Gerald Imber “Genius on the Edge: The Bizarre Double Life of Dr. William Stewart Halsted”

Gerald Imber.Genius on the Edge: The BIzarre Double Life of Dr. William Stewart Halsted. 2011 (Geenius noateral: Dr. William Stewart Halstedi veider kaksikelu)

halsted

Huvitavate inimeste biograafiatega kipub olema see jama, et alati on kas midagi liiga palju või midagi liiga vähe. Kuigi surnutest halba ei rääkida, siis sedapuhku on nõnda, et liiga vähe jagus kainet mõistust Halstedi naissugulastel, kes peale tema naise surma kõik mehe kirjad ära hävitasid. Hästi moraalse põhjendusega, et “need olid ju ainult naisele adresseeritud”. Kui aga juba kord selle kokaiini- ja morfiinisõltlasest Ameerika kirurgia uuendaja musta huumoriga kokku puutunud oled, siis tahaks ju veel lugeda, mida ta näiteks aastakümnete vältel naisele kirjutas… Siit juba iidsetest aegadest tuntud loo moraal – liiga palju moraalsust on teadusele halb.

Raamat ise räägib nimitegelase elust. Halsted (1852 – 1922) oli rikkast Ameerika perekonnast pärit ekstsentriline mees, keda kutsus meditsiin ning kes kuulus kuni oma kahekümnedate lõpu/kolmekümnendate alguseni Ameerika tippkirurgide sekka. Iseenesest polnud sellist tunnustust tol ajal väga raske saavutada, sest kirurgia meenutas pigem lihunikutööd ning häid kirurge, kes natukenegi teadsid, mida tegid, oli käputäis. Euroopas olid tollal oluliselt paremad lood ja seetõttu kuulus iga hea USA arsti hariduse sisse võimaluse korral ka suur tuur vanas maailmajaos, kus külastati peamiselt kuulsate arstide praksiseid ja õpiti oskuseid.

Umbes samal ajal kui Euroopas Freud oma viimaste veeringute eest Mercki firmalt uuendusliku imedroogi kokaiini ostis (sellele omistati peaaegu maagilisi võimeid, sest lasi sõduritel nälga ja janu tundmata võidelda), avastas ka Halsted, et seda saab ju täiesti normaalselt anesteesias kasutada! Kuna ta töötas lisaks kirurgile ka ülikooli õppejõuna, siis viis ta selle idee oma tudengite sekka, kes siis üheskoos kokaiini kui anesteesiavahendit kohusetruult katsetasid. Edukalt. Üks esimesi operatsioone, mis sedamoodi lokaalse kokaiinituimestusega tehti, oli ühe meditsiinitundengi hamba tõmbamine.

Selle hinnaks oli terve põlvkond narkosõltlastest arste, eesotsas Halstedi endaga. Tal läks narkosõltuvus vahepeal nii käest ära, et ta ei saanud enam oma kohuseid täita ning ta kadus erakliinikusse ravile. Ravi õnnestus suurepäraselt, sest tollal oli kombeks kokaiinisõltuvust morfiiniga ravida. Ühesõnaga, ta jäi ka sellest sõltuvusse.

Kogu sõltuvusest hoolimata sai ta oma elu aga kuidagi niimoodi tööle, et pääses vastrajatud Bostoni haiglasse kirurgiks, kuigi võttis aega enne kui ta päris osakonnajuhiks ülendati. Lisaks ilusatele ja kallitele asjadele meeldis kirurgile ka eriti rangeid hügieeninõudeid rakendada (mitmekordne kätepesu ja hiljem kummikindad) ning koerte peal katseid teha.

Kokkuvõttes suutis ta teha mitu meditsiinilist uuendust, näiteks rajas ta residentide süsteemi. Viimased pidid olema vallalised, sest neilt nõuti 24/7 valmisolekut. Halsted ise abiellus (kirurgiaosakonna õdede pealikuga, kes oli pärit vaesunud Lõuna perekonnast), kuigi tema naine elas pool aastat temast eemal ning nende kodune rutiin nägi välja nii, et üks elas teisel, teine kolmandal korrusel ja kohtuti vaid kella seitsmest poole üheksani õhtul, mil söödi õhtusööki ja räägiti igasutustest asjadest.

Kuigi ta oli omajagu eraklik, musta huumori, terava ütlemise ja teistele mõistmatute käitumismaneeridega, hindas ta väga andekaid meditsiinitudengeid ning tegi (varjatult) nende heaks palju ära. Kuigi ta võttis iga päev tohutuid narkokoguseid, kinnitasid tema kolleegid, et neil polnud tema sõltuvusest aimugi. Vaid paar tema lähedast sõpra teadsid, millega ta elu lõpuni võitles. Sest – mees oli uskumatult produktiivne ja jõudis palju ära teha. Lihtsalt….ta võis haiglast pooleks aastaks järsku kaduda, põhjuseks “halb tervis”. Kui ta siis tagasi tuli, tõmbas ta jälle mitme inimese eest. (Pealegi lõi ta sedasorti residentide süsteemi, et kirurgiaosakond toimis ilusti ilma tema sekkumata.) Haigla juhtkond tahtis teda küll välja visata, aga samas oli ta üks nende parimaid arste, nii et nad tolereerisid käitumist, mis tõenäoliselt tänasel päeval kindla väljaviskamise tooks.

Aga heast mustast huumorist, mida tõenäoliselt vähesed kaasaegsed hinnata oskasid, toob biograafia autor kahjuks liiga vähe näiteid. Kuna Johns Hopkinsi haigla oli eelkõige mõeldud vaesemate patsientide tasuta teenindamiseks, aga haigla oli endale ülikõva maine tekitanud, siis ronisid sinna ka rikkamad. Ühel juhul tuli haiglasse väga tuntud ja päratu rikas naine. Kui Halsted teda üle vaatas, teatas naine, et temal on väga palju tegemist ja tehtagu operatsioon kohe! Halsted vaatas oma assistendile otsa ja teatas:”Me oleme teel tähtsale operatsioonile. Nägemist.” Kahe päeva pärast tuli ta uuesti naist üle vaatama. Naine nõudis taas kohest operatsiooni. Nüüd jättis Halsted naise viieks päevaks üksi. Lõpuks hammustas naine tema käitumise põhjuse läbi ja oli järgmisel korral viisakam. Kui Halsted seda nägi, siis teatas ta:”Nüüd, miss A, olete õiges vaimses seisundis, et me teie probleemi üle arutada saaksime.”

Üks “lõbusam” juhtum, kus haiglasse toodi “haruldaselt inetu kõhuvaludes naine”. Too olevat enne haiglasse sattumist teatud teed joonud, aga keegi ei saanud aru, milles asi. SIis helistati ühele Johns Hopkinsi haigla arstile, keda Halsted pidas pigem keskpäraseks kirurgiks, kuid perfektseks diagnostikuks. Too kuulas sel päeval valves olnud arsti jutu ära ning ütles siis, et tegu on tõenäoliselt raseduse katkemisega, sest seda sorti teed juuakse raseduse katkestamiseks. Tol hetkel valves olnud arst protesteeris:”Oodake, kui te seda naist näete! Rasedus ei saa siin päris kindlasti põhjuseks olla..” Kui siis naise kõht lõhki lõigati, selguski – raseduse katkemine. Halsted kommenteeris pärast:”Kas x tõesti pani diagnoosi telefoni teel? No ainult tema võis selle seose peale tulla…”

 

Miks lugeda:

  • põnevalt kirjutatud
  • faktirohke
  • meeldib meditsiiniajalugu

Miks mitte lugeda:

  • google translate’i kasutamine on sulle keeruline: kuna Halstedi uuenduslikke operatsioone kirjeldatakse ülima põhjalikkusega, siis nõuab see üsna head meditsiinisõnavara tundmist

 

 

 

Tom Reiss “Must krahv”

Tom Reiss. The Black Count. Napoleon’s Rival, and the Real Count of Monte Cristo – General Alexandre Dumas. 2013

Kümme aastat tööd ja Pulitzer tuleb nagu niuhti.

51qrug2e4xl-_sx322_bo1204203200_Tegelikult on see hämmastav, et tänapäeval leiab keegi kutsumuse: kirjutada. Ning ta leiab ka võimaluse, sellele kutsumusele pühenduda. Teades, kui pagana raske on ajaloohõlma kadunud inimeste elusid rekonstrueerida, siis on see töö, mille Tom Reiss “Kolme musketäri” autori isa kallal toime pani, lihtsalt võrratu.

Kuskilt on küll meelde jäänud, et Dumas’ isa oli mulatt (kirjanik ei saanud oma tõmmu nahavärvi pärast Prantsusmaal omal ajal ka korralikku haridust omandada. Mis ei takistanud tal aga edukaks kirjanikuks saada.), aga ülejäänud asjadest ei teadnud ma midagi. Alex Dumas (nii ta oma nime ise kirjutas), sündis Haiti suhkrusaarel mägedesse põgenenud Põhja-Prantsuse krahvi ja musta orjatari pojana. Kui isa, krahv Pailleterie oma sugulaste meelehärmiks metsast välja tulla ning oma esivanemate päranduse järgi minna otsustas, võttis ta oma lemmikpoja Alexi kaasa. Vahepeal sai tal raha otsa, sellepärast jõudis ta laevas oma poisi maha parseldada, aga ostis ta siis pärast ikkagi välja.

Krahv ásus süllesadanud varandust maha laristama ning võimaldas noorele Alexile tolle aja parimat haridust. Noormees pandi vehklemiskooli, kust temast sai sensatsioon: Alex Dumas oli suur ja tugev ning võitles väga hästi. Tema jõust räägiti legende. Ühel hetekl abiellus ta isa aga majahoidjaga ning keeras poja rahakraanid kinni. Noormees otsustas sõjaväkke astuda – aadlikule ebatavalise otsusena lihtlabase reamehena. Kui Prantsuse revolutsioon algas, siis läks Alex vooluga kaasa ning temast sai tulihingeline vabariiklane. Räägitakse, et segastel aegadel õnnestus tal karjääriredelil imekiiresti üles ronida.

Oma lühikese elu vältel – protesti märgiks oma orjatarist ema perekonnanime võtnud Dumas suri napilt neljakümneselt – jõudis ta võidelda mitmes sõjakäigus ning teha sääraseid vägitegusid, mida toonane Pariisi meedia meelsasti kajastas. Ta võttis osa ka Napoleoni Egiptuse-sõjakäigust ning seal jooksis nende vahelt must kass läbi. Dumas oli tulihingeline vabariiklane ja võrdsete õiguste pooldaja. Napoleon pooldas aga isikukultust. Pealegi ei meeldinud tulevasele keisrile, kuidas kõik musta vägilast nähes arvasid, et tema ongi kindral ja andsid alla. Napoleon oli tema kõrval õige väike ja väeti. Seepärast ei püütud Alexit ka liiga kiiresti vabastada, kui ta Napolis vangkongi langes. Aga sellega lugu veel ei lõppenud…

Kogu raamat on üles ehitatud Alexi enda kirjadele, tema poja biograafiale, sõjaväelistele dokumentidele…teisisõnu, meeletule kogusele arhiivimaterjalile, mille Reiss on elu hinna ja tulevase Hiina superstaari Aventurina abiga välja kaevanud.  Juba ainuüksi see lugu, kuidas ta Dumas’ märkmetega seifi leidis ja selle lahti muukida lasi, väärib omaette raamatut. Ühesõnaga, Reiss tundub üldse meeldivalt hull inimene olevat ja ega see pole esimene kord, kus ta sellise vägiteoga hakkama saab. Enne Dumas’ biograafiat kirjutas ta selle raamatu sellest mehest, kelle puhul kõik toonased eksperdid ütlesid, et teda on võimatu leida.

Miks lugeda:

  • hästi ladusalt kirjutatud – loed nagu jutukat, kui ei teaks, milline meeletu töö selle kõige taga seisab
  • korralikult läbiuuritud materjal
  • annab lisaks Dumas’ eluloole võrratu ülevaate Prantsusmaa rassipoliitikast
  • avab täiesti ootamatuid tahke ajaloos ning tutvustab huvitavaid inimesi. Näiteks Lucien Bonaparte, keda ma teistest ajalooteostest tean pigem nõrga dändina, aga selles raamatus tuuakse näide, kuidas ta end vanemaks valetas, 24 aastasena sisuliselt parlamendi üle võttis ning kriitilisel riigipöörde hetkel sõjaväe ees mõõga oma venna Napoleoni kõrile asetas ja lubas pühalikult, venna isiklikult läbi torgata, kui too riigipööret tegema peaks. Ja ärgem unustagem korsika seiklejat Boccheciampet, kellest ma kuulnudki polnud, aga kes nähtavasti ülima usutavusega Napoli printsi etendas.
  • hakkad Alexandre Dumas’ raamatutele teise pilguga vaatama: väga paljud seiklused ja isikud võttis ta oma isa eluloost.

Miks mitte lugeda:

  • vajad midagi faktivaba
  • põlgad head ajalookirjandust, mida saab lugeda samasuguse kergusega nagu oleks tegu musketäride looga.

John J. O’Neill “Prodigal Genius”

John J. O’Neill .Prodigal Genius. The Life of Nikola Tesla. Kempton, 2008

Serbia päritolu Nikola Tesla oli ekstsentrik ja geniaalne leiutaja. Niivõrd geniaalne, et  teadlased ei saa siiamaani täpselt aru, kuidas ta asju tegi. Tesla põhihuviks oli elekter ja kõik sellega seonduv, aga legend räägib, et ta suutis esile kutsuda kunstlikke maavärinaid, leiutas surmakiire, raadio enne Marconit, sulatas kiirgusega abilise käe, oli paljude nende asjade pioneer, mida me tänapäeval elektri, robootika, füüsika ja magnetismi puhul lahedaks peame ja pidas Edisoniga sääraseid “teaduslahinguid”, mis meelitaks noori masside kaupa ülikooli reaalaineid õppima. Tesla oli omaaegne teaduse superstaar ja kui teda nimetatakse teinekord “valguse jumalaks”, siis pole see väga ülepingutatud.

Raamat ise pole ka kehv, autor oli Tesla kaasaegne ja sai temaga väidetavalt ka ise rääkida. Kuna Tesla polnud just tunde- ja eneseväljendusinimene ning kõneles parema meelega leiutistest, esoteerikast ja kaugest tulevikust – 21. sajandist ja veel kaugemast ajast, siis Tesla kui inimese kohta on raamatus palju anekdoote. See-eest on autor pühendanud pikki-pikki lehekülgi mehe leiutistele: mis need ikka oli, mida kaasaegsed neist arvasid – aga kõik see on vaoshoitud-väljapeetud stiilis. Nii et need, kes on harjunud modernse populaarteaduse kerge stiili kellade-viledega, saavad siit pisikese keelelise pettumuse. Need aga, kes tahavad teada, mida täpsemalt tüüp leiutas, on võrdlemisi õiges kohas.

Teisisõnu: saame küll teada, et Edison ja Tesla – kellelt Edison palju leiutisi välja pettis – pidasid maha ühe suurima elektrisõja alalis- ja vahelduvvoolu vahel, aga mitte päris neid mahlaseid detaile, mis nendega kaasas käisid. Väidetavalt viskas Edisonil Tesla edu nii üle, et ta püüdis rahvamasside silme all tappa elevante, näitamaks,kui ohtlik Tesla vahelduvvool on. Ja Tesla, kes polnud sugugi papist poiss, lasi endast rahvahulga ees väidetavalt läbi miljon volti nii et silm ka ei pilkunud. Üldse oli tol ajal kombeks, et nii kui mehed uue leiutisega maha said, tehti rahvarohkes kohas demonstratsioon. Kord olevat Tesla kogemata leiutanud maavärinamasina, mis lähedalasuva politseijaoskonna vappuma pani. Kui võmmid kohale jõudsid, teatas Tesla kuivalt, et tulgu kahe tunni pärast uuesti – siis saavad nad õiget demonstratsiooni näha.

Miks, pagan, me siis ei tea Teslast rohkem seda kui tänaseks halvamaigulist Elon Muski ettevõtmist? Sest kuigi Tesla oli kõva leiutaja ning surres oli ca 700 patenti tema nimel, puudus tal kõige oma 8 keele, fotograafilise mälu ja võime leiutised vaimusilmas välja mõelda (sellepärast ei tea me ka, mida ta täpselt kuidas tegi, sest ta ei jätnud järeltulevatele põlvedele mingeid kirjutisi-jooniseid. MIlleks, kui ärkad üles ja näed vaimusilmas õiget aparaati?) üks oluline asi. Ärivaist. Kuigi ta abilised püüdsid Teslat kogu aeg veenda, et võtku nüüd ometi see pakkumine vastu, kust miljoneid ja miljoneid kukuks, siis ei tahtnud leiutaja end liiga maiste asjade nagu laevadele uudse valgustuse väljamõtlemisega vaevata. Tema mõtles suurelt – näiteks, kuidas panna maakera pind helendama. Tal oli väidetavalt plaan olemas, aga J.P. Morgan lõi põnnama ja ei andnud talle rahastust. Tesla ei näinud end ise niivõrd masinate kui süsteemide loojana.

Nii surigi ta 84aastasena pea täielikus vaesuses, kuigi tal oli kindel plaan elada 150-aastaseks ja siis 100aastaselt oma elulugu kirja panema hakata. Kui USAd tabas kõikide puritaanide märg unelm nimega kuiv seadus, tõmbas viskiarmastajast Tesla oodatavat eluiga lühemaks – kõigest 130 peale. Aga mis ektsentrilisusesse puutub, siis kuulub Tesla nende suurkujude sekka, kes loobus teadlikult abielust, armastas esoteerikat, äikest ja välku, enne taimetoitlusesse laskumist lambaliha, oli geniaalne piljardimängija, oli inimpõlgur ja üsna häbelik (kui ta just parasjagu rahvamasside ees leiutisi ei demonstreerinud). Ja kes armastas tohutult tuvisid. Autor rääkis loo, kuidas Tesla kord nii raskelt haigestus, et juba minekul oli ning siis viimase jõuga abilisele dikteeris, et üht erilist tuvi tuleb toita nii kaua kuni too ise tahab.

Raamatul endal on tänapäeva vaatepunktist kamaluga vigu, aga oma eklektilisuses on raamat tegelikult paganama huvitav.

Tuula Karjalainen “Tove Jansson: tee tööd ja armasta”

Tuula Karjalainen. Tove Jansson: tee tööd ja armasta. Tallinn 2014

Ilusa kirju raamatu peale sattusin läbi teiste blogide. Kaas oli nii kutsuvalt kujutatud, et mõtlesin:”Kui tast muud ei saa, siis on vähemalt riiulis ilus.” Sellest hoolimata möödus mitu kuud, enne kui ostmiseks ja siis veel mitu, enne kui päris lugemiseks läks. Tundus, et raamat otsis õiget aega ja leidis selle kuumas rongis, kui ümberringi sõitsid viljakoristusmasinad ja riigis käis kõva debatt selle üle, kas on üldse mingit ajakirjandusvabadust või on ainult riik, valitsus ja selle ilmeksimatud postulaadid.

Karjalainen on võtnud ette ses osas monumentaalse töö, et püüab avada Janssonit eelkõige kui kunstnikku. Muumitrollid – need on kõrvalprodukt, oluline kõrvalprodukt, aga naise enda elus oli kõige olulisemal kohal maailmine. Mulle meeldis, kuidas alguses kohe meeleolu loodi: ennesõjaaegse Pariisi rahulik-õhtuvinene olek, kus kõik oli hea ja rõõmus. Arvasin, et raamat läheb samas vaimus poeetiliselt edasi, aga Karjalaineni paat kaldus siis tugevalt akadeemilisse kreeni. Viimane on tuntud selle poolest, et esimesed pool lehekülge on kutsuvad, poeetlised, meelitavad ostma & näivat ütlevat:”Ka sina, loll, saad sellest teosest jagu” ning siis hakatakse erialasõnavaraga vasakule ja paremale lajatama, nii et lõpus ei saa enam millestki aru. Ühesõnaga, lugu läheb asiseks ja kuivapoolseks. Õnneks kompenseerib vea Janssoni enda kirev elulugu: erinevad huvid, põnev ajastu, sõjad, Soome kunstielu kujunemine, kirevad inim- ja armusuhted, reisid & ikka ja jälle väikesed saared. Ehk on soomlasele saar samasugune hingekodu nagu eestlasele mets? Selline stiihhia küüsis ja hirmutav, aga sellegipoolest oma, laeb hästi patareisid? Soomlaste hingeelu osas on mu teadmistes suured valged laigud.

Tove Jansson ise astub (vähemalt selle raamatu) lehtedelt maha kui üks kangekaelne, isepäine ja meeletu töövõimega naine. Miljonite laste lemmik, kes valis ise lastetuse. Liigse töö üle kurtev töönarkomaan. Kompromissitu sihisaavutaja – elus pidi olema teatud sorti kaaslane, teatud sorti ateljee, teatud sorti saar, töö kvaliteet – tundub, et Tove ei tahtnud mingis asjas hinnaalandust teha, ei endale ega teistele. Läks läbi elu nagu võimsamat sorti aurumasin, kes aga vähemalt Karjalainese käsitluses eriti palju ei naernud. Ebainimlik? Ehk tabaski autor sellega mingit Tove tahku, mis vähemalt raamatuillustratsioonidest õhkuvast romantikast välja ei paista.

Aga need maastikud, need maalid, eriti “Nähtamatu lapse” kaanepildi sinakasroheline visand – see meenutab olemuselt kangesti Ilon Wiklandi… Ja see Soome ühiskonna suletus & vaenulikkus kõikide uuenduslike suundade vastu – see meenutab hirmsasti ühte teist aega ja ühte teist maad.

Soovitan, kui tahad

  • saada aimu Tove Janssoni ajast ja inimestest ja natuke Tove Janssonist ka
  • teada, kuidas tekkis muumitroll
  • teada, kuidas toimisid kahe sõja vahelised/ sõdadejärgsed kunstiringkonnad Soomes & soomerootslaste seas

Ei soovita, kui

  • tead peenemalt joonistatud Tove Janssoni portreeraamatut

Angela Thirkell “Kolm maja”

Angela Thirkell. Three Houses. (esmatürkk 1931 London)

Autoriks on kuulsa maalija Edward Burne-Jonesi lapselaps ja veel kuulsama kirjaniku R. Kiplingi nõbu, kes räägib oma varajasest lapsepõlvest kolmes suguvõsale kuuluvas majas. Peamiselt jälgib see lapse mänguradu (toas & õues, mängides & guvernante-teenijaid- Kiplingi austajaid kiusates) ja läbi nende kujutatakse inimesi, keda neil kohata võis. Paraku on tegu natuke liiga kulissi meenutava jutuga – mis annab aga huvitava nurga alt edasi ajastu elu-ja mõttelaadi. Kriitikameeleta, on vist õige sõna. Natuke jubedalt, natuke ausalt. Kõik mõjub nagu mingi väändunud miniatuur. Teose eesmärk näib olevat manada esile ja seejärel raamatulehtedele talletada need lihtsad lapsepõlvehetked (õunad, pirnid, jõulusokid), mille taaskogemise eest oleks paljud nõus teab mida andma.

Huvitav faktikild oli see, kuidas Kipling lastega küll kõikvõimalikke sõjamänge mängida armastas, aga oma ajaloolise täpsusega väikesed lapsed meeleheitele ajas. No kui ikka lapse keel keerulist indiaanipealiku nime hääldama ei paindunud, andis Kipling kohe karmi hinnangu stiilis:”Mis söda sa siin minu vastu pidada tahad, kui oma nimegi hääldada ei oska?” Ja läks löunauinakut tegema.