Jodie Archer & Matthew L. Jockers “The Bestseller Code”

Jodie Archer & Matthew L. Jockers. The Bestseller Code. Anatomy of the Blockbuster Novel. What a Groundbreaking Algorithm Can Teach us About Books, Stories, and Reading. 2016

bestseller

Sain raamatu jõulukingiks. See on vist mingi peen vihje, et tuleks rohkem kirjutada. Aga teos ise on selline ameerikalik. Viimase tunneb ära ühe eksimatu omaduse järgi: lehti on raamatus palju, aga põhiteesid saaks kokku võtta paarikümnele leheküljele. Ülejäänud aeg läheb sama teema erinevatel viisidel esitamise ja nämmutamise peale.

Sisu on teosel täpselt selline nagu pikk pealkiri lubab. Ehk: teadlased leiutasid programmi, lasid raamatud sellest läbi ning märkasid erinevaid mustreid, mis kindla peale edu toovad. Autorid toovad enamjaolt näiteid ameerika kirjandusest, aga miskipärast meeldib neile eriti “Fifty Shades of Grey”. Seda tuuakse igast asendist heaks näiteks, sest iseenesest oli teose kirjanduslik väärtus null, aga arvutiprogramm näitas, et autor tegi ühte asja geniaalselt – paigutas instinktiivselt konfliktipunktid täpselt nii nagu programm ideaalis ette näeb.

Iseenesest tundus, et programm ja lugejad armastavad teravust. Raamatu sisu “kuju” peaks olema rohkem sakiline ja vähem laineline. Ehk siis inimesi tuleb kogu aeg närvilisena hoida. Samuti sai teada, et kui sul on peategelaseks pahad tüdrukud, siis on see hetkel väga kuum kaup.

Põgusalt analüüsiti ka kirjanike taustu. Selgus, et väike boheemlus ja erinevate ametite pidamine tuleb kirjutamisele ainult kasuks, sest kõikidel autoritel, kes on kirjeldanud teemasid, mida nad hästi valdavad (perekond, õigussüsteem, korporatsioonid, sõda vms), on suurem tõenäosus õnnestuda.

Raamatu kõige lahedam seik oli tegelikult see, kuidas uurijad tegid kindlaks, et Harry Potteri looja on meheliku varjunime all krimiromaaniga maha saanud.

Miks lugeda:

  • saad puust ja punase graafilise juhendi, kuidas bestsellerit kirjutada

Miks mitte:

  • tervet raamatut sõna-sõnalt läbi lugeda on suhteliselt suur piin. Huvitav, kas ameeriklastel on mingi kollektiivne tähelepanuhäire, et nad kogu aeg samade faktide – teemade juurde tulema peavad…justkui ei saaks esimese korraga asjale pihta.
Advertisements

Robert Holdstock “Mythago wood”

Robert Holdstock. Mythago Wood.1986(?)

On nii palju raamatuid. Osa panevad mõtlema suuri ja võimsaid mõtteid. Mõned ärgitavad tegudele. Kolmandatest ei mäleta peale lugemist ridagi. Ning on üks haruldane liik raamatuid, mida saadab säärane keeleline ilu ja fantaasialend, et osa südamest jääb alati raamatulehtede vahele. Ryhope metsatukk on üks sellistest paikadest.

Lihtsuses peitub geniaalsus: tuleb noor mees Teisest maailmasõjast (uusi keelereegleid siinkohal ei tunnista) tagasi. Isa, kellega mees läbi ei saanud, on vahepeal surnud, vend toimetab koos oma värske abikaasaga metsaäärses majakeses. Kohale jõudes selgub, et vennast on saanud inimvare, kes meeleheitel mööda metsatukka luusib ning sinna päevadeks laagrisse jääb. Naine on „kadunud“. Kuna isal oli samuti metsatuka-hullus peal, suhtub mees venna probleemi suure kahtlusega. Kuid aegapisi selgub tallegi tõde: Ryhope pole mitte tavaline mets vaid üks haruldastest paikadest, mis inimkonna legende talletab ja ellu kutsub. Nii elutseb seal mitu Robin Hoodi, lõppematu hulk – Inglismaal väljasurnud – loomi, miskid metsavaimud…ja neid tekib aina juurde. Vend jääb pisikesse metsa mitmeks kuuks kadunuks, kuid samal ajal ilmub välja noor kummalist keelt kõnelev naine, kes kahtlaselt vennanaist meenutab…

Kõige parem asi selle raamatu juures on elav stiil. Elu on igas sõnas rohkem kui rubla eest – Holdstock paneb lugeja kõik meeled proovile. Tema loodud maailm on surmav ning samal ajal lummavalt kaunis. Tema idees,luua paik, mis on suurem seest kui väljast ja kombineerida see inimkonna iidsemate legendidega, on midagi säärast, mis isegi kaua pärast lugemist enam lahti ei lase.

Martin Walker “Mustad teemandid”

Martin Walker. Schwarze Diamanten. 2012.

Seekord vötab olukord inspektor Bruno jaoks tösisemad pöörded, aga hoolimata kuritegude pingelisest tagamaast, jooksevad niidid raamatu löpuks liigagi korralikult kokku.

Bruno naaberlinna raputab trühvliskandaal – keegi paharett sokutab öigete trühvlite sekka odavaid hiina imitaate ja teenib nönda suurt raha. Veidi aega pärast seda, kui Bruno on oma vanalt jahi- ja trühvisöbralt Herculelt vastava vihje saanud, leitakse too metsast pooduna. Samal ajal kähmlevad turgudel vietnamlased ja hiina immigrandid, avatakse uus bioloogilist toitu pakkuv restoran, hakatakse üles seadma uusi linnapeakandidaate, demonstreeritakse, mängitakse rugbyt, juuakse-süüakse head prantsuse kraami ning ei lasta end mörvadest eriti häirida. Nagu alati, on Bruno segastes suhetes vastassugupoolega ning ei suuda eriti otsustada, mida ta öigupoolest tahab.

Raamatul on ladus stiil, kusjuures on raske otsustada, kas kirjanik ise pani laused nii lihtsalt ja lodevalt ritta vöi on tegu järjekordse tölkija “suursaavutusega”. Lugu ise liigub väga kiiresti ning paari tunniga saab raamat läbi. Tegu on sarja kolmanda osaga ja tösi ta on, et see oli tugevam kui viimane Bruno-lugu. Samas kasutab Walker jätkuvalt samu kirjanduslikke vötteid ja suhteliselt sama mörvaskeemi, nii et tegelikult on algusest peale teada, kes on head ja kes on pahad. Väike vihje: kui tegelane Brunole ei meeldi, siis on kindlasti tegu pahaga. Abiks pole seegi, et suur osa tegelastest vördlemisi ühekülgse mulje jätavad. Kokkuvöttes hea lihtne lugemine, eriti kui pea midagi ajuvaba nöuab.

Viktoria Tokareva “Õnnelind”

Pealkiri sobib hästi kokku raamatu leidmislooga. Sest kas pole mitte õnn, kui sa mööda talviseid prantsuse kvartali tänavaid kõndides ühte pealtnäha pisikesse raamatupoodi satud. Ja kas pole mitte veelgi suurem õnn, kui  selgub, et esiteks on poes suurepärane valik, mille üle tuntumad ketid kadedusest roheliseks läheks ja teiseks käib parasjagu aktsioon „Kõik raamatud poole hinnaga!“. Siis peab juhust kasutama ning midagi ebatavalist koju kaasa viima.

Viktoria Tokarevast ei olnud ma varem midagi kuulnud, kuid lähemal uurimisel selgus, et tegu on 1937. aastal sündinud vene autoriga, kel on ette näidata nii filmialaseid kirjatükke kui ka lühijutte, mille laadi võrreldakse vanameister Tšehhovi endaga.

Raamat räägib kaunist vene tüdrukust Nadkast, kes hea elu otsinguil proovib läbi sakslased, prantslase, vene pankuri ja vene poliitiku ning jõuab lõpuks ikka omaette äratundmisele, mis tema jaoks see õige hea elu on. Paralleelselt saab teha kiirkursuse umbes viimase neljakümne aasta jooksul vene ühiskonda tabanud muudatustesse.

Iseenesest on see üks viimase aja kiiremaid lugemisi, sain selle suuresti rongis loetud, sest oma ligi kolmesajast leheküljest hoolimata on raamat kirjutatud peamiselt lühikeste lihtlausetega, mis on seedimiseks teatavasti need lihtsamad. Justkui kapsas – lased lihtsalt endast läbi.
See pole sugugi halb ajaviiteromaan. Hõlbuelu otsijatele moraali ei loeta, vihjatakse vaid vana tõde, et õnn soosib tugevaid ja julgeid.