Mia Couto “Iga inimene on omaette rass”

Mia Couto. Iga inimene on omaette rass. LR 2015/19-20

Naisenimega mosambiigi meeskirjanik Mia Couto (s.1955)  üks varasematest teostest (esiväljaanne ilmus juba 1990.aastal), mis räägib üksindusest, piiridest inimeste ja ideede vahel, Mosambiigis asetleidnud vapustustest, lihtsatest inimestest ja hõimumaagiast. Couto stiil on pehme ja unenäoliselt voolav, selline, mis kaotab piiri reaalsuse ja unenäo vahel. Mees põimib reaalsust võimalikkuse ja võimatuga ning mine võta siis kinni, kas see unenäoline element on päriselt juhtunud või tegelikkuse sümbol või hoopis midagi muud.

Couto maailm on täis poolpassiivseid tegelasi. Asjad lihtsalt juhtvad ning tegelased reageerivad alles siis, kui keegi neid utsitab või kui üldse enam kuidagi teisiti ei saa. Couto tegelane on pikaldane: olukorraga toimetulemine võtab aega, ta poriseb, karjub ja lepib uuega – ja leiab siis, et uuel pole ka häda midagi ning kui teda siis tagasi päästma tullakse, pole ta jällegi nõus liikuma. Autori inimesed ja jutud on tihti nagu maa – alguses ei saa vedama, aga kui maa väriseb, siis on tulemus kiire ja lõplik. Nagu Couto lood – küll saab vanast saapast, juuksuritöökojast juttu aetud, nii pikalt ja rahulikult, detailidega, mis vaat et ei puutu asjassegi, aga jutu lõpp on puhas kiirus, action, tulevärk, mis jääb oma ereduses püsima. On autoreid, kelle juttude esimene lause kunagi meelest ei lähe. Couto puhul ei unune vist kunagi jutu lõpp, sest kontrast eelnevaga on nii terav. See eelnev…ununeb pea kohe peale lugemist.

Teose pealkiri on autori enda eluteed vaadates päris irooniline: meest, kes ütleb, et tunneb end nii aafriklase kui ka eurooplasena, näikse hoopis Ladina-Ameerika maagilise realismi esindajad enda hulka himustavat. Tõsi, tema lugudes on piisavalt maagilisi, sürrealistlikke elemente. Aga Couto ei taha sellest midagi teada, tema ütleb, et inimesed ei saa lihtsalt aafrika hingest aru, maagia lihtsalt kuulub reaalsuse sekka. See kõlab kuidagi eestlaslikult – olgu iphone alati taskus, aga iphones peab olema tuttava nõia number ning piir üle -ja -loomulikkuse vahel on teinekord väga ähmane.

Miks lugeda:

  • huvitab Musta mandri kirjandus
  • huvitab Mosambiigi uuem kirjandus

Miks mitte lugeda:

  • lihtsad lood/ maagiline realism /Aafrika jätavad suhteliselt külmaks

 

Chimamanda Ngozi Adichie “Americanah”

Chimamanda Ngozi Adichie “Americanah”.2014 Random House

Noore nigeeria juurtega USA kirjaniku Adichie romaani kirjeldavad lombitagused väljaanded ülivõrdes: New York Times valis selle 2014 aasta 10 parima romaani hulka, kriitikud kiidavad uuenduslikku lähenemist vanale teemale ja mõni julgem paneb juurde epiteedi “kirjandusrevolutsioon”.

Mõnikord on raske arvustada raamatut, kui tegelase & iseenda eluga liiga palju paralleele tekkima hakkab. Hüva, riigid on teised, sündmused pole ka üks-ühele kirjas, aga põhiteema: välismaale õppima minek ja sinna pikemaks ajaks jäämine, arusaamatus uue kodumaa suhtes (tuntud ka nähtusena “kohalik või võõras, sitt on ikka ühtemoodi sitt ja pole vaja teda ülistada”) ning tagasipöördumine Nigeeriasse ja seal tagasihoidliku õnne leidmine – kõik see, miinus viimane osa, tundub kriipivalt sarnane. Nii sarnane, et jube hakkab. Kuid ma püüan endast parima anda ja teost õiglaselt arvustada.

Kui sageli oodatakse pagulaskirjanduselt midagi stiilis “endine kodumaa oli jube-jube urgas, siin on aga nii hea” või siis hoiatuskirjandusena “vihma käest räästa alla”-motiivi, siis antud teos järgib mustrit “kodus polnud väga viga, uues kohas pole ka väga viga, aga uus koht ei meeldi lihtsat eriti, vaja tagasi pöörduda”.

Noor Ifemelu ja Obinze kohtuvad keskkoolis ning neist saab kooli kuulus paar. Aastate pärast on mõlemad Nigeerias ülikooli lõpetamas, aga ümberringi on streigid, tööpuudus suur ja kui tüdrukul tekib võimalus stipendiumiga USAsse õppima sõita, siis on ta sõbrad-tuttavad sellest ehk suuremaski vaimustuses kui tüdruk ise. Ifemelu asubki USAsse, sisseelamine läheb raskelt, rahapuudus tekitab trauma, mis ta peigmehest lahku viib, järgneb depressioon. Lõpuks asjad laabuvad, naine hakkab sisse elama, imbub ülikooliringkondadesse ning tähelepaneliku inimesena hakkab populaarset blogi pidama. Nii populaarset, et suudab sellega end ära elatada. Kuid miski ei anna rahu ja pärast viitteist aastat otsustab ta tagasi pöörduda.

Vahepeal püüab Obinze tulutult Suurbritannia kaudu USAsse jõuda, saadetakse kodumaale tagasi ning tutvuste kaudu saab temast rikas ja mõjukas kinnisvaraärimees, abielumees ja isa.

Kui naine tagasi tuleb…ütleme nii, et läheb nagu ilusates juttudes läheb, murtakse argipäev ja lastakse ellu sisse romantika.

Raamatu pidevaks all-pealis- ja keskhoovuseks on rassiteema (nigeerlased välismaal, valged Nigeerias) või siis oma-võõra teema (ekspat) ja kuigi osad näited on huvitavad ja harivad, läheb asi kangesti pikaks kätte ära, et mitte öelda – kohati suureks nämmutamiseks (eurooplase jaoks; mustanahalise ameeriklase jaoks võib olla tegu tõepoolest huvitava ja silmiavava lektüüriga. Inimene, kes teatud nähtuste suhtes on siseringis, naudib iga detaili. Väljaspoolseisja jaoks on tähtis süsteem ja põhimõte, detailid muutuvad ajapikku koormavaks. Tekib lihtsalt selline kerge valge inimese tunne, et “oota, see on viies koht, kus sa patside tegemist kirjeldad”.).

Jutt kui kompositsioon, kui sõnad (sh igbokeelsed sõnad), kui tervik, saaks hindeks kõrgema keskmise. Võib-olla saaks ka kõrgema, aga aasta parimalt raamatult tahaks nagu enamat. Samas on selge, et Adichie kirjutabki rohkem ameeriklasele, nii nagu Kivirähk kirjutab eestlasele. Nautida võib neid igaüks rahvusest olenemata, aga Kivirähki on eestlasena tõenäoliselt tunduvalt magusam lugeda, sest taustasüsteem lisab raamatule ise kõvasti vürtsi juurde ja paneb teksti elama.

Miks lugeda:

  • uuem USA kirjandus
  • pagulas/väljarände/ekspatiteema
  • kohati kenasti ja teatud realismiga kirjutatud
  • Nigeeria& USA – mitte just igapäevane kombinatsioon
  • tegelased olid enam-vähem huvitavad, põnev oli nigeerlaste hingeelu kirjeldamine

Miks mitte kätte võtta:

  • ei meeldi eespoolöeldu
  • sul on inimsuhete osas kõrged moraalistandardid (mustvalget moraalimaailma on siit kangesti keeruline leida)
  • ei viitsi sada korda lugeda sellest, kuidas mustanahalistele patse tehakse. Samas, alati võib teeselda, et tegu on mingi sügava metafooriga, metatasandiga, ning pats – see sümboliseerib tervet rahvast, tervet mandrit, naisprintsiipi, humanismi, mida iganes… Vaevalt see juukseteema autorit muidu niiväga vaevaks.

Ryad Assani-Razaki “Iman”

Ryad Assani-Razaki. Iman. Berliin 2014 Beninist pärit noore Kanada kirjaniku Assad-Razaki (sünniaastaks 1981) esikromaan, mille puhul räägiti “uutest tuultest Kanada kirjanduses” ja auhindadega ei koonerdatud (Robert Cliche parima debüütromaani auhind). Nimetus Aafrika riigi slummis tegutsevad lapsorjaks müüdud Toumani, saatusekaaslane Alissa ja esimese päästeingel- parim sõber Iman. Kui nende kolme teed ootamatul viisil uuesti ristuvad, viib esimene armastus ootamatute tagajärgedeni. Pealiini tõttu võiks raamatut pidada noorsooromaaniks, aga tumeda tausta, riigi saatuse kirjeldamise erinevate karakterite minajutustuste läbi, muutub teos süngeks allakäiguspiraaliks, millesse sattunutel on võimalik ainult kaotada. Kuidagi suudab autor tekitada tunde, et just inimese kõige puhtamad soovid viivad hukatusse. Raamat on kirjutatud ladusas stiilis & kuna igale tegelasele on antud oma peatükid ja oma hääl, siis tuleb kogu viletsus kuidagi eriti ilusti esile. Kõige õnnelikum tundub kogu jutustuses Imani vanaema, kes on elust usku ja vaikimisse taganenud ning ei huvitu enam maailma asjadest. Kõik, kellel on kasvõi väikenegi soov, saavad elult lüüa. Peaaegu budistlik filosoofia selle islamimaailma kirjedava teose kohta.

Zakes Mda „Suremisviisid“

Zakes Mda „Ways of Dying“ first edition: South Africa 1991

Võõra pilk on nagu kirurgi skalpell, mis lõikab läbi omavahel põimnunud haiged koed. Kuid uut kude ta kasvatada ei saa.

1948. aastal sündinud Mda on kirjutanud jutu, mis on ühest küljest ääretult tavaline: kahe inimese elu ja armastusee leidmise lugu ühiskondlike suursündmuste taustal. Kuid Lõuna-Aafrika taust jääb meeletult kummitama ning pakub ühe viimase aja eriskummalisema lugemiselamuse.

Toloki on professionaalne leinaja. Oma kulunud mustas teatrikostüümis käib ta mööda surnuaedu ja pakub leinamisteenust. Samal ajal kui Lõuna-Aafrika kombe kohaselt „õde“ räägib, kuidas inimene suri, teeb Toloki haua servas jubedaid hääli, mis matuseseltskonna nutma ajavad. Ühel lapse matusel arvab ta ära tundvat oma koduküla naise Noria. Peale seda, kui ta matuseseltskonna oma haisuga pulmaseltskonna käest päästab, kutsub leinav ema kodutu mehe enda juurde slummi külla…

Selle raamatu sisse mahuvad noortejõugud, Lõuna-Aafrikat kummitav vägivald, apartheid, lugu Aafrika linnade rajamisest, külaelu, inimeste edasijõudmine elus, linnastumine, poliitika ja korruptsioon, aafriklaste oskus vähesest rõõmu tunda ja lõppeks kõikjal kummitav surm, mis on nii igapäevaseks saanud, et peategelasel lubatakse öelda:“ Surm elab iga päev koos meiega. Tõepoolest, meie suremise viisid on meie elamise viisid. Või peaksin ma hoopis ütlema, et meie eluviisid on meie suremise viisid?“

Ka valitud stiil on üsna haruldane. Mulle ei meenu hoobilt ühtegi raamatut, mis oleks jutustatud meie-perspektiivist. Öeldagu mis tahes, aga see annab jutule erilise dimensiooni dimensiooni:““Nad ütlesid, et ükskord juhtus…“, siis meie olemegi „nemad“. Ükski lugu ei kuulu ühele inimesele. Loo omanik on ühiskond ja ta võib seda jutustada just sel viisil nagu ta õigeks peab.“”

Mulle meeldib, kuidas sõnal “suremisviisid” on eesti keeles kahemõtteline kõla.

Nii Parkes “Sinilinnu jälgedes”

Nii Parkes. Tail of the Blue Bird. 2009

Siniste sulgedega lindu jälitades jöuab Ghana külla ministri armuke, kes satub inimjäänuste jälgedele. Kuna tegemist on tähtsa isikuga, saadetakse asja uurima terve politseinike armaada. Kuna nemadki midagi ei leia, meenub kellelegi, et ühes laboriproovide läbiviimisega tegelevas firmas vireleb Inglismaal öppinud kohtuekspert Kayo Odamtten, kelle ülemus teda asja uurimiseks korralisele puhkusele ei luba. Korrumpeerunud politseiülema lahendus: pannakse toime inimrööv ning Kayo satub pooleldi vastutahtmist Ghana külla juhtumit uurima. Viisakuse ja meditsiinialaste teadmistega önnestub tal löpuks vana jahimees nii kaugele viia, et too talle ühe loo jutustab. Ja ühe töe, millel pole uurimise löpparuandega midagi pistmist.

Ghana-inglise juurtega autor kasutab kriminaalromaani jaoks tavatut poeetilist keelt ja oskab lugu löpulehekülgedeni pönevana hoida. Siin kohtuvad moderne kohtuanalüüs, ühiskonnakriitika ja aafrika legendid ning kokkuvöttes on tegu väga omapärase ja ülimalt nauditava raamatuga.