Valdur Mikita “Metsik lingvistika”

Valdur Mikita. Metsik lingvistika. 2008/2016

See on kõige lingvistilisem ja kõige vähem metsikum Valdur Mikita triloogiast. Kui sellele järgnenud teosed räägivad rohkem eestlusest ja lubavad igaühel end targana ja toredana tunda, siis käesolev raamat pakubki kõige enam ehk paduusklikele keeleteadlastele.

Mitte et ta halb oleks, kaugel sellest: Mikita on ikka muhe, aga asi on ehk selles, et mehe mõte hüppab siin vähem, pigem järgib autor üsna rangelt etteantud teemat. Selle raamatuga meenub tegelikult järgmine seik: läksin teda umbes aasta tagasi Tallinna suurest raamatupoest otsima. Küsisin müüjatelt kangekaelselt just triloogia esimest osa, sealsed prouad tahtsid mulle aga kangesti kolmandat pihku pista ja selgeks teha, et Mikita raamatul ongi kaks osa. Läksime lahku suures teineteisemõistmatuses.

Miks lugeda:

  • Saab triloogia ilusti läbi. Kuigi raamatute puhul öeldakse, et alustama peaks algusest, siis Valdur Mikita puhul soovitaksin tegelikult alustada teisest raamatust. Muidu ei saa üldse aru, miks teda niimoodi haibitakse. (Vähemalt siis, kui oled tavainimene ning selline teema ei huvita.)
  • Kaunid keelendid, huvitav keeleanalüüs.
  • Aitab lingvistika inimesele lihtsaks mõelda.

Miks mitte:

  • Keele (ja näpuotsaga rahva) keerdkäigud ei paelu kuidagi.

Cornelius Tacitus “Germania”

Cornelius Tacitus. Germania. (Deutsche Hand- und Hausbibliothek 1881)

454px-wien-_parlament-tacitus

Tacitus lehvivas toogas Austria parlamendihoone ees. Allikas: Pe-jo/wikimedia

Leidsin ilusa raamatu ilusast antikvariaadist ja kuna see anti ära praktiliselt tasuta, siis haarasin loomulikult kaasa. Kes ei tahaks omale 19. sajandi kaunis köites Tacitust? Pealegi on “Germania” see teos, kus ta pikalt eestlastest räägib. Või vähemalt mingitest aestidest – mis on peaaegu sama hea.

Minu teadmine Tacitusest ja aestidest piirduski sellega, et mees kirjutas, et aestid elavad mere ääres ja korjavad merevaiku, aga midagi täpsemat ma ei teadnud. Nüüd on see kahetsusväärne lünk hariduses likvideeritud! Kuna aestid on peaaegu viimane asi, millest Tacitus kirjutab, siis tuleb end aga kõigepealt läbi kümnete germaani hõimude närida.

Ja neid on palju. Osa ohverdab inimesi nõnda, et laseb orjadel need keset järve sõuda ja siis peavad mõlemad surema. Langobardid on aga väikesearvulised ja vaenlaste vastu väga vihased. Teine hõim olevat tuntud aga oma soengute tõttu.

Aestide kohta räägib roomlane aga sellist juttu, et need olevat hulga töökamad kui teised germaanlased, kes ainult sõdivat ja laisklevat. Aestid näevad viljakasvatamisega kurja vaeva ja kõigele lisaks sõitvat nad ka merd. (Arvestades seda, et mere kohta räägib Tacitus suure aukartusega, et seda ei saanud ka roomasled ise päriselt vallutatud, siis on see kompliment.) Lisaks saab aestide käest merevaiku. Ise nad seda millekski ei kasuta ja korjavad seda merest. Ning vaatavad üllatusega, kui neile selle eest hästi makstakse. Tacitus ei saa aga mitte barbari-kaarti tõmbamata jätta Nimelt kirjutab ta:”Aga loomulikult jätsid nad selle [merevaigu] olemuse ja tekkepõhjused uurimata ja avastamata. Jah, kaua vedeles see mereheite sees, kuni meie ehtimissõltuvus sellele nime andis.” Tacitus ise selgitab pikalt-laialt, et tegu on puude vaiguga. Aestid ise nimetasid seda Tacituse andmetel gläsumiks.

Raamatust endast niipalju, et kui saab üle fraktuurkirjast, vanast saksa keelest ning on valmisoleks otsida internetist miljonit nime (sest 19. sajandil õpiti Rooma ajalugu sellises mahus, et igasugused sõna- või inimeste nimede seletused olid üleliigsed), on tegu hea tekstiga. Sest Tacitusel on paganama hea sulg ja see, kuidas ta teksti üles ehitab, on imetlusväärne. Ka tänapäeva autoritel oleks temalt üht-teist õppida. Keda eelnevad takistused heidutasid, siis teadki, et “Germania” on ilusti ka eesti keeles olemas.

Miks lugeda:

  • saad lõpuks teada, mis värk Tacitusel nende aestidega oli
  • saad teada uskumatult huvitavaid fakte germaani hõimude kohta
  • ja tegu on ikka väga lühikese raamatuga

Miks mitte lugeda:

  • no milline normaalne inimene ei tahaks siis teada, mis värk Tacitusel nende aestidega oli, mis värk oli germaani hõimudel Isise kultusega, kellel olid kõige lahedamad soengud, milline germaani hõim “rippus puude otsas” ning kus valitses matriarhaat?

 

 

Hillar Palamets “Lugusid vanast Tiigist”

Hillar Palamets. Lugusid vanast Tiigist. 2005

Palametsa raamatu sain sõbralt laenuks. Ta vedeles mul kurvalt pool aastat riiulis, enne kui talle halastasin ja ta kätte võtsin. Vormilt koosneb see erinevate tudengite meenutusest, lõviosa haukavad otse pärast Teist maailmasõda Tartusse sattunud tudengite mälestused oma kunagistest ühiselamutest.

Huvitav on see raamat mitmes plaanis. Esiteks vilksavad sealt läbi tänased suurkujud ja nende vempe täis tudengiaastad. Teiseks pakutakse olukirjeldusi pommitatud Tartust ning uue võimu tehtavatest ümberkorraldustest. Kolmandaks on juba keel selline põnev… Eriti põnev on see, kui Palamets on kätte saanud mõne otse tol ajal kirjtatud dokumendi, näiteks tudengitoa päeviku – see annab elu palju mahlasemalt edasi. Sest enamik meenutusi on ikkagi meenutatud 30-40 aastat hiljem ning neis on tunda sellist kerget raugalõhna, mis kergemeelse tudengieluga kuidagi kokku kõlada ei taha.

Miks lugeda:

  • huvitav pilk 40ndate lõpu-50ndate tudengiellu: täistuisanud toad, toidunälg, saksa sõjavangid, vana Eesti aeglane kadumine ja nõukogude Eesti pealekasv

Miks mitte:

  • kõik hakkab hirmsasti korduma: lutikad, tubade kirjeldus, söögi kirjeldus…

Mika Keränen “Minu Supilinn”

Mika Keränen. Minu Supilinn. Tõelise elu mekk. 2012

Minu-lugude üks müügiedu põhjus võib olla aususes. Mida ausamalt ja avameelsemalt inimene oma isiklikest probleemidest kirjutab, seda paremini raamat müüb. Sest inimesed tahavad end paremini tunda ning teadmine, et ka teisel on mured ja tegu pole mingi üliinimesega, annab lugejale indu juurde. See oli üks mõtetest, mis Keräneni tekstist läbi käis.

Teiseks on asjad ning inimesed, eelkõige majad ning inimesed. On väga huvitav vaadata, missuguseid telgi mööda keegi oma pooleluloolist raamatut veab. Mõnel on selleks suhted, söök, karjäär, huumor…. Keränenil on majad ning boheemlased ning ta loob Tartust natuke kalleblomkvistliku (tudengiversioon) maailma, väikeste urgaste, piisava vabaduse ning kahtlaste toimingutega. Sellest raamatust ei puudu naised, õlu ega arusaamatused niisamuti nagu koera kuju, lehkav rohelus, jõledad kinnisvaraärimehed ning tühjad krundid läbi mille uute seikluste juurde pääseb. Huvitav, et autor tõi kogu aeg välja turvalisuse teema – ma mõtlesin kogu aeg, et kuidas ta seda Supilinna nüüd kirjeldab, mis selles on, miks ma mõtlen kohe Astrid Lindgreni lapsepõlve süütutele muretutele mängudele – ja siis lõi tuluke põlema: Keränen on oma Supilinnast vorminud paiga, kus väga suurel kurjusel kohta pole.

Teine mõte, mis mind juba pikemalt kummitab: kui Minu-sarja autorid kirjutavad Eestist, on selles nukker alatoon. Poole varbaga ollakse justkui mingis kadunud maailmas ning poolega mingis hirmsas modernistlikus monstrumis, kus keegi õieti olla ei taha.

Miks lugeda:

  • armastad Tartut
  • armastad boheemlust
  • tahad teada, mida soomlane eestlastest mõtleb

Miks mitte lugeda:

  • usud rangelt akadeemilisse kirjandusse öökapil

 

Valdur Mikita “Lindvistika”

Valdur Mikita. Lindvistika ehk metsa see lingvistika. Välgi Metsad 2015

Kordamine on tarkuse ema, aga on vähe raamatuid, mis oma laadilt ja aineselt korduseks sobiksid. Ses osas on Mikita “Lindvistika” üks originaalne tükk eestlase kirjandust. Autor arutleb eestluse heade külgede üle ning miskipärast tundub, et ka kordab ja poolplagieerib end siin-seal, kuid on raske öelda halba raamatu kohta, mis mõtestab kokku ja lahti kultuuri- ja loodusfilosoofia ning seob pisikesed mõtted ja asjad kaugete, kõrgete ja suurte nähtustega mõnusal moel. See on raamat, mille üksikuid osi saab ikka ja aina üle lugeda, kui jälle keegi tark tädi on rääkimas, kuidas “ühiskond vajab hästi aktiivseid ja ekstravertseid lapsi, kes aga teeksid tööd nagu introverdid” (üks hiljutine ja mitte just kõige parem kogemus võimuesindajaga, kelle peamiseks argumendiks oli “ma tean, sest mul on ka lapsed”). Kuid ma kaldun teemast kõrvale.

Mikita kõnetab inimesi vist samal põhjusel, millega kõik suured menukid: kuskil puudutab ta inimese iha ning torkab näpu mingisse ühisossa, millega inimene end hästi samastada suudab. Mikita on nagu põlvkonnakirjanik: ta seisab vanuseliselt ja kogemustelt kuskil keskel ning suudab kõnetada kõiki, kellel on raamatus tooduga kattuvad kogemused. Heatahtlik, muhe ja  maameheliku professori “ah, mis nüüd mina, ma siin natuke oma lõbuks kirjutasin, aga asi hakkas kuidagi minema ja…” meenutav stiil on suureks plussiks ning omamoodi ravimiks tänapäeva nüristava ning suures osas negatiivsust taastootva ühiskonna foonil. Ega ilmaasjata räägi lugejad, et “Mikita räägib nii nagu mina ka tunnen, nagu ma alati arvanud olen” – see on esiteks kirjaniku oskus sõnastada seda, mis teistel südamel ja teiseks justkui väike eestluse taskupiibel, mida võid lugeda ning usklikul hakkab parem. Autor panustab küll metsa- ja sünteesiusule, loodab tarkusele (aga mainib, et lollus on kenasti taastuv loodusvara) ning suudab kuidagi taltsutada eestlase valehäbi oma suguvõsa ees, joodikutest rikkurini. Mikita loob eestlase pildi pisiasjades – ning kuidas on kellelgi võimalik end selles raamatus üldse mitte ära tunda? Eestlane pole täiuslik. Aga oma tuhande hullumeelse pisiasja ning veaga on ta siiski üsna täiuslik. Ja kui kõik metsa läheb, on meil ikka veel soo, mis näeb ehk ka perfektse eestlase tõu ära.

Miks lugeda:

  • muhe lugemine
  • positiivsema eestlase piibel
  • otsid kohta, kus oleks väikesel ruumil palju mõtteid koos
  • otsid stiili, mis kaldub teinekord ka poeesiasse
  • tahad end eestlasena hästi tunda
  • otsid suurt eestlase narratiivi, mida teised veel pakkunud pole

Miks mitte lugeda:

  • kui Mikita eelmised teosed on värskelt läbi loetud, siis tekib suur kordusmoment – mitte kõiges, uusi mõtteid leiab iga nurga pealt, kuid siiski piisavalt tihti, et äratundmine kuklas vasardama hakkaks.