kuulda. Ning saab ka väga intiimse pildi päratult jõuka vene juudi perekonna elust 20.sajandi alguses. Kuidas oli elu tsaariajal, kuidas mõjutas elu sõda, kuidas alguses kõik revolutsiooni tervitasid, kuidas ja miks inimesed kiiresti pettusid-põgenesid. Kuidas kujunes elu võõras riigis, mida parasjagu tabas hüperinflatsioon ning mis oli immigrantidega lausa üle valatud. Kuidas sattus vene juut varjama natsi-vastupanuliikumise tegelasi ning asus pärast sõda suurelt musta äriga tegelema… Nagu autor ise ütleb, eelistab ta nüüd, eluõhtul, oma tormilist ja seikluslikku elu lihtsale ja õnnelikule ja ei kahtese midagi. Kui, siis ainult ehk seda, et tema hilisele armastusele ei vastata.

Kaks põletavat küsimust jätab aga raamat vastuseta ja kui keegi lugejatest mind valgustada oskab, siis ärgu hoidku tarkust vaka all:

1) Vera Lourié kandis Venemaal perekonnanime Lur. Tema isa, Josef Lur, oli arst ja vanaisa rikas börsitegelane. Noorele Verale hangiti varakult guvernant – Tallinnast pärit eesti soost naine perekonnanimega Woitke (kuna raamat on saksakeelne, ei tea, kuidas nime väänatud on). Oleks väga huvitav teada, kes see kange daam oli ja  mis temast sai.

2) Raamatus on ühes kohas märgitud, et Vera Luri tädi – perekonnanimi Finkelstein (nad said vahepeal aadlitiitli ja käitusid Lourié mälestuste järgi nagu uusrikkad, toppides aadlimonogrammi isegi ööpotile, nii et terve suguvõsa nende üle naeris) – vanim poeg Dimitri abiellus veel rahulikemail aegadel eestlannaga. Ka siin oleks väga huvitav teada, kes see väljavalitu oli. Mälestuste järgi aitas just see abielu perekonnal läände põgeneda, kuna naisel oli õigus kodumaale naasta ja perekond kaasa võtta. Vanemad, õde ja hull poeg Boriss läksid Berliini, aga mis Dimitrist ja tema eesti naisest sai, pole kahjuks teada.

Advertisements

Bengt Jangfeldt “Vladimir Majakovski ja tema lähikond”

Bengt Jangfeldt. Vladimir Majakovski ja tema lähikond. Tallinn 2011

Ma pole kindel, kust alustada. Kas aastaid tagasi kodust leitud õhukesest raamatust Majakovski luuletustega, kus suhteliselt jura revolutsiooniluule kõrval ka paar paremat pala leidus, mida kunagi peast välja ei saanud? Väikese Rakvere raamatupoe allahinnatud raamatute nurgast? Või kirjandustunnist, kus mehest joonistati suur ja võimas, kuigi kahedimensionaalne kuju? Igal juhul oli Jangfeldt see, kes teadmiste nõrgale skeletile liha ümber kasvatas.

Majakovski kui vihatud bolševike poeet. Majakovski kui lihtsalt uskumatult hea ja originaalne luuletaja –  Jangfeldt valib oma raamatus selle tee ja jälgib sümpaatiaga Majakovski teekonda läbi eraeluliste ja kirjanduslike probleemide. Sealjuures teeb ta seda nii nauditavalt, et on tunne nagu loeks mõnda romaani. Oleks selliseid elulugusid rohkem.

Jangfeldt näitab, kuidas vaesest perest pärit riiakal Majakovskil õnnestus sattuda futuristide gruppi, kuidas noored mehed ennast, redised nööpaugus, kõikjal tuntuks tegid. Kuidas ta leidis Lili Briki, temast kaks aastat vanema abielunaise, kes oli talle peaaegu elu lõpuni muusaks. Kuidas Brikkidest (Ossip Brik oli lingvist ja vahepeal tšekist) ja Majakovskist kujunes skandaalne “kiisuperekond” ja kuidas see mehe luuletusi mõjutas. Kuidas kujunesid tema suhted uue võimuga ja kuidas juhtus see, et algselt kirjanduslikku vabadust propageerivast Majakovskist sai bolševike hääletoru, kes suure osa oma ajast valmistas reklaamiplakateid. Kuidas mõjusid Majakovslike välisreisid ja kohtumised teiste tuntud vene kirjanduselu tegelastega (kuidas Majakovski oma keeleoskamatuse pärast kannatas ja seepärast emigreeruda ei tahtnud). Kuidas Majakovski siis nagu saatuse iroonia kiuste just vene emigranti armus ja temaga abielluda tahtis – seda suhet saboteerisid nii riiklik julgeolek kui ka Lili Brik, kes ühest küljest Majakovskile perekonda pakkuda ei suutnud, teisest küljest aga meest lahti lasta – ja veel vähem oma muusa-positsiooni kaotada – ei tahtnud.(Teise saatuse irooniana: tema ainuke laps on ameeriklane, keda ta vaid ühe korra elus nägi.) Kuidas Majakovski oma võimutruudusest hoolimata “kahtlaste” hulka liigitati ning aina hävitavamaid lööke taluma pidi. Tsensuur, alandused – need, mida saab kogeda ainult inimene, kes on oma elualal teistest mäekõrguselt üle, aga jääb siis pisikeste mittemidagiütlevate ametnike küüsi.  Ja siis need tema viimased päevad, mida on nii kurb lugeda – Majakovski, suur mees, suur poeet (ja sisemuses suur laps, kellel on hiiglaslik tunnustus-ja armastusevajadus) otsib aina seltsi ja mitte keegi ei taha temaga isegi kaarte mängima minna.

Jangfeldtil on tehtud uskumatu uurimustöö, ta on sõitnud paljudesse riikidesse, et kõiki fakte kokku koguda ning vürtsitab peatükke Majakovski luuletuste/katketega, mille pani eesti keelde ümber Aare PIlv.

Hea on see, et autor ei räägi Majakovskist kuskil vaakumis vaid võtab haardesse kõik segadused Venemaal, Majakovski sõbrad-vaenased ja – mis eriti huvitav – vene intelligentsi suhted emigreerunud vene intelligentsiga. Tahtmatult tekib tunne ajastust, mis on hulga suurem meie ajastust ja inimestest, kes on suuremad nii meie inimestest kui ka oma ajastust… Ja mis kõige parem: nendele suurtele tahaks kogu aeg kaasa elada, tahaks kogu aeg vahele hüüda:”Kullake, pea veel aastake vastu!”

Venedikt Jerofejev “Moskva-Petuški”

Loetud versioonis Venedikt Erofeev. Moskva-Petuški. Kirjastus: Kein&Aber

Ilmselgelt olen viimastel nädalatel liiga palju mõtetut tööalast kirjandust lugenud, nii et ei suudagi kultusteosse piisava aupaklikkusega suhtuda. Raamat sai soetatud tuju ajel – tundus teine nii ilus, punane ja õhuke ning alles palju hiljem selgus, et olen omale lausa nõukogude kirjanduse pärli koju vedanud. Too fakt koorus oma veenvuses välja alles peale lugemist, sest viimatinimetatud tegevus pole selle romaani puhul kergete ülesannete killast.

Jutu tegevuse (teose alapealkirjaks on lausa poeem) saab paika panna paari lausega: ehituselt väljavisatud brigadir Jerofejev on juba tükimat aega joonud ning otsustab nüüd Petuškisse armukest ja poega vaatama minna. Rongisõit kujuneb tõeliseks joomaodüsseiaks, kust ei puudu ükski aus isesegatud märjuke ega vene hinge portreed joodikute koondkujudes.

Lugemisel olid Jerofejevi sõnad kohe ristiks ees. Siin võib oma süü olla ka saksa keelel, sest kuigi tõlge oli silmnähtavalt ilusti tehtud ja selgitavad märkmed võtsid tubli kolmandiku teosest, on venekeelset teksti saksa keeles lugeda umbes sama, mis entsüklopeediakirjastuse kogutud teoseid läbi ussi poolpehmete kehaosade ajada – tulemus jääb kandiline. Lisaks muidugi autori soov, kõike läbi alkoholi väljendada. Vahepeal võtsid žigulid ja tädi Klava musid silme eest kirjuks ja hoogu & motivatsiooni kõvasti maha, sest kaua sa neid tooste ikka loed – tahaks kohe korralikult diagonaallugemist harrastada. Kuid ei tohi, ei tohi – vaim tuleb värskena hoida, sest suurem osa selle teose võlust peidab ennast ridade vahel.

SEST: tegu on tõsiselt vahva raamatuga. Mulle ei tule kohe nii kiiresti teist säärast teost ettegi, kus on segatud meeletu lugemus (tegelased puistavad viiteid ajaloole-kirjandusele-nõukogude oludele nagu varrukast) maskeerituna säärasesse poolharitlaskeelde, et lausa häbi ja tore hakkab. Jerofejev võtab tuntud väljendid, filosoofid, kirjanikud, kontseptid, sügavamad eksistentsi küsimused, jumala, saatana, kurjad inglikesed… ja laseb tegelastel selle kõik joodikule suupäraseks väänata… Kui tark oskab veenvalt rumalat mängida, on tegu hea sooritusega.

Lisa siia unustamatud (unustamatult haiged) tegelased ja tegevuspöörded (Norrale sõja kuulutamine, olukord, kuidas peategelane sõidab kolm aastat rongiga, tasudes sõidu eest lõigukestega erootilisest maailma ajaloost) ja sul on käes teos, kus võiksid igast lausest varjatud ajaloolist/kirjanduslikku/ joomarlikku tagamõtet otsida.

Jerofejevi teos on huvitav ka ses mõttes, et kui stampväljend käsiks nagu öelda: koguteos on suurem kui tema peatükkide summa, siis siin on meil tegu raamatuga, kus mõni lõik annab tervele teosele silmad ette.

Väsitav, tore ja originaalset hullust pakkuv raamat, mille headus selgub alles pärast lugemist – nii nagu suurele joomale järgneb alati korralik kassiahastus. (Ei suutnud kohe vastu panna ja pidin labasusega lõpetama.)

Marusja Klimova “Siniveri”

Marusja Klimova. Siniveri. Loomingu Raamatukogu 31-3/2014

Omal ajal korraliku skandaali tekitanud Klimova raamat kaheksakümnendate lõpu Nõukogude Liidust, täpsemalt öeldes kahest Peterburi markantsest kujust – koristaja Marusjast ja vananevast homost Pavlikust. Kombineerides esimese eluloo ja teise iseenda suu/päeviku kaudu kõlavad kirjeldused NL elust, moodustub tagakaaneteksti väitel “Peterburi elu entsüklopeedia”.

Klimova stiil ja aines pole just nõrganärvilistele või õrnhingedele, aga kuna lõppsõna kirjutanud Andrei Ivanovi väitel on tegu lausa geniaalse teosega, siis võiksid targemad lugeda ja kommenteerida. Ehk rikkus lugemiselamuse pühademeeleolu – jõuluraamat see küll ei ole. Kuid see on täiesti minu süü, kes käskis Klimovat süldikausi taga lugeda!

Ivan Turgenev “Senilia”

Ivan Turgenev. Senilia. Loomingu Raamatukogu 34/2014

Kuidas vaatab elule vana, (voodi)haige ja surma lähedusest teadlik Ivan Turgenev? Selle vastuseks on käesolev raamatuke lühikeste vestetega. Mõned on allegoorilised, mõnes on peategelaseks riik, mõni inimene, mõni üldinimlik omadus. Pilkenoolte armastatud märklauaks on ka kirjanduskriitikud. Teistes võtab ta kolme-nelja lausega kokku vanaduspõlve melanhoolse üksinduse, vanaduspõlve armumise narruse ja mineviku, mida näeb kas läbi valude, teravapilguliselt ja halastuseta. Või siis täieliku nostalgiaga – eriti kõiges, mis puudutab Venemaad, vene küla. See on vast ainus, kus ta ei leia ruumi kibestusele vaid manab mälestustest esile selle idülli nagu ta enda jaoks hinges kandis. Niimoodi nagu saab kodumaad armastada ainult võõrsil elav kirjanik. Ja mõnikord on kodumaad võimalik ainult võõrsil olles armastada…

Üldjoontes jääb kestma mõte elu üürikestest hetkedest, kus ei ole tegelikult tagasivaates mingit suurt peale elamuste, heade inimeste ja tunde, et oled saanud midagi teha, mis endale natuke meeldib.