Saladin Ahmed “Throne of the Crescent Moon”

Saladin Ahmed. Throne of the Crescent Moon. 2012

Vana guulipüüdja tahaks kangesti pensionile minna ja oma armastusega kokku elama hakata, aga ei saa, sest järeltulijat pole kuskilt võtta. Talle on saadetud ristiks kaela ordupoiss, kes usuasju täht-tähelt järgib ja tal niisama nalja teha ei lase. Ja vana guulipüüdja-seadus cockblockib teda ka, sest kui ta abielluma peaks, on maagia läinud või midagi sellist. Siis ilmuvad välja suured kurjad guulid, kelle taga aimab vanameister suurema tegelase kätt. Niisiis ajab ta oma vana täidlase kere kõrbesse.

Puhtalt loo ülesehituse osas on sääraseid asju nähtud küll ja küll, aga mis selle raamatu eriliseks teeb, on kuliss, maailm ja hästi väljajoonistatud karakterid. Isegi kui kogu see maagia-värk ja guulindus välja jätta, oleks nendega võinud midagi viisakat üles ehitada. Tavaliselt kipub teistpidi olema: et maailm tehakse nimme võimalikult kirev, et tegelaste vigadelt tähelepanu kõrvale juhtida.

Tegelased olid isegi nii huvitavad, et jõudsin lausa närvi minna: mis sa raiskad head karakterit mingi nõmeda märulistseeni peale, arenda teda, tee temaga midagi mõnusat! Sest sisult kipub ta selliseks noortekaks kätte – aga mitte päris. Mitte et noortekas halb oleks, aga sügavust oleks võinud juurde kruttida. Ei tea, kas see on autori enda või toimetaja kapsaaed, kuhu see kivi lendama peaks. Toimetajatega-agentidega on teinekord see häda, et need kipuvad ka olema nagu see usupoiss seal raamatus ja oma toimetamise-seadust liialt täht-tähelt järgmima, nii et hea maagia ning see “miski”, mis raamatu igavikuliseks teeks, sealt hoopistükkis välja voolab. See, milleni lõpus välja jõutakse, on tavapärasest veidi teistsugune lahendus. Iseenesest on see huvitav vaatenurk, mille üle tahaks siinkohal keelt teritada, aga selleks tuleks teha spoilerdamise-pattu.

Miks lugeda:

  • kui kirjutan retsentsiooni mitu kuud peale raamatu lugemist ja sellest üht-teist veel meeles on, ei saa olla tegu väga hullu asjaga
  • tahad hommikumaa-taustaga fantasyt
  • meeldivad mahlakad, veidi poeetilised kirjeldused. ehk: üsna ilus on
  • praegu, mil möllab seesamune žanr, kus igat näpumurdmist ja pea maharaiumist on tarvis mitu lehekülge järjepanu kirjeldada, pakub see siin turvalist surma “kaadrist väljas”.

Miks mitte lugeda:

  • kuulud Ambercrombie-koolkonda ja tahad midagi tummisemat, rohkem ängi, rohkem verd, rohkem jamasid – sest see on ikkagi võrdlemisi sirgjooneline lugu.Ja tunne oli mul selline nagu istuks pärastlõunal kuskil laisa lõunamaa päikese all, široko hõõrub liivatera nahale, istud väikeses tänavakohvikus, ees tulikuum türgi kohv, ümberringi käib jube idamaine sagimine, aga väga kiire ka otseselt kuskile pole. Kaamel potsatab pätsikese tänavale, pätikesed tahavad su dokumente ära varastada, kuskil lõugab imaam. Ehk: tegu on valge fantasyinimese pakettreisiga.

throne

 

 

Advertisements

Nicholas Eames “Kings of the Wyld”

Nicholas Eames. Kings of the Wyld. 2017

Fantaasiakirjandust näib närivat üks häda: liiga üheülbalised karakterid. Alustatakse küll mingi tallipoisiga, aga lõpuks jõutakse ikka tõdemuseni, et peategelane on ju nagu noor jumal, ilmeksimatu ja võitmatu. Rõhuasetus sõnal noor. Vanemaid inimesi näeb neis raamatuis pigem harva, kõrvaltegelastena või vana maagina. Selle vastu pakub rohtu Eames, kes teeb korraga kahte asja: pilab natuke kogu seda kangelaseelu ja näitab peategelastena inimesi, kellelele on tegevusmotiividena võõrad igat sorti maailmapäästmised, au ja kuulsus.

Peategelane Clay Cooper, Saga-nimeliste kangelaste grupi liige, tahaks rahulikult oma asja ajada, aga endine grupikaaslane tuleb tema juurde suure murega: tütar on isa jälgedes kangelaseks hakanud, aga nüüd on ta koletistest piiratud linnas lõksus. Vaja ta sealt elusalt välja saada.

Kõigepealt on vaja vana meeskond kokku korjata ja mis seal salata – kaks aastakümmet on enamikule neist oma jälje jätnud. Erilisest võitlusvormist kellegi puhul rääkida ei saa. Kõige kõvem asi, mis neil kamba peale on, on nimi: nende tiimi tuntakse, nad on legendid, kes lihtsalt vanaks jäänud. Aga midagi pole teha, pole ka kedagi teist enda asemele võitlema saata, sest võta näpust – igat sorti kangelasi on jalaga segada, nendest on saanud…midagi rokkstaaride-laadset, aga enamik neist pole võitlust lähedalt näinud ja pigem käib omavaheline kõvatamine selle nimel, kellel on lahedam tätokas või ilusam juuksevärv.

Seepärast tulebki vanadel kangelastel ise kuidagi piiratud linna jõuda, kus neid ootavad kindel surm ja lugematud koletised. Mitte tingimata selles järjestuses. Ja lastaks neil siis rahus surma minna! Ei, nende elule ihuvad hammast ka teised, eesotsas litsilööva kuninganna ja endise agendiga.

Muidugi saab klišeesid parodeerida ainult teatud piirini, kuni ise klišeeks muutud, aga Eamesi kirjastiil on nii muhe, et annad talle sellel sõidul väga palju asju andeks ja enne kui arugi saad, on raamat läbi ja sa oled seda lõpuni nautinud.

Miks lugeda:

  • tahad saada fantasyt kõikvõimalike kangelaste ja koletistega
  • tahad veidi teistsuguseid peategelasi
  • tahad lõbusalt aega veeta
  • tahad raamatut, mis end liiga tõsiselt ei võta, aga kus puudub ka see nõme punnitatud huumor, mida sellistel puhkudel tihti kasutatakse

Miks mitte lugeda:

  • tahad ausat, tõsist, karmi fantaasiakirjandust ja hea oleks, kui seal oleks tiinekast peategelane

Selle raamatu moraal on: suurte probleemide korral aitab väike rännak hirmsatesse ja eluohtlikesse paikadesse – see lahendab suured ja väikesed mured. Ehk tuleb rohkem reisida.

Andrezej Sapkowski “Sword of Destiny”

Andrezej Sapkowski .Sword of Destiny. London 2015

Ingliskeelse raamatu kaanel antakse teada, et Sapkowski on hirmus fantasy-uuendaja. Sealjuures on antud teos kirjutatud 90ndate alguses – mis ei vähenda sugugi tema väärtust.

Algab see raamat ühe melanhoolse ja veidi emoliku sõjamehega, kellel on see va “ma olen nii eriline, et keegi ei mõista mind ja igaks juhuks lükkan ka huvilised eemale”-kompleks. Ta on selline tüüpiline vana kooli mees, põhimõtetega: draakoneid ei tapa ja piilub ainult ühte naist. Kuigi Geralt tahaks justkui, et kõik ta rahule jätaksid, töllerdavad temaga pidevalt mingisugused inimesed kaasas. Nagu näiteks bardid ja kahtlased võlurid, kaasas kenad amatsoonid, kellega vannis hullata saab. Üheskoos liigutakse lühijutust-novellist teise ja see, mis algab lihtsa mõõgaloona, võtab lõpujutustustes eepilise hõngu külge. Autori veebileht paljastab lahkelt, et see pole niisama juhuslik – tõeline eepika, hea ja kurja võitlus, algabki alles peale “Saatuse mõõka”. Ju siis tutvustatakse tegelasi.

Jutud ise on üsna mahlakad ja autor ei võta oma tegelasi väga tõsiselt. Huumorit visatakse üksjagu, verega jällegi koonerdatakse siivsalt. Lahinguid on, aga need jäävad natuke Disney-tasemele. Samas viidatakse ka mõnele verisemasele episoodile, mis aga antud lugudest välja jäävad. Lugudes on päris korralik poliitiline alatoon: rahvaste hävitamine, suhted võimudega (kellesse Sapkowski eriti soojalt ei näi suhtuvat – noh, see on eluterve nõukogude taak ja igati tervitatav. Inimesed, kes pimesi autoriteete usuvad, ajavad mulle hirmujudinad peale.). Vaid üht novelli lugedes ei panekski seda niiväga tähele, aga kogumikuna võttes tekib tunne, et autor tüürib ikka mingi suurema maailmapildi suunas ning ei panusta vaid elegantsele madinale. (Kui päris aus olla, siis viimast peaaegu ei näegi. Olid mingid merekollid, aga teised probleemid lahendati küll ühe mõõgahoobiga ja oligi lahing peetud.)

Stiil on Sapkowskil üsna kerge ja õhuline – nii õhuline kui see robustsete teemade puhul olla saab. Teisisõnu: ta ei punnita elu eest mingit eepikat. Huumorisoone on Sapkowski samuti üles leidnud. Mees näib ka järgivat reeglit, et igale naljale tuleb lükkida otsa üks enam või vähem nukker või õõvastav moment. Maailmas peab valitsema tasakaal, õige natukene kurja poole kaldu, aga samas paneb ta silmapiiril happy endi igaks juhuks ette terendama.

Miks lugeda:

  • hea eskeipismkirjandus: loed iroonilistest draakonitest ja mingitest veealustest linnadest ja tuju läheb heaks
  • huvitab, mida poolakad fantasy-rindel korda saatnud on
  • jutud saavad ilusti läbi ja pole suurt vajadust tuhande järje järele
  • asi peaks ka maakeeles ilusti olemas olema

Miks mitte lugeda:

  • tegelikult, Geralti-juttudel on järgi küll ja mitte vähe. Kui hamba verele saad, siis on neidsamuseid loetavates keeles teinekord üsna raske hankida. (Kuigi nüüd peaks põhilood vähemalt inglise keelde ära tõlgitud olema, sest tüübist on tehtud arvutimänge ja vist isegi ka film.)

 

Anthony Ryan “Blood Song”

Antony Ryan. Blood Song. (Raven’s Shadow seeria).

Hea eskaipismikirjandus, mis hoiab voolava sõnastuse ja karmi maailmaga pinget üleval, kuigi peale esimesi lehekülgi tuleb üle elada “mida kuradit”-tunne.

Nimelt lubataks seal mingit suurt actionit, kuidas kangelane ja tema tiim suuri tegusid korda saadavad. Algus on paljutõotav: kangelane pääseb vanglast ja asub kakluse poole teele, kaasas eluvõõras, aga kindlate mõttemustritega kirjamees. Noh, ja siis hakkab kangelane kirjamehele oma lapsepõlvest ja noorusaastatest jutustama ning see võtab põhimõtteliselt kogu raamatu enda alla,  nii et lubatud actionit ei toimu.

Küll saab aga muud. Kuigi peategelane on kohe mitmes mõttes väljavalitud mees (õige päritolu, õiged võimed, kangelase kompleks, juhiks sündinud, tapab esimesed pahad enne korralikku teismeikka jõudmist jne), võttis Ryan nõuks kõrvaltegelastega tema erilisust veidi pehmendada, nii et raamat ei mõju liialt ühemehebändina. Samas tuleb tunnistada, et kõrvaltegelastega oleks võinud ka tunduvalt rohkem tööd teha ja neile leheruumi pühendada.

Aga sisust: noor Vaelin al Sorna saadetakse üheteistaastaselt kuuendasse ordusse, mis tegeleb sõdalasmunkade väljaõppega. Raamatu vältel peab ta läbi elama atentaadikatseid ja lõpueksameid, mis võivad lõppeda (ja lõppevadki) surmaga ja hakkab koos sõprade-orduvendadega juhtima oma karistusüksuseid. Üks ettevaatamatu samm ajendab teda tegema diili poliitiliselt tugeva, kuid inimlikkusega mitte hiilgava kuningaga ja nii satub ta enese soovimata tema lõa otsa, kuhu jääb siplema raamatu lõpuni. See talle aga ei meeldi sest ta ise pole ka päris rumal poiss ning püüab end ikka kuidagi ära nihverdada, mis aga hästi ei õnnestu. Lisaks üritab teda võrgutada ilus ja ohtlikult tark printsess. Ja ta ise heidab silma ravitsejaneiule. Siis hakkavad teda vihkama mõned teised tegelased. Peale sõdalasmunkade tegutsevad raamatus ka teiste ordude pühendatud, usufanaatikud, ravitsejad ning mingi müstiline seitsmes ordu, kes tegeleb salateadmistega, “pimedusega”. Teisisõnu, on inimesed, kel on erilised võimed ja ega peategelane ka neist päris ilma jäetud pole. Siis läheb lahti päris sõda ning mitu peategelast saab surma ja osa läheb kaotsi, kuid raamatu lõpuks antakse lootust, et teises osas tuleb veel vingemat madinat ja kamaluga okultseid saladusi.

Miks lugeda:

  • üsna tugevalt kirjutatud eskaipismikirjandus
  • maailm on huvitavalt välja joonistatud
  • on lootust, et põhikarakteridega hakatakse tugevamini tööd tegema ja sellest kasvab välja tore raamat
  • raamat keskendub poliitilistele mängudele – tundub igav? Mitte siis, kui iga asi näitlikult ja verevalamisega ära seletatakse. Hea õhtul peale tööd lugeda, ei pea aju pingutama.

Miks mitte lugeda:

  • Huvitav-huvitav, millest tuleb fantaasiakirjanduse suur üksluisus: hakatakse justkui uut maailma kirjeldama, aga jõutakse ikkagi keskaegse Euroopa-Aafrika-Hiina-Põhjala juurde välja? Alguses vaatad, et ohhoo, autor püüab originaalselt mõelda – riigikesed, poliitilised konfliktid, ühiskond jne – aga siis selgub, et ei midagi uut siin päikese all…
  • Ole valmis vähemalt triloogiaks
  • Tahaksid suuremat antikangelast. Võimalik, et temast veel saab see antikangelane, aga vähemalt esimese raamatu põhjal läheb poiss ikka “hea mõõgamehe” sahtlisse.

 

 

Ransom Riggs “Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele”

Ransom Riggs. Miss Peregrine’s Home for Peculiar Children”

Kunagi kiideti raamatut väga: et olevat omapärane ja üldsegi mitte tavaline ning tasub kindlasti lugemist. Kuna raamat on tänaseks internetist ilusti kättesaadav, siis sai ta haiguse ajal läbi loetud.

See tekitas teatud ootusi. Kuid lugu, mis algas kui keskmisest parem fantasy-noortekas, kippus lõpus lasteraamatuks kätte ära. Sisu selline, et teismelise Jacobi vanaisa saab imelikel asjaoludel surma. Kuna poiss näeb sündmuskohal rõlget nägu, hakkab ta mõtlema, et mis see nüüd siis oli ja ei aita ka see, et vanaisa oli talle väiksest peale igasugu lugusid oma lastekoduajast rääkinud – sellisest, kus figureerisid igasugu fantastilised kujud. Igatahes teeb Jacob läbi ühe teraapia teise järel ning otsustab siis vanaisa vana, saarel asuva lastekodu üles otsida. Pehmost isa tuleb temaga kaasa, aga too raputatakse kiiresti küljest. Poiss leiab eest lastekodu varemed, aga kuna saarel pole nagunii midagi teha, siis hakkab ta asja lähemalt uurima ning temas tärkab kahtlus, et äkki oli vanaisa fantaasiajuttudel siiski tõepõhi all.

Sealtmaalt järgib lugu huvitavatest detailidest hoolimata üsna äraarvatavat mustrit ning pinge kaob juba teises kolmandikus päris käest. Ei aita ka karakterite imeline lamendumine – potentsiaalselt huvitavatest tegelastest ei suudetud midagi mõistlikku välja võluda ning kõik jäi üsna lapsikult hea-kurja teljele ning mõjus nagu kolmanda järgu lastefilm, kus halb tegelane on üdini halb ning tal pole mingeid positiivseid omadusi. Heade tegelastega on jällegi vastupidi, ja mõlemad on ühteviisi halvad asjad.

Seetõttu võiks raamatut lugeda kui:

  • tahad kerget, lastele mõeldud meelelahutust (teoreetliliselt noortele mõeldud meeleahtust, aga noortele on tunduvalt huvitavamaid fantaasiasugemetega teoseid kui see).

Miks mitte lugeda:

  • tahad ajapuudusel lugeda vaid üht noortele suunatud teost…siis vali pigem midagi muud