John Perkins “The New Confessions of an Economic Hitman”

John Perkins. The New Confessions of an Economic Hitman.

Majanduspalgamõrvari vanad pihtimused ilmusid juba 2004. aastal, aga nüüd sai Perkins uuesti sule näppude vahele ja lajatas veel paar peatükki, kus kirjeldab korpokraatia olemust, olukorda, kus me kõik maha müüdud oleme, kuidas majanduspalgamõrvar üksteise võidu riike orjastab ning kuidas kõik on halvasti ja halvemaks läheb.

Raamatu peateema on vana jutt sellest, kuidas Saulusest sai Paulus. Perkins kirjeldab, kuidas ta majanduspalgamõrvariks sattus – eks ikka hea palga ja huvitava elu pärast. Tahtis olla nagu James Bond, kui Bond oleks olnud paksude prillidega analüütik või raamatupidaja. Läks aga kuhugi riiki salajase missooniga sisse ja pidi tagasi tulema raportiga, kuidas suured arenguprojektid ja maailmapangalt-OECDlt saadavad hiidlaenud riigile õitsengu toovad. Samal ajal tehti kohalike võimudega kokkuleppeid, et kui tuleb programm, siis saavad kasu otseselt võimu juures olijad ning eriti USA firmad. Ja laenu tingimused tehtakse sellised, et riik iial laenust ega USA (või tänapäeval Hiina) sõltuvusest vabaks ei saa. Laenud antakse ka selliste tingimustega, et pead ikka ja alati ÜROdes ja mujal USA poolt olema ning pukki panema selle, kes Ameerikale meeldib. Ja kui on jamasid, siis saab ju kasutada šaakaleid – mehi, kes siis organiseerivad kas (relvastatud) riigipöörde või teevad nagu muuseas mõne palgamõrva.

Reisis Perkins siis eksootilistes kohtades ja magas eksootiliste naistega, kuni peale kümmet aastat sellist elu tundis, et miski pole nagu õige. Südametunnistus hakkas vaevama. Pani siis mees lahkumisavalduse lauale ja kirjutab sellest ajast alates raamatuid ning jutlustab teistsugust majandusmudelit. Mudel ise peaks Eestile väga meeltmööda olema, sest asi, mida ta kuidagi ei luba, on riigivõlg. Või siis selle teenindamine.

Raamat ongi jagatud erinevate riikide järgi peatükkideks:Panama, Equador, Iraan… Teosele annab väärtuse -kui autorit uskuda – tema suhe maailma vägevatega ning peale lugemist tugevneb oluliselt usk igasugustesse vandenõuteooriatesse. Kuigi…no mida siin ikka uskuda? Kui rohujuure tasandil käib ikka sõpradele hea ja parema sahkerdamine, miks peaks kõrgemates ešelonides asi teisiti käima?

Täiesti ausalt: kirjanduslikust seisukohast on tegu nõrga teosega. Stiil on konarlik ja oleks mitmes kohas tahtnud toimetaja karmi kätt. Soovituste peatükk oleks ka võinud olemata olla. Aga sisu ise on selline, et käest teda ka panna ei saa.

Miks lugeda:

  • tunned, et oled liiga naiivne ja vajad küünilisemat maailmapilti
  • tahad teada, kuidas maailma majanduses asjad käivad
  • tahad teada, kuidas töötab riigivõlg
  • tahad teada, kuidas töötab korpokraatia

Miks mitte lugeda:

  • tahad midagi pehmet ja sõbralikku
  • oled ja tahad jääda USA sõbraks
Advertisements

Philip K. Dick “Do Androids Dream of Electric Sheep”

Eesti keeli:”Kas androidid unistavad elektrilammastest?”

Tunnistan, et leidsin selle epohhiloova, 1968. aastal kirjutatud loo internetist pdfi kujul ja kuna harjumuspäraselt jätavad kodumaised raamatupoed mu hädas üksi ja va a-täheline tarnib Eestisse nähtavasti läbi Timbuktu ja Uganda logistikakeskuste, siis tegin südame kõvaks ja lugesin ta ühe jutiga läbi.

Elektrilammaste lugu kriipis mind jupp aega, sest kõik refereerisid teda ja laulsid hümne autorile, kes kirjutas napilt sajaleheküljelise teose 40aastaselt. Ja tegi seda nii hästi, et tee mis tahad, peale teda tuleb ikka tükk tühja maad – sellist kvaliteeti suudavad tollest žanrist pakkuda ikka väga vähesed kirjanikud.

Ja mida Dick sajal leheküljel sellist räägib, et sellest oli tarvis teha “Blade Runner” ja siis ka just uus “Blade Runner”? Sisu annab google ka, aga: lähitulevikus (originaalis 80ndatel) on maad laostanud sõda ja tuumasõda ja suur osa inimkonnast on Marsile emigreerunud. Et emigratsiooni magusamaks teha, antakse igaühele ka kuulekas android kaasa. Maale jäävad vaid need, kes miskipärast ei taha Marsile minna või siis inimesed, kelle IQ jääb nõutule alla. Teisisõnu, kanapead. Aga teinekord tahavad androidid – kes on nagu inimesed, ainult et targemad ja ilusamad, seevastu jällegi lühema eluea ja ilma empaatiavõimeta – tagasi maale tulla. Selleks peavad nad oma Marsi-omanikud tapma. See ei lähe mitte ja kui nood siiski maale tulevad, löövad pearahakütid nad maha.

Ja siin tuleb mängu peategelane, Deckard, kelle tegevusmotiiv on üks geniaalsemaid, mida ma ilukirjanduses näinud olen. Kui tavaliselt tahetakse kangesti maailma päästa või siis vähemalt mingeid inimesi, siis Deckard tahab ainult üht: omale elusat looma. Sest loomad on kõikide jamade tõttu peaaegu et välja surnud ja elus koduloom on suur staatussümbol. Praegu suudab Deckard omale vaid mehhaanilist lammast lubada ja varjab kiivalt naabrite eest, et tegu pole päris loomaga. Kui ta saab ülesande, nottida maha mitu androidi, koidab tema õnnepäev. Või siiski mitte?

Aga see, mida Dick sajal leheküljel üles ehitab, on võimas: maailm oma religiooni, oma atmosfääri, sotsiaalsete reeglite ja isegi telešõuga. Võib-olla see ongi “Elektrilammaste” trump – see mõjub nii…igapäevaselt. Seal ei ole sellist suurt relvadega vehklemist, tapmisstseenid mõjuvad samamoodi nagu kartulikoorimine. Aga seda inimeste igapäevaelu näidatakse selliste nurkade alt, et tekib rutiin ja tunne, et jah, niimoodi võikski elada.

Ja sellest kasvab välja “Elektrilammaste” teine tugevus: kuigi see sai kirjutatud kuuekümnendatel, mõjub see kahtlaselt tänapäevaselt. Kõik need poliitilised konnotatsioonid, alates meie-nemad vastuseisust, “orjaklassi” vajalikkusest, igasugu uskumuste rollist ühiskonnas kuni selleni välja, mis siis tegelikult inimesest inimese teeb – seda kõike lahkab autor üsna peenelt ja jätab suure osa küsimusi vastuseta. Mis ongi hea autori tunnus, sest see inimene, kes kõiki vastuseid teab, on teadupärast poliitik ega suuda suurt midagi mõnusat kirja panna.

Eriti mõnus on see, et kummalgi poolel – ei androididel ega inimestel – pole sellist lõplikku toredat õigustust oma eksistentsile….või sellele, et just neil õigus oleks teist poolt tappa.

Aga mina mõtlesin kogu aeg sellele, et millal siis kõik need sõjaeelsed konservid otsa saavad ja inimkond nälga sureb.

Miks lugeda:

  • Tõhusalt tummine lugu, iga kord, kui arvad, et läheb liiga suureks absurdiks või filosofeerimiseks kätte, tõmbab Dick su jälle rajale.
  • Kõige “igapäevasem” post-katastroofilugu.
  • Tekitab palju küsimusi tänapäeva elukorralduse kohta, sest paralleele on ikka kuhjaga: nii AI kui ka huvitavate numbrite maailmasõjad.
  • Uskumatu, kui hullult rutiinne üks postapokalüptiline maailm olla võib…

Miks mitte lugeda:

  • Kohati kisub selliseks filosofeerimiseks, aga kui kõike filmina ette kujutada, on asi väga söödav.

Ja kõikidele, kes hindavad 50 aastat tagasi kirjutatud raamatut tänapäevaste kriteeriumite järgi (feminism, sõnavara ja muu selline), neile soovitan, nagu ikka, vana head ajutrenni, lootuses, et see kunagi ka täiskasvanuikka areneb.

 

Michael Lewis “The Big Short”

Michael Lewis.The Big Short. London 2010

Ise ka ei usu, kui vähe sel aastal päris raamatuid loetud sai, aga õnneks on blogiarhiiv ses osas halastamatu. “Big Shortiga” õiendan vana võla, sest läbi sai see juba suvel, aga pagendasin ta draftidesse ja mõistetamatutel põhjustel pole ta siiamaani välja pääsenud.

Kas tahad teada, kuidas eelmine majanduskriis juhtuda sai, kes kõige rohkem kaotasid ja kes olid need nohikud, kes sellest kõigest võitsid? Siis pole vaja kaugemale vaadata, “The Big Short” on õige asi.

Micael Lewis on ise juba põnev mees ja seda finantsmaailma seestpoolt näinud, aga autorina pole tal ka häda kedagi. Kellel pole tahtmist lugeda, mis asi see credit default swap (CDS krediidiriski vahetustehing) on ega ka seda, kuidas täpselt need jamad pankadega alguse said, võib vaadata samanimelist filmi, kus kogu sündmustik on hollywoodilikult lihtsamakoelisemalt ja tempokamalt ära näidatud. Aga seda, mis asi on seesamune krediiririski vahetustehing, võib rahuliku südamega lugeda siit.

Lihtsakoeliselt seletatuna on CSS üks selline toode, mille pankurid välja mõtlesid, aga mis õige pea nii käest ära läks, et nad ise ka ei saanud aru, mis see on (oli selline solk, et siga ka ei söö), aga kõik said aru, et asi oli kallis ja selle eest sai hullu raha maksta. Ja kui siis tekkis teadmine, et see on asi, mida siga ka ei söö, läks lahti paanika – sest järsku oli kõikidel palju raha sinna magama pandud, aga asi ise oli sisuliselt väärtusetu – ja siit tuli majanduskriis, mille haavu nii mõnedki meist tõenäoliselt tänaseni lakuvad. Mitte küll pankurid, tuleb tõele au anda.

Ja käesolev raamat ongi pankuritest, aga mitte ainult. Lewise kangelasteks – kui nii võib öelda – on need mehed, kes nägid teistest varem, et see  CFS on asi, mida siga ei söö, panustasid suurele krahhile ja võitsid sellega suurelt. Et tegu oli suuremalt jaolt ektsentriliste tüüpidega, teeb lugemise iseäranis nauditavaks. Mis natuke kurb on, on ehk see, et Lewis jätab mulje justkui oleksid need mehed maailmas ainsad olnud, kes krahhi ette nägid. Tegelikult oli neid kindlasti veel, aga… siin tuleb mängu üks finantsmaailma eripära. Eestis räägitakse palju Talpseppade Etaloni-fondist. See panustab, nagu ma aru saan, samuti turgude langusele. Häda selle langusega on aga see, et ega keegi ei tea ju, millal ta tuleb. Aga kui sa panustad turu langusele, siis sa sisuliselt ostad kindlustust ja pead kindlustuspakkujale iga kuu hullu summa maksma. Ja võib juhtuda, et su raha saab enne otsa, kui krahh tuleb. Võib-olla saab raha otsa mitu aastat enne krahhi. Aga võib-olla ainult kuu aega enne? Aga võib-olla ei tulegi krahhi? Siis saab kindlustuspakkuja rikkaks.

Miks raamatut lugeda:

  • väga lihtsas stiilis kirja pandud – kuigi teema ise keeruline
  • ameerikalikult hoogne
  • annab hea ülevaate kriisi siseellu
  • annab hea ülevaate, et ega finantsmaailmas keegi vist eriti ei tea, mida teeb

Miks mitte lugeda:

  • kui pankur on su iidol, siis peale lugemist on sul respekt nende vastu jupiks ajaks läinud

 

Edward Frenkel “Love and Math”

Edward Frenkel. Love and Math. The Heart of Hidden Reality.

Mis tunne on, kui saad teada, et oled mitmeid aastaid mingist ainest valesti aru saanud, sest seda on lihtsalt valest otsast õpetatud? Umbes selline tunne tabas Venemaalt emireerunud Edward Frenkelit poisipõlves, kui ta sattus ühe kooliõpetaja käe alla, kes talle näitas, mida matemaatikaga tegelikult teha saab. Ja seda püüab ta populaarteaduslikult antud raamatus edasi anda.

See ei ole matemaatikaõpik. On äärmiselt ebatõenäoline, et keegi, kes varem protsentigi võtta ei osanud, võtab nüüd raamatus toodud valemi ja hakkab vuhinal neljandat dimensiooni arvutama. Aga Frenkel põimib raamatus isikliku biograafia ning teeb ekskursse tõelisesse matemaatikasse (mitte nendesse piinadesse, mida paljud meist kooliajal läbi elama pidid). Nii saab selgemaks see, kuidas ikkagi see seos matemaatika ja krüptograafia vahel välja näeb, kuidas küülikute paljunemine viis internetimakseteni, kuidas USA valitsus rahvast matemaatikaga üle lasi, kuna arvas – ja õigusega – et rahvas on matemaatikas nii harimatu, et ei saa aru, mida pisikene protsendikene kõike nende rahadega teha võib (arvata on, et see pole ainus maailma rahvas, kellest sel viisil üle lasti) ning mis värk ikkagi selle neljanda dimensiooniga on.

Reeglina heidetakse raamatule ette kahte asja: matemaatikahuvilised kurdavad, et raamatus on liiga palju biograafiat ja liiga vähe matemaatikat. Tavainimesed, vastupidi, nurisevad, et see matemaatika on seal siiski natuke liiga raske.

Kuid Frenkel paneb oma teosega elule teisest küljest vaatama, mis meenutab natuke kaleidoskoobi raputamist: elemendid jäävad samaks, kuid muster tundub erinev ja ääretult huvitav. Ja mida enamat ühest populaarteaduslikust raamatust tahta võib?

 

 

The Mammoth Book of Drug Barons

Edited by Paul Copperwaite. The Mammoth Book of Drug Barons. London 2010

Millist raamatut ikka Amsterdamist kaasa tuua, kui mitte raamatut narkootikumisest? Tegu on täpselt sellise teosega nagu pealkirjas lubatakse, kuid ülesehitus on mõnevõrra tavapärasest erinevm. Iga peatüki on kirjutanud ise autor, hästi palju on kasutatud narkokaupmeeste endi ütluseid – niipalju kui neid kätte on saadud – ning stiil on väga ebaühtlane.

On lugusid, mis keskenduvad pigem narkoparunite glamuursele elule. Näiteks üks Pablo Escobarist kõnelev artikkel – kus suure osa infost annab minajutustajana Pablo Escobari vend – on üks suur nimekiri asjadest, mis tal kõik Columbias olemas olid. Alates vanast Cessna lennukist, millega ta oma esimesed kasulikud narkolennud tegi ja mille ta vanade heade aegade mälestuseks relvastatud meeste poolt valvatavale väravale kinnitas kuni eraloomaaiani välja.

Teised autorid on kirjeldanud pigem narkokaubanduse tehnilisi detaile  – kui palju narkootikume mahtus teatud mahutitesse ja kuidas ikka asja õigesti tehti, et mitte politseile vahele jääda. Omamoodi on see ajalugu narkokaubanduse “mõnusatest” aegadest alates, kui tegu oli pigem sõbraliku mänguga “omade” seas kuni tänapäevani välja, kus siis meetodid omajagu karmimaks muutunud on. Nagu kirjeldas üks vanem narkokaupmees, siis vanasti – 60ndatel-70ndatel võis igaüks astuda lennukisse ja sealt maha astuda hoopis teise inimesena – kui tal vähegi julgust oli. Kontrollid olid palju nõrgemad ning kõik toimus niisama lihtsalt nagu vanades spioonifilmides. Või kui paljud tudengid panevad tänapäeval seljad kokku, ostavad kiipaka paadi, seilavad pilves sõpradega üle ookeani Aasiasse (esimeseks paigaks USA), laadivad paadi aga lasti täis ja tulevad terve nahaga tormiselt merelt tagasi?

Aga on ka teisi jutte. Näiteks suurest narkobossist, kes Suurbritannias kinni nabiti ning keda ootas pikk-pikk vanglakaristus, millest ta aga pääses, kuna suutis prokuratuuri uskuma panna, et on nõus üles tunnistama kõik, mida ta kriminaalsest maailmast teab, kui nad temaga diili teevad? Ja kes selleks “fantoomterroristide grupi” ühes hiiglaslike relvasaadetistega organiseeris, seda kõike vanglas istudes? Muuseas, see operatsioon läks tal hiilgavalt läbi.

Või siis lugu ühest narkodiilrist, kellele meeldis joosta ning Machiavellit lugeda ning kes tunnistas hiljem ausalt, et tema “edu” saladuseks oli oskus suuri ninasid tublisti meelitada?

Või lugu sellest, kuidas USA ametivõimud Kanadas legaalset kanepikasvatajat ahistama hakkasid ja kelle päästsid arreteerimisest vaid raevunud baarikülastajad?

Miks lugeda:

  • annab huvitava, kuigi mõnevõrra eklektilise ülevaate narkokaubanduse ajalukku ligikaudu alates kuuekümnendatest
  • hästi palju on kasutatud kriminaalide endi ütluseid, mis asjale omakorda värvi lisavad
  • kuigi vahepeal tundub, et liiga palju on heietust, siis kokkuvõttes saab aimu nii narkoparunite mentaliteedist, organisatsioonide ülesehitusest, rahvusvahelise üldsuse suhtumise muutusest narkootikumidesse, parimatesse narkokaubanduse tehnikatesse, ohtudesse, läbikukkumistesse ja tervesse hulka põrunud, või vastupidi, pööraselt edukatesse eludesse.

Miks mitte lugeda:

  • ebaühtlane stiil