Frankfurdi raamatumess vol2

Kell hakkab pool üksteist saama. Saksa ajalehe Die Zeiti väljapaneku ette on tekkinud suur inimsumm. Kuna see väljapanek asub kohe sissepääsu kõrval, ei pääse rahvas hästi edasi ega tagasi ning toimub palju nihelemist ja rüselemist. Aga mis sellest! Kõik ajavad pea kuklasse ja püüavad üle teiste lavale näha. Seal askeldab hetkel nooremapoolne närviline mees, kes oma mikrofoni mudib, aga varsti peaks sinna ilmuma pikajuukseline saksa ajakirjanduse korüfee Harald Martenstein. Kell tiksub, rahvas niheleb. Murran piiramisrõngast välja ning püüan mõnelt väljapanekult kotti änksata, kuhu kogu noos sisse panna. (Nagu näha, olen materiaalsete huvidega messikülastaja. Aga ma ei häbene. Loomuse vastu ei saa.) Esimesena jõuan usukirjanduse väljapanekute juurde, kust kiirelt möödun. Siis tuleb suur ja tuntud kirjastus, aga sealt saavad miskit ainult need, kes sõnaraamatuid ostavad. Väike nukker väljapanek loosungiga “ei poliitkorrektsusele”, ajalehed, kes oma aastatellimustest lahti saada püüavad, väike lava, kus esineb parasjagu kokutades mingi meesõiguste esindaja – ja ringiga tagasi loengu juurde. Martenstein astub aplausi saatel lavale ning on kohe näha, et tegu on professionaaliga: oma väga tagasihoidliku ja eneseiroonilise esinemismaneeriga hoiab ta publikut pool tundi oma haardes. Teemaks on enesereklaam ehk siis raamatu “Vana M-i uued kannatused” esitlemine. Sealt loeb ta lõbusaid tekste, näiteks teemal, miks tervelt Saksamaalt ei leia ühtegi mitte-natsi või miks ometi pole tugikruppe istumajääjatele. Heaoluühiskonna probleemid, noh.

Seejärel tegime kamikazeliku jalutuskäigu mööda 4. hoonet. Saksa kirjanduse osakondades oli läbipääs lootusetu, aga kuidagi võitlesime end reisikirjanduseni ja kalendriteni vabaks. Seal oli rohkem õhku ning väikesel laval peeti loengut inimestele, kes kavatsevad raamatu oma kulu ja kirjadega välja anda. Lõpus pidasid esinejad oluliseks mainida, et “kui te olete raamatu avaldanud ja tuleb inimene ajakirjandusest teiega intervjuud tegema, siis arvestage – te ei saa kohe 50-aastast kompetentset kriitikut vaid mingisuguse värskelt ülikoolist tulnud praktikandi. Aga ärge muretsege, saategi end sellevõrra enesekindlamalt näidata.” Reisikirjanduse osakond oli tegelikult üsna lage, paar “minu-sarja” stiilis raamatut, mõned ajakirjad ning suur hunnik ilusate piltidega kalendreid – ja sellest oli ainult kahju. Isegi reisikirjanikke polnud sinna katsumiseks kaasa võetud (või me sattusime sinna lihtsalt halval ajal).

Edasi gurmeeosakonda. Seal oli juba nalja ja tralli. Küll sai veine degusteerida, küll tegid ühes nurgas kokapoisid pannkooke, küll oli ilus itaalia delikatesside lett ühes helesinise mootorrattaga üles pandud, kus siis kõikvõimalike maiuseid proovida sai. Väga ilus ja stiilne, justkui pildi pealt maha astunud. Kokaraamatutest rääkimata – paganama ilusad teised ja häid asju täis. Kuigi – selle aasta trend näib olevad vegan/taimetoitlus ning sellele naljale pühendati kohe mitu riiulit. Arvestades seda, kuidas rahvas selle ees näljaselt tungles, võib arvata, et tegu on tõusva trendiga. Leidsime mõnusa istekoha ja õige pea leidsime ka Mannheimist tulnud sõbranna üles, kuid kell tiksus ja nii palju oli veel näha! Suundusime ühe suurima väljapaneku, 4. hoone juurde, kus tutvustati peamiselt saksa keeleruumi kirjandust, koomikseid ja raamatukunsti.

Regensburg

Kuna Regensburg figureerib alati Saksamaa ilusamate linnade nimekirjas ja kuulub UNESCO kultuuripärandisse, siis oli mul juba ammu plaan sinna minna. Konstanzis elades jäi ta tee pealt kogu aeg eemale, aga nüüd piisab umbes pooleteistkümnest tunnist auto või kahest tunnist rongiga, et otse Doonau äärde jõuda.
See väärika ajalooga linn sai oma nime rooma garnisoni Castra Regina (Vihmakindlus nagu mõned teatmikud ütlevad) järgi, mis seal 2.sajandil maj asus ja kes viitsib otsida, leiab veel tänapäevalgi roomlaste tegevuse jälgi. Praegu on Regensburg Oberpfalzi pealinn ning tal on Eestist täpselt kümme korda väiksem rahvaarv. Seal asub ka Oberfalzi ainus riiklik ülikool, mis pole sugugi halb ning tudengid annavad linnale tõenäoliselt palju juurde – Regensburg olevat väljaskäimiskohtade osas üks Euroopa tihedamini asustatud linnu ja sellele on raske vastu vaielda. Kõige suurem linlaste tänu kuulub aga viiekümnendate aastate linnavalitsusele. Teises maailmasõjas Regensburg kannatada ei saanud, kuid pärast sõda hakkas Saksamaal pihta moderniseerimislaine, mille käigus hävitati vast rohkemgi ajalooväärtusega hooneid kui sõda seda teha suutis. Regensburgis otsustati aga kogu vanalinn säilitada ning vanad majad korda teha. Üsna suure ulatusega vanalinnas ringi käies võib veenduda, et nad viisid selle otsuse saksa täpsusega ellu – jalutasime laupäeval oma kuus tundi vanalinnapoolses osas ja tõepoolesti – ühtegi uuemat hoonet ei hakanud silma. Kirevad, viltused majad, kitsad tänavad, kaunis peakirik, palju söögikohti igale maitsele… siinhulgas ka praegu Saksamaal tuure koguv bubbletea-kultus. Igasugused poed ja poekesed, antiigiärid, veinipoed, baarid Regensburgi oma õllega (üks neist on vist Bischofshof, olevat päris hea). Loomulikult ka muuseumid, galeriid, kirikud (nagu õigel katoliiklikul alal kombeks kohe palju, palju kirikuid) ja paar teatrit. Tõsi, tudengilinnana on Regensburg aus – paljudes söögikohtades on näha silte, et üliõpilaspileti ettenäitamisel on soolas suured soodustused (ka muidu pole Regensburg väga kallis). Kui saaks aega tagasi keerata, peaks ühe semestri selles linnas õppima. 🙂
Regensburgi pärl on aga (ikka veel osaliselt taastamisel olev) vana sild. 12. sajandil oli see esimene kivisilid Kesk-Euroopas ning temalt võttis hiljem šnitti näiteks Avignon Prantsusmaal.  Praegu pole seda enam näha, sest sakslased õhkasid silla 1945. aastal ja taastamistööd veel käivad, aga sel ligi 300m pikkusel sillal olid tornid ja oma kabel. Olemas on veel posti otsas istuva ja linna poole vaatava palja mehe kuju, mis ilmastikumõjude tulemusena tasapisi juba ahvi meenutab. Silla põhjapoolne osa tähistas ka piiri Regensburgi vabalinna ja Baieri hertsogkonna (kuurvürstkonna) vahel ja sellepärast  olid sillal selles osas väravad, mida öösiti kinni hoiti.  Kivisild – see tähendas esimest aastaringset ülekäigukohta üle Doonau (mis selles piirkonnas üleujutama kipub) ja nii kujunes Regensburgist keskaja tähtsamaid transiitlinnu, kust läksid kaubateed nii itta kui ka läände.
Linn sai tähtsust juurde 17. sajandil, kui keiser 1663. aastal Regensburgi riigipäeva toimumise kohaks kuulutas. Põhjuseid oli kaks: esiteks oli keisril endal Viinist hea ligidale sõita ja teiseks oli see ainus linn, millega nii protestantlik kui ka katoliiklik leer nõustusid. Riigipäev kestis Keisririigi lõpuni 1806.aastal.
Ajaloost veel niipalju, et Regensburgis on maailma vanim töötav vorstiköök 13.sajandist, kohe silla vanalinnapooleses otsas. Selles hoones asus silla ehitamise ajal ehitusbüroo, nüüd praetakse vorstikesi. Kohe Doonau ääres on puust lauad ja toolid, mis on alati rahvast paksult täis. Kahju, et tookord kõht täis oli.