Rolf Dobelli “The Art of Thinking Clearly”

Rolf Dobelli. The Art of Thinking Clearly. Harper Paperbacks 2014

Šveitsi autor ja majandusteadlane Dobelli on kirjutanud üsna ekistava pealkirjaga raamatu, sest lubaks sellega vähemasti sissejuhatust selgesse mõtlemisse. Annab ta aga 99 levinumat mõtteviga, millega inimesed igapäevaselt endale lisaprobleeme tekitavad – nii et vähemalt pealkiri peaks olema eitavas vormis, kui väga tähte närida.

Samas on tegu väga lõbusa ja kiire lugemisega: Ükski peatükk ei ületa 3lk (mis säärase pisikese raamatu puhul tähendab mõndasadat sõna), iga peatüki alguses on ära toodud illustreeriv lugu autori enda või kellegi teise elust, siis järgneb mõtteprobleemi nimetus (hindsight bias vms), siis paar pisikest lauset selle kohta, miks see nii on & kuidas ta toimib (Väga ülekaalukalt on  Dobelli jaoks süüdlaseks küttide-korilaste ajastu, kui inimene pidi kõike karjaga &karjas kaasa tegema, et ellu jääda ning nüüd ongi inimene arg, ei julge valesid otsuseid ära tunda ega neile vastu hakata. Teisisõnu, just karjavaim rikub inimest.) ning seejärel soovitus stiilis “noh, nüüd oskad probleemi ära tunda, ära sina siis seda tee”. Mõnikord ka soovitus, et kui näed ülemusi seda mõtteviga tegevat, siis ära sa karda, mine juurde ja ütle ülemusele, et ta on loll – muidu inimkond ei arene. Ühesõnaga, võtad raamatu kätte ja saad ülevaate levinumatest mõttevigadest, alates küsimusest, miks me lotot mängime, miks me oma mälestusi usaldada ei saa, miks töömiitingud tegelikult kasutud on, miks autoriteet alates teatud piirist ei toimi, kuni selleni välja, kuidas reklaam meie ajuga eriti magusalt manipuleerib, kui pood paneb kuskile sildi “viimane eksemplar”.

Dobelli tugevus on ka Dobelli nõrkus: kuna raamat on pisijuttude peale üles ehitatud, siis on sügavus ja normaalne analüüs viimane, mida siit leida võib. See viib olukorrani, kus pärast Dobelli seletust, et “ajus on koht, see teeb nii ja nii on” tekib kange tahtmine asju üle kontrollida ning kui tuleb kontroll, tuleb ka vasturääkivusi, nii et vähe pole. Mõttekett “fakt-järeldus” libiseb Dobelli käes teinekord õige vabalt.

Tegelikult on need ideed, mida tutvustatakse, suures jaos tuttavad igaühele, kes on töötanud marketingi/ juhtimise/ finantsalal ja lasteaias käinud. Seetõttu on raamat soovituslik pigem inimesele, kes

  • tahab kiirelt nimekirja vormis teadmisi värskendada, et siis ise asja edasi uurida
  • vajab lobedat suvelugemist, mis oleks veidi tummisem kui armastusromaan
  • naudib autoreid, kes julgelt ütlevad, et ülemustel EI ole õigus

Ära pigem kätte võta, kui

  • otsid sügavat analüüsi teemal, miks me ikka mõtleme nagu mõtleme & teaduslikkust
  • tahad teada, kuidas mõttevigadest lahti saada
  • nõuanderaamatut – see ei ole mingi samm-samm haaval eduni juhatamine. Autor nimetab probleemi – lahendusi otsib lugeja ise

Frankfurdi raamatumess vol3

Seljataga on gurmeeosakond. Lõunasöögiaeg läheneb. Me pole veel pooltki näinud. Seepärast kiire lubadus: ainult 4. hoone ja siis kärmelt sööma! Mõeldud-tehtud. Kuna 4. hoone ülemise korruse on vallutanud saksakeelsed kirjastused, on tunglemine tugev. Keerame kohe vasakule, raamatudisaini osakonda, kus on tunduvalt vähem saginat. Laseme ennast lummata käsikirjalistest raamatutest, loomingulistest pildiraamatutest, postikaartidest (moes on käsitsi joonistatud armsad loomad) ja üleüldisest raamatukunstist. Puupakk, mida oli nikerdatud nii, et asi näis nelja-viie suure raamatuna, oli eriti mõnus ja lihtne idee. Huvitav, kas saaksin isegi sellise pingi tegemisega hakkama?

Vahepeal kaotasime ühe sõbranna ning suundusime põrgusse nimega kinke(raamatute) osakond. Rahvas ummistas seal kõik käigud ja inimesed tormasid rändrohutirtsude parvena nipet-näpet uurima. Meie ees kõndis üks pruuni riietatud keskealine saksa paar, kes tormas edasi nagu vihaselt pobisev tank ja vasakult-paremalt nänni kaasa haaras, hoolimata teistest liiklejatest.

Jõudsime väiksemate kirjastuste juurde, kus oli hulganisti põnevaid ja originaalseid teoseid, millest varem midagi kuulnud-unistanud polnud. Väike kaasavõetud märkmik täitus uute autorite nimedega. Mulle need väikesed kirjastused meeldisid. Niisamuti nagu mulle meeldisid väiksemate riikide väljapanekud: seal olid inimesed rõõmsamad ja vastutulelikumad, valmis rääkima ja näitama ning niisama juttu ajama. Kes sa oled? Kust tuled? Kuidas mess läheb? Mis raamatuid sa oma kirjastusest soovitad? Kas on midagi toredat tulekul? Kui oli vaja küsida, sai ikka vastuse. Ka olek oli neil kuidagi lihtsam ja inimlikum. Suurte kirjastuste lettide taga istuvad onud-tädid olid riietatud rangetesse kostüümidesse ja mõjusid pigem pangatöötajate kui kirjastusrahvana. Ka suhtumine tavakülastajatesse oli neil pigem “ah, mis te, lollid, siin tunglete”.

Austria ja Šveitsi lettide vahel oli püsti pandud järjekordne lava, kus järjekordne mees mingist meesteõiguste-teemast jahus. Imelik, et see Frankfurdis nii imelikult silma jäi: küll oli seal nurk kirjaga “meeste nõustaja”, küll peeti mingeid meeste-loenguid. Eks normaalne mees olegi Saksamaal üks ohustatud liik…

Haarasin kaasa mõned brošüürid ja läksime suupoolist otsima. Samale mõttele olid tulnud veel tuhanded külastajad, nii et eskalaatori juures läks vaat et rüselusekski. Õues pakkusid väliköögid oma teenuseid -igat masti vorstikesi ja suppe. Kuna mul oli “õnn” käia ringi koos taimetoitlastega, siis osutus toiduotsing ühtlasi püha graali otsinguks. Lõpuks tehti ettepanek majas olevasse “restorani” minna, et küll sealt saab. Tutkit! Sealt sai vaid ühte mu elu jäledamat hamburgeri ning taimetoitlased pidid kaasavõetud võileibadega leppima. Siit üleskutse kõikidele toitlustajatele: minge järgmisel aastal raamatumessi rahvast nuumama, asi saab ainult paremaks minna!

Tore oli vaid see, et õue olid kogunenud kõik cosplayerid ja tegid seal igasugu trikke ning pakkusid niisama silmailu. Neid oli seal sadu ning kostüümi-fantaasiad ei tundnud piire.

Kõht hädapäraselt täis, ootas meid selle messi tähtsaim atraktsioon: aukülalise Soome paviljon.

Urs Widmer “Ema kallim”

Loomingu Raamatukogu peale võib alati kindel olla – seal leidub palju põnevat ja kuna tegu on formaadilt (mitte sisult) kergekaaluliste raamatutega, siis loen harjumusest läbi ka need autorid, kelle juurde muidu ei satukski. Tänavu 75-aastaseks saanud šveitsi kirjanik Widmerit peetakse ühes saksakeelse kirjanduse tippautoriks.

Raamatus räägib nimetu minategelane oma ema eluaeg kestnud õnnetust armastusest kuulsa dirigendi vastu, mis päädis vaimuhaigusega. Paralleelselt jookseb ema ja 20. sajandi Euroopa lugu, mida jutustatakse läbi kõrvaltegelaste saatuse ja seda väga huvitaval, täielikult paatosest vabal viisil. Natuke humoorikas, kurva alatooniga ja peaaegu emotsioonidest puhastatud. Kontrast sisu ja minategelase rahuliku hääle vahel loob hingekriipiva ebakõla, kuna jutt käib ikkagi sellest, kuidas üks kirg inimese seest nii tühjaks süüa suudab, et vaid õnnetu elu järele jääb.

“Nõnda ta elas. Hitler tungis Venemaale kallale, ja ema pani sibulaid mulda. Hitler piiras Moskvat. Ema võttis peedid üles. Rommeli tankid ajasid Montgomery tanke mööda Saharat taga. Ema seisis lõkkesuitsus, kus vanadele okstele ots peale tehti. Hitler jõudis Doni äärde. Ema kõrgete maisivarte vahel. Stalingrad! Ema õmbles musti eesriideid, riputas need kõigi akende ette ja käis väljas, lume sees sumbates kontrollimas, kas ikka tõesti ühtki valguskiirt läbi prao ei paista.” (lk. 72)

Põnev ja natuke häirivalt hea. Mis puutub kõlamajäävasse pessimismi, siis selle kohta küsis Die Welti ajakirjanik Urs Widmeri 75. sünnipäevale pühendatud intervjuus (21.05.2013):

Die Welt: Teie teostes on rõõmsameelsusest hoolimata mingi pessimistlik, apokalüptiline põhitoon?Urs Widmer: Need on kalduvused, mida ise valida ei saa. Ma olen kogu elu sügavalt pessimistlik olnud. Ma olen katastroofik. Aga ma olin alati võimeline kahestuma: minu igapäevaelus on ruumi nii suurele hulgale optimismile ja elurõõmule. Ütleme lihtsalt nii: ma ei usalda seda asja. Kõnniksin nagu õhukesel jääl täiesti rõõmsa ja igapäevaeluks kõlbulikuna.