John Dickie “Cosa Nostra”

John Dickie. Cosa Nostra. Der Gesichte der Mafia. Frankfurt am Main. 2007

61vgyzlojfl-_sx329_bo1204203200_

See üle 500 lehekülje paks mammutteos annab ülevaate maffiast tema kodumaal. Kui sageli kipub maffiaajalooga olema selline lugu, et alustatakse küll Sitsiilia sidrunipuude all, aga hiljemalt 20ndateks jõutakse Ameerikasse ning sealt enam suurt välja ei tulda, siis John Dickie jääb ainult Itaaliasse. Teisi riike mainitakse küll – aga peamiselt selles võtmes, et USAst jõudsid heroiinirahad ilusti Lõuna-Itaalia mägikülakestesse ning maffiapoisid ostsid narkorahadega Palermo butiigid kullast tühjaks.

Tegu on väga hariva ja väga sisutiheda looga. Nimesid ja fakte pudeneb igal leheküljel, nii et tähelepanu tuleb kogu aeg üleval hoida. Kuna materjal on selline nagu ta on, siis järgivad kõik lood umbes sellist mustrit, et tuli võimule maffiamees ning siis hakatakse vaatama, kuidas ta võimu- ja õigusmeestega läbi sai. Liigagi sageli said nad ülihästi läbi. Kuna raamatu esmatrükk avaldati aastal 2006, siis jõuab autor võtta ette Berlusconi administratsiooni ning ei hoia end tagasi tema maffiasidemetele vihjamisega. Näiteks ütles tema infrastruktuuriminister kuldsed sõnad, et inimesed peavad lõppude lõpuks õppima maffiaga sõbralikult koos eksisteerima. Ning enam kui kord juhtus, et Berlusconi mehed olid enam kui tigedad, kui keegi maffiat pigistama hakkas – see ähvardas ju kogu ilusa süsteemi kukutada.

Muidu näib alates 19. sajandist kehtivat ilus kolmainus, mida Itaalia kuidagi murda ei suuda, nimelt südamesõprus maffia, Vatikani ja pangandusmeeste vahel. Mõnel pool on Dickie neile sidemetele vaid vihjanud – kas siis kindlate tõendite või ruumipuuduse tõttu – aga siiski joonistuvad nad ilusti välja. Väga armsad on ka Dickie leitud pildid sellest, kuidas maffiapoliitikud ja suuri riste kandvad preestrid kenasti üksteise kõrval mööda tänavaid patseerivad.

Miks lugeda:

  • väga hea ülevaade Itaalia maffia ajaloost
  • üsna põnevalt kirjutatud ja tihedalt faktidega vürtsitatud. Saadaval ka inglise keeles.
  • Vahva on see, kui autor teeb pisukesi ekskursse teemasse, kuidas maffia teistes riikides kanda kinnitab/kinnitanud on.
  • Erilise isuga on käsitatud maffiasõdu.

Miks mitte lugeda:

  • faktirohkuse tõttu ei ole tegu teosega, mida saaks väsinud peaga öökapikirjandusena lugeda
  • pildimaterjal pole nõrganärvilistele
Advertisements

Cornelius Tacitus “Germania”

Cornelius Tacitus. Germania. (Deutsche Hand- und Hausbibliothek 1881)

454px-wien-_parlament-tacitus

Tacitus lehvivas toogas Austria parlamendihoone ees. Allikas: Pe-jo/wikimedia

Leidsin ilusa raamatu ilusast antikvariaadist ja kuna see anti ära praktiliselt tasuta, siis haarasin loomulikult kaasa. Kes ei tahaks omale 19. sajandi kaunis köites Tacitust? Pealegi on “Germania” see teos, kus ta pikalt eestlastest räägib. Või vähemalt mingitest aestidest – mis on peaaegu sama hea.

Minu teadmine Tacitusest ja aestidest piirduski sellega, et mees kirjutas, et aestid elavad mere ääres ja korjavad merevaiku, aga midagi täpsemat ma ei teadnud. Nüüd on see kahetsusväärne lünk hariduses likvideeritud! Kuna aestid on peaaegu viimane asi, millest Tacitus kirjutab, siis tuleb end aga kõigepealt läbi kümnete germaani hõimude närida.

Ja neid on palju. Osa ohverdab inimesi nõnda, et laseb orjadel need keset järve sõuda ja siis peavad mõlemad surema. Langobardid on aga väikesearvulised ja vaenlaste vastu väga vihased. Teine hõim olevat tuntud aga oma soengute tõttu.

Aestide kohta räägib roomlane aga sellist juttu, et need olevat hulga töökamad kui teised germaanlased, kes ainult sõdivat ja laisklevat. Aestid näevad viljakasvatamisega kurja vaeva ja kõigele lisaks sõitvat nad ka merd. (Arvestades seda, et mere kohta räägib Tacitus suure aukartusega, et seda ei saanud ka roomasled ise päriselt vallutatud, siis on see kompliment.) Lisaks saab aestide käest merevaiku. Ise nad seda millekski ei kasuta ja korjavad seda merest. Ning vaatavad üllatusega, kui neile selle eest hästi makstakse. Tacitus ei saa aga mitte barbari-kaarti tõmbamata jätta Nimelt kirjutab ta:”Aga loomulikult jätsid nad selle [merevaigu] olemuse ja tekkepõhjused uurimata ja avastamata. Jah, kaua vedeles see mereheite sees, kuni meie ehtimissõltuvus sellele nime andis.” Tacitus ise selgitab pikalt-laialt, et tegu on puude vaiguga. Aestid ise nimetasid seda Tacituse andmetel gläsumiks.

Raamatust endast niipalju, et kui saab üle fraktuurkirjast, vanast saksa keelest ning on valmisoleks otsida internetist miljonit nime (sest 19. sajandil õpiti Rooma ajalugu sellises mahus, et igasugused sõna- või inimeste nimede seletused olid üleliigsed), on tegu hea tekstiga. Sest Tacitusel on paganama hea sulg ja see, kuidas ta teksti üles ehitab, on imetlusväärne. Ka tänapäeva autoritel oleks temalt üht-teist õppida. Keda eelnevad takistused heidutasid, siis teadki, et “Germania” on ilusti ka eesti keeles olemas.

Miks lugeda:

  • saad lõpuks teada, mis värk Tacitusel nende aestidega oli
  • saad teada uskumatult huvitavaid fakte germaani hõimude kohta
  • ja tegu on ikka väga lühikese raamatuga

Miks mitte lugeda:

  • no milline normaalne inimene ei tahaks siis teada, mis värk Tacitusel nende aestidega oli, mis värk oli germaani hõimudel Isise kultusega, kellel olid kõige lahedamad soengud, milline germaani hõim “rippus puude otsas” ning kus valitses matriarhaat?

 

 

Antonio Ortuño “Põletatud”

Loetud versioonis Antonio Ortuño “Die Verbrannten” 2015 (Originaalis on pealkiri teistsugune, aga “põletatud” võtab raamatu sisu üsna hästi kokku.)

51StI6aLr1L._SX300_BO1,204,203,200_

Noorepoolne Mehhiko autor viskab “Põletatute” näol lugeja ette üsna vihase proosa, millel on üks võimas tunnusjoon: teoses puuduvad täielikult positiivsed tegelased. Ja mitte ainult positiivsed – raamatus pole ühtegi karakterit, kes oleks kasvõi natukene sümpaatne.

Suurem osa raamatust on jaotatud peatükkidesse “Negra” ja “Kitsarinnaline”. Esimeses on minajutustajaks Mexico Cityst pommiauku Santa Ritasse saadetud sotsiaaltöötaja Irma. Teises on minajutustajaks Irma eksmees, kes täidab leheruumi täiesti ebavajaliku sõnadevahuga, aga jõuab samas täiesti uskumatu arengu läbi teha. Nende vahel on läbivaks jooneks ühine tütar ja Disneyland.

Sisu on aga järgmine: Santa Ritas süüdatakse põgenikemaja, suur hulk põgenikke põleb ära. Seda hirmsat juhtumit saadetakse uurima Irma, kes pole alguses asjast eriti huvitatud. Pigem mõtleb ta oma kehvast välimusest ja sellest, kellega sellest mõttetust linnakesest magada võiks. Siis aga satub ta rääkima põlengus üllatuslikult ellu jäänud Yeiniga, kahekümneaastase naisega, kes on üle elanud rohkem atentaate riigipead. Selgub, et on mitu maffiagrupeeringut, kes inimesi Kesk- ja Lõuna-Ameerikast Mehhikosse ja sealt edasi USAsse toimetavad. Midagi on aga mäda, sest “kaup” tapetakse kogu aeg maha.

“Põletatuid” on mitmes mõttes keeruline lugeda. Esiteks on stiil selline, et kas armastad või vihkad. Lühikesed laused,meeletult palju mõttetuid sisevaateid, etteaimatav süžeeliin. Teiseks pole  Ortuño vägivalla, vere, põgenike kannatuste ja “reakodaniku” rutiinse elu kirjeldamisel sõnadega kokku hoidnud ja nii imelikuna kui see ka ei kõlaks – raske on otsustada, mis neist kahest hullem on. Mehhiklase jaoks tähendab elu eelkõige seda, et rabele mis sa rabeled – lõpuks oled ikkagi mingi maffia kanna all. Ja kui ma vaatan enda ümber, siis on seda vandenõuteooriat väga, väga kerge uskuda. Ikka on kuskil mingid “isakesed”, kellele ei hakka peale ükski hammas.

Kui vägivald oleks vähem “graafiline”, võiks tegevus täiesti vabalt toimuda Eestis: väikelinn, kus teeremont on poliitikute elus kõige olulisem küsimus, kohalik maffia, ajakirjanik, kes osutub lõpus üsna jõuetuks, ametnikud, kes on reaalsuse vastu täielikult ükskõiksed ja pimedad.

Mis pani mind raamatu läbi lugema (selleks kulus küll kuus kuud), oli Mehhiko külaelu ja põgenikesüsteemi kirjeldused: kes kust vahelt võtab, et inimesed “tõotatud” maale viia.

Miks lugeda:

  • tahad midagi aktuaalset põgenike kohta, mis poleks euroopalikult poliitkorrektne
  • vajad ilma kangelasteta raamatut
  • elad Eesti väikelinnas ja tahad mängida maailma-bingot: vaata, kui palju paralleele sa oma depressiivse väikelinna ja Santa Rita vahele tõmmata saad. Üllatusmomendid on garanteeritud!
  • lugeda kannatab eriti hästi siis, kui eksmehe peatükid vahele jätad
  • tahad lugeda noore, vihase mehe proosat

Miks mitte lugeda:

  • tahad midagi kerget, positiivset ja helget – siis pole “Põletatud” kindlasti mitte sinu raamat
  • sulle ei meeldi etteaimatavad süžeeliinid

Franz Hessel “Salajane Berliin”

Franz Hessel. Heimliches Berlin. Berliin 2007 (esmatrükk 1927)

Esimene maailmasõda on kaotatud, hirmus inflatsioon on üle elatud, aga sakslased otsivad ikka veel oma kohta. Kõik on lahtine, kõik on võimalik, aga samas on see pidetus ka veidi häiriv. Igaühel oleks justkui midagi vaja. Peategelasest noormees mõtleb, kas minna ema kutsel maale talu pidama, kus teda ootab justkui midagi armastuselaadset või siis keskenduda potentsiaalsele vallutusele Berliinis. Ja ega see elu lihtne ole, nagu tõdevad ka kohalikud aadlikud: kui ikka raha pole tuleb – uskumatu – tööd teha. Aga missugust? Võiks justkui diplomaadiks haka, sidemeid nagu oleks. Kuid samas pole see nii huvitav kui too patune Berliin. Seal on poolilm, praegused ja endised armastatud. Naispeategelane jällegi otsib elus seiklusi. Tal on mees, laps ja materiaalne kindlustatus, lisaks on ta ilus ja mees laseb tal ilma probleemideta oma elu elada – teda samal ajal armastades. Kuid tema tahaks reisida ja maailma näha…Ja siis on terve rida inimesi, kellele elu sellisel kujul täiesti meeldib. Noor Venemaalt pagenud vürstrinna töötab päeval kliinikus medõena, loeb kõrgemat kirjandust ja agiteerib miskipärast just kommunistide poolt. Ärimehed tahaksid jällegi finantsiliselt langenud aadli asju maha müüa. Samal ajal hõljuvad üle igasuguste materiaalsete ihade nood vana maailma õilsa mõttelaadi vaimu riismed, mis lubavad vaba käega raha laenata, teist abistada (kui selleks kohustab seisus) ning moraalil moraal olla lasta. Huvitav on stseen abielumehe ja tema naise potentsiaalse noore armukese vahel: see kujuneb lausa selliseks, et vanem mees annab armukadedusest hoolimata noorele lausa ausat nõu.

Ühesõnaga, rahutus vaevab inimesi, kuid suurt midagi keegi selle vastu ette ei võta. Keegi kuhugi ei reisi. Keegi enam mässata nagu ei viitsi. Naine jääb koju oma mehe juurde. Noormees läheb ema farmi. Ärimees läheb äri tegema ja kabarettistid elavad rõõmsalt oma elu edasi.

Miks lugeda:

  • pakub huvi ajastupildina
  • lühike raamat, saab kärmelt läbi
  • tahad näha 20ndate rasket argipäeva kus käidi kohvikust korterisse, korterist kohvikusse ja sealt kabareesse, kogu aeg mingid kohtumised tuttavatega, küll jookseb endine armuke sülle…. puhh, võhmale võtab.

Miks mitte lugeda:

  • ajastu stiil on veidi raskepärane ning tuleb arvestada, et dialooge peavad inimesed veel ajal, mil polnud Facebooki ega nutitelefoni. Neil oli aega rääkida küll, ka pikkade täislausetega. Eks see ole tänapäeva inimesele harjumatu.

Dai Sijie “Nagu rändur pilkases öös”

Dai Sijie. Wie ein Wanderer in einer mondlosen Nacht. München 2009

Seda raamatut saaks kõige enam võrrelda sukeldumisega maelstromis. Uju mis sa ujud, aga lõpuks oled ikka spiraalis ja lähed aina sügavamale, kuigi tegelikult on selge, et tegu on ainult veidikese vee ja energiaga. Kui võtta see maelstrom ja panna ta ilusasse, kunstipäraselt kujundatud laekasse, saabki Dai Sijie raamatu kätte.

Sest autor tõmbab häbitult käima kõik klišeed, mis mul hiina kirjanduse osas olid: pisivormid, tuhat intriigi, mis mahuvad omakorda teiste intriigide sisse, veidike nagu matrjoškad. Eksootilised paigad, kus kõik lõhnab korraliku tee, küüslaugu ja tundmatute vürtside järele. Inimsuhted, millel on mitu liini, kõik omavahel lõputult puntrasse aetud, neid omakorda komplitseerimas kummalised mõisted nagu au, kohustus ja esivanemad. Samuti peab paika vana tõde, et autor paneb igasse raamatusse suure osa endast: teades, et autorgi emigreerus 80ndatel Prantsusmaale, pole hiina-prantsuse telg selles raamatus sugugi ootamatu.

Sisu on pealtnäha lihtne: prantsuse neiu õpib 70ndatel Hiinas keelt, tutvub noormehega, kelle isa on prantslane, enamgi veel, prantslane, kes istub Hiinas vangis, kuna on seotud mingi kahtlase kirjarulliga. Arvatakse, et kirjarulliks on üks budismi pühadest tekstidest ja viimati viskas hiina marionettkeiser selle lennukiaknast välja…nüüd tahaks inimesed seda jälle üles leida. Neiu saab teada, mis on seal osaliselt kirja, aga kuna tekst lõppeb kõige ootamatumal ja põnevamal kohal.. Ja siis kaob tema noormees. Edasi uimerdab neiu läbi maailma, muudab elusuunda, mõtleb aina noormehele ja salapärasele kirjatükile – ja siis järsku võtab ta uuesti ja ootamatult jälje üles nagu verekoer.

Raamat sobib kindlasti inimesele, kes armastab kõrvaltegevuse kuhjumist, peeni detaile, viiteid kohalikule kultuurile ja kirjandusele – teisisõnu, kannatlikule lugejale, kes oleks valmis pühapäevakohvi kõrval pool kummalist maailma läbi rändama.

Miks lugeda:

  • saab teada üht-teist kultuurirevolutsiooni, hiinlaste ühiskonna ja mentaliteedi kohta
  • armastad kõrvalliine, mis esialgu – ja ka hiljem – justkui kuhugi ei vii ning täidavad justkui seda eesmärki, et annavad muidu kahtlastele peategelastele sügavust juurde.
  • detailid on lihtsalt hämmastavad ja uskumatud (vihjeks: peategelase isa surmapõhjus kauges Hiina vangilaagris oli üks originaalsemaid, millest viimasel ajal lugenud olen).

Miks mitte lugeda:

  • kui tahad pannkooki suure, kihilise baklaava asemel. Sest see raamat – kuigi omamoodi ja omamoodi huvitav – paneb kannatuse mitmel korral proovima.