Nicholas Eames “Kings of the Wyld”

Nicholas Eames. Kings of the Wyld. 2017

Fantaasiakirjandust näib närivat üks häda: liiga üheülbalised karakterid. Alustatakse küll mingi tallipoisiga, aga lõpuks jõutakse ikka tõdemuseni, et peategelane on ju nagu noor jumal, ilmeksimatu ja võitmatu. Rõhuasetus sõnal noor. Vanemaid inimesi näeb neis raamatuis pigem harva, kõrvaltegelastena või vana maagina. Selle vastu pakub rohtu Eames, kes teeb korraga kahte asja: pilab natuke kogu seda kangelaseelu ja näitab peategelastena inimesi, kellelele on tegevusmotiividena võõrad igat sorti maailmapäästmised, au ja kuulsus.

Peategelane Clay Cooper, Saga-nimeliste kangelaste grupi liige, tahaks rahulikult oma asja ajada, aga endine grupikaaslane tuleb tema juurde suure murega: tütar on isa jälgedes kangelaseks hakanud, aga nüüd on ta koletistest piiratud linnas lõksus. Vaja ta sealt elusalt välja saada.

Kõigepealt on vaja vana meeskond kokku korjata ja mis seal salata – kaks aastakümmet on enamikule neist oma jälje jätnud. Erilisest võitlusvormist kellegi puhul rääkida ei saa. Kõige kõvem asi, mis neil kamba peale on, on nimi: nende tiimi tuntakse, nad on legendid, kes lihtsalt vanaks jäänud. Aga midagi pole teha, pole ka kedagi teist enda asemele võitlema saata, sest võta näpust – igat sorti kangelasi on jalaga segada, nendest on saanud…midagi rokkstaaride-laadset, aga enamik neist pole võitlust lähedalt näinud ja pigem käib omavaheline kõvatamine selle nimel, kellel on lahedam tätokas või ilusam juuksevärv.

Seepärast tulebki vanadel kangelastel ise kuidagi piiratud linna jõuda, kus neid ootavad kindel surm ja lugematud koletised. Mitte tingimata selles järjestuses. Ja lastaks neil siis rahus surma minna! Ei, nende elule ihuvad hammast ka teised, eesotsas litsilööva kuninganna ja endise agendiga.

Muidugi saab klišeesid parodeerida ainult teatud piirini, kuni ise klišeeks muutud, aga Eamesi kirjastiil on nii muhe, et annad talle sellel sõidul väga palju asju andeks ja enne kui arugi saad, on raamat läbi ja sa oled seda lõpuni nautinud.

Miks lugeda:

  • tahad saada fantasyt kõikvõimalike kangelaste ja koletistega
  • tahad veidi teistsuguseid peategelasi
  • tahad lõbusalt aega veeta
  • tahad raamatut, mis end liiga tõsiselt ei võta, aga kus puudub ka see nõme punnitatud huumor, mida sellistel puhkudel tihti kasutatakse

Miks mitte lugeda:

  • tahad ausat, tõsist, karmi fantaasiakirjandust ja hea oleks, kui seal oleks tiinekast peategelane

Selle raamatu moraal on: suurte probleemide korral aitab väike rännak hirmsatesse ja eluohtlikesse paikadesse – see lahendab suured ja väikesed mured. Ehk tuleb rohkem reisida.

Advertisements

Philip K. Dick “Do Androids Dream of Electric Sheep”

Eesti keeli:”Kas androidid unistavad elektrilammastest?”

Tunnistan, et leidsin selle epohhiloova, 1968. aastal kirjutatud loo internetist pdfi kujul ja kuna harjumuspäraselt jätavad kodumaised raamatupoed mu hädas üksi ja va a-täheline tarnib Eestisse nähtavasti läbi Timbuktu ja Uganda logistikakeskuste, siis tegin südame kõvaks ja lugesin ta ühe jutiga läbi.

Elektrilammaste lugu kriipis mind jupp aega, sest kõik refereerisid teda ja laulsid hümne autorile, kes kirjutas napilt sajaleheküljelise teose 40aastaselt. Ja tegi seda nii hästi, et tee mis tahad, peale teda tuleb ikka tükk tühja maad – sellist kvaliteeti suudavad tollest žanrist pakkuda ikka väga vähesed kirjanikud.

Ja mida Dick sajal leheküljel sellist räägib, et sellest oli tarvis teha “Blade Runner” ja siis ka just uus “Blade Runner”? Sisu annab google ka, aga: lähitulevikus (originaalis 80ndatel) on maad laostanud sõda ja tuumasõda ja suur osa inimkonnast on Marsile emigreerunud. Et emigratsiooni magusamaks teha, antakse igaühele ka kuulekas android kaasa. Maale jäävad vaid need, kes miskipärast ei taha Marsile minna või siis inimesed, kelle IQ jääb nõutule alla. Teisisõnu, kanapead. Aga teinekord tahavad androidid – kes on nagu inimesed, ainult et targemad ja ilusamad, seevastu jällegi lühema eluea ja ilma empaatiavõimeta – tagasi maale tulla. Selleks peavad nad oma Marsi-omanikud tapma. See ei lähe mitte ja kui nood siiski maale tulevad, löövad pearahakütid nad maha.

Ja siin tuleb mängu peategelane, Deckard, kelle tegevusmotiiv on üks geniaalsemaid, mida ma ilukirjanduses näinud olen. Kui tavaliselt tahetakse kangesti maailma päästa või siis vähemalt mingeid inimesi, siis Deckard tahab ainult üht: omale elusat looma. Sest loomad on kõikide jamade tõttu peaaegu et välja surnud ja elus koduloom on suur staatussümbol. Praegu suudab Deckard omale vaid mehhaanilist lammast lubada ja varjab kiivalt naabrite eest, et tegu pole päris loomaga. Kui ta saab ülesande, nottida maha mitu androidi, koidab tema õnnepäev. Või siiski mitte?

Aga see, mida Dick sajal leheküljel üles ehitab, on võimas: maailm oma religiooni, oma atmosfääri, sotsiaalsete reeglite ja isegi telešõuga. Võib-olla see ongi “Elektrilammaste” trump – see mõjub nii…igapäevaselt. Seal ei ole sellist suurt relvadega vehklemist, tapmisstseenid mõjuvad samamoodi nagu kartulikoorimine. Aga seda inimeste igapäevaelu näidatakse selliste nurkade alt, et tekib rutiin ja tunne, et jah, niimoodi võikski elada.

Ja sellest kasvab välja “Elektrilammaste” teine tugevus: kuigi see sai kirjutatud kuuekümnendatel, mõjub see kahtlaselt tänapäevaselt. Kõik need poliitilised konnotatsioonid, alates meie-nemad vastuseisust, “orjaklassi” vajalikkusest, igasugu uskumuste rollist ühiskonnas kuni selleni välja, mis siis tegelikult inimesest inimese teeb – seda kõike lahkab autor üsna peenelt ja jätab suure osa küsimusi vastuseta. Mis ongi hea autori tunnus, sest see inimene, kes kõiki vastuseid teab, on teadupärast poliitik ega suuda suurt midagi mõnusat kirja panna.

Eriti mõnus on see, et kummalgi poolel – ei androididel ega inimestel – pole sellist lõplikku toredat õigustust oma eksistentsile….või sellele, et just neil õigus oleks teist poolt tappa.

Aga mina mõtlesin kogu aeg sellele, et millal siis kõik need sõjaeelsed konservid otsa saavad ja inimkond nälga sureb.

Miks lugeda:

  • Tõhusalt tummine lugu, iga kord, kui arvad, et läheb liiga suureks absurdiks või filosofeerimiseks kätte, tõmbab Dick su jälle rajale.
  • Kõige “igapäevasem” post-katastroofilugu.
  • Tekitab palju küsimusi tänapäeva elukorralduse kohta, sest paralleele on ikka kuhjaga: nii AI kui ka huvitavate numbrite maailmasõjad.
  • Uskumatu, kui hullult rutiinne üks postapokalüptiline maailm olla võib…

Miks mitte lugeda:

  • Kohati kisub selliseks filosofeerimiseks, aga kui kõike filmina ette kujutada, on asi väga söödav.

Ja kõikidele, kes hindavad 50 aastat tagasi kirjutatud raamatut tänapäevaste kriteeriumite järgi (feminism, sõnavara ja muu selline), neile soovitan, nagu ikka, vana head ajutrenni, lootuses, et see kunagi ka täiskasvanuikka areneb.

 

Ted Kosmatka “Prophet of Bones”

Ted Kosmatka. Prophet of Bones. 2013 London

Kui vanad võlad jäävad vanal aastal klaarimata, tuleb need intressidega uuel aastal välja nõuda. “Prophet of Bones” on kui õnnetu vallaslaps, mis on mul igal pool kaasas loksunud, küll on ta saanud tunda hirmu, küll armu, küll unustust, aga lõpuks ta siin tehtud saab.

Reklaam ei hoia raamatu osas kiitust kokku. Nagu ikka, on tegu “viimase aja parima raamatuga” ja eufooria on selline, et vaat et ulme või muu säärase žanri piire ei murra. Aga sisu ise selline, et ilus ja seksikas teadmamees, kes tuleb teadmameeste perest, satub imelike kontide järele ja siis hakkab asju juhtuma, sest keegi tahab ta kõri kallale minna. Taustaks niipalju, et ega see elu tundub olevat nagu päris meie elu. Ainult et kirikul tundub kahtlaselt palju võimu olevat ja Darwini teooriad on omal ajal nii palju vitsa saanud, et need on vaid üksikute hullude pärusmaaks. Ehk: valitseb selline teaduskäsitlus, mida Ameerikamaa usuhullud näha tahaksid, aga õnneks ei tegele see mitte lapiku maa vaid inimese põlvnemisega. Ja kuidas saaks see teisiti olla, peategelase leitud luud lükkavad selle kiriku-poliitikute käsitluse ümber nagu oleks tegu kullakaevajaga, kes on miljardärist poissmeeste õhtule sattunud. Kuigi mitte päris niimoodi nagu teie lükkate.

Ladusalt on see raamat kirjutatud küll. Ainult seda vaevab see ameerikamaa wunderkindide häda: lõpp läheb käest ära. Nagu ma seda tunnet ei teaks! Käes on reede õhtu, vaja nädala tööle punkti panna, sest noh, tänasida toimetusi ära viska homse varna! Ja siis tulebki kärmelt läbi kolistada sellised võimalikult kiired, valutud, enam-vähem okeid stsenaariumid, mille puhul jääks kõrvaltvaatajale tunne, et töö on tehtud, kuigi tegelikult on tegu puhta halturtsiga. Täpselt sama asi kehtib ka selle raamatu lõpu puhul. Tormati ikka neist kõige põnevamatest faktidest nii kiiresti läbi,et häbi oli lausa. Mis ei pea sugugi lugemismõnu vähendama, kui alternatiivajaloo lainel oled.

Miks lugeda:

  • ladusalt kirja pandud
  • saad aimdust selle kohta, mis juhtunuks siis, kui Darwin oleks kärajatel maha karjutud saadud

Miks mitte lugeda:

  • lõpp vajub üsna hullusti ära. Ja enamgi veel – see on see nõme “avatud lõpp”

Michael Lewis “The Big Short”

Michael Lewis.The Big Short. London 2010

Ise ka ei usu, kui vähe sel aastal päris raamatuid loetud sai, aga õnneks on blogiarhiiv ses osas halastamatu. “Big Shortiga” õiendan vana võla, sest läbi sai see juba suvel, aga pagendasin ta draftidesse ja mõistetamatutel põhjustel pole ta siiamaani välja pääsenud.

Kas tahad teada, kuidas eelmine majanduskriis juhtuda sai, kes kõige rohkem kaotasid ja kes olid need nohikud, kes sellest kõigest võitsid? Siis pole vaja kaugemale vaadata, “The Big Short” on õige asi.

Micael Lewis on ise juba põnev mees ja seda finantsmaailma seestpoolt näinud, aga autorina pole tal ka häda kedagi. Kellel pole tahtmist lugeda, mis asi see credit default swap (CDS krediidiriski vahetustehing) on ega ka seda, kuidas täpselt need jamad pankadega alguse said, võib vaadata samanimelist filmi, kus kogu sündmustik on hollywoodilikult lihtsamakoelisemalt ja tempokamalt ära näidatud. Aga seda, mis asi on seesamune krediiririski vahetustehing, võib rahuliku südamega lugeda siit.

Lihtsakoeliselt seletatuna on CSS üks selline toode, mille pankurid välja mõtlesid, aga mis õige pea nii käest ära läks, et nad ise ka ei saanud aru, mis see on (oli selline solk, et siga ka ei söö), aga kõik said aru, et asi oli kallis ja selle eest sai hullu raha maksta. Ja kui siis tekkis teadmine, et see on asi, mida siga ka ei söö, läks lahti paanika – sest järsku oli kõikidel palju raha sinna magama pandud, aga asi ise oli sisuliselt väärtusetu – ja siit tuli majanduskriis, mille haavu nii mõnedki meist tõenäoliselt tänaseni lakuvad. Mitte küll pankurid, tuleb tõele au anda.

Ja käesolev raamat ongi pankuritest, aga mitte ainult. Lewise kangelasteks – kui nii võib öelda – on need mehed, kes nägid teistest varem, et see  CFS on asi, mida siga ei söö, panustasid suurele krahhile ja võitsid sellega suurelt. Et tegu oli suuremalt jaolt ektsentriliste tüüpidega, teeb lugemise iseäranis nauditavaks. Mis natuke kurb on, on ehk see, et Lewis jätab mulje justkui oleksid need mehed maailmas ainsad olnud, kes krahhi ette nägid. Tegelikult oli neid kindlasti veel, aga… siin tuleb mängu üks finantsmaailma eripära. Eestis räägitakse palju Talpseppade Etaloni-fondist. See panustab, nagu ma aru saan, samuti turgude langusele. Häda selle langusega on aga see, et ega keegi ei tea ju, millal ta tuleb. Aga kui sa panustad turu langusele, siis sa sisuliselt ostad kindlustust ja pead kindlustuspakkujale iga kuu hullu summa maksma. Ja võib juhtuda, et su raha saab enne otsa, kui krahh tuleb. Võib-olla saab raha otsa mitu aastat enne krahhi. Aga võib-olla ainult kuu aega enne? Aga võib-olla ei tulegi krahhi? Siis saab kindlustuspakkuja rikkaks.

Miks raamatut lugeda:

  • väga lihtsas stiilis kirja pandud – kuigi teema ise keeruline
  • ameerikalikult hoogne
  • annab hea ülevaate kriisi siseellu
  • annab hea ülevaate, et ega finantsmaailmas keegi vist eriti ei tea, mida teeb

Miks mitte lugeda:

  • kui pankur on su iidol, siis peale lugemist on sul respekt nende vastu jupiks ajaks läinud

 

Ray Bradbury “Dandelion Wine”

Ray Bradbury. Dandelion Wine. (Võilillevein) Esmatrükk 1957, mulle sattus kätte hulga hilisem väljalase.

Tuleb tihedamini külas käia, see avardab tunduvalt lugemisharjumusi. Bradburyst olin kunagi varem näppu saanud mingid sci-fi teosed, mis tollal nii külmaks jätsid, nii et ma ei suudaks neid meenutada isegi siis kui mu elu sellest oleneks. Kuid “Võilillevein”, mille leidsin võõralt aknalaualt ja lubadusega, et toon järgmisel päeval tagasi, kaasa krahmasin, oli väärt enam kui õhtut ning mõned asjad sellest raamatust jäävad tõenäoliselt veel kauaks meelde.

“Võililleveini” näol on regu raamatuga, mis aitab selgitada iidvana küsimust, kes on kirjutaja ja kes kirjanik. Viis, kuidas Bradbury sõnad ritta seab, on igast asendist imeline – tegu on lihtsalt ühe ilusamini kirjutatud raamatuga, mida ma viimsael ajal näinud olen. Teose teema on tegelikult päris proosaline – ühe kaheteistaastase poisi suvevaheaeg 1928. aastal, kuid sinna mahuvad pealtnäha kerges stiilis kirjutatud väga sügavad mõtisklused elu ja surma, armastuse, õnne, tuleviku, sõpruse ja palju muu üle. Ja pole naljalt lugu, mis päris külmaks jätaks. Nii sõnade endi ilu, loo kompositsiooni tõttu – Bradbury on üks neist autoritest, kes suudab atmosfääri meisterlikult edasi anda. Kui ka nende ülilühikeste peatükkide allhoovuste tõttu. Ma usun, et seda raamatut saaks rahulikult lugeda kord dekaadis – ja vastavalt oma mina arenguetapile suudab sealt aina rohkem detaile välja lugeda.

Näiteks “ajamasina” loos, kus iidvana kindral räägib poisikestele ammumöödunud juhtumitest või kuidas tema põetaja meest nendestsamadest poistest ja tema sõpradest eemal hoida püüab, kuna mees ei tohtivat end erutada. See on üks südantmurdvamamaid kirjeldusi sellest, kuidas inimesed teisele heda tahtes hoopis väga suurt kurja teevad – sest nad ei mõista teise inimese hinge ning tema vajadusi. Kahjuks pidin raamatu ära andma, muidu oleks see koht, kus vana mees põetajale põhjendab, miks ta tahaks oma viimased hetked end elusalt tunda – isegi kui need ta tapavad – üks neist, kohtadest, mida tahaks kangesti täies mahus tsiteerida.

Väidetavalt on “Võilillevein” Bradbury kõige isiklikum raamat ning palju motiive on võetud tema enda lapsepõlvest. Võimalik. Igatahes on tegu asjaga, mis annab täiuslikult edasi nostalgiat. Sa ei saa nende kirjelduste puhul teisiti, kui pead automaatselt ka oma lapsepõlve häid hetki meenutama – Bradbury tõmbab need sinu alateadvusest kavalalt välja. Nii kavalalt, et sa ei saa arugi, mis tema tekst sulle korda läheb, miks need erinevad kogemused, mis ta ühe poisi suvesse mahutab, nii imelikult sinus vastu kajavad. Aga see ongi Bradbury trikk, et justkui pealtnäha väga isiklike kogemuste varjus räägib ta väga üldinimlikel teemadel. Ning mis kõige parem, enamike asjade puhul ei too ta sisse otsest eetilis-moraalset mõõdet. Mulle meeldivad autorid, kes oskavat mitte lajatada mingi moraalse teemaga…vaid kelle maailma asjad lihtsalt on. Ja lugejat austatakse piisavalt selleks, et hinnangu tegemine jäetaks puhtalt tema ülesandeks.

Ja mulle meeldib tema mõte, et tõeliselt ilusate asjade sünniks on vaja teatud kaost… ning ilma tubli annuse julgete unistusteta on inimeseloom hukule määratud.

Miks lugeda:

  • Tegu on igast asendist hea raamatuga: keel on võrratu (tõenäoliselt üks kõige ekspressiivsemaid kirjeldajaid, keda ma lugenud olen), teema on ilus, kompositsioon on hea, lugeda on põnev, ülesehitus on selline, et võid vabalt paarileheküljeliste peatükkidega oma tempos edasi rühkida, tegelased on väga hästi välja joonistatud. Pealegi mõjub tema stiil nii meeltele kui ka vaimule – kirjeldused rahuldavad viite meelt, aga sügavam sisu paitab jällegi ajurakke. See on romaan novellides, mis mõjuvad natuke nagu luuletused.
  • Temaatika on nii üldinimlik, et kui sul on valida, kas võtta õhtuseks lugemiseks Koraan/Piibel või Bradbury “Võilillevein”, alusta viimasest – see harib hinge rohkem kui esimesed. Ning tekitab mõõtmatult rohkem empaatiat. Aga mis see empaatia on kui kõige ilusam usk kaasinimesse ja tema tulevikku?
  • Iga loo puhul saab tohutult kaasa mõelda. Bradbury ärgitab enda moodi mõtlema. Kui sa oled paar tema kirjeldavat lauset läbi lugenud, siis mõistad umbes, mida ma sihin. Tema puhul toob iga asi kaasa uued, huvitavad seosed….ja eriti huvitavaks läheb siis, kui seosed tekivad nähtuste vahele, mida varem pidasid ühendamatuks.

Miks mitte lugeda:

  • Kui lased end pealispinnast ära petta. “Võililleveini” võib lugeda ka laps, sest vormilt on tegu laste pilgu läbi nähtud lugudega.