Kaitstud: Söjakevad

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

Ajaloo õppimine… roppuste abil

On teaduslikult kindlaks tehtud, et võõrkeele õppimisel jäävad inimestele kõige paremini meelde ropud sõnad. Igapäevaelu näib seda teesi kinnitavat: rahvusvahelises seltskonnas on tihti nii, et kui keegi oskab mõnes eksootilises keeles kümmet sõna, kuulub nende sekka ka mahlane roppus. Tõenäoliselt on kõik, kellel kokkupuuteid välistudengitega, pidanud oksendamiseni kuulama lauset:”Õpeta mind eesti keeles ropendama. Kuidas teie keeles x on?” Vähemalt võivad eesti keele väljasuremise pärast murettundvad inimesed kergendatult hingata: erasmuseajastu on tootnud tuhandeid välismaalasi, kel on eesti roppused kindlalt suus.

Tegelikult õpibki inimene keerulisi asju paremini, kui neid talle lihtsas vormis esitada. Õppimisel ja õpetamisel kehtib põhimõte: sa pole niikaua asjadest õigesti aru saanud, kuni seda viieaastalsele selgeks teha ei suuda. Kogu teaduse pseudointellektuaalne sõnavara, millega täidetakse tuhandeid lehekülgi, kuigi asju oleks võimalik ka kolmele lehele mahutada – see pole mulle kunagi meeldinud. Nii nagu ka tobe komme, kasutada igas olukorras igas asendis kümmet võõrsõna, nii et autor vahepeal isegi aru ei saa, mida öelda tahab. (Kes on kunagi teadustöid kirjutanud või võõraid lugenud, teavad, millest jutt. Kui nn teadustöö aasta pärast esitamist läbi lugeda, tekib vastupandamatu soov suurest häbist emigreeruda. Antartikale, näiteks.) Hea teadus rajaneb lihtsusel. Ta ei püüa seada kunstlikke (keele)piire professorite, asjaarmastajate või koolilaste vahele. (Ma vaatan siin meie poole, humanitaarteadlased.) See on üks põhjus, mis ma lõpuks ülikoolipeatüki seljataha jätsin –  antud vahenditega polnud mul mitte midagi öelda. Vorm kujunes sisust olulisemaks. Oli selline tunne nagu tikiksin laipa – endal rõve tunne ja laibale ei anna ka suurt midagi juurde. Kuid see on minu isiklik arvamus.

Hüva, ma kaldun teemast kõvasti kõrvale. Elus on mul see suhtumine, et teadmised peaksid olema. Kuidas ja mil viisil nad omandatud on, on täiesti kolmandajärguline. Kas luges keegi kodus peeruvalgel raamatut või istus maailma tippülikoolides või nuputas ise aias puid lõhkudes mingi toreda vidina välja – põnev inimene on laia silmaringiga inimene. Kes on ise midagi teinud ja ise midagi näinud. Kes suudab mõista, et asjade olemuse määrab tihti vaid vaatenurk, kuid kes seisab samal ajal kahe jalaga maapeal ja teab, missugust vaatenurka pooldab ja missuguseid väärtusi iseenda elus rakendab. Mulle tundub mõnikord, et maainimene on tegelikult intelligentsem liik –  lihtsalt keerulisele on asju kergem taandada kui keeruliselt lihtsale ja esimene ongi ju maainimese olemus. Kui sa oled maal vanaema juures näinud, kuidas viljaterast “kasvab” leib, on sul suur eelis inimese ees, kes pruuni pätsi poest ostab ja seda teekonda tuletama hakkama peab.

Kuid ma kaldun jälle teemast kauge kaarega kõrvale. Igatahes on olemas tore veebileht, mille omanik on võtnud omale südameasjaks kuulsate ja vähem kuulsate inimeste biograafiad kirja panna. Seda ei tee ta aga kaugeltki mitte kloostrikooli stiilis vaid lajatab roppusi laialt kahte lehte. Samal ajal teeb ta korraliku taustauuringu ja suudab umbes tuhande sõnaga (pooled neist roppused) inimese elu ja kangelasteod kenast kokku võtta. Pikast monograafiast päästab badassoftheweek.com.

See ongi see linnainimese püüd, keerulised asjad lihtsale taandada: lihtsad tekstid, lihtsad mõtted keset igavest müra. Kollane ajakirjandus ja probleemide vältimise kultuur. Umbes nagu igavene soov, tagasi maale vanaema juurde jõuda.