Neil Gaiman “The Graveyard Book”/ “Kalmisturaamat”

Neil Gaiman.The Graveyard Book. New York 2008. Dave McKeani illustratsioonidega.

Suure perekonna suur pluss on see, et olgu jõul või sünnipäev, raamatut sünnib alati kinkida ning kuna maitsed on erinevad, saab nõndaviisi isegi lugemispildi laiemaks lükata. Kui Klimova oli selline sünge ja kogu raamat koosnes valusast ootusest, siis “The Graveyard Book” lükkab letti jõulutunde ja ilusa lõpuga muinasjutud.

Lugu siis pisikesest poisist Nobody Owensist, kes saatuse keerdkäikude tõttu pooleteiseaastasena mahajäetud surnuaeda satub ning kus kaastundlikud vaimud ja üksik vampiir ta lapsendavad. Poiss õpib põhjalikult tondimaailma tundma, saab nende kunstidega tuttavaks ning õigesse vanusesse jõudes otsib ta võimalusi, oma perekonna mõrtsukale kätte maksta. Gaiman oskab teemast midagi nooremale koolieale sobilikku kokku keeta ja kuigi mees sai 2009. aastal selle eest Hugo preemia, tahaks siinkohal näppu viibutada – lugu oli hea, oli originaalne ja oli südantsoojendav….aga liiga konstrueeritud. Kõik seinal rippuvad püssid tegid ilusti pauku, üllatusmomente polnud ja lõpplahendus oli praktiliselt raamatu esimestest lehekülgedest saati selge. Fantaasia eest saab plusspunktid küll kätte.

Jim Butcher “Grave Peril”

Jim Butcher “Grave Peril”

Ma ei suuda end sellest sarjast eemal hoida ning Butcher ei löpeta vist enne, kui on köik populaarsed koletised läbi vötnud. Kui eelmise osa peategelasteks olid libahundid, siis siin  raamatus möllavad vaimud ja vampiirid. Chicago ainsal ametlikul völuril pole aega hingegi tömmata: möistatuslikud mörvad, kättemaksuhimulised vampiirid, kuri haldjast ristiema, vinguv politsei, öiglased rüütlid ja rahuldamata tüdruksöber istuvad tal köik kukil ning mehe elu on pidevalt ohus. Önneks saab ta seekord lisaks rääkivale pealuule lausa vastutahtsi paar liitlast juurde ning Butcher on ikka veel Butcher – ta oskab tempokat lugu tempoka (ja seekord kurva) löpuni kerida. Kirjanik pole ka nämmutamise teed läinud (mida paljud vampiirinduse laineharjal teinud on): tema tegelased pole mingid mummulised teismelised vereimejad vaid ikka korralikud koletised. Lisaks vürtsitab vöitluskunstide entusiast Butcher oma teoseid paraja annuse musta huumori, kibeda iroonia (nendesamade teismeliste vampiiride pihta) ja mitme verise stseeniga. Pole siis ime, et näpud kogu aeg selle sarja järgi sügelevad, justkui oleks tegu hea shveitsi shokolaadiga siin neetud bilansimeres.

Päeva arv: Saksamaal töllerdavad iga kuuenda-seismenda liiklusönnetuse puhul jalus “amatöörreporterid”, kes oma uhiuue smartphonega filmides kiirabi tööd takistavad ning teinekord “kunstilisest palangust haaratuna” lausa laibale peale komberdavad.

Elizabeth Kostova “Ajaloolane”

Elizabeth Kostova “The Historian”, 2005

Mõni aasta tagasi pälvis see raamat igasugustes kirjandusfoorumites päris palju tähelepanu – olevat hoopis midagi muud kui tavaline jutukas, naistekas või vampiirilugu, siis napsasin selle aprilli alguses riiulilt kaasa, et näha, millega ameerika kirjanik üllatada oskab.

Vormilt peaks “Ajaloolast” kiriromaaniks pidama, sest julgelt 80% tekstist on ametlikult kellegi kiri…kümnete lehekülgede pikkune kiri, nii et lugemine läheb libedalt ja katkestused ei häiri. Seega – vormile üllatuspunktid kirja.

Mahuka, kaheksasajaleheküljelise romaani tegevus algab 1970ndatel Amsterdamis, kui hilisteismeline minajutustaja oma dipolmaadist isa raamatukogust iidse lohepildiga raamatu leiab. Too on vastustega esialgu kitsi ning suudab vaid arvukatel reisidel tütrele üht-teist salapärasest raamatust jutustada, nii et tüdruk hakkab ise raamatukogus asja uurima, ning mõrv suudab ta indu vaid korraks peatada. Kui tema isa siis järsku ühe Inglismaa-visiidi ajal kaob, hüppab tüdruk rongile ja hakkab teda otsima.

Isa räägitust saab ta teada, et kakskümmend aastat tagasi oli too paljulubav doktorand ühe USA ülikooli juures ning leidis selle loheraamatu täiesti juhuslikult oma tavapärase raamatukogukülastuse ajal. Kuna ta sellega midagi peale ei osanud hakata, läks ta oma juhendaja juurde nõu küsima ning oh imet -ka temal oli samasugune raamat ette näidata, mille ta samuti oma kakskümmend aastat tagasi, samuti doktorandina leidnud oli. Juhendaja polnud rumal ja õige pea mõistis ta, et tegu pidi olema Vlad Tepesi/Dracula Loheordeni sümboliga. Mõistatus ei andnud talle asu, nii et ta käis asja ka kauges Istanbuli arhiivis uurimas, kuid kohtumine mõistatusliku ametnikuga võttis talt igasuguse soovi asjaga lähemalt tegemist teha. Igal juhul soovitab juhendaja mehel asi sinnapaika jätta ja seega igasugusest ohust hoiduda. Et see nõu paha pole, näitab seegi, et juhendaja vaid mõne hetke pärast röövitakse. Noor teadlane on üsna hähmis, aga armastab oma juhendajat piisavalt, et saladuslik kadumine ise lahendada. Siin tuleb talle appi juhendaja abieluväline tütar ja koos hakkavad nad jälgi ajama. Ei kulu palju aega, enne kui nad mõistavad – Dracula on ikka veel elus ja kasvatab oma armeed. Koos reisivad nad Istanbuli ja läbi raskuste Idabolkki, et Dracula ja juhendaja üles leida.

Miks lugeda:

  • teaduslikum vaheldus tavapärastele vampiirikatele; kõikvõimalikud legendid kaevatakse välja – pole ka ime, autoril kulus kirjutamiseks kümme aastat ja need teadmised toob ta rahulikult sisse.
  • hea näide sellest, milleks humanitaarteadused võimelised on
  • haaravalt kirjutatud, hea meelelahutus
  • Loe, kui sulle meeldib mystery-žanr (vampiiri)folkloori ja Indiana Jonesi kastmes

Miks mitte:

  • kui otsid peamiselt  actionit , palju vampiire, või siis sajaprotsendilist detailitruudust (Märksõna:Ida-Euroopa)
  • vahepeal hakkavad kirjeldused korduma, aga see häirib ainult siis, kui asi korraga läbi lugeda, muidu ei hakkaks võib-olla silma
  • kuna tegu on kiriromaaniga, siis – mõnikord on “kirjad” arvestades situatsiooni, kohta ja aega ebausutavad. Mitte sisu vaid väljenduslaadi poolest. Lugemist ei sega see mitte üks põrm, aga ütleme nii, et kui sa parasjagu vampiiri juures vangis oled ja vereimemine on su ka päris nõrgaks teinud, siis vaevalt sa oma (võib-olla viimases) kirjas elavatele vangikongis olevaid esemeid disaineripilguga kirjeldad…
  • lõpp vajub ära. (Teiste sõnadega: minule – subjektiivelt – lõpp ei meeldi.)

Fantasy: Öilsate surnute sari

Jälle fantasy lainel, kuigi peaks tegelikult ise kirjutama. Ei tea, mis paneb täiskasvanud inimese sedasorti asju lugema…välja arvatud asjaolu, et tihti on sellised raamatud paremini kirjtutatud kui „ametlik“ ja „hea“ kirjandus, mille ainsaks sihiks näib olevat omaenese maailmavalu väljendamine nii, et ka teistel sellest paha hakkaks. Ei-ei, praegu on elu ka ilma selle niinimetatud sügava kirjanduseta piisavalt hull: köik, mis kaootiline olla saab, on kaootiline ning minu kui paadunud perfektsionisti ja kontrollfriigi jaoks on see muidugi üsna raske juhus. Sellepärast klammerdun kümne küünega fantasy külge, sest see on suurepärane aseaine alkoholile, pidutsemisele ja ebatervetele seksikogustele. (Väga üldiselt öeldult. Ja kui sa nende otsingusönadega siia blogisse jöudsid, siis pane parem kohe see aken kinni ja löö rist ette, sest nendest asjadest ei tule siin postituses juttu.)

Öilsate surnute sari – siin ja edaspidi ikka ja jälle minu tölge, sest eestikeelset versiooni pole ma veel kohanud – koosneb….jumal seda teab, mitmest raamatust. Autorid (abielupaar Barb&JC Hendee) on teinud pöhisarja kuue teose pikkuseks ja tundub, et sellest aitab küll. Kui te teate, mis on stressisöömine, mil kaks-kolm shokolaaditahvlit korraga hinge alla pannakse, kuigi südametunnistus nutab juba peale viiendat tükki veriseid pisaraid, siis te teate, kuidas ma kaks esimest raamatut peaaegu ühe jutiga läbi lugesin.(Pealkirjadeks “Dhampir” ja “Thief of Lives”) Stiil oli ladus, leheküljed aina lendasid – seega ajaviitekirjandus. Sisu oli selline tumedama fantasy poole, et ikka verd ja soolikaid ka. Vahelduseks ometi vampiiriraamat, kus igal teisel leheküljel seksiga tegu pole. Kuigi need teosed pole mönikord köige halvemad, on loogiliselt möeldes raske möista, kuidas see asi reaalsuses toimima peaks: lööd kellegi maha, soolikad lendavad-seks-lööd kellegi maha, soolikad lendavad- ja selle skeemi järgi edasi kuni raamatu löpuni. Siin seda nalja pole, on ainult kaks muhedamat sorti peategelast:

Naine (Magiere) on umbes kahekümneviiene, tumedate juuste, heleda naha ja üsna äkilise iseloomuga näitsik, kelle unistuseks on avada sadamalinnas trahter ning oma partneriga seal paikseks jääda. Puhtjuhuslikult on naine ka dhampir ehk siis poolvampiir, kel on suurem osa vampiiride „headest“ omadustest, aga mitte nende nörkusi nagu näiteks küüslaugu- vöi päikesevalguseallergia.

Mees (Leesil) on määramata vanuses (üksikute vihjete pöhjal vöiks arvata, et kolmekümne ringis) poolelf. Viimase aja fantasyt silmas pidades on tegemist ebatavalise kangelasega, sest: mees joob, varastab, taob kaarte, käib riides nagu paadialune, tal on kogu aeg näpud pöhjas ja ta on endine palgamörtsukas, mis ütleb ühte koma teist tema füüsilise vormi kohta. Muus osas on ta muhe mees, kes valdab diplomaatia körget kunsti. Kui ta löpuks joomisele piiri paneb, saab temast täiesti seksikas tegelane (pruun nahk, blondid juuksed, merevaiguvärvi silmad), kelle ainsaks veaks vöiks sealtmaalt lugeda, et ta on vaid keskmist kasvu. Asi seegi J Ja tal on koer, kes oskab hästi hammustada.

See kolmik on juba neljandat aastat vampiiripüüdmisturneel mööda provintsikülakesi, kus Magiere mängib vampiiritapjat ja Leesil vampiiri. Loomulikult on nende vahel ainult platooniline söprus ning kui Magiere ütleb, et vampiiripüüdmisest on talle körnini ja tema on nüüd taverniomanik, läheb Leesil alguses üsna vastumeelselt temaga kaasa. Kuid saatus on paha-paha: justnimelt selles linnas kohtavad nad ehtsaid vampiire ning vöitlus läheb lahti. Suur osa vöitlusest toimub tegelikult peategelaste endi sees, kes varem vampiire puhtaks ebausuks pidanud olid. Magiere ajab uuele karjäärile sörad isegi siis vastu, kui vapiir teda praktiliselt tagumikust naksab.

Suurem osa vampiire on täiesti kolmedimensionaalsed tegelased ning nendega kannatab raamatut üles ehitada küll. Sari on üles ehitatud nii, et ühe raamatu löpp on teise raamatu algus, nii et kui see lugu su ükskord oma vöimusesse haarab, siis on mitu lugemisnädalat kindlustatud.

Mis oli raamatu juures head:
– ladus lugu
– vördlemisi korralik maailmaehitus
– enam-vähem korralikud tegelased. Vähemalt peategelased (ka halvad).
– aitab murede eest paremini pögeneda kui alkohol

Ära puutu, kui sulle ei meeldi:
– peategelane, kes keeldub praktiliselt terve raamatu vältel töele silma vaatamast. Isegi siis, kui see töde talle korduvalt kabelimatsu anda tahab.
– kerge ebaloogilisus (ja ma ei räägi üldse teemal „mees ja naine neli aastat koos reisil nagu öde-venda“. Juba ainuüksi see fakt liigitab raamatu “fantastika” alla.)
– halvasti seletatud maailm (mönikord teab ainult autor, mis kus ja miks on ja see vöib lugejale närvidele käia)
– lihtsad, suuremate intriigideta lood (ehk siis: sulle meeldib körgemat sorti fantasy)…aga siis poleks sa nende viimaste sönadeni vast jöudnudki, ega?