Henry Kissinger “World Order”

Henry Kissinger. World Order. 2014

Kui ma raamatu avaldamise kuupäeva nägin, oli mu esimene mõte, et tegu on posthuumse teosega, aga ei, Henry Kissinger on täitsa elus, praegu 93 aastat vana, ütleb meile tark internet.kissingerSee hetk, kui sa näed, et sinu ajal põhikooliõpikutesse jõudnud tüüp on ikka veel elus ja laseb välja bestselleri, paneb ajale kui nähtusele hoopis teistsuguse pilguga vaatama.Igatahes on vana poliitiku teos hea poliiteooria alguspunkt kõikidele neile, kes ajalugu sügavuti õppinud pole. Kissinger alustab umbes Euroopa keskajast ning jõuab jutuga tänapäeva välja. Sealjuures on tema põhiküsimusteks alati: kes olid põhilised otsustajad, millised olid tolle aja/inimeste väärtused ja kõige tähtsam – milliseks kujunes süsteem ehk siis pealkirjast tuttav maailmakord.See on valgustav lugemine, kuigi ajaloopede jaoks on näiteks Richelieu-peatüki lugemine võrreldav küüntega üle tahvli tõmbamisega, sest…noh, ega raamat on õhuke, ei jõua ju kõiki asju lahti seletada ning lihtsustatud asjad võivad luua natukene vildaka mulje. Teine küsimus on alati meie igavene vaatenurga-küsimus. Lääne autor rõhutab teoses ikka teisi asju kui idamaade mees ning peale “From Ruins of the Empire” lugemist pean endale ikka meelde tuletama, et tõde on alati kusagil vahepeal. Kissinger lahkab ajaloolisi sündmusi a) suurriikide seisukohast ja b)väga strateegilisest vaatenurgast: kuidas otsus omasid aidata ja võõraid kiusata saaks. Hästi palju leheruumi on mees pühendanud araabia küsimusele, mis tõenäoliselt veel järgmistel kümnenditelgi väga aktuaalne on. Kahju ainult, et ta seda ei kirjelda, kuidas lääneriigid seal pikka aega ringi susisid, kuni püssirohutünni plahvatma panid. Ma otsin ikka veel raamatuid lääneriikide spionaaži kohta näiteks Iraagis ja Iraanis, aga midagi vaimustavat veel kätte juhtunud pole.Miks lugeda:

    saad Kissingeri vastuse küsimusele, kuidas eri ajastutel on kujunenud poliitilised süsteemid, võimujooned ja “maailmakord”

Miks mitte:

    otsest põhjust polegi – see on tegelikult väga huvitav läbilõige suurriikide poliitilisest mõtlemisest
Advertisements

Elif Shafak “Armastuse 40 reeglit”

(Loetud saksakeelses versioonis, aga kuna teos on õigusjärgse omaniku käes, ei viitsi täpsemaid andmeid üle kontrollida.)

Türgi läbi aegade üks enimmüüdumaid ja rahvusvaheliselt furoori tekitavaid raamatuid ühendab endas kaks lugu. Esimene on neljakümnese, kolme lapse ema ja petetud naise oma, kes ei usu armastusse, aga siis tuleb appi uus töökoht, mille raames on vaja üks romaan läbi lugeda ja öelda, kas asi sobiks kirjastusele või mitte. Meili teel tekib sõprus raamatu autoriga, islamisse pöördunud iirlasega. Ja teine lugu on just see raamat: keskaegse Konya luuletaja-müstiku Rumi ja derviš Šamsi kohtumise ja sõpruse lugu.

Šams on pikkade rännakute vältel omale elu ja armastuse (ja need kaks on tema jaoks üks) põhitõed – needsamused 40 reeglit – selgeks mõelnud ja tahab neid kellelegi edasi anda. Aga see ei tohi olla mingi tavaline inimene – ta nõuab selleks jumalalt kaaslast ja mõne aja pärast saadetaksegi talle teade suurest usumehest Rumist, kes Konya linnas heade kõnedega rahvast hullutab. Kuna Šams näeb inimesi läbi ja on harukordselt otsese ütlemisega, siis tekivad talle vaenlased. Kui linnarahvas näeb, et kuulus kõneleja Rumi hakkab muutuma, ei sobi see neile. Kõige rohkem häirib see aga Rumi enda poega.

Neljakümne reegli enda kohta ei saa midagi halba öelda – kui teoreetiliselt kõigi nende järgi elada, on süda tõenäoliselt uskumatult kerge, aga elu jälle uskumatult raske. Küll saab aga üht-teist käesoleva raamatu kohta kritiseerida. Kui sõbranna mulle selle laenas, siis oli tema arvamus, et see meeleheitel koduperenaise teema oleks võinud üldse olemata olla. Kohati sain aru, mida ta sellega mõtles. (Massiivne spoilerihoiatus) Liin läheb umbes nii: naisel on rikas mees ja kolm last. Abielu kestab juba oma 20 aastat, kirg on läinud ja armastust ka pole ega pole ka tulemas, sest mees paneb vasakule. Naine leiab interneti teel mehe, kellega saab ka muust kui söögist või prügi väljaviimisest rääkida. Ta ellu tuleb armastus ja ta jätab uue(surmavalt haige) mehe pärast kõik sinnapaika. Moraal mind ei huvita – kui ikka asi ei lähe, siis tuleb ta ära lõpetada. Elu pole igavik ja kooselu pole vangikong. Aga – naine, kes planeerib oma kalendris kõik asjad 10 aastat ette ja viskab siis kõik paarinädalase tutvuse pärast minema? Kah võimalik – aga seal pole mitte mingisugust sisemist heitlust näha, et oi, lapsed, oi 20 aastat abielu, oi naabrid ja kallid majad! Tuli raamat, raamatus oli sõna ja inimene pani kohe ajama. Jah, sõna muudab inimest, aga sõna ei kustuta ju inimese kogu eelnevat ajalugu. Vähemalt mitte kohe. Ikka mingi vana mina kuskil röhitseb ja nõuab tähelepanu – vaevalt ta võitluseta alla annab, kui uued ideed peale tulevad.

Romaani nõrkuseks oligi tegelaste peaaegu šabloonne kujutamine. Oli mõistetav, et igaüks neist kandis teatud ideid, pidi lugejale teatud emotsiooni edasi andma. Ideed ja emotsioonid olid, aga mitte karakterite kaudu! Kõige elavam/ usutavam neist oli veel Šams, sest tema oli ainus, kes ei pidanud loo jooksul eriti muutuma. Aga kõik teised a)kas järgisid eespool kirjeldatud skeemi või b)vajusid unustusse niisama kiiresti kui nad lehekülgedele astusid, sest tegelaste vahel puudus sidusus, sidusus, seltsimehed. Ja kõige hullem on siinjuures, et ma ei oskagi seda sidusust defineerida. Kõik meenutas seda, et autor ütleb:”Jookse!” ja karakter jookseb, kuigi keegi ei saa aru, miks või kuhu, aga romaani tegevust peab ju kuidagi edasi viima…

Sellepärast ütlen minagi – pool raamatust oleks võinud olemata olla. Ja teiselt poolt oleks võinud vähemalt Rumile natukenegi liha luudele kasvatada. Müstik! Luuletaja! Anna, süda, kannatust – Rumi oli kaugelt (emotsionaalselt) kõige kahvatum tegelane, peaaegu samas kaalukategoorias koduperenaise mehega, kes oli “hea viletsa mehe õpikust” üks-ühele maha kirjutatud. Tagakaaneteksti järgi ootasin Rumilt kõige rohkem ja pettusin ka sellevõrra kõige rohkem. See on natuke kurb, sest ma armastan vabamõtlejaid ja isepäiseid karaktereid üle kõige, aga kurat, kuidas ma vihkan, kui hea karakter mingi akadeemilise mõtte või “10 nippi kuidas kirjutada romaani” pärast ära lörtsitakse.

Lühidalt võiks asja kokku võtta umbes nii: armasta, ava oma süda tasasele, ausale tarkusele, kaota armastatu ja hakka luuletajaks.

Kriitikast hoolimata soovitan inimestele, kes

  •  on huvitatud sufismist
  • on huvitatud Türgi uuemast kirjandusest
  •  tahavad avada südant armastusele (ja pane end valmis, see ei ole siin mingi romantikaõpik vaid universaalse armastuse reeglistik, kuigi pealiin…)
  • vajavad ellu tunnet, et kõik on võimalik (Kui raamat läbi saab, võib lugeja tõdeda, et kui selline suss nagu too koduperenaine elu pealtnäha uueks muuta suutis, siis äkki läheb see igaühel meist vajadusel korda.)

Ei sobi inimesele, kes

  • ei suuda usuteemast mööda vaadata. Mõtle loogiliselt – peategelasteks on kaks islami, noh, võiks öelda, raskekaallast. Läbi mille nad seda teemat arutama peaksid kui mitte läbi islami? (Kuigi – usu kui sellisega pole vähemalt nende kahe vahel midagi eriti pistmist, kõik ikka ilusad universaalsed tõed.)
  • vihkab viletsalt kirjutatud suurepärased karakterid
  • kunagi oma armastuse kui suure (ja mitte ainult romantilise) tunde üle mõelnud – siis võib see raamat elu muuta. Umbes nagu Coelho.

Ryad Assani-Razaki “Iman”

Ryad Assani-Razaki. Iman. Berliin 2014 Beninist pärit noore Kanada kirjaniku Assad-Razaki (sünniaastaks 1981) esikromaan, mille puhul räägiti “uutest tuultest Kanada kirjanduses” ja auhindadega ei koonerdatud (Robert Cliche parima debüütromaani auhind). Nimetus Aafrika riigi slummis tegutsevad lapsorjaks müüdud Toumani, saatusekaaslane Alissa ja esimese päästeingel- parim sõber Iman. Kui nende kolme teed ootamatul viisil uuesti ristuvad, viib esimene armastus ootamatute tagajärgedeni. Pealiini tõttu võiks raamatut pidada noorsooromaaniks, aga tumeda tausta, riigi saatuse kirjeldamise erinevate karakterite minajutustuste läbi, muutub teos süngeks allakäiguspiraaliks, millesse sattunutel on võimalik ainult kaotada. Kuidagi suudab autor tekitada tunde, et just inimese kõige puhtamad soovid viivad hukatusse. Raamat on kirjutatud ladusas stiilis & kuna igale tegelasele on antud oma peatükid ja oma hääl, siis tuleb kogu viletsus kuidagi eriti ilusti esile. Kõige õnnelikum tundub kogu jutustuses Imani vanaema, kes on elust usku ja vaikimisse taganenud ning ei huvitu enam maailma asjadest. Kõik, kellel on kasvõi väikenegi soov, saavad elult lüüa. Peaaegu budistlik filosoofia selle islamimaailma kirjedava teose kohta.

Mukhtar Mai “Autu”

Originaalis: Mukhtar Mai “Déshonorée”, 2006 Pariis/München

Üks neist raamatutest, mis vererõhu rekordkõrgusele ajavad ning inimesi massiliselt feministide ridadesse tõukavad.

Mukhtar Mai elas kahekümne kaheksa aastaselt läbi sarivägistamise, sest nii kogukonnakohus otsustas. Põhjus – tema kaheteistaastane vend olla põllu peal naaberklanni naist vaadanud. Kõik eeldavad, et Mukhtar teeb pärast vägistamist enesetapu, õnneks hoiab ema naist tagasi ning Mukhtar otsustab hoopis kohtutee kasuks – Pakistanis ebatavaline käik. Järgneb pikk retk läbi islami “õigussüsteemi”, mille käigus naine (vähemalt osaliselt) õigluse saab. Saadud kahjutasuga loob siiamaani kirjaoskamatu naine külasse tütarlastekooli ning temast saab Pakistani rõhutud naiste sümbol. Kuid võitlus pole veel lõppenud…

Kes selle temaatikaga vähegi tuttav, teab, mis raamatust leida võib. Lisaks Mukhtari juhtumile on toodud veel kümneid näiteid naistevastase vägivalla kohta. Kuigi Pakistan on näiliselt demokraatilik riik, on siiski tegu islamiühiskonnaga, kus inimesed pöörduvad pigem (tasuta) kogukonnakohtusse (mida juhivad küla mõjukamad liikmed), kui ametliku kohtusüsteemi poole. Liialt pole naistel mitte mingisugust sõnaõigust… Nagu öeldud, on vererõhk peale lugemist laes ning viha (islami)meeste vastu on päris suur. Et nagu mida pead sa lõuad pidama ja ootama, kuni mees sinu eest otsustab? Et valitsuste ainus mure on see, kuidas nad küll välismaises meedias kujutatud on? Et pool rahvastikust ei lähe neile üldse korda? Et naine ei peakski haridust saama, kuna siis on ju mehel raskem teda kontrollida?

Ma tahaksin öelda, et Läänes sellist probleemi ei eksisteeri, aga senikaua, kuni on olemas niinimetatud “mehed”, kes arvavad, et naised on ise alati kõiges süüdi, peabki lokkama see paljukirutud võitlev feminism. Sest millegi muuga vist inimeste sisseharjunud käitumismustreid ei murra. Või siis tuleb naistel öösel mees kinni siduda ning senikaua praepanni otstarbekalt kasutada, kuni naistevastane vägivald lõppeb.