Chimamanda Ngozi Adichie “Americanah”

Chimamanda Ngozi Adichie “Americanah”.2014 Random House

Noore nigeeria juurtega USA kirjaniku Adichie romaani kirjeldavad lombitagused väljaanded ülivõrdes: New York Times valis selle 2014 aasta 10 parima romaani hulka, kriitikud kiidavad uuenduslikku lähenemist vanale teemale ja mõni julgem paneb juurde epiteedi “kirjandusrevolutsioon”.

Mõnikord on raske arvustada raamatut, kui tegelase & iseenda eluga liiga palju paralleele tekkima hakkab. Hüva, riigid on teised, sündmused pole ka üks-ühele kirjas, aga põhiteema: välismaale õppima minek ja sinna pikemaks ajaks jäämine, arusaamatus uue kodumaa suhtes (tuntud ka nähtusena “kohalik või võõras, sitt on ikka ühtemoodi sitt ja pole vaja teda ülistada”) ning tagasipöördumine Nigeeriasse ja seal tagasihoidliku õnne leidmine – kõik see, miinus viimane osa, tundub kriipivalt sarnane. Nii sarnane, et jube hakkab. Kuid ma püüan endast parima anda ja teost õiglaselt arvustada.

Kui sageli oodatakse pagulaskirjanduselt midagi stiilis “endine kodumaa oli jube-jube urgas, siin on aga nii hea” või siis hoiatuskirjandusena “vihma käest räästa alla”-motiivi, siis antud teos järgib mustrit “kodus polnud väga viga, uues kohas pole ka väga viga, aga uus koht ei meeldi lihtsat eriti, vaja tagasi pöörduda”.

Noor Ifemelu ja Obinze kohtuvad keskkoolis ning neist saab kooli kuulus paar. Aastate pärast on mõlemad Nigeerias ülikooli lõpetamas, aga ümberringi on streigid, tööpuudus suur ja kui tüdrukul tekib võimalus stipendiumiga USAsse õppima sõita, siis on ta sõbrad-tuttavad sellest ehk suuremaski vaimustuses kui tüdruk ise. Ifemelu asubki USAsse, sisseelamine läheb raskelt, rahapuudus tekitab trauma, mis ta peigmehest lahku viib, järgneb depressioon. Lõpuks asjad laabuvad, naine hakkab sisse elama, imbub ülikooliringkondadesse ning tähelepaneliku inimesena hakkab populaarset blogi pidama. Nii populaarset, et suudab sellega end ära elatada. Kuid miski ei anna rahu ja pärast viitteist aastat otsustab ta tagasi pöörduda.

Vahepeal püüab Obinze tulutult Suurbritannia kaudu USAsse jõuda, saadetakse kodumaale tagasi ning tutvuste kaudu saab temast rikas ja mõjukas kinnisvaraärimees, abielumees ja isa.

Kui naine tagasi tuleb…ütleme nii, et läheb nagu ilusates juttudes läheb, murtakse argipäev ja lastakse ellu sisse romantika.

Raamatu pidevaks all-pealis- ja keskhoovuseks on rassiteema (nigeerlased välismaal, valged Nigeerias) või siis oma-võõra teema (ekspat) ja kuigi osad näited on huvitavad ja harivad, läheb asi kangesti pikaks kätte ära, et mitte öelda – kohati suureks nämmutamiseks (eurooplase jaoks; mustanahalise ameeriklase jaoks võib olla tegu tõepoolest huvitava ja silmiavava lektüüriga. Inimene, kes teatud nähtuste suhtes on siseringis, naudib iga detaili. Väljaspoolseisja jaoks on tähtis süsteem ja põhimõte, detailid muutuvad ajapikku koormavaks. Tekib lihtsalt selline kerge valge inimese tunne, et “oota, see on viies koht, kus sa patside tegemist kirjeldad”.).

Jutt kui kompositsioon, kui sõnad (sh igbokeelsed sõnad), kui tervik, saaks hindeks kõrgema keskmise. Võib-olla saaks ka kõrgema, aga aasta parimalt raamatult tahaks nagu enamat. Samas on selge, et Adichie kirjutabki rohkem ameeriklasele, nii nagu Kivirähk kirjutab eestlasele. Nautida võib neid igaüks rahvusest olenemata, aga Kivirähki on eestlasena tõenäoliselt tunduvalt magusam lugeda, sest taustasüsteem lisab raamatule ise kõvasti vürtsi juurde ja paneb teksti elama.

Miks lugeda:

  • uuem USA kirjandus
  • pagulas/väljarände/ekspatiteema
  • kohati kenasti ja teatud realismiga kirjutatud
  • Nigeeria& USA – mitte just igapäevane kombinatsioon
  • tegelased olid enam-vähem huvitavad, põnev oli nigeerlaste hingeelu kirjeldamine

Miks mitte kätte võtta:

  • ei meeldi eespoolöeldu
  • sul on inimsuhete osas kõrged moraalistandardid (mustvalget moraalimaailma on siit kangesti keeruline leida)
  • ei viitsi sada korda lugeda sellest, kuidas mustanahalistele patse tehakse. Samas, alati võib teeselda, et tegu on mingi sügava metafooriga, metatasandiga, ning pats – see sümboliseerib tervet rahvast, tervet mandrit, naisprintsiipi, humanismi, mida iganes… Vaevalt see juukseteema autorit muidu niiväga vaevaks.
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s