Elif Shafak “Armastuse 40 reeglit”

(Loetud saksakeelses versioonis, aga kuna teos on õigusjärgse omaniku käes, ei viitsi täpsemaid andmeid üle kontrollida.)

Türgi läbi aegade üks enimmüüdumaid ja rahvusvaheliselt furoori tekitavaid raamatuid ühendab endas kaks lugu. Esimene on neljakümnese, kolme lapse ema ja petetud naise oma, kes ei usu armastusse, aga siis tuleb appi uus töökoht, mille raames on vaja üks romaan läbi lugeda ja öelda, kas asi sobiks kirjastusele või mitte. Meili teel tekib sõprus raamatu autoriga, islamisse pöördunud iirlasega. Ja teine lugu on just see raamat: keskaegse Konya luuletaja-müstiku Rumi ja derviš Šamsi kohtumise ja sõpruse lugu.

Šams on pikkade rännakute vältel omale elu ja armastuse (ja need kaks on tema jaoks üks) põhitõed – needsamused 40 reeglit – selgeks mõelnud ja tahab neid kellelegi edasi anda. Aga see ei tohi olla mingi tavaline inimene – ta nõuab selleks jumalalt kaaslast ja mõne aja pärast saadetaksegi talle teade suurest usumehest Rumist, kes Konya linnas heade kõnedega rahvast hullutab. Kuna Šams näeb inimesi läbi ja on harukordselt otsese ütlemisega, siis tekivad talle vaenlased. Kui linnarahvas näeb, et kuulus kõneleja Rumi hakkab muutuma, ei sobi see neile. Kõige rohkem häirib see aga Rumi enda poega.

Neljakümne reegli enda kohta ei saa midagi halba öelda – kui teoreetiliselt kõigi nende järgi elada, on süda tõenäoliselt uskumatult kerge, aga elu jälle uskumatult raske. Küll saab aga üht-teist käesoleva raamatu kohta kritiseerida. Kui sõbranna mulle selle laenas, siis oli tema arvamus, et see meeleheitel koduperenaise teema oleks võinud üldse olemata olla. Kohati sain aru, mida ta sellega mõtles. (Massiivne spoilerihoiatus) Liin läheb umbes nii: naisel on rikas mees ja kolm last. Abielu kestab juba oma 20 aastat, kirg on läinud ja armastust ka pole ega pole ka tulemas, sest mees paneb vasakule. Naine leiab interneti teel mehe, kellega saab ka muust kui söögist või prügi väljaviimisest rääkida. Ta ellu tuleb armastus ja ta jätab uue(surmavalt haige) mehe pärast kõik sinnapaika. Moraal mind ei huvita – kui ikka asi ei lähe, siis tuleb ta ära lõpetada. Elu pole igavik ja kooselu pole vangikong. Aga – naine, kes planeerib oma kalendris kõik asjad 10 aastat ette ja viskab siis kõik paarinädalase tutvuse pärast minema? Kah võimalik – aga seal pole mitte mingisugust sisemist heitlust näha, et oi, lapsed, oi 20 aastat abielu, oi naabrid ja kallid majad! Tuli raamat, raamatus oli sõna ja inimene pani kohe ajama. Jah, sõna muudab inimest, aga sõna ei kustuta ju inimese kogu eelnevat ajalugu. Vähemalt mitte kohe. Ikka mingi vana mina kuskil röhitseb ja nõuab tähelepanu – vaevalt ta võitluseta alla annab, kui uued ideed peale tulevad.

Romaani nõrkuseks oligi tegelaste peaaegu šabloonne kujutamine. Oli mõistetav, et igaüks neist kandis teatud ideid, pidi lugejale teatud emotsiooni edasi andma. Ideed ja emotsioonid olid, aga mitte karakterite kaudu! Kõige elavam/ usutavam neist oli veel Šams, sest tema oli ainus, kes ei pidanud loo jooksul eriti muutuma. Aga kõik teised a)kas järgisid eespool kirjeldatud skeemi või b)vajusid unustusse niisama kiiresti kui nad lehekülgedele astusid, sest tegelaste vahel puudus sidusus, sidusus, seltsimehed. Ja kõige hullem on siinjuures, et ma ei oskagi seda sidusust defineerida. Kõik meenutas seda, et autor ütleb:”Jookse!” ja karakter jookseb, kuigi keegi ei saa aru, miks või kuhu, aga romaani tegevust peab ju kuidagi edasi viima…

Sellepärast ütlen minagi – pool raamatust oleks võinud olemata olla. Ja teiselt poolt oleks võinud vähemalt Rumile natukenegi liha luudele kasvatada. Müstik! Luuletaja! Anna, süda, kannatust – Rumi oli kaugelt (emotsionaalselt) kõige kahvatum tegelane, peaaegu samas kaalukategoorias koduperenaise mehega, kes oli “hea viletsa mehe õpikust” üks-ühele maha kirjutatud. Tagakaaneteksti järgi ootasin Rumilt kõige rohkem ja pettusin ka sellevõrra kõige rohkem. See on natuke kurb, sest ma armastan vabamõtlejaid ja isepäiseid karaktereid üle kõige, aga kurat, kuidas ma vihkan, kui hea karakter mingi akadeemilise mõtte või “10 nippi kuidas kirjutada romaani” pärast ära lörtsitakse.

Lühidalt võiks asja kokku võtta umbes nii: armasta, ava oma süda tasasele, ausale tarkusele, kaota armastatu ja hakka luuletajaks.

Kriitikast hoolimata soovitan inimestele, kes

  •  on huvitatud sufismist
  • on huvitatud Türgi uuemast kirjandusest
  •  tahavad avada südant armastusele (ja pane end valmis, see ei ole siin mingi romantikaõpik vaid universaalse armastuse reeglistik, kuigi pealiin…)
  • vajavad ellu tunnet, et kõik on võimalik (Kui raamat läbi saab, võib lugeja tõdeda, et kui selline suss nagu too koduperenaine elu pealtnäha uueks muuta suutis, siis äkki läheb see igaühel meist vajadusel korda.)

Ei sobi inimesele, kes

  • ei suuda usuteemast mööda vaadata. Mõtle loogiliselt – peategelasteks on kaks islami, noh, võiks öelda, raskekaallast. Läbi mille nad seda teemat arutama peaksid kui mitte läbi islami? (Kuigi – usu kui sellisega pole vähemalt nende kahe vahel midagi eriti pistmist, kõik ikka ilusad universaalsed tõed.)
  • vihkab viletsalt kirjutatud suurepärased karakterid
  • kunagi oma armastuse kui suure (ja mitte ainult romantilise) tunde üle mõelnud – siis võib see raamat elu muuta. Umbes nagu Coelho.
Advertisements

Orhan Pamuk “Vaikne maja”

Orhan Pamuk. Silent House. London 2013

Türgi kultuskirjaniku juba kaheksakümnendatel avaldatud romaan on natuke nagu lumepall: alguses väike ja vilets, aga lõpuks veereb ta mäest alla ja tabab lugejat hooga kõhtu.

Algus on raskevõitu: Pamuki iga tegelane räägib oma peatükis minategelasena ja kohati on raske neid erinevaid stiile ja erinevaid mõtteid lehekülgede kaupa lugeda. Säärase sisevaate ohuks on paraku tegevuse hoo mahatõmbamine ja korduste oht. Inimesed ütlevad ühte ja sedasama eri viisidel. Sellegipoolest, kuskil sajanda lehekülje peal harjub stiiliga ära ja siis hakkab huvitama, et kuhu need peaaegu seosetud jutud omadega välja jõuavad.

Jutt ise on sellest,kuidas mereäärses Türgi linnas mäe otsas on maja. Majas elab arsti üheksakümneaastane halva iseloomuga lesk, kes aina pattu kardab. Teda hooldab kääbus Recep, arsti sohilaps, keda lesk aga korralikult vihkab. Vanaemale tulevad külla kolm lapselast-orbu: vanim pojapoeg, ajaloolane, on teinud läbi lahutuse ja otsib abi toidust. Keskmine on just ülikooli astunud neiu ja kolmas veel keskkoolis käiv poiss, kes aina rahast mõtleb. Neile sekundeerib nende sugulane, paremäärmuslasest keskkoolipoiss, kes järeleksamiteks õppimise asemel teiste paremäärmuslastega ringi jõlgub ja tulevasest kuulsusest unistab.

Sisevaadete kõrval on raamatus paar head filmilikku momenti, kaadrid hakkasid peas jooksma. Kui selle tegelaselt-tegelasele hüppamisega ära harjuda, saab päris huvitava loo. Ainus, mille kallal vinguda, oleks vast idamaine haigus – tugevate naistegelaste puudumine (kui nood just ürgvanad pole) või nende väga nõrk kujutamine. Ja suhtlemisoskusega paistab türklastel ka suuri probleeme olevat (kui nad just sajandivanuseid värsse ei tsiteeri). Aga küll autor ise teab, kuidas oma rahvast kujutada.

Murathan Mungan “Ida palee”

Murathan Munghan. Palast des Ostens. Zürich 2008

Türgi kirjaniku novellidest kokku pandud teos, mille kohta läänlasel isegi raske on konkreetselt söna vötta. Teoorias on köikide lugude peategelaseks paarid, kes siis (ekstreem)situatsioonides armastuse leiavad: suurvesiir ja tema käskjalg, kristallpalee printsess ja tumm tantsija, isepäine sillaehitaja Dumrul ja surmaingel Azrael. Kui kirjaniku lillelise stiili ja meestevaheliste suhetega ära harjuda, siis leiab tema lugudest palju huvitavat inimloomuse sügavamate hoovuste kohta. Nii oli näiteks “perevägivalla” teema väga huvitavalt lahti kirjutatud: kuidas piire pidevalt katsetades ohvrist ohver saab – ja ta selleks mingis möttes ka alatiseks jääb.

Paraku on türgi kirjanduse puhul minu jaoks kultuuriprobleem siiski ületamatu. Neid idamaiseid autoreid, kes kirjutavad nii-öelda oma traditsiooni järgides, loen ma pigem nagu antropoloog (“oo, vaata, mida need türkased teevad”), selmet raamatuid mönusa, puhta kirjandusena vötta. See möttemaailm lihtsalt ei kutsu endasse sulanduma. Mitte et see halb oleks, kaugeltki mitte. Aga situatsioon on vist sama nagu kirjude aafrika riiete puhul – vöid ju kaugelt imetleda ning nende kirevust kadestada, aga kui see hölst endale ise üll tömmata, ei suuda ennast selles riietuses küll mugavalt tunda. Aga alati leidub mönusaid erandeid.