Gerald Imber “Genius on the Edge: The Bizarre Double Life of Dr. William Stewart Halsted”

Gerald Imber.Genius on the Edge: The BIzarre Double Life of Dr. William Stewart Halsted. 2011 (Geenius noateral: Dr. William Stewart Halstedi veider kaksikelu)

halsted

Huvitavate inimeste biograafiatega kipub olema see jama, et alati on kas midagi liiga palju või midagi liiga vähe. Kuigi surnutest halba ei rääkida, siis sedapuhku on nõnda, et liiga vähe jagus kainet mõistust Halstedi naissugulastel, kes peale tema naise surma kõik mehe kirjad ära hävitasid. Hästi moraalse põhjendusega, et “need olid ju ainult naisele adresseeritud”. Kui aga juba kord selle kokaiini- ja morfiinisõltlasest Ameerika kirurgia uuendaja musta huumoriga kokku puutunud oled, siis tahaks ju veel lugeda, mida ta näiteks aastakümnete vältel naisele kirjutas… Siit juba iidsetest aegadest tuntud loo moraal – liiga palju moraalsust on teadusele halb.

Raamat ise räägib nimitegelase elust. Halsted (1852 – 1922) oli rikkast Ameerika perekonnast pärit ekstsentriline mees, keda kutsus meditsiin ning kes kuulus kuni oma kahekümnedate lõpu/kolmekümnendate alguseni Ameerika tippkirurgide sekka. Iseenesest polnud sellist tunnustust tol ajal väga raske saavutada, sest kirurgia meenutas pigem lihunikutööd ning häid kirurge, kes natukenegi teadsid, mida tegid, oli käputäis. Euroopas olid tollal oluliselt paremad lood ja seetõttu kuulus iga hea USA arsti hariduse sisse võimaluse korral ka suur tuur vanas maailmajaos, kus külastati peamiselt kuulsate arstide praksiseid ja õpiti oskuseid.

Umbes samal ajal kui Euroopas Freud oma viimaste veeringute eest Mercki firmalt uuendusliku imedroogi kokaiini ostis (sellele omistati peaaegu maagilisi võimeid, sest lasi sõduritel nälga ja janu tundmata võidelda), avastas ka Halsted, et seda saab ju täiesti normaalselt anesteesias kasutada! Kuna ta töötas lisaks kirurgile ka ülikooli õppejõuna, siis viis ta selle idee oma tudengite sekka, kes siis üheskoos kokaiini kui anesteesiavahendit kohusetruult katsetasid. Edukalt. Üks esimesi operatsioone, mis sedamoodi lokaalse kokaiinituimestusega tehti, oli ühe meditsiinitundengi hamba tõmbamine.

Selle hinnaks oli terve põlvkond narkosõltlastest arste, eesotsas Halstedi endaga. Tal läks narkosõltuvus vahepeal nii käest ära, et ta ei saanud enam oma kohuseid täita ning ta kadus erakliinikusse ravile. Ravi õnnestus suurepäraselt, sest tollal oli kombeks kokaiinisõltuvust morfiiniga ravida. Ühesõnaga, ta jäi ka sellest sõltuvusse.

Kogu sõltuvusest hoolimata sai ta oma elu aga kuidagi niimoodi tööle, et pääses vastrajatud Bostoni haiglasse kirurgiks, kuigi võttis aega enne kui ta päris osakonnajuhiks ülendati. Lisaks ilusatele ja kallitele asjadele meeldis kirurgile ka eriti rangeid hügieeninõudeid rakendada (mitmekordne kätepesu ja hiljem kummikindad) ning koerte peal katseid teha.

Kokkuvõttes suutis ta teha mitu meditsiinilist uuendust, näiteks rajas ta residentide süsteemi. Viimased pidid olema vallalised, sest neilt nõuti 24/7 valmisolekut. Halsted ise abiellus (kirurgiaosakonna õdede pealikuga, kes oli pärit vaesunud Lõuna perekonnast), kuigi tema naine elas pool aastat temast eemal ning nende kodune rutiin nägi välja nii, et üks elas teisel, teine kolmandal korrusel ja kohtuti vaid kella seitsmest poole üheksani õhtul, mil söödi õhtusööki ja räägiti igasutustest asjadest.

Kuigi ta oli omajagu eraklik, musta huumori, terava ütlemise ja teistele mõistmatute käitumismaneeridega, hindas ta väga andekaid meditsiinitudengeid ning tegi (varjatult) nende heaks palju ära. Kuigi ta võttis iga päev tohutuid narkokoguseid, kinnitasid tema kolleegid, et neil polnud tema sõltuvusest aimugi. Vaid paar tema lähedast sõpra teadsid, millega ta elu lõpuni võitles. Sest – mees oli uskumatult produktiivne ja jõudis palju ära teha. Lihtsalt….ta võis haiglast pooleks aastaks järsku kaduda, põhjuseks “halb tervis”. Kui ta siis tagasi tuli, tõmbas ta jälle mitme inimese eest. (Pealegi lõi ta sedasorti residentide süsteemi, et kirurgiaosakond toimis ilusti ilma tema sekkumata.) Haigla juhtkond tahtis teda küll välja visata, aga samas oli ta üks nende parimaid arste, nii et nad tolereerisid käitumist, mis tõenäoliselt tänasel päeval kindla väljaviskamise tooks.

Aga heast mustast huumorist, mida tõenäoliselt vähesed kaasaegsed hinnata oskasid, toob biograafia autor kahjuks liiga vähe näiteid. Kuna Johns Hopkinsi haigla oli eelkõige mõeldud vaesemate patsientide tasuta teenindamiseks, aga haigla oli endale ülikõva maine tekitanud, siis ronisid sinna ka rikkamad. Ühel juhul tuli haiglasse väga tuntud ja päratu rikas naine. Kui Halsted teda üle vaatas, teatas naine, et temal on väga palju tegemist ja tehtagu operatsioon kohe! Halsted vaatas oma assistendile otsa ja teatas:”Me oleme teel tähtsale operatsioonile. Nägemist.” Kahe päeva pärast tuli ta uuesti naist üle vaatama. Naine nõudis taas kohest operatsiooni. Nüüd jättis Halsted naise viieks päevaks üksi. Lõpuks hammustas naine tema käitumise põhjuse läbi ja oli järgmisel korral viisakam. Kui Halsted seda nägi, siis teatas ta:”Nüüd, miss A, olete õiges vaimses seisundis, et me teie probleemi üle arutada saaksime.”

Üks “lõbusam” juhtum, kus haiglasse toodi “haruldaselt inetu kõhuvaludes naine”. Too olevat enne haiglasse sattumist teatud teed joonud, aga keegi ei saanud aru, milles asi. SIis helistati ühele Johns Hopkinsi haigla arstile, keda Halsted pidas pigem keskpäraseks kirurgiks, kuid perfektseks diagnostikuks. Too kuulas sel päeval valves olnud arsti jutu ära ning ütles siis, et tegu on tõenäoliselt raseduse katkemisega, sest seda sorti teed juuakse raseduse katkestamiseks. Tol hetkel valves olnud arst protesteeris:”Oodake, kui te seda naist näete! Rasedus ei saa siin päris kindlasti põhjuseks olla..” Kui siis naise kõht lõhki lõigati, selguski – raseduse katkemine. Halsted kommenteeris pärast:”Kas x tõesti pani diagnoosi telefoni teel? No ainult tema võis selle seose peale tulla…”

 

Miks lugeda:

  • põnevalt kirjutatud
  • faktirohke
  • meeldib meditsiiniajalugu

Miks mitte lugeda:

  • google translate’i kasutamine on sulle keeruline: kuna Halstedi uuenduslikke operatsioone kirjeldatakse ülima põhjalikkusega, siis nõuab see üsna head meditsiinisõnavara tundmist

 

 

 

Advertisements

Frances Ashcroft “The Spark of Life”

Frances Ashcroft. The Spark of  Life. Electricity in the Human Body. London 2012

Tegu on ühe parima raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Ashcroft kombineerib teaduse, teadusajaloo ning võrratu jutustamisoskuse ning teeb ühtäkki arusaadavaks sellised teemad nagu kuidas inimese keha toimib, mis on rakkudel ühist elektriga, Tennessee kukkuvatel kitsedel narkolepsiaga ning palju muud. See on raamat, mida tuleb lugeda aeglaselt, sest teadusliku jutu kõrval (mis seletab mehhanisme, mis kehas aset leiavad) toob Ashcroft unustamatuid näiteid julgetest teadlastest, kes pika patsi ja huumorimeelega varustatult uusi avastusi tegid.

Sellest raamatust selgub, et kui laps on sündinud diabeediga, võib ta õigete tablettide abil täielikult terveks ravida, sest need stabiliseerivad õigeid ioonikanaleid palju paremini kui praegu kasutatav dialüüsiaparaat. Lisaks saab teada, kuidas antiikajal reumat elektriraidega raviti, kuidas töötavad bioonilised proteesid, mida teeb ajuga LSD, miks Edison elektritooli propageeris, miks on kehas olulised kaltsium, naatrium ja kaalium, kuidas inimeste surnukshirumutamine toimub… Peale selle selgub, kuidas mõjutavad keha erinevad haigused, mutatsioonid ja igasugused põnevad ained. Kuidas teadlane ühe nupulevajutusega märatseva härja seisma pani, miks linnutoidule tšillipIpart lisatakse, mida head on võimalik korda saata kokaiiniga ning seda, miks Hiina ja Suurbritannia üldse oopiumisõda pidama hakkasid. Eelkõige on see aga raamat inimese hämmastavast kehast ja toimemehhanismidest, mis toob inimese inimesele endale lähemale. Sest olgem ausad: ega inimene enda sisemust ikka niiväga hästi tunne.

Kokkuvõttes kirjutb Ashcroft nii nagu istuks ta sul kuskil kõrva ääres, jooks kohvi ja kõneleks sulle huumoriga täiesti igapäevastest asjadest. Ta on üks neid tähelepanuväärseid teadlaseid, kes suudavad keerulised asjad väga lihtsaks teha – ja kes on ära teinud uskumatult suure ajaloolise uurimistöö ja võib tänu sellele poetada unustamatuid näiteid muidu nii kuivana tunduva teaduse kohta.

Ausalt öeldes tahaksin siinkohal kõvasti rusikat Eesti koolisüsteemi poole viibutada: selle asemel, et igasugu pahna lastel pähe tuupida lasta ja püha kolmainust “õpik-töövihik-kontrolltöö” viljeleda, peaks kohustusliku kirjanduse nimekirjas olema ka tubli ports populaarteadust. Oma kogemusest võin öelda, et lapsena juhuslikult leitud “Kriminalistika ajalugu” tekitas minus suurema & kustumatu armastuse teaduse vastu kui kõik 12 aastat gümnaasiumis. Sest teadus on lahe, reaalne elu on lahe – valemite tuupimine on teatud kontekstis vajalik, aga veel vajalikum on tekitada armastus aine vastu. Praegust koolisüsteemi – vabanda väljenduse eest – võiks kõige paremini kirjeldada pildiga, kui seksuaalõpetuse käigus inimesed lihtsalt läbi vägistatakse.

Kokkuvõtvalt tuleb öelda, et kui sul on sel aastal plaanis läbi lugeda vaid üks populaarteaduslik raamat, siis soovitan tungivalt just seda teost.

Miks lugeda:

  • huvitav raamat, mis ühendab teaduse, kirjanduse, meditsiini ja ajaloo
  • väga nauditavalt kirjapandud lugu, sest olgem ausad: seda võib lugeda nii arstiteadlane (ning tema leiab sealt omajagu skeeme ja detailseid kirjeldusi) kui ka asjaarmastaja ning tema saab samuti kõigest aru
  • arusaamine keha toimemehhanismidest ja teadusajaloost tõuseb mitmekordselt

Miks mitte lugeda:

  • kui inimesel pole vähimatki tahtmist silmaringi laiendada

Martin J. Blaser “Missing Microbes”

Martin J. Blaser, MD. Missing Microbes. How the Overuse of Antibiotics is Fueling our Modern Plagues. New York 2014

Pühadeaeg on tore aeg, sest siis saab ka perekonna raamatukottide kallal käia. See populaarteaduslik raamat räägib täpselt sellest, mida pealkiri lubab. Blaser kirjeldab, üsna kerges keeles, kuidas tänapäevased katkud ülekaal, allergiad ja muu säärane kõik antibiootikumide ületarbimisest tingitud on, kuna inimene hävitab suure ravimitarbimisega ka kasulikud mikroobid oma kehas. Sealjuures teeb ta väikese ekskursi nii mikroobide kui ka antibiootikumide ajalukku, räägib inimeste ravi- ja toitumisharjumuste muutumisest, kultuurilistest erinevustest (USA vs Rootsi – viimases kirjutatakse antibiootikume väidetavalt 2x vähem välja ning tervis olevat rahval parem), erinevatest variantidest, kuidas inimesed oma elutähtsatest mikroobidest ilma jääda võivad, missuguste haiguste (nt astma, diabeet) kasvu ta ühiskonnas näeb ning lõpuks kirjutab ta üsna palju sellest, kuidas tema ja tema sõbrad on uurinud, uurinud, aga kõik tema kolleegid aina naeravad, naeravad…

Tegelikult on tema ideedel tõepõhi all. Ega ilmaasjata öelda, et liigselt steriilne keskkond kahjustab lapsi – nii kui rahva kätte saavad, kõngevad kohe iga tuulepuhangu peale ära, sest iga inimene, loom ja asi on baktereid täis. Autor leiab, et olgu siis pigem igal lapsel oma bakteritest kaitsekiht, mis võõrad vallutajad välja tõrjuks. Lisaks kummitab inimkonda resistentsus, millest paaril viimasel aastal veidi valjemalt rääkima on hakatud. Paralleelselt on muidugi tegu sellise nähtusega nagu olmekeemia üleküllastumine – iga väikese puhastusaktsiooni jaoks peab olema oma pudelike, lauaplaadist lauahõbedani ning kokku ümbritseb inimesi selline keemiline supp, mille eest Blaseri mõttekaaslased tungivalt hoiatavad.

Miks lugeda:

  • huvitab arsti vaatenurk antibiootikumid ja nende pikaajalise mõju kohta
  • otsid vabandust, miks kaalulangetus ikka ei õnnestu
  • otsid raamatut, kus oleks üks probleem, üks põhjus, üks lahendus

Miks mitte lugeda:

  • tahad hoiduda ebamugavatest küsimustest. Eks see raamat veidi sinna vandenõu-rühma lajatab, sest Blaseri relvaks on antibiootikumi-haamer ja seetõttu näeb ta igas probleemis bakteri-naela. Muid võimalikke põhjuseid ta eriti ei kommenteeri ning see teeb ta teose haavatavaks.