Neil Gaiman “The Graveyard Book”/ “Kalmisturaamat”

Neil Gaiman.The Graveyard Book. New York 2008. Dave McKeani illustratsioonidega.

Suure perekonna suur pluss on see, et olgu jõul või sünnipäev, raamatut sünnib alati kinkida ning kuna maitsed on erinevad, saab nõndaviisi isegi lugemispildi laiemaks lükata. Kui Klimova oli selline sünge ja kogu raamat koosnes valusast ootusest, siis “The Graveyard Book” lükkab letti jõulutunde ja ilusa lõpuga muinasjutud.

Lugu siis pisikesest poisist Nobody Owensist, kes saatuse keerdkäikude tõttu pooleteiseaastasena mahajäetud surnuaeda satub ning kus kaastundlikud vaimud ja üksik vampiir ta lapsendavad. Poiss õpib põhjalikult tondimaailma tundma, saab nende kunstidega tuttavaks ning õigesse vanusesse jõudes otsib ta võimalusi, oma perekonna mõrtsukale kätte maksta. Gaiman oskab teemast midagi nooremale koolieale sobilikku kokku keeta ja kuigi mees sai 2009. aastal selle eest Hugo preemia, tahaks siinkohal näppu viibutada – lugu oli hea, oli originaalne ja oli südantsoojendav….aga liiga konstrueeritud. Kõik seinal rippuvad püssid tegid ilusti pauku, üllatusmomente polnud ja lõpplahendus oli praktiliselt raamatu esimestest lehekülgedest saati selge. Fantaasia eest saab plusspunktid küll kätte.

Andrei Kurkov “Piknik jääl”

Loetut variandis: Andrej Kurkow “Picknick auf dem Eis” 1999 (Ukraina esmatrükk 1996)

Edutu kirjanik ning ajakirjanik Viktor on jälle rahatu ning tema uus lühijutt lükati äsja tagasi. Nüüd mötleb ta, kuidas ennast ja oma melanhoolset pingviini Mishat ära toita (Kiievi loomaaial ei olnud enam raha, sellepärast jagas ta möne aja eest rahvale pingviine). Siis tehakse talle ühest päevalehest vaimustav pakkumine: ta saab kolmsada dollarit kuus, vabad käed ning ainus, mida ta tegema peab, on tuntud inimeste kohta nekrolooge kirjutada. Alguses häirib Viktorit au ja kuulsuse puudus, eriti kuna köik peatoimetaja tellitud nekroloogid on veel elus ja tervetest inimestest, kel pole veel lootustki teise ilma minna. Esialgu, sest esimene “ootamatu” surm saabub üsna pea. Üheksakümnendate Kiievis, kus vöitlus käib maffia ning muude grupeeringute vahel, läheb Viktoril ja pingviinil jalgealune üsna tuliseks.

Kurkovil on hea ja ladus stiil, milles on mönus annus musta huumorit (ja absurdi). Ja samas ka korralik ports olustikukirjeldust ning ilma moraalita sotsiaalportreed. Kurkovi tegelased on suures osas üksiklased, kes olude sunnil üksteist aitavad. Inimliku abivalmiduse ja ligimesearmastuse piir on nihutatud tükk maad kaugemale kui läänepoolses kirjanduses vöimalik saaks olla. Kuid ehk ongi nii, et ekstreemsed olud ühiskonnas toovad esile ekstreemsed jooned inimeses – nii head kui halvad. Kui ühiskond on juba mugavaks ja turvalisemaks muutunud, ei viitsi enam keegi eriti endale ebamugavaid kohustusi vötta. Idaeurooplase jaoks poleks reeglina probleem haiget tuttavat pöetamas käia, kui tollel kedagi teist körval pole. Vöi lubada enda juurde paariks nädalaks elama raskustesse sattunud söber. Aga sakslase jaoks on näiteks juba see meeletu vastutulek, kui ta peab sulle autoga lennujaama vastu tulema vöi su üheks ööks enda poole jätab. Erinev kultuur, erinev suhtumine.

Kurkov on muidu ka ise pönev inimene: öppinud jaapani keele tölgiks, on mees pesuehtne polüglott, kes oskab väidetavalt 11 keelt. Kurkov on ise väitnud, et ta sai kirjastustelt ei rohkem ega vähem kui 500 äraütlemist, enne kui ta esimene romaan ilmavalgust nägi (selleks ajaks oli tal sahtlis juba kaheksa romaani, nii et ta sai kohe järgmistest ka lahti). Kuigi üles kasvanud Ukrainas, kirjutab autor reeglina vene keeles. Tänapäeval on tal vähemalt Euroopas vördlemisi hea menu ning isegi Saksamaal, mille raamatupoed just Ida-Euroopa kirjanduse ülekülluses ei vaevle, vötavad Kurkovi röömuga vastu.

Veel üks hea uudis: köik, kes vene keelt tonkavad, vöivad “Piknikku jääl” ka internetis lugeda: http://www.e-reading-lib.org/book.php?book=31977

 

Gillian Flynn “Teravad asjad”

Gillian Flynn. Sharp Objects. 2006

Tegu ühe väga tumedates toonides kirja pandud kriminulliga, mille panevad eelköige elama mitmekihilised ja probleemsed tegelased. Chicago kolmanda järgu ajalehe reporter Camille Preaker peab pärast kaheksat aastat oma  kodulinna naasma, et kajastada oletatavat sarimörva. Peagi muutub lugu naise jaoks väga isiklikuks ning abi pole sellestki, et vanad probleemid emaga jälle pinnale ujuvad. Kui surnud tüdrukud hakkavad naisele meenutama surnud öde ning noor poolöde veab teda narkopidudele, on mängus nii vaimne tasakaal kui ka elu.

Hallgrímur Helgason “Kümme nippi, kuidas lõpetada tapmine ja alustada nõudepesuga”

Haruldaselt hirmus islandi kriminull.
Kuigi parim kink on jätkuvalt raamat, pean siinkohal möönduse tegema. Millegipärast on kriminullid viimasel ajal nii popid, et nendega külvatakse inimene üle igal võimalikult ja võimatul juhul. Ju on mul inimese teenitud kuulsus, kes valimatult kõike loeb, aga Helgasoni kriminull oli vabalt viimase paari aasta kõige suurem kirjanduslik katsumus, mida ma enam kunagi korrata ei taha. Isegi nüristav rongisõit ei suutnud raamatule midagi head lisada – ja see on suur kunst.

Teema pole paha – horvaadist palgamõrvar tuleb New Yorgist Islandile, et seal veidi oma liiga suurest kuulsusest puhata. FBI-mehe mõrv pole just naljaasi ning tema näopilt on kõrvu suurte staaride omadega… Asjaolude kokkulangemise tõttu peetakse teda jahedas ning autorohkes saareriigis suureks USA telejutlustajaks. Ning mees armub oma võõrustajate tütresse. Abi ei ole ka ebaõnnestunud enesetapukatsest, sest sisemonoloog jätkub.

On kahtlemata palju raamatuid, mida vaid sisemonoloog üleval hoiab. Ehk siis mees räägib, mida ta mõtleb ja tunneb, aga selle raamatu puhul kehtiks see reegel vaid siis, kui sulle meeldivad:
– wannabe-gangsteri kõneviis,
– mis on segu lapsikustest ja põhikoolipoiste tasemel seksismist (Pärlid: “Mida, siin riigis lubatakse naised jeebi rooli? Miks nad kodus ei ole ja süüa ei tee?” või siis:”Mida? Sul on 40 meest olnud? Lits oled või? Mul on 70 naist olnud ja ma olen ainult 120 inimest tapnud.”). Ma olen suhteliselt suur pervo ja tervitan kahel käel igasugu kahemõttelisusi, olgu nad siis suunatud kelle vastu tahes, aga kui terve raamat sellistest mõtteavaldustest kubiseb, siis viskab umbes kahekümnendal leheküljel põhjalikult üle.
-meeste monoloogid (nende meeste, kes ei ole just kõige teravamad kriidid karbis)
– Pidev meeldetuletus, et tänavatel sõidavad maasturid, et inimesed on suht blondide juustega ning et see kuradima päike ka üldse looja ei lähe – need detailid ei tohi viie lehekülje kohta kordagi puududa.
– Pea-ja kõrvaltegelased ei ole isegi mitte kahe- vaid ühedimensionaalsed
– Tegevusliin on sügavalt igav
– Nimekirja võib lõpmatuseni jätkata

Tõeliselt karm ajaraisk, mille ainus teene on see, et pani mu täielikult kärbunud aju midagi rammusamat ihkama, nii et ostsin kaks päris huvitavat ajalooraamatut. Žanr, millest ma järgmised viiskümmend aastat oma näpud eemale hoida lubasin… Nii et varsti võin rohkem rääkida hirmu rollist inimühiskonnas ja Iraani 20- sajandi ajaloost. Elagu antikvariaadid!

Anne Holt “Ära karda”

Anne Holt “Fear Not” 2011 (2007)
Lumine kriminull norra kirjanikult.

On jõulud, aga Norras pole miski korras – liigagi sageli ilmub välja homoseksuaalide laipu ning kirsiks tordi peal kujuneb armastatud naispiiskopi mõrv, kellest on teada, et ta homoabieludesse väga soojalt suhtus. Mõrva pannakse uurima inspektor Adam Stubo, kes kohtab ohvri perekonna vastumeelsust, vanades lugudes kaevata. Samal ajal muretseb Stubo naine Johanne Vik teismelise, autismi põdeva tütre pärast, tal on nimelt tunne, et keegi jälgib teda. Võttes appi akadeemilise kraadi kriminaalpsühholoogias, hakkab ta jälgi ajama.

Anne Holt suutis lõpuni põnevust hoida ja see pole teps mitte väike asi, arvestades seda, kui palju tegelasi ta raamatusse toob. Ta kasutab veidi harjumatut stiilivõtet – iga lõik/peatükk algab sõnaga, millega eelmine lõppes. Õnneks unustab ta raamatu lõpupoole selle variandi sootuks ära. Kriminullina päris hea teos, tema raamatuid võiks veelgi lugeda.