E.M.Cioran “Sündimise ebaönnest”

E.M.Cioran. Sündimise ebaönnest. Tallinn 2012

Kui mulle kingiti (veel lugemata) raamat tulnukast, kes professori nahka ronib ja inimeste paremaid omadusi tundma öppima peab, sönadega “noh, vana inimvihjaka, sulle öige raamat”, siis teadsin, et pean omale Ciorani soetama. Löppude löpuks ei saa raskelt kättevöidetud misantroobi mainet niisama lihtsalt raisku lasta.

See pole teos, mida ühe hingetömbega läbi lugeda saaks. Ikka jaokaupa, jaokaupa, sest pea 270lk on täis pisikesi tsitaate, mis kas ironiseerivad inimeseksoleku üle vöi väljendavad peenelt seda ahastust, mida üks tasane mötlik hing inimkonna vastu tunda saab. Asi tuleb öhtuti kätte vötta, maksimaalselt lehekülg-paar läbi lugeda, kui tööl oli jama, siis rohkemgi, kui kass jälle nurka sittus, siis veel paar ja nii see tarkus tuleb. Tegelikult sulanduvad siin destilleeritud mötteprotsessid ja mingi eriti teravahambuline huumor, nii et kui esialgsest austusest klassiku vastu üle saada, vöib isegi paar suutäit naerda.

Möned mötteterad:

“Rahus iseenda ja maailmaga, vaim närtsib. Vähimgi häiritus paneb ta öilmitsema.Mötlemine pole kokkuvöttes midagi muud kui oma hädade ja puuduste häbitu ärakasutamine.”

“Ainus asi mis loeb: öppida olema kaotaja.”

“Enesehaletsus polegi nii viljatu, kui arvatakse. Niipea kui see vähegi peale tuleb, vöetakse kohe sisse sügavmötteline poos, ja imede ime, hakataksegi mötlema!”

“Ära vaata ette ega taha, vaata iseendassem, ilma hirmu ja kahetsuseta. Keegi ei pääse endasse seni, kuni ta orjab minevikku vöi tulevikku.”

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s