Michael Lewis “The Big Short”

Michael Lewis.The Big Short. London 2010

Ise ka ei usu, kui vähe sel aastal päris raamatuid loetud sai, aga õnneks on blogiarhiiv ses osas halastamatu. “Big Shortiga” õiendan vana võla, sest läbi sai see juba suvel, aga pagendasin ta draftidesse ja mõistetamatutel põhjustel pole ta siiamaani välja pääsenud.

Kas tahad teada, kuidas eelmine majanduskriis juhtuda sai, kes kõige rohkem kaotasid ja kes olid need nohikud, kes sellest kõigest võitsid? Siis pole vaja kaugemale vaadata, “The Big Short” on õige asi.

Micael Lewis on ise juba põnev mees ja seda finantsmaailma seestpoolt näinud, aga autorina pole tal ka häda kedagi. Kellel pole tahtmist lugeda, mis asi see credit default swap (CDS krediidiriski vahetustehing) on ega ka seda, kuidas täpselt need jamad pankadega alguse said, võib vaadata samanimelist filmi, kus kogu sündmustik on hollywoodilikult lihtsamakoelisemalt ja tempokamalt ära näidatud. Aga seda, mis asi on seesamune krediiririski vahetustehing, võib rahuliku südamega lugeda siit.

Lihtsakoeliselt seletatuna on CSS üks selline toode, mille pankurid välja mõtlesid, aga mis õige pea nii käest ära läks, et nad ise ka ei saanud aru, mis see on (oli selline solk, et siga ka ei söö), aga kõik said aru, et asi oli kallis ja selle eest sai hullu raha maksta. Ja kui siis tekkis teadmine, et see on asi, mida siga ka ei söö, läks lahti paanika – sest järsku oli kõikidel palju raha sinna magama pandud, aga asi ise oli sisuliselt väärtusetu – ja siit tuli majanduskriis, mille haavu nii mõnedki meist tõenäoliselt tänaseni lakuvad. Mitte küll pankurid, tuleb tõele au anda.

Ja käesolev raamat ongi pankuritest, aga mitte ainult. Lewise kangelasteks – kui nii võib öelda – on need mehed, kes nägid teistest varem, et see  CFS on asi, mida siga ei söö, panustasid suurele krahhile ja võitsid sellega suurelt. Et tegu oli suuremalt jaolt ektsentriliste tüüpidega, teeb lugemise iseäranis nauditavaks. Mis natuke kurb on, on ehk see, et Lewis jätab mulje justkui oleksid need mehed maailmas ainsad olnud, kes krahhi ette nägid. Tegelikult oli neid kindlasti veel, aga… siin tuleb mängu üks finantsmaailma eripära. Eestis räägitakse palju Talpseppade Etaloni-fondist. See panustab, nagu ma aru saan, samuti turgude langusele. Häda selle langusega on aga see, et ega keegi ei tea ju, millal ta tuleb. Aga kui sa panustad turu langusele, siis sa sisuliselt ostad kindlustust ja pead kindlustuspakkujale iga kuu hullu summa maksma. Ja võib juhtuda, et su raha saab enne otsa, kui krahh tuleb. Võib-olla saab raha otsa mitu aastat enne krahhi. Aga võib-olla ainult kuu aega enne? Aga võib-olla ei tulegi krahhi? Siis saab kindlustuspakkuja rikkaks.

Miks raamatut lugeda:

  • väga lihtsas stiilis kirja pandud – kuigi teema ise keeruline
  • ameerikalikult hoogne
  • annab hea ülevaate kriisi siseellu
  • annab hea ülevaate, et ega finantsmaailmas keegi vist eriti ei tea, mida teeb

Miks mitte lugeda:

  • kui pankur on su iidol, siis peale lugemist on sul respekt nende vastu jupiks ajaks läinud

 

Advertisements

Ray Bradbury “Dandelion Wine”

Ray Bradbury. Dandelion Wine. (Võilillevein) Esmatrükk 1957, mulle sattus kätte hulga hilisem väljalase.

Tuleb tihedamini külas käia, see avardab tunduvalt lugemisharjumusi. Bradburyst olin kunagi varem näppu saanud mingid sci-fi teosed, mis tollal nii külmaks jätsid, nii et ma ei suudaks neid meenutada isegi siis kui mu elu sellest oleneks. Kuid “Võilillevein”, mille leidsin võõralt aknalaualt ja lubadusega, et toon järgmisel päeval tagasi, kaasa krahmasin, oli väärt enam kui õhtut ning mõned asjad sellest raamatust jäävad tõenäoliselt veel kauaks meelde.

“Võililleveini” näol on regu raamatuga, mis aitab selgitada iidvana küsimust, kes on kirjutaja ja kes kirjanik. Viis, kuidas Bradbury sõnad ritta seab, on igast asendist imeline – tegu on lihtsalt ühe ilusamini kirjutatud raamatuga, mida ma viimsael ajal näinud olen. Teose teema on tegelikult päris proosaline – ühe kaheteistaastase poisi suvevaheaeg 1928. aastal, kuid sinna mahuvad pealtnäha kerges stiilis kirjutatud väga sügavad mõtisklused elu ja surma, armastuse, õnne, tuleviku, sõpruse ja palju muu üle. Ja pole naljalt lugu, mis päris külmaks jätaks. Nii sõnade endi ilu, loo kompositsiooni tõttu – Bradbury on üks neist autoritest, kes suudab atmosfääri meisterlikult edasi anda. Kui ka nende ülilühikeste peatükkide allhoovuste tõttu. Ma usun, et seda raamatut saaks rahulikult lugeda kord dekaadis – ja vastavalt oma mina arenguetapile suudab sealt aina rohkem detaile välja lugeda.

Näiteks “ajamasina” loos, kus iidvana kindral räägib poisikestele ammumöödunud juhtumitest või kuidas tema põetaja meest nendestsamadest poistest ja tema sõpradest eemal hoida püüab, kuna mees ei tohtivat end erutada. See on üks südantmurdvamamaid kirjeldusi sellest, kuidas inimesed teisele heda tahtes hoopis väga suurt kurja teevad – sest nad ei mõista teise inimese hinge ning tema vajadusi. Kahjuks pidin raamatu ära andma, muidu oleks see koht, kus vana mees põetajale põhjendab, miks ta tahaks oma viimased hetked end elusalt tunda – isegi kui need ta tapavad – üks neist, kohtadest, mida tahaks kangesti täies mahus tsiteerida.

Väidetavalt on “Võilillevein” Bradbury kõige isiklikum raamat ning palju motiive on võetud tema enda lapsepõlvest. Võimalik. Igatahes on tegu asjaga, mis annab täiuslikult edasi nostalgiat. Sa ei saa nende kirjelduste puhul teisiti, kui pead automaatselt ka oma lapsepõlve häid hetki meenutama – Bradbury tõmbab need sinu alateadvusest kavalalt välja. Nii kavalalt, et sa ei saa arugi, mis tema tekst sulle korda läheb, miks need erinevad kogemused, mis ta ühe poisi suvesse mahutab, nii imelikult sinus vastu kajavad. Aga see ongi Bradbury trikk, et justkui pealtnäha väga isiklike kogemuste varjus räägib ta väga üldinimlikel teemadel. Ning mis kõige parem, enamike asjade puhul ei too ta sisse otsest eetilis-moraalset mõõdet. Mulle meeldivad autorid, kes oskavat mitte lajatada mingi moraalse teemaga…vaid kelle maailma asjad lihtsalt on. Ja lugejat austatakse piisavalt selleks, et hinnangu tegemine jäetaks puhtalt tema ülesandeks.

Ja mulle meeldib tema mõte, et tõeliselt ilusate asjade sünniks on vaja teatud kaost… ning ilma tubli annuse julgete unistusteta on inimeseloom hukule määratud.

Miks lugeda:

  • Tegu on igast asendist hea raamatuga: keel on võrratu (tõenäoliselt üks kõige ekspressiivsemaid kirjeldajaid, keda ma lugenud olen), teema on ilus, kompositsioon on hea, lugeda on põnev, ülesehitus on selline, et võid vabalt paarileheküljeliste peatükkidega oma tempos edasi rühkida, tegelased on väga hästi välja joonistatud. Pealegi mõjub tema stiil nii meeltele kui ka vaimule – kirjeldused rahuldavad viite meelt, aga sügavam sisu paitab jällegi ajurakke. See on romaan novellides, mis mõjuvad natuke nagu luuletused.
  • Temaatika on nii üldinimlik, et kui sul on valida, kas võtta õhtuseks lugemiseks Koraan/Piibel või Bradbury “Võilillevein”, alusta viimasest – see harib hinge rohkem kui esimesed. Ning tekitab mõõtmatult rohkem empaatiat. Aga mis see empaatia on kui kõige ilusam usk kaasinimesse ja tema tulevikku?
  • Iga loo puhul saab tohutult kaasa mõelda. Bradbury ärgitab enda moodi mõtlema. Kui sa oled paar tema kirjeldavat lauset läbi lugenud, siis mõistad umbes, mida ma sihin. Tema puhul toob iga asi kaasa uued, huvitavad seosed….ja eriti huvitavaks läheb siis, kui seosed tekivad nähtuste vahele, mida varem pidasid ühendamatuks.

Miks mitte lugeda:

  • Kui lased end pealispinnast ära petta. “Võililleveini” võib lugeda ka laps, sest vormilt on tegu laste pilgu läbi nähtud lugudega.

 

 

 

David Priestland “Kaupmees, sõdur, tark”

David Priestland. Merchant. Soldier.Sage: A New History of Power. London 2013

Kuidas toppida terve maailma ajalugu ühte loengusarja? Kindlasti vaevlevad selle probleemi käes lugematute ülikoolide õppejõud, kellele on antud ülesandeks, tudengitele ajalugu vaid ühe semestri vältel selgeks teha. Siin on vaja süsteemi.

priestland

Selle süsteemi pakub välja David Priestland. Nimelt ei hakka ta ebaolulisega lugeja pead vaevama vaid keskendub põhilisele: ta jagab ühiskonna kolme klassi – nagu pealkirjast selgub, on nendeks kaupmehed, sõdurid ja targad – ning lahkab siis seda, kuidas ajaloos oli kord Piibeleht peal ja Vestmann all ja vastupidi.

Niimoodi lappabki autor läbi mailma ajaloo ja peatub pikemalt murrangupunktidel – ehk siis neil hetkedel, kus võim ühe klassi käest teise kätte libises. Seda teeb ta läbi ilmekate näidete, nii et igav ei hakka. Kõige rohkem teeb ta miskipärast 20. sajandi meestest… ja kui ta otsapidi 21. sajandisse jõuab, siis hakkab peale ärikate isikukultus (päris hea on see koht, kus suuri finantsgurusid kujutatakse maailma kolme musketärina).

Näited on päris kelmikad ja Priestland on suutnud ka paar üsna tundmatut meest asja ilmestama tuua. See tuleb asjale ainult kasuks, sest kui sa ikka ühte kivikest ühtviisi käes veeretad, siis on tüdimus kerge tekkima.

Võimusuhetest saab samuti pisut aimu… Ja siin ongi raamatu suurim nõrkus: asi on paganama pealiskaudne. Autor tormab läbi sündmuste ja kontseptide niimoodi, et tagant küsimärke aina tolmab. Detailidele eriti aega ei raisata ja kuigi valitud isikud on huvitavad, tekib küsimus, et miks just nemad…Ja kas valim oli üldse kõige korralikum? Või libises autor vana rasva peal ringi?

Miks lugeda:

  • tahad lihtsat-kerget ülevaadet sellest, kuidas nende võimusuhetega nüüd oligi (Muuseas: kui sa tahad teada, kuidas toimib poliitiline võim ja miks see ikkagi nii imelik ja räpane on, soovitan soojalt – praegu vist ainult saksakeelset – kaardimängu Vähemuste Kvartett/Minderheitenkvartett. Asi on väga, väga rõve: üksteise vastu astuvad suures ühiskondlikus võitluses näiteks pedofiilid, preestrid, neegrid, intellektuaalid ja juudid (teiste seas), aga pärast seda ei imesta sa enam ühegi poliitiku väljaütlemise üle. Varu ainult musta huumorit.)
  • kuiva teema kohta on see üllatavalt mahlakalt kirja pandud

Miks mitte lugeda:

  • vajad midagi tummisemat
  • ei kannata silmaotsaski julgeid, lihtsustavaid teooriaid

 

Kim Edwards “The Memory Keeper’s Daughter”

Kim Edwards. The Memory Keeper’s Daughter. London 2006

memory

Kõiki New York Timesi bestsellereid näib ühendavat üks asi: teema. Kui teema on natukenegi uus, veidi teise nurga alt, pisut ebamugav, ängistav – siis vaatavad New York Timesi kriitikud läbi sõrmede sellistele asjadele nagu stiil, voolavus, mõnus lugemine, ajatus ja muu säärane.

Igatahes on jumalakartlik autor Kim Edwards võtnud teemaks Downi sündroomi. Kuuekümnendatel aastatel sünnivad jõuka arsti perekonda kaksikud. Poiss on terve ja tugev, aga tüdrukuga pole kõik korras. Arst otsustab haige lapse ära anda ja ütleb naisele, et tüdruk suri.

Nüüd järgneb peategelaste elu kirjeldamine järgneva kolmekümne aasta jooksul. Autor järgib jäika moraalset kompassi: pahadel läheb hirmus halvasti, nad ei saa oma eluga järjele. Teistel läheb hästi. NB – järgi sotsiaalse kihistumise reegleid! On see mingi ameerikalik/kristlik taust, aga kuidagi jääb kõlama filosoofia, et inimene peab olema rahul sellega, mis tal on. Annaks jumal, et ta midagi muud tahtma ei hakkaks, sest siis on jamad majas. Mingit suurt tõusmist sotsiaalsel redelil ei toimu, vanemate patud nuheldakse laste kätte, kus probleeme on, sinna tuleb neid juurde ja kellel neid isegi vähe, kaotavad need vähesedki jnejne. (Üllatuslik areng, sest üks peategelastest teeb lihtsalt sotsiaalses plaanis nii lahedaid asju, aga sellest laseb autor kauge kaarega üle…Noh, et ikka sellele ängile ja mittemidagiütlemisele rohkem ruumi saada.)

Kuna raamatus on palju juttu Segovia kitarrimuusikast, siis tegelikult soovitakski selle peale panna. Rahulik, voolav ja ilma suurema actionita. Kõike venitatakse stiilselt, aga erilise särata. Sellepärast tulebki naks-naks asi kirja panna, sest muidu läheb kõik meelest ära.

Kellele sellised karakteri-pereromaanid meeldivad, kus jamad tekivad sellest, et omavahel ei räägita ja kus inimene alustab punktis X ja jõuab raamatu lõpuks punkti Y (antud juhul ettearvatavalt abieluranda), siis on asi ok. Kui meeldib ka see, et autor peale 300+ lehekülge ära väsib ja peategelase ära tapab, selleks, et lõpuks ometi otsi kokku võtma saaks hakata, on samuti õige raamatu otsa sattunud.

Miks lugeda:

  • kui on kokkupuuteid Downi sündroomiga, siis see raamat annab helgust ja lootust
  • meeldivad unenäolised, pikalt kulgevad raamatud, kus pannakse rõhku tegelaste rollide muutumisele ajas
  • oma naudingu saavad siit kätte ka naistekate ja happy endi austajad

Miks mitte lugeda:

  • tahaks midagi tempokamat
  • reaalsetest probleemidest on kuidagi liiga lihtsalt üle lastud ja kuidagi palju keskendutakse mingitele pseudomuredele. Kui raamatut reklaamitakse nagu mingit huvitavad sissevaadet nende inimeste ellu, kes kasvatavad Downi sündroomiga last, siis mkm – siin näitab autor seda ainult vilksamisi. Ei tea, kas takistuseks on jälle mingi imelik ameerikamaa konventsioon, et lugejale ei tohi iiga palju naturalismi näidata või tont teab mis. Ühesõnaga, palju potentsiaali läheb raisku.

Adam-Troy Castro “The Old Horror Writer”

Adam-Troy Castro.The Old Horror Writer. Nightmare Magazine 2016

Florida kirjanik alustas lugu nii nagu tuleks sellest üks mõnus õudus. Tegelikult jõudis ta lühikese jutu jooksul panna paika mitu pööret, nii et õudusest said vaheldumisi filosoofia, (auto)biograafia ja veel mõned žanrid.

Lugu algab nii, et minajutustaja püüaks justkui kirjastuse poolt saadetuna vana õudusjuttude autorit leida. Too elab üksinduses ja päris õudusjutu-kirjanikule sobivas jubedas majas. Läheb siis minajutustaja sisse ja asub intervjuud tegema: miks sa ei kirjuta, kus su naine on…Ja mees annab külalisele plasttopsi veega ning asub jutustama.

See on tegelikult väga muhe jutt, mis puudutab teemat, millega vast kogu kirjutav rahvas kokku puutunud on: mis saab siis, kui reaalsus on hullem kui fantaasia? Kas maailmas on valgeid laike või on kõik nii ära katalogiseeritud, et elamegi europlastikust elu?

Miks lugeda:

  • stiil on muhe ja voolav
  • iseenesest on tegu väga lihtsa konstruktsiooniga, aga nagu näha, siis töötavad need väga hästi

Miks mitte lugeda:

  • ootad tõelist, verdtarretamapanevat jubedust
  • analoogseid asju on omajagu tehtud, küll pikemalt, küll lühemalt