Carl Mothander “Parunid, eestlased ja enamlased”

Carl Mothander. Parunid, eestlased ja enamlased. Tartu 1997

Väärt tõlkes väärt raamat, milles baltisaksa (õigemini eestirootsi) kogukonda abiellunud rootsi ajakirjanik räägib oma elust 12 aasta jooksul Eesti mõisnikuna. See raamat on kuidagi kahtlaselt unustusse vajunud, seda tõenäoliselt ka seepärast, et annab eesti ametlikule ajaloonarratiivile üdini halbadest baltisaksa rõhujatest nn teise poole kirjelduse. Selles segunevad nii varjamatu sümpaatia kui ka austus baltisakslase kui eriti kultuurse (ja ektsentrilise) inimtõu vastu.

Raamat on peaaegu lineaarse ülesehitusega: Mothander läheb sõbra ja vana autoloksuga Baltikumi seiklema ning leiab juba Tallinnas armastuse, mis tema saatuse järgmiseks tosinaks aastaks Tohisoo mõisaga ühendab. Kellele on tuttavad hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud “Kulinaarsed vested”, teab, et autoril on haruldaselt mahlakas ja sedasorti humoorikas stiil, millest puuduvad pahatahtlikkuse alged. Nalja viskab ta palju, olgu siis poola abitööjõu, baltisaksa kogukonna, noore Eesti olude, maareformi või ka iseenda, kohalikke olusid mitteaduva välismaalase üle. Samal ajal toob ta lugeja ette säärases koguses pisifakte 20ndate-30ndate Eesti elust, lugusid ja nimesid, mis muidu on pea täielikult ajalooareenilt (vähemalt selles kontekstis) kadunud, et tulemuseks on haruldane segu, mida võiks ikka ja jälle uuesti lugeda. Olgu see siis augustiöistest vähisöömistest Rüütelkonna hoone esisel platsil, turul juurvilja ning piparkooke müütavatest vaesunud vanadest aadlidaamidest, kangetest ühesilmsetest eesti mõisavalitsejatest, boheemlaslikest vene krahvidest, seitsmest taksojuht-parunist, teenijatest, kes hoidsid korteris igaks juhuks kirstu, Tallinna maa-alustest käikudest, salapärastest prantsuse troonipretendentidest, salaviinavedajatest, unistajatest ja tegutsejatest ja tihtipeale nende kahe sulamist. Kahe sõja vaheline aeg on iseenesest midagi väärtuslikku ja hulluksajavalt huvitavat, sest see on justkui ruum ja aeg väljaspool tõelist ruumi ja aega, koht, kus peaaegu vägivallatult saavad seguneda uus ja vana, paljususe sulatusahi. Lisaks õhkub Mothanderi igast reast armastust maa vastu – ja sellest peaks piisama, et meest ja tema teoseid aeg-ajalt kuskil ajalooloengutes meeles pidada.

Raamatu puuduseks on see tohutu eelteadmiste hulk, mis tegelikult inimesel olema peaks, enne kui ta Mothanderi täit tähendust taipama hakkab. Ei, see on hea lugemine ka ilma eriteadmisteta, aga kui olla lisaks kursis tolle ajastu ja inimestega, avaneb uks veel ühte täielikult kadunud maailma. Peale seda raamatut tahaks hirmsasti lugeda midagi eesti baltisakslaste kohta vabariigi ajal ning tuleb tunnistada, et tegelikult on Eesti 20ndad -30ndad isiksuste mõistes (ja ärme räägi siin hetkel ametliku ajaloo jaoks väljapaistvatest inimestest) üsna näruselt uuritud. (Siinkohal: olen selle kohta ka näruselt vähe lugenud, arvatavasti pole õiged teosed näppu juhtunud.)  Võib-olla oleks ajaloolastel aeg tunnistada Eesti kirevat minevikku ja jätta lineaarne “üks rahvas, üks president, üks talupoeg”-käsitlus kõrvale ning vaadelda seda ülipõnevat aega kogu tema põnevuses.

Mothanderi enda juurde tagasi tulles: ma mõtlesin pikalt, mis oli ikkagi see miski, mis mulle tema puhul meeldis. Ei ole ju nii nagu poleks maailmas paremaid, elegantsemaid ja faktitruumaid raamatuid. Kuid just see võime, minevikust ilma kibestumuseta, ilma vihata kirjutada, pöörata hädad huumoriks – see on haruldane oskus, mis eraldab raamatud, mida võiks ikka ja jälle lugeda tollest “tõsi-tõsisest”, “igav-igavast”, mida lõpututes kogustes toodetakse.

Miks lugeda:

  • huvitavad Eesti 20ndad/30ndad
  • huvitab baltisakslaste olukord Eestis ja mida nad ikkagi peale mõisate riigistamist tegema hakkasid
  • huvitab, kuidas need baltisakslased kohalike võimumeestega läbi käisid
  • tahaks teada ka selliseid pisidetaile ajaloos, mis loovad atmosfääri paremini kui mõni monumentaalteos
  • huvitab eestimaalaste igapävaelu

Miks mitte lugeda:

  • ei huvita Eesti ajalugu
  • allergia baltisakslaste vastu
  • tahaks midagi surmtõsist, tolmust ja kuiva
Advertisements

Tuula Karjalainen “Tove Jansson: tee tööd ja armasta”

Tuula Karjalainen. Tove Jansson: tee tööd ja armasta. Tallinn 2014

Ilusa kirju raamatu peale sattusin läbi teiste blogide. Kaas oli nii kutsuvalt kujutatud, et mõtlesin:”Kui tast muud ei saa, siis on vähemalt riiulis ilus.” Sellest hoolimata möödus mitu kuud, enne kui ostmiseks ja siis veel mitu, enne kui päris lugemiseks läks. Tundus, et raamat otsis õiget aega ja leidis selle kuumas rongis, kui ümberringi sõitsid viljakoristusmasinad ja riigis käis kõva debatt selle üle, kas on üldse mingit ajakirjandusvabadust või on ainult riik, valitsus ja selle ilmeksimatud postulaadid.

Karjalainen on võtnud ette ses osas monumentaalse töö, et püüab avada Janssonit eelkõige kui kunstnikku. Muumitrollid – need on kõrvalprodukt, oluline kõrvalprodukt, aga naise enda elus oli kõige olulisemal kohal maailmine. Mulle meeldis, kuidas alguses kohe meeleolu loodi: ennesõjaaegse Pariisi rahulik-õhtuvinene olek, kus kõik oli hea ja rõõmus. Arvasin, et raamat läheb samas vaimus poeetiliselt edasi, aga Karjalaineni paat kaldus siis tugevalt akadeemilisse kreeni. Viimane on tuntud selle poolest, et esimesed pool lehekülge on kutsuvad, poeetlised, meelitavad ostma & näivat ütlevat:”Ka sina, loll, saad sellest teosest jagu” ning siis hakatakse erialasõnavaraga vasakule ja paremale lajatama, nii et lõpus ei saa enam millestki aru. Ühesõnaga, lugu läheb asiseks ja kuivapoolseks. Õnneks kompenseerib vea Janssoni enda kirev elulugu: erinevad huvid, põnev ajastu, sõjad, Soome kunstielu kujunemine, kirevad inim- ja armusuhted, reisid & ikka ja jälle väikesed saared. Ehk on soomlasele saar samasugune hingekodu nagu eestlasele mets? Selline stiihhia küüsis ja hirmutav, aga sellegipoolest oma, laeb hästi patareisid? Soomlaste hingeelu osas on mu teadmistes suured valged laigud.

Tove Jansson ise astub (vähemalt selle raamatu) lehtedelt maha kui üks kangekaelne, isepäine ja meeletu töövõimega naine. Miljonite laste lemmik, kes valis ise lastetuse. Liigse töö üle kurtev töönarkomaan. Kompromissitu sihisaavutaja – elus pidi olema teatud sorti kaaslane, teatud sorti ateljee, teatud sorti saar, töö kvaliteet – tundub, et Tove ei tahtnud mingis asjas hinnaalandust teha, ei endale ega teistele. Läks läbi elu nagu võimsamat sorti aurumasin, kes aga vähemalt Karjalainese käsitluses eriti palju ei naernud. Ebainimlik? Ehk tabaski autor sellega mingit Tove tahku, mis vähemalt raamatuillustratsioonidest õhkuvast romantikast välja ei paista.

Aga need maastikud, need maalid, eriti “Nähtamatu lapse” kaanepildi sinakasroheline visand – see meenutab olemuselt kangesti Ilon Wiklandi… Ja see Soome ühiskonna suletus & vaenulikkus kõikide uuenduslike suundade vastu – see meenutab hirmsasti ühte teist aega ja ühte teist maad.

Soovitan, kui tahad

  • saada aimu Tove Janssoni ajast ja inimestest ja natuke Tove Janssonist ka
  • teada, kuidas tekkis muumitroll
  • teada, kuidas toimisid kahe sõja vahelised/ sõdadejärgsed kunstiringkonnad Soomes & soomerootslaste seas

Ei soovita, kui

  • tead peenemalt joonistatud Tove Janssoni portreeraamatut

Theodor Kallifatides “Uus maa minu akna taga”

Theodor Kallifatides. Uus maa minu akna taga. Loomingu Raamatukogu 7/2015

Minimalistlik vorm näib olevat selle kevade trendisõna – loed seda ja hing laulab käes, sest vähesega võib teinekord palju ära öelda.

Kreeklasest rootslane Kallifatides lahkab selles pisikeses raamatus oma kogemusi võõramaalaseks olemisega (mida tal on kirjutamise hetkel ligi 30 aastat). Kuigi reklaamlauseks on tal “Kes tunneb kahte, on targem kui see, kes tunneb ainult ühte”, näitavad lood mõnikord valusa selgusega seda piiri, mille emigratsioon tekitanud on. Kallifatides on muutunud meheks, kes tunneb küll kahte kultuuri, kuid päris oma pole ta ei kreeklaste ega rootslaste hulgas. Samas tunnistab  ta pisut nukrameelse kergusega, et olla võõramaalane – selleks peab annet jaguma. Peab olema valmis palju asju kaotama, ennast uues kohas uueks looma, sealjuures iseennast kaotamata. Olgu lugu väikesest kreeka külast, kus vana koolimaja otsitakse, üksildasest põhjamaa surnuaiast või inimestest, kes ühel või teisel viisil varjudena elust läbi liuglevad – Kallifatides püüab kõike läbi kurbade, heatahtlike kreeka silmade vaadata.

Ja lõpulause on tõesti hea.

Carl Mothander “Kulinaarsed vested”

Carl Mothander. Kulinaarsed vested. LR 40/2014

Mõisnik ja publitsist Mothander kirjutas enne Teist Maailmasõda Rootsi ajalehtedele väikeseid toidujutte. Paarileheküljelised lood järgivad tavaliselt mustrit “keegi tuleb ootamatult või vähem ootamatult külla ja just tema jaoks on vaja leiutada hea roog oma maa peal kasvavatest viljadest. Mothander käärib käised üles ning praeb artišokid võis ära, paneb koduveinipudeli lauale ning võib peale pidusööki oma oodatavas päranduses jälle kindlam olla.”

Ühest küljest on tegu toidujutuga, aga samal ajal karikeerib Mothander maamõisniku elus esinevaid kujusid ning joonistab ridade vahelt pildi aadlike hääbuvast elustiilist, mis koosneb külaskäikudest, rahamuredest, kihlustest ja pärandusprobleemidest. Et viimaseni jõuda, tuleb end kahjuks läbi närida stiilist, mida saab ainult armastada või vihata ning sadadest mõisaelu ülistavatest retseptidest.