Robert Byron “Road to Oxiana”

Robert Byron. Road to Oxiana. 1937

Hirmus asi on see mustanditesse kirjutamine: arvad juba, et kõik on tehtud-nähtud-avaldatud, aga siis avastad mingi aja-ruumi kontiinumi, kus kõik mustandid vihaselt sisisevad.

Just niimoodi sisiseb mul Robert Byroni raamat. Tegu on noorelt surnud Briti kirjaniku kuulsaima teosega, kuid klassikalise “MInu”-sarja austaja peaks sellest kauge kaarega mööda käima, sest mees, kelle kohta tema sõbrad hiljem kirjutasid, kuidas ta enne surma neile ikka meeletult närvidele käis, oli suur kultuurihuviline ja “Road to Oxiana” pole selline sujuv lugemine, vaid seal vahelduvad lehekülgedepikkused kirjeldused varaemetes mošeedest, kirjeldustega, kuidas teed ei leitud üles, kui mitu kirpu ja täid öösel tapeti ja sekka ka kirjeldusi teel kohatud rahvastest,

Kirjeldused varemetest ja nende ajaloost on ülivõimsad, kui esimesest erialakeele-šokist üle saada. Siis tärkab ikkagi selline tunne nagu aukartus inimkonna ees, mis siin tänapäeva arhitektuuri ja Mustamäge vaadates kaduma on läinud. Raamatus olid minu jaoks kaks rosinat: kõigepealt sain teada väga võimsast moslemi valitsejannast, kes rahvast ohjes hoidis ja kõvasti kultuuri edendas. Naisvalitsejad pole islami kultuuris just ülemäära levinud. Teiseks on tegu ikkagi piisavalt eksootilise regiooniga, millest Byron annab kõige imelisema kirjelduse, mis mulle siiamaani näppu jäänud.

Oxiana on regioon Afganistani, Tadžikistani ja Usbekistani vahel, just Amudarja jõe ääres. Vanal ajal kutsusid kreeklased jõge Oxuseks. See on tulnud omakorda veel vanemast ajast, kui sanskriti allikad nimetasid üht sealset jõejuppi Vašhiks. Vašhi jõgi on iseenesest siiani Tadžikistanis kenasti olemas. Kõik see kokku tekitab tunde, et…tuleb ikka määramatult rohkem ilmas ringi reisida, sest peale kõikide nende “1001 New Yorgi kohvikut, mida enne surma külastada”-kohta on maailmas palju võimsaid paiku, mis pakuvad hulgaliselt avastamisrõõmu ja kus sa ei konkureeri turistide hordidega, kes endlikeppidega üksteisel silmi peast välja torgivad.

Kuna raamat on kirjutatud päevikuvormis, siis kumab sellest läbi ka autori enda karakter, kes tundub kirjapandu põhjal veidi ülbe ja ärahellitatud briti puu võsu, kes jätab külmas võõrastemajas purustatud illusioonidega ungarlase surema ning on teiste hädade vastu üsna ükskõikne. Samal ajal trotsib ta raskeid karistusi, murdes maskeerituna sisse pühapaikadesse, et nende ilu edasi anda. See on valdkond, millele kuulub selgelt Byroni armastus. Mehe enda eraelu oli ka kõike muud kui igav: kuulsa briti ülikooli geirühmitusega seostatav Byron olevat olnud hullupööra armunud “oma aja ühte külgetõmbavamasse mehesse”, noorelt surnud lingvisti Desmond Parsonsisse. Viimane ei tahtnud Byronist suurt midagi teada, sest tal oli – nagu kaasaegsed allikad seda kirjeldavad – kirglik sõprus James Lee-Milnega ja siis piiras teda ka Harold Acton, kelle jaoks ta olevat olnud “ainus tõeline armastus”.

Miks lugeda:

  • häbematu stiil, kus rohked kirbud kohtuvad hingematvate monumentidega
  • saad aimu täiesti kadunud maailmast
  • saad lugeda raamatut, mida peetakse üheks maailma parimaks reisikirjaks

Miks mitte lugeda:

  • kui sind ei sütita põhjalikud kirjeldused monumentidest, siis võib stiil esialgu ära ehmatada. Aga kõik muu, mis sinna vahele pikitud on, on seda väärt. Kui “Minu”-sarja autorid näitaksid kasvõi natukenegi seda erudeeritust, mis vana aja reisikirjanikel on, siis ma muud ei loekski. Imelik on see, et kui vanasti pidid kirjutama ilma interneti ja wikipedia abita, aga kõik raamatud olid pilgeni täis igasugu teadmisi, mis lugemise raskeks tegid – aga ka harivaks – siis nüüd, kui kõik maailma teadmine on mõne sekundi kaugusel, ei viitsita eriti asju järgi uurida. Võib-olla arvatakse, et ka lugejal on wikipedia olemas ja küll ta siis vaatab, kui tahab.
Advertisements

Saladin Ahmed “Throne of the Crescent Moon”

Saladin Ahmed. Throne of the Crescent Moon. 2012

Vana guulipüüdja tahaks kangesti pensionile minna ja oma armastusega kokku elama hakata, aga ei saa, sest järeltulijat pole kuskilt võtta. Talle on saadetud ristiks kaela ordupoiss, kes usuasju täht-tähelt järgib ja tal niisama nalja teha ei lase. Ja vana guulipüüdja-seadus cockblockib teda ka, sest kui ta abielluma peaks, on maagia läinud või midagi sellist. Siis ilmuvad välja suured kurjad guulid, kelle taga aimab vanameister suurema tegelase kätt. Niisiis ajab ta oma vana täidlase kere kõrbesse.

Puhtalt loo ülesehituse osas on sääraseid asju nähtud küll ja küll, aga mis selle raamatu eriliseks teeb, on kuliss, maailm ja hästi väljajoonistatud karakterid. Isegi kui kogu see maagia-värk ja guulindus välja jätta, oleks nendega võinud midagi viisakat üles ehitada. Tavaliselt kipub teistpidi olema: et maailm tehakse nimme võimalikult kirev, et tegelaste vigadelt tähelepanu kõrvale juhtida.

Tegelased olid isegi nii huvitavad, et jõudsin lausa närvi minna: mis sa raiskad head karakterit mingi nõmeda märulistseeni peale, arenda teda, tee temaga midagi mõnusat! Sest sisult kipub ta selliseks noortekaks kätte – aga mitte päris. Mitte et noortekas halb oleks, aga sügavust oleks võinud juurde kruttida. Ei tea, kas see on autori enda või toimetaja kapsaaed, kuhu see kivi lendama peaks. Toimetajatega-agentidega on teinekord see häda, et need kipuvad ka olema nagu see usupoiss seal raamatus ja oma toimetamise-seadust liialt täht-tähelt järgmima, nii et hea maagia ning see “miski”, mis raamatu igavikuliseks teeks, sealt hoopistükkis välja voolab. See, milleni lõpus välja jõutakse, on tavapärasest veidi teistsugune lahendus. Iseenesest on see huvitav vaatenurk, mille üle tahaks siinkohal keelt teritada, aga selleks tuleks teha spoilerdamise-pattu.

Miks lugeda:

  • kui kirjutan retsentsiooni mitu kuud peale raamatu lugemist ja sellest üht-teist veel meeles on, ei saa olla tegu väga hullu asjaga
  • tahad hommikumaa-taustaga fantasyt
  • meeldivad mahlakad, veidi poeetilised kirjeldused. ehk: üsna ilus on
  • praegu, mil möllab seesamune žanr, kus igat näpumurdmist ja pea maharaiumist on tarvis mitu lehekülge järjepanu kirjeldada, pakub see siin turvalist surma “kaadrist väljas”.

Miks mitte lugeda:

  • kuulud Ambercrombie-koolkonda ja tahad midagi tummisemat, rohkem ängi, rohkem verd, rohkem jamasid – sest see on ikkagi võrdlemisi sirgjooneline lugu.Ja tunne oli mul selline nagu istuks pärastlõunal kuskil laisa lõunamaa päikese all, široko hõõrub liivatera nahale, istud väikeses tänavakohvikus, ees tulikuum türgi kohv, ümberringi käib jube idamaine sagimine, aga väga kiire ka otseselt kuskile pole. Kaamel potsatab pätsikese tänavale, pätikesed tahavad su dokumente ära varastada, kuskil lõugab imaam. Ehk: tegu on valge fantasyinimese pakettreisiga.

throne

 

 

Henry Kissinger “World Order”

Henry Kissinger. World Order. 2014

Kui ma raamatu avaldamise kuupäeva nägin, oli mu esimene mõte, et tegu on posthuumse teosega, aga ei, Henry Kissinger on täitsa elus, praegu 93 aastat vana, ütleb meile tark internet.kissingerSee hetk, kui sa näed, et sinu ajal põhikooliõpikutesse jõudnud tüüp on ikka veel elus ja laseb välja bestselleri, paneb ajale kui nähtusele hoopis teistsuguse pilguga vaatama.Igatahes on vana poliitiku teos hea poliiteooria alguspunkt kõikidele neile, kes ajalugu sügavuti õppinud pole. Kissinger alustab umbes Euroopa keskajast ning jõuab jutuga tänapäeva välja. Sealjuures on tema põhiküsimusteks alati: kes olid põhilised otsustajad, millised olid tolle aja/inimeste väärtused ja kõige tähtsam – milliseks kujunes süsteem ehk siis pealkirjast tuttav maailmakord.See on valgustav lugemine, kuigi ajaloopede jaoks on näiteks Richelieu-peatüki lugemine võrreldav küüntega üle tahvli tõmbamisega, sest…noh, ega raamat on õhuke, ei jõua ju kõiki asju lahti seletada ning lihtsustatud asjad võivad luua natukene vildaka mulje. Teine küsimus on alati meie igavene vaatenurga-küsimus. Lääne autor rõhutab teoses ikka teisi asju kui idamaade mees ning peale “From Ruins of the Empire” lugemist pean endale ikka meelde tuletama, et tõde on alati kusagil vahepeal. Kissinger lahkab ajaloolisi sündmusi a) suurriikide seisukohast ja b)väga strateegilisest vaatenurgast: kuidas otsus omasid aidata ja võõraid kiusata saaks. Hästi palju leheruumi on mees pühendanud araabia küsimusele, mis tõenäoliselt veel järgmistel kümnenditelgi väga aktuaalne on. Kahju ainult, et ta seda ei kirjelda, kuidas lääneriigid seal pikka aega ringi susisid, kuni püssirohutünni plahvatma panid. Ma otsin ikka veel raamatuid lääneriikide spionaaži kohta näiteks Iraagis ja Iraanis, aga midagi vaimustavat veel kätte juhtunud pole.Miks lugeda:

    saad Kissingeri vastuse küsimusele, kuidas eri ajastutel on kujunenud poliitilised süsteemid, võimujooned ja “maailmakord”

Miks mitte:

    otsest põhjust polegi – see on tegelikult väga huvitav läbilõige suurriikide poliitilisest mõtlemisest

Elif Shafak “Armastuse 40 reeglit”

(Loetud saksakeelses versioonis, aga kuna teos on õigusjärgse omaniku käes, ei viitsi täpsemaid andmeid üle kontrollida.)

Türgi läbi aegade üks enimmüüdumaid ja rahvusvaheliselt furoori tekitavaid raamatuid ühendab endas kaks lugu. Esimene on neljakümnese, kolme lapse ema ja petetud naise oma, kes ei usu armastusse, aga siis tuleb appi uus töökoht, mille raames on vaja üks romaan läbi lugeda ja öelda, kas asi sobiks kirjastusele või mitte. Meili teel tekib sõprus raamatu autoriga, islamisse pöördunud iirlasega. Ja teine lugu on just see raamat: keskaegse Konya luuletaja-müstiku Rumi ja derviš Šamsi kohtumise ja sõpruse lugu.

Šams on pikkade rännakute vältel omale elu ja armastuse (ja need kaks on tema jaoks üks) põhitõed – needsamused 40 reeglit – selgeks mõelnud ja tahab neid kellelegi edasi anda. Aga see ei tohi olla mingi tavaline inimene – ta nõuab selleks jumalalt kaaslast ja mõne aja pärast saadetaksegi talle teade suurest usumehest Rumist, kes Konya linnas heade kõnedega rahvast hullutab. Kuna Šams näeb inimesi läbi ja on harukordselt otsese ütlemisega, siis tekivad talle vaenlased. Kui linnarahvas näeb, et kuulus kõneleja Rumi hakkab muutuma, ei sobi see neile. Kõige rohkem häirib see aga Rumi enda poega.

Neljakümne reegli enda kohta ei saa midagi halba öelda – kui teoreetiliselt kõigi nende järgi elada, on süda tõenäoliselt uskumatult kerge, aga elu jälle uskumatult raske. Küll saab aga üht-teist käesoleva raamatu kohta kritiseerida. Kui sõbranna mulle selle laenas, siis oli tema arvamus, et see meeleheitel koduperenaise teema oleks võinud üldse olemata olla. Kohati sain aru, mida ta sellega mõtles. (Massiivne spoilerihoiatus) Liin läheb umbes nii: naisel on rikas mees ja kolm last. Abielu kestab juba oma 20 aastat, kirg on läinud ja armastust ka pole ega pole ka tulemas, sest mees paneb vasakule. Naine leiab interneti teel mehe, kellega saab ka muust kui söögist või prügi väljaviimisest rääkida. Ta ellu tuleb armastus ja ta jätab uue(surmavalt haige) mehe pärast kõik sinnapaika. Moraal mind ei huvita – kui ikka asi ei lähe, siis tuleb ta ära lõpetada. Elu pole igavik ja kooselu pole vangikong. Aga – naine, kes planeerib oma kalendris kõik asjad 10 aastat ette ja viskab siis kõik paarinädalase tutvuse pärast minema? Kah võimalik – aga seal pole mitte mingisugust sisemist heitlust näha, et oi, lapsed, oi 20 aastat abielu, oi naabrid ja kallid majad! Tuli raamat, raamatus oli sõna ja inimene pani kohe ajama. Jah, sõna muudab inimest, aga sõna ei kustuta ju inimese kogu eelnevat ajalugu. Vähemalt mitte kohe. Ikka mingi vana mina kuskil röhitseb ja nõuab tähelepanu – vaevalt ta võitluseta alla annab, kui uued ideed peale tulevad.

Romaani nõrkuseks oligi tegelaste peaaegu šabloonne kujutamine. Oli mõistetav, et igaüks neist kandis teatud ideid, pidi lugejale teatud emotsiooni edasi andma. Ideed ja emotsioonid olid, aga mitte karakterite kaudu! Kõige elavam/ usutavam neist oli veel Šams, sest tema oli ainus, kes ei pidanud loo jooksul eriti muutuma. Aga kõik teised a)kas järgisid eespool kirjeldatud skeemi või b)vajusid unustusse niisama kiiresti kui nad lehekülgedele astusid, sest tegelaste vahel puudus sidusus, sidusus, seltsimehed. Ja kõige hullem on siinjuures, et ma ei oskagi seda sidusust defineerida. Kõik meenutas seda, et autor ütleb:”Jookse!” ja karakter jookseb, kuigi keegi ei saa aru, miks või kuhu, aga romaani tegevust peab ju kuidagi edasi viima…

Sellepärast ütlen minagi – pool raamatust oleks võinud olemata olla. Ja teiselt poolt oleks võinud vähemalt Rumile natukenegi liha luudele kasvatada. Müstik! Luuletaja! Anna, süda, kannatust – Rumi oli kaugelt (emotsionaalselt) kõige kahvatum tegelane, peaaegu samas kaalukategoorias koduperenaise mehega, kes oli “hea viletsa mehe õpikust” üks-ühele maha kirjutatud. Tagakaaneteksti järgi ootasin Rumilt kõige rohkem ja pettusin ka sellevõrra kõige rohkem. See on natuke kurb, sest ma armastan vabamõtlejaid ja isepäiseid karaktereid üle kõige, aga kurat, kuidas ma vihkan, kui hea karakter mingi akadeemilise mõtte või “10 nippi kuidas kirjutada romaani” pärast ära lörtsitakse.

Lühidalt võiks asja kokku võtta umbes nii: armasta, ava oma süda tasasele, ausale tarkusele, kaota armastatu ja hakka luuletajaks.

Kriitikast hoolimata soovitan inimestele, kes

  •  on huvitatud sufismist
  • on huvitatud Türgi uuemast kirjandusest
  •  tahavad avada südant armastusele (ja pane end valmis, see ei ole siin mingi romantikaõpik vaid universaalse armastuse reeglistik, kuigi pealiin…)
  • vajavad ellu tunnet, et kõik on võimalik (Kui raamat läbi saab, võib lugeja tõdeda, et kui selline suss nagu too koduperenaine elu pealtnäha uueks muuta suutis, siis äkki läheb see igaühel meist vajadusel korda.)

Ei sobi inimesele, kes

  • ei suuda usuteemast mööda vaadata. Mõtle loogiliselt – peategelasteks on kaks islami, noh, võiks öelda, raskekaallast. Läbi mille nad seda teemat arutama peaksid kui mitte läbi islami? (Kuigi – usu kui sellisega pole vähemalt nende kahe vahel midagi eriti pistmist, kõik ikka ilusad universaalsed tõed.)
  • vihkab viletsalt kirjutatud suurepärased karakterid
  • kunagi oma armastuse kui suure (ja mitte ainult romantilise) tunde üle mõelnud – siis võib see raamat elu muuta. Umbes nagu Coelho.

Ryad Assani-Razaki “Iman”

Ryad Assani-Razaki. Iman. Berliin 2014 Beninist pärit noore Kanada kirjaniku Assad-Razaki (sünniaastaks 1981) esikromaan, mille puhul räägiti “uutest tuultest Kanada kirjanduses” ja auhindadega ei koonerdatud (Robert Cliche parima debüütromaani auhind). Nimetus Aafrika riigi slummis tegutsevad lapsorjaks müüdud Toumani, saatusekaaslane Alissa ja esimese päästeingel- parim sõber Iman. Kui nende kolme teed ootamatul viisil uuesti ristuvad, viib esimene armastus ootamatute tagajärgedeni. Pealiini tõttu võiks raamatut pidada noorsooromaaniks, aga tumeda tausta, riigi saatuse kirjeldamise erinevate karakterite minajutustuste läbi, muutub teos süngeks allakäiguspiraaliks, millesse sattunutel on võimalik ainult kaotada. Kuidagi suudab autor tekitada tunde, et just inimese kõige puhtamad soovid viivad hukatusse. Raamat on kirjutatud ladusas stiilis & kuna igale tegelasele on antud oma peatükid ja oma hääl, siis tuleb kogu viletsus kuidagi eriti ilusti esile. Kõige õnnelikum tundub kogu jutustuses Imani vanaema, kes on elust usku ja vaikimisse taganenud ning ei huvitu enam maailma asjadest. Kõik, kellel on kasvõi väikenegi soov, saavad elult lüüa. Peaaegu budistlik filosoofia selle islamimaailma kirjedava teose kohta.