Claude Duneton “Punaste metsade taga”

Claude Duneton. Punaste metsade taga. Loomingu Raamatukogu 2010/30

Lõppsõnas kiidetakse prantsuse/oksitaani autorit Dunetoni justkui imeinimest: vaestest oludest pärit suuresti iseõppinud keeleteadlane, näitleja, kirjanik. See tundub mehena, kes oskas oma elu kirgede järgi seada – ühesõnaga, inimene, kes suutis kuidagi materiaalse ja kapitalistliku maailma üle kavaldada, tegi mida tahtis ja sai selle eest raha ka veel pealekauba. Iga humanitaari unelm.

Et tal see lihtsalt ei läinud, tuleb välja väikesest, vihikumoodi raamatust. On aasta 1991. Venemaal käivad revolutsioonilised sündmused, mida ka tuntud prantslane Claude Duneton Peterburi kaema on läinud – uurimistöö kattevarju all, kuidas siis muidu. Ta on leidnud omale ulualuse keskealise ajakirjaniku juures, kes inglise keelt pursib. Koos istutakse igavesti valgetel öödel (kuskil on Duneton seda kirjeldanud kui “eutanaasiavalgust”, mis võtab enne surma ära kõik ihad ja soovid) köögis roheka vakstuga kaetud laua taga ning lõppematu musta tee kõrvale räägitakse teineteisele oma elulugusid. Ajakirjanik kirjeldab oma elu Nõukogude Liidus, ühiskorterit, võitlust hariduse omandamise nimel, hullu endist abikaasat ja praegust, kes hetkel küll daatšas kurke varub. Claude jälle räägib palju oma isast, talumehest, kes uskus Venemaa kommunismi, uskus kommunistlikku paradiisi, lausa lõpuni välja ning ei suutnud kuidagi aru saada, kui vanaisa talle ja samamoodi kommunistlikule vennale kõrges eas nähvas, et “nood olevat ainult lapsed, usuvad siin muinasjutte”.

Kuna tegu on tõesti lühikese teosega (tõlkija märkustega 72 lk), siis on sellest raamatust kirjutamine, justkui kirjeldaksid põgusat kokkusaamist kuskil raudteejaamas – vaevu saad inimest näha, tere öelda – ja juba ongi rong läinud. Aga selle jutu põhjal jääb mulje, et Claude Dunetoni fenomen põhineb kahel sambal1) tal on võimas anne luua “kohatunne”- loed – oled Peterburis, loed – oled viiekümnendate Prantusmaal kuskil talus. 2) erudeeritus on käegakatsutav (kuigi veidi hüpilik) ning ta segab oma kirjeldustesse palju ajalugu ning üllatuslikult ka palju poliitikat. Raamat ise on ilmunud 2005. aastal, võib-olla seletab see autori poliitikatüdimust ja -tigedust, vajadust kõigilt ideoloogialtel (sh eriti valusalt Lääne-Euroopa külma sõja aegsetetelt) maskid maha rebida. Seetõttu püüab ta elavalt kirjeldada sündmusi, milles avaldub kas režiimi(de) ebainimlikkus või masside rumalus, omakasupüüdlikkus.

Mingis mõttes mõjub see raamat nii nagu oleks Duneton Peterburis oma lapsepõlvega, oma isa kommunistlike ideaalidega, viimast korda hüvasti jätnud.

Raamatu parim lause:

“Tõde tõmbab tihtilugu püsse ligi, nagu sitt kärbseid…”

Advertisements

E.M.Cioran “Sündimise ebaönnest”

E.M.Cioran. Sündimise ebaönnest. Tallinn 2012

Kui mulle kingiti (veel lugemata) raamat tulnukast, kes professori nahka ronib ja inimeste paremaid omadusi tundma öppima peab, sönadega “noh, vana inimvihjaka, sulle öige raamat”, siis teadsin, et pean omale Ciorani soetama. Löppude löpuks ei saa raskelt kättevöidetud misantroobi mainet niisama lihtsalt raisku lasta.

See pole teos, mida ühe hingetömbega läbi lugeda saaks. Ikka jaokaupa, jaokaupa, sest pea 270lk on täis pisikesi tsitaate, mis kas ironiseerivad inimeseksoleku üle vöi väljendavad peenelt seda ahastust, mida üks tasane mötlik hing inimkonna vastu tunda saab. Asi tuleb öhtuti kätte vötta, maksimaalselt lehekülg-paar läbi lugeda, kui tööl oli jama, siis rohkemgi, kui kass jälle nurka sittus, siis veel paar ja nii see tarkus tuleb. Tegelikult sulanduvad siin destilleeritud mötteprotsessid ja mingi eriti teravahambuline huumor, nii et kui esialgsest austusest klassiku vastu üle saada, vöib isegi paar suutäit naerda.

Möned mötteterad:

“Rahus iseenda ja maailmaga, vaim närtsib. Vähimgi häiritus paneb ta öilmitsema.Mötlemine pole kokkuvöttes midagi muud kui oma hädade ja puuduste häbitu ärakasutamine.”

“Ainus asi mis loeb: öppida olema kaotaja.”

“Enesehaletsus polegi nii viljatu, kui arvatakse. Niipea kui see vähegi peale tuleb, vöetakse kohe sisse sügavmötteline poos, ja imede ime, hakataksegi mötlema!”

“Ära vaata ette ega taha, vaata iseendassem, ilma hirmu ja kahetsuseta. Keegi ei pääse endasse seni, kuni ta orjab minevikku vöi tulevikku.”

Emmanuel Bove “Minu söbrad”

Emmanuel Bove. Minu Söbrad. Loomingu Raamatukogu 5-6/2015

Ma mäletan raamatust seda, et peale kahte ja poolt kokteili oli teda paganama raske rongis lugema hakata. Rumm segas mötteid ja ei lubanud peenest prantsuse punasest veinist läbiimbunud raamatusse süveneda. Eelnenud öhtu oli viinud tuju pigem Kariibi mere saartele kui külma, köledasse ja ebaromantilisse Esimese maailmasöja järgsesse Pariisi. Kuid tänu inimkonna tippsaavutusele nimega rongistreik ja sellele sekundeerivale inimkonna tippsaavutusele nimega reedeöhtused löömingud liipritel, leidsin endas piisavalt ängi (ja aega), et üksindusest rääkiv teos läbi lugeda. Sirbis on sellest kirjutatud palju ja rohkem ja väga hästi kirjutatud, nii et sisu ja filosoofilisi körvalekaldeid sellest postitusest ei leia.

Loo minategelane on pisut önnetu ilmasöja veteran. Sugugi mitte Svejki-masti mees, pigem selline köhnake introvert, kellele meeldib küll juua ning inimestega juttu puhuda, aga nende kahe asja puhul takistavad teda esiteks vaesus (raha alati pole) ja teiseks söprade puudus. Küll tahaks minategelane söpra, kellega usalduslikult heietada, aga küll ei sobi üks, küll teine, küll viivad peategelase mötete keerdkäigud ta sihist körvale. Teatud irooniaga vaadatuna oleks raamat justkui halva söbra öpik: ära löö söbra naisele külge (isegi kui söber on sulle raha völgu), ära vaata potentsiaalset söpra kui sinust madalamal olevat eluvormi; kui oled vaene ja invaliid, ära löö külge potentsiaalse heategija-söbra kooliealisele tütrele; ja kui sa leiad hea naise…no mis sa siis pögened, loll? Vaesust kirjeldab Bove nagu oleks seda ise läbi elanud (saatesöna uskudes ongi): see on ängistav, see on piirav, aga samal ajal pole olukorras ka mitte midagi väga hullu. Peategelane on rohkem mures söprade kui raha puudumise pärast. Köige hullem üksinduse juures on igavus ja seda oskab mees peletada kahjuks ainult läbi teiste inimeste –  sellest ka traagika.

Tekst on hea, tölge on kobe ja kellel natuke humoorikat ängistust vaja, siis sobib soovitada: aega ei vöta ja leiba ei küsi.

Patrick Mondiano “Kadunud nooruse kohvikus”

Patrick Mondiano. Im Cafe der verlorenen Jugend.(Originaalis: Dans le café de la jeunesse perdue)

Elus juhtuvad asjad ikka paarikaupa. Pärast Pamuki lugemist sattus kätte jälle sarnase ülesehitusega teos: sedapuhku verivärske nobelisti Patrick Mondiano õhuke raamatuke. Kuigi taga- ja esikaanel kiidetakse, et “keegi pole veel Pariisile sellist õrna kiidulaulu laulnud”, jättis raamat võrdlemisi lahja mulje. Umbes saja viiekümnel leheküljel saavad järgemööda sõna neli-viis tegelast, kes lahkavad oma kogemust ühe noore, tihti boheemlaste kohvikut väisava, elukutselisest põgenemiskunstnikust neiu Loukiga. Kes ta oli ja mis temast sai? Kes teda üldse tunneb? Üldiselt (esimeses peatükis kirjeldab noor kaevandustudeng talle peaaegu tundmatut neidu) kitsamale (viimases võtab jutujärje üles hästi informeeritud peigmees).

Liigud leheküljelt leheküljele, Pariisi treppidest üles-alla, aastaajast aastaaega, aga jutt ise on selline, et hoolimata intrigeerivast teemast (Pariis, noor probleemne naine, romantika – no mis sa hing siin kevadel veel tahad) paneb Mondiano oma teose kokku nagu keedaks hommikuks herkulaputru… Pooled sõnad on üleliigsed ja pidevalt tekib tunne, et üks või teine inimene on sisse toodud vaid selleks, et saaks siis jälle lugejale paarikümne Pariisi tänavanimega lajatada. Jutule see suurt midagi juurde ei anna ja Pariisile endala paraku samuti mitte. Tänavanimede register pole ikkagi see, mis koha fluidumi kirjeldus. Võib-olla oli tellimustöö ja sõnade arv oli vaja kokku saada… Aga Nobel on Nobel ja kes tahab teada, kuidas õrnutseva, kergesti unustusse vajuva stiiliga seda auhinda võita, võib teose kätte võtta – lehekülgi on vähe ja õppetunni saab kiiresti kätte.

Siinkohal tuleb ausalt tunnistada, et kuna pole raamatut originaalkeeles lugenud, võib olla ka nii, et saksakeelne tõlge rikkus kõik ilusa ära. Aga sellest jäävadki annaalid vast vaikima, sest praeguse teksti põhjal originaali kätte võtta ei viitsi.

Prantsuse kirjanike novellid

Nouvelles exemplaires/Französische Meistererzählungen dtv 1983. Säärastelt autoritelt nagu Balzac, Daudet, Flaubert, France, Maupassant, Mermiee, Stendhal, Vigny ja Zola.

Kakskeelsed raamatud on võrratud. Sealt saab mitu erinevat kirjanduselamust: vaatad paremale leheküljele – saad kõigest aru ja on niisama tore lugeda. Vaatad vasakule – ja vastu põrnitseb originaalkeeles tekst. Mõnikord juhtub nii, et tekst pakub mõne erilise lausepärli ja siis on mõnus piiluda, kuidas see asi originaalis kõlas. Lisaks tekitab selline lugemine kuidagi uhke tunde – näe, maailm, ka mina veerin prantsuse keelt! (Terve teksti peale võib-olla kaks sõna, aga ega ühistranspordinaaber seda teadma pea.)

Jutustused ise olid suuremalt jaolt head ja kaasakiskuvad nagu 19. sajandi autoritele kombeks. Tagasihoidliku vaatluse peale tahakski üldistavalt öelda, et kui selle ajastu autorid suudavad oma suurimast patust – paljusõnalisusest – eemale hoida, on tegu tihedate tekstidega.

Minikommentaarid juttude esinemisjärjekorras:

Balzaci “El verdugo”s (timukas) kirjeldab vanameister ühe hispaania perekonna võigast hukkumist prantsuse vägede okupatsiooni ajal. Mõne sõna ja paari leheküljega puhus ta elu sisse vähemalt kümnekonnale inimesele ja tervele ajastule.

Daudet’ “Lõvitapja Chapatin” jättis külmaks. Selle mehe huumor kahjuks põlvkondi ületada ei suuda. Jutt ise paljusõnaline, kõneleb – üllatus-üllatus – mehest, kes läks Aafrikasse lõvisid tapma.

Gustave Flaubert “La legende de Saint Julien l’Hospitalier” jäi meelde oma fantasylaadse ülesehituse, huvitava vanematapmismotiivi ja kristliku sõnumiga.

Anatole France’ “L’affaire Crainuebille”: tugevalt sotsiaalkriitiline teos, mis lajatab valusalt 19. sajandi prantsuse ühiskonna kahepalgelisusele (eriti kahepalgelise õigussüsteemile). Novell räägib vanast juurviljakaupmehest, kellel läheb politseiga tühja asja pärast ütlemiseks ning kes seetõttu vanglasse pistetakse. Kui ta sealt välja saab, ei taha enam keegi temalt midagi osta ja vana haige mees langeb ühiskonna”mülkasse”.

Guy de Maupassant’ “Madmoiselle Perle” kirjeldab vaikselt hingitsevat armastust, mis neab peategelased üksiku saatuse külge. Algus oli paganama paljusõnaline, aga inimeste kirjeldamises on Maupassant kahtlemata hea.

Prosper Mérimée räägib oma “Mateo Falcones” kuumavereliste korsiklaste tavadest ja tragöödiani viivast autundest. Stiil oli kerge, lugu selge. Poiss päästab kurjategija, annab ta siis ikkagi üles ja isa laseb ta selle eest maha.

Stendhali “Armujook” kahest õnnetust, juhuslikult kokkusattunud noorest oli üks suur tundlemine. Ilusti kirjutatud, aga viginat nii palju ja moraal (aita inimest ja tapa end siis ise?) kuidagi üldse mitte minu jaoks.

Alfred de Vigny “Le dialogue inconnu” (tundmatu dialoog): selle raaamatu üks nõrgemaid jutte. Teema jällegi väga huvitav: Napoleon laseb paavstil kroonimispidustusteks treppi sõita ning ajab temaga privaatselt törtsu juttu. Kuid jälle on suur paljusõnalisus ja filosofeerimine lahti. Napoleon keerutab mööda tuba nagu vurr ning pühakunäoga paavst õhkab lakkamatult. Vajus kuidagi ära, kuna miskit uut sealt ei tulnud.

Emile Zola “Un bain”:  vast kogumiku suurim üllataja. Zolad olen pigem süngete, sotsiaalkriitiliste teostega seostanud. “Söekaevurid”, Dreyfusi protsess ja muu. See novell oli aga lõbus jutuke sellest, kuidas naine öösel ujuma läks, tiigis paljast meest nägi ja siis temaga abielluma pidi. Kui ei teaks, et Zola, oleksin arvanud, et kirjatsuraks on naine.

Teose lisarosin: raamatulehtede vahele peidetud väike postkaart aastast 1988, milles üks naine oma sõbrannale kunstinäituse korraldamist DDRis kirjeldab. Sõnum minevikust: raam olgu õige suurusega!