Ugo Foscolo “Jacopo Ortise viimased kirjad”

Ugo Foscolo. Jacopo Ortise viimased kirjad. LR 2015/21-23

ugo_foscolo Francois-Xavier Fabre tegi Ugo Foscolost 1813. aasta paiku sellise pildi (public domain).

Teose alapealkirjaks peaks olema “Noore emopoisi kannatused”. Sisu on järgmine: noormees on hirmsasti Itaalias toimunud viimastes arengutes pettunud. Napoleon on riigi üle lasknud ja ega austerlastegagi toredam pole. Kõik on mõttetu ja ta tõmbub elus tagasi väiksemasse kohta, kus näeb noort neiut, keda ihaldama hakkab. Neiu on aga lubatud teisele, kuivavõitu ärimehele, keda emopoiss põlgab. Oma piinad valab ta välja kirjades sõbrale. Piinad kui sellised on sellised, et hirmsa agooniana läheb arvesse seik, kui emopoisi ihaldatu oma pildi esimesena oma emale vaatamiseks saadab – ja mitte talle.

Järelsõnast selgub, et Foscolo viksis paljutki Goethe “Noore Wertheri kannatustest” maha. Ei tea, kuidas see Werther kannatas, aga selle emopoisi kannatused on küll väga tüütud. Ta jaotab oma kirjades aja kohalike talupoegade kirjeldamise (nürid elajad, käivad linnupesi rüüstamas), poliitilise situatsiooni üle mõtisklemise (“kõik on jama, aga ega ma ometi ise ka midagi ette ei võta), ihaldusobjekti peigmehe üle vingumise ja aeg-ajalt tuttavate üle keele peksmise vahel. Seda kõike hoiab koos selline kogus emotsemist, mis nõuab väga tugevat silmalainerit.

Miks lugeda:

  • saad aastase koguse viletsat emotsemist
  • saad nalja järelõnas: autoril oli värvikas elu, läks Euroopasse pagulaseks ja kui ta oli oma tütre kaasavara läbi löönud, suri Inglismaal vaesuses.

Miks mitte lugeda:

  • sind häirib, kui tead esimesest leheküljest peale, millega lugu lõppeb, aga pead kannatama lehekülgede kaupa väga mõttetu noore mehe armupiinu. Sa ei jõua selle Jacopo viimast kirja kuidagi ära oodata…

 

Advertisements

Luigi Pirandello “Sitsiilia sidrunid”

Luigi Pirandello. Sitsiilia sidrunid. LR 2001/ 6-7

Itaalia viljaka kirjaniku lühijutukogu, mis räägib suuremalt jaolt armastusest selle väändunud vormides. Keel on autoril selline nagu ootaks ühelt lobeda sulega 19. sajandi kirjanikult, põnevust pakuvad pilgud Sitsiilia rahva hingeellu.

Kogumikus oli kaks huvitavat lugu, mis rahva minu jaoks avasid ja näitasid, et üks sitsiillane on tavaliselt uhke, kinnismõtete küüsis ja kangekaelne. Nimilugu räägib noormehest, kes saatis oma andeka neiu suurde linna õppima, kust temast kuulus laulja sai. Lühike jutt räägib ära kogu tema elutraagika, mis mõne tunni jooksul aina järsemad pöörded võtab. Teine jutt, “Reis” kõneleb naisest, kes pole kordagi kodukülast välja saanud, on selline arglik ja alalehoidlik. Kõige tipuks tekivad tal vastastikused tunded mehevennaga…aga need ei jõua kohmetutest pilkudest kaugemale ka siis, kui naise abikaasa õnnelikult sureb. Kuid siis avastatakse naisel kasvaja – tuleb sõita kaugesse linna. Naine punnib vastu: ei ole sünnis, mis nüüd tema…Ja siis näeb ta esimest korda maailma.

“Minu naise mees” ja “Kui ma olin hull” jätsid mu suhteliselt külmaks. TAHAD

Miks lugeda:

  • hea kiire lugemine, mõnus hommikukovi kõrvale haugata
  • tahad näha itaalia kirgede tormi
  • tahad hästi palju draamat ja hullumeelsust
  • vajad oma ellu ilusat vanaaegset keelt

Miks mitte lugeda:

  • tahad midagi, mis kauemaks meeltesse püsima jääks – Pirandello lood on pigem sellise suts-ja-valmis moega. Nagu jäätis, mis sulab Sitsiilia päikese käes väga kiiresti.

Joseph Conrad “Salakuulaja”

Joseph Conrad. Salakuulaja. LR 2001/21-24

Ukraina/poola juurtega maailmamerdel karastuse saanud autori kõige tuntum teos on vast “Pimeduse süda”, aga “Salakuulaja” temaatika on päris huvitav. Ongi nõnda, et üks keskealine mees on juba 11 aastat salakuulamisega tegelenud, etendab anarhisti ja püüab atentaate ära hoida. Siis sureb aga tema palganud saadik ja uus isand on selline noor ja kogenematu ja mis kõige hullem, tal on põrandaalustest liikumistest omad arusaamad. Paksu salakuulajat peab ta täiesti ebakompetentseks ja teeb talle ülesandeks korraldada üks mehine terrorirünnak, et “politsei tardumusest üles raputada”. Mees, kelle kodune elu pole ka teab mis kiita, hakkab loost väljapääsu otsima.

Conradi loo teeb huvitavaks just järelemõtlemise-protsess. Lugedes tundub kõik hästi lihtne ja niisama nauditav, aga tagantjärele meenuvad igasugused huvitavad nüansid: nii ühiskonna kui ka üksikindiviidide kohta. Ma ei tea, kuidas Condradi teistes raamatutes on, aga siin saavad kõige hullemini elult sugeda need, kes loo alguses eluga üsna rahul on. Rahulolematud pääsevad lausa puhtalt.

Kui ei teaks, mis aja mees on Conrad ja mis ajast lugu räägib, siis tegelikult on raamat väga, väga modernne. Pooleleheküljeline stseen, milles salakuulaja seisab uue ülemuse ees… selle peaks hoiatava näitena kleepima iga ametniku seinale.

 

Joseph Roth “Kaputsiinide hauakamber”

Joseph Roth. Kaputsinide hauakamber. LR 2005/35-37

Jõukas austria-ungari noormees veedab oma päevad dekadentsis, kuni hakkab Esimene maailmasõda – ning siis asub ta kummalisi otsuseid tegema. Ta vaatab neile tagasi täiskasvanuna, murtuna ning võimetuna, kohanema muutunud oludega.

Kohtasin hiljuti üht vana ärimeest, kes kurtis ainsana selle üle, et inimesed kipuvad aina minevikus elama. “Minuvanused ei julge kasutada facebooki, nad räägivad kakskümmend, kolmkümmend aastat tagasi juhtunud asjades nii nagu oleksid need toimunud alles eile. Peod, suhted, ebaõnnestumised, mis iganes. Nad ei lase lahti ja sellepärast ei saa nad ka elus edasi minna. Aga kas pole jube – olla kolmkümmend, nelikümmend aastat niimoodi tardunud olekus? Mis elu see selline on,” rääkis too mees.

Umbes sama situatsioon on raamatu peategelasel: tahaks justkui otsuseid teha, aga siis hoiab tagasi eeldatav pilge sõpradelt või sugulastelt. Tahaks justkui teha seda, mida teised sinult eeldavad. Kui seda ei saa, on parem mitte midagi teha. Kui raamatu toimetajad on tagakaanel teost nukraks pidanud ja seostanud selle eelkõige vana maailma kadumisega: kombed, elulaad, inimesed, ideaalid ja muud. Kuid tegelikult näib peategelase traagika seisnevat jõuetuses ja otsustusvõimetuses: ühest küljest ihkab too seda modernset dekadentsi, samal ajal tahaks justkui ka seda va traditsioonilist elulaadi, mida sümboliseerivad väikeses linnakeses elavad sugulased-sõbrad. Ja nii ta siis kulgeb, ise pea ühtegi aktiivset liigutust tegemata ja selle pärast ka ise kannatades. Ega passiivne elu pole häbiasi: mõnele sobib ta äärmiselt hästi, paneb aga hinge hõiskama ning rohkemat justkui ei tahagi. Kuid vabatahtlikult end nukrasse tardumusse määrata on ette masendav. Selle kõrval oli sama kirjaniku “Legend pühast joodikust” lausa optimismi musternäidis – mees võttis surmale silma vaadateski elust osa, tegi otsuseid, lõbutses ning tundis end võrdlemisi huvitavalt.

Hästi kirjutab Roth selleski raamatus, manades silme ette selle, mis kirjeldatud vormis on küll kadunud, kuid elab siiski vaimuna edasi Viini jahedate losside varjus, uniste kohvikuhommikute suhkrust nõretavates pattudes, austerlaste sarkastilises muiges ja öise praateri tulesäras.

Miks lugeda:

  • korralikult kirjutatud teos
  • saab aimu viini noorte suhtumisest ellu ja suurde sõtta
  • otsid vanaaegset emokirjandust

Miks mitte lugeda:

  • tahaksid vähem masendavaid kangelasi

Witold Gombrowicz “Neitsilikkus ja teisi jutte”

Witold Gombrowicz. Neitsilikkus ja teisi jutte. LR 2015/35-36

Raamat inimestele, kes armastavad absurdimaigulisi jutte viisakalt kõnelevatest inimestest maailmas, kus vägivald on venitatud normiks. Kes suudab kujutada parun Münchhausenit terve peatüki vältel konti pühkmehunnikus jälgimas-vooruste üle filosofeerimas või laevatekile kukkunud silma taga ajamas, saab umbes aru, millega tegu. Kui punnitada raamatule peale iroonia- ja ühiskonnakriitika prisma, kannatab seda läbi häda lugeda…muidu kipub ta jääma kõrgkultuuri pärusmaale, kus filoloogiaüliõpilased pimedatel öödel õllepudeli taga mingeid nüansse arutavad. Ühesõnaga, tekstid, mis inimese jaoks kas töötavad või mitte (ning kaine peaga pigem mitte).

Absurdikirjanduse eripäraks on see, et hästi töötab (peaaegu vaid) lühivorm. Niipea kui teksti pikemaks punnitama hakatakse, libastub autor nagu purjus külamees kiilasjääl. Gombrowiczi pluss on kirjasõna valdamine ning absurd ajastukastmes. Gombrowiczi miinuseks aga tõdemus, et inimene, kes oskab grammatiliselt korrektse lause ritta seada, pole veel suur kirjanik. Kõige paremini sai ta tööle kogumiku nimiloo – ja seegi venis minu maitsele paganama pikaks. Teiste puhul tekkis aga peale esimest lehekülge tunne nagu oleks keegi aina replayd vajutanud, aga plaat ise oli rikkis. Teisisõnu, hea pala inimesele, kes tunneb vajadust millegi erilise järele, mis maitseks nagu põhjamaade delikatess – maa sees mädandatud kala.