Majanduspagulane.
Üks Baden-Württembergi väikelinnast pärit tuttav kirjeldas nädalavahetusel sealset süsteemi: kui pagulane nöustub tagasi koju minema, laob omavalitsus talle mitu tuhat eurot peo peale. See on viinud olukorrani, kus igal aastal busside kaupa inimesi sinna linna voorib, asüülitaotluse sisse annab, endale äraminemise eest maksta laseb, kodumaale naaseb ja siis aasta-paari pärast sama skeemi kordab.
Rahvast voolab Euroopasse ojadena ning kohalikud ei tunne selle üle kuskil suuremat röömu. Alles tuli teadaanne, et Saksamaal oli juulis ca 80.000 uut asüülitaotlejat. Ametlikku asüülitaotlejat, mitteametlikud tuleb möttes otsa arvestada. Kuidagi on tekkinud arusaam, et Saksamaa on kole liberaalne maa ja rahvas tahab pagulasi vastu vötta, mida rohkem seda uhkem. Kolleeg rääkis mulle sel puhul järgmise loo:
Kolleeg elab Müncheniga piirnevas “vallas”, mille gümnaasiumis alles kevadel uus vöimla sisse önnistati. Vöimla oli uhke ja aus, maksis mitu miljonit ning pidi järgnevatel aastatel lastele palju higiseid tunde pakkuma. Siis aga tulid pögenikud. Vald pidi nad vastu vötma ja kuhugi ära mahutama. Ainus vaba ruum oli toosama vöimla. Seepärast topiti sinna 300 pagulast, iga päev söitab neile treppi toitlustusauto ning väidetavalt saavad nad kuus 350 eur peo peale. Kolleeg rääkis, et lapsed pole pool aastat kehalist kasvatust näinud, selle asemel tehakse ekskursioone. “Vihale ajab küll,” rääkis naine. “Köigil pagulastel, keda tänaval näen, on uusimad nutitelefonid. Ma käin tööl, mul on juhtiv positsioon ja isegi mina ei saa sellist nalja omale lubada.”
Teine kolleeg elab ühes teises Müncheniga piirnevas “vallas”. “Kuidas su kogemused on,” uurisin temalt hommikul. See mees on muidu rahu ise, raske on laadnama suhtumisega inimest leida. “Ma saan neist pögenikest ju küll aru,” alustas kolleeg oma juttu, “tulevad surma trotsides üle mere ja puha. Aga meie linnas on nii, et seal oli tühi kasarm ja 500 pögenikku viidi eelmise aasta sügisel sisse. Ja tuleb ikka öelda, et umbes poole kilomeetri raadiuses elavatel inimestel on närv must ja kövad paremäärmuslikud tendentsid tekkinud. Neil on ju teine kultuur. Näiteks – läheb minu naine poodi, teel tulevad vastu neli üksteise körval käivat meest. Ei need körvale tömba, mingu naine söiduteele. Ainult siis, kui naine suurte koertega jalutab, on parem. Koeri pögenikud kardavad, hüppavad ise pöösasse. Ja muidugi, eks negatiivseid asju näed, kohe, positiivsed pagulased püsivad varjus. Rahva hulgas teeb viha see, et pagulastel on igav, lähevad hommikul Lidlisse, vötavad alkoholi ja lällavad siis pöösa all, lasevad metsaalused täis, vetsu ei tunne, ise röömsad-röömsad. Meie peame tööle minema, makse maksma. Raske on. Eks see lugu algas ka keeruliselt. Körgemalt öeldi:”Vötke rahvas vastu.” Polnud vallal ruume ega midagi. See oli novembrikuus, viis bussi söitis treppi, paljud pögenikud olid haiged, rahva seas tekkis paanika – et puhkeb tundmatu epideemia. Noh, ja nüüd on nii, et elavadki seal järveäärses kasarmus, pögenikel igav, lähevad randa. Ujuda need aga ei oska – mitu tükki uppus ära. Seepeale kupatati köik ujumiskursusele. Nüüd käivadki nad iga päev oma ujumispardikestega mööda asulat ringi. Kui lugu poleks nii tösine, oleks see isegi naljakas.”
Chimamanda Ngozi Adichie “Americanah”.2014 Random House
Noore nigeeria juurtega USA kirjaniku Adichie romaani kirjeldavad lombitagused väljaanded ülivõrdes: New York Times valis selle 2014 aasta 10 parima romaani hulka, kriitikud kiidavad uuenduslikku lähenemist vanale teemale ja mõni julgem paneb juurde epiteedi “kirjandusrevolutsioon”.
Mõnikord on raske arvustada raamatut, kui tegelase & iseenda eluga liiga palju paralleele tekkima hakkab. Hüva, riigid on teised, sündmused pole ka üks-ühele kirjas, aga põhiteema: välismaale õppima minek ja sinna pikemaks ajaks jäämine, arusaamatus uue kodumaa suhtes (tuntud ka nähtusena “kohalik või võõras, sitt on ikka ühtemoodi sitt ja pole vaja teda ülistada”) ning tagasipöördumine Nigeeriasse ja seal tagasihoidliku õnne leidmine – kõik see, miinus viimane osa, tundub kriipivalt sarnane. Nii sarnane, et jube hakkab. Kuid ma püüan endast parima anda ja teost õiglaselt arvustada.
Kui sageli oodatakse pagulaskirjanduselt midagi stiilis “endine kodumaa oli jube-jube urgas, siin on aga nii hea” või siis hoiatuskirjandusena “vihma käest räästa alla”-motiivi, siis antud teos järgib mustrit “kodus polnud väga viga, uues kohas pole ka väga viga, aga uus koht ei meeldi lihtsat eriti, vaja tagasi pöörduda”.
Noor Ifemelu ja Obinze kohtuvad keskkoolis ning neist saab kooli kuulus paar. Aastate pärast on mõlemad Nigeerias ülikooli lõpetamas, aga ümberringi on streigid, tööpuudus suur ja kui tüdrukul tekib võimalus stipendiumiga USAsse õppima sõita, siis on ta sõbrad-tuttavad sellest ehk suuremaski vaimustuses kui tüdruk ise. Ifemelu asubki USAsse, sisseelamine läheb raskelt, rahapuudus tekitab trauma, mis ta peigmehest lahku viib, järgneb depressioon. Lõpuks asjad laabuvad, naine hakkab sisse elama, imbub ülikooliringkondadesse ning tähelepaneliku inimesena hakkab populaarset blogi pidama. Nii populaarset, et suudab sellega end ära elatada. Kuid miski ei anna rahu ja pärast viitteist aastat otsustab ta tagasi pöörduda.
Vahepeal püüab Obinze tulutult Suurbritannia kaudu USAsse jõuda, saadetakse kodumaale tagasi ning tutvuste kaudu saab temast rikas ja mõjukas kinnisvaraärimees, abielumees ja isa.
Kui naine tagasi tuleb…ütleme nii, et läheb nagu ilusates juttudes läheb, murtakse argipäev ja lastakse ellu sisse romantika.
Raamatu pidevaks all-pealis- ja keskhoovuseks on rassiteema (nigeerlased välismaal, valged Nigeerias) või siis oma-võõra teema (ekspat) ja kuigi osad näited on huvitavad ja harivad, läheb asi kangesti pikaks kätte ära, et mitte öelda – kohati suureks nämmutamiseks (eurooplase jaoks; mustanahalise ameeriklase jaoks võib olla tegu tõepoolest huvitava ja silmiavava lektüüriga. Inimene, kes teatud nähtuste suhtes on siseringis, naudib iga detaili. Väljaspoolseisja jaoks on tähtis süsteem ja põhimõte, detailid muutuvad ajapikku koormavaks. Tekib lihtsalt selline kerge valge inimese tunne, et “oota, see on viies koht, kus sa patside tegemist kirjeldad”.).
Jutt kui kompositsioon, kui sõnad (sh igbokeelsed sõnad), kui tervik, saaks hindeks kõrgema keskmise. Võib-olla saaks ka kõrgema, aga aasta parimalt raamatult tahaks nagu enamat. Samas on selge, et Adichie kirjutabki rohkem ameeriklasele, nii nagu Kivirähk kirjutab eestlasele. Nautida võib neid igaüks rahvusest olenemata, aga Kivirähki on eestlasena tõenäoliselt tunduvalt magusam lugeda, sest taustasüsteem lisab raamatule ise kõvasti vürtsi juurde ja paneb teksti elama.
Miks lugeda:
Miks mitte kätte võtta:
Kim Thuy. Ru. LR 28-29/2014
Halbade tekstide kirjutamine on mu päris ära vaevanud ja raamaturiiulist eemale murdnud, aga lõpuks sain ikka patuga pooleks kanadavietnamlase Kim Thuy poolautobiograafia läbi.
Tõtt-öelda on tegu sellise vormilt väikese, sisult aga suure raamatukesega. Alguses vaatasin, et teksti ennast polegi: paar rida leheküljel ja ongi tillukestest omavahel rohkem ja vähem seotud juttudest koosnev raamat valmis. Kuid juba esimese looga tõmbas endine kassapidaja- õmbleja-advokaat-kokk jutule piirid ette (kitsamalt võttes sõja jalust põgenenud vietnami parema perekonna saatus Kanadas, kes plastikkäevõrus teemanteid uuele kodumaale smugeldas; laiemalt elu viperused ja nendega toimetulek, ühe inimese elu & areng & tema seos perekonna, mälu ja igatsustega) ja tegi seda hästi. Oli aru saada, millest räägitakse, miks räägitakse, aga kogu aeg tuli erinevaid teemasid ja vaatenurki nagu mõnel käänulisel mägiteel.
Kahe lausega on võimalik jutustada terve lugu, panna paika inimese iseloom ja elusaatus. Mõnikord on vähem tõesti parem ja suureks plussiks on ka see, et kuigi põgenikuteema on valus teema (kuidas laps kartis kloaaki uppuda & vaglad mäest üles põgenikelaagrit ründama asusid & väike kullerpoiss ema silme all maha lasti, lugu sellest, kuidas laps oma kodu aknad maha müüma pidi või jutt, kuidas siga kalliks kadunuks lavastati, et teda siis mustale turule müüma minna), siis on Thuyl sisu negatiivsust tasakaalustamas üldinimlik helgusenoot, mis ei lase a) masendusel tekkida ja b) jutul igavaks minna. Pealegi on autoril oskus kujutada sündmusi-stseene miniatuuri täpsusega, aga justkui klaasi all – vaid Vietnami tänavaid kirjeldades tekib see tunne nagu laseks autor lugeja päriselt oma maailma sisse, nägema ja nuusutama. Teised, hullemad asjad hoitakse põnevas, aga turvalises kauguses.
Vein & Raamat 