Emily Jane Bronte “Vihurimäe”

Emily Jane Bronte. Vihurimäe. Tallinn 1974

Kunagi lugesin ühte blogi, mille autor analüüsis, miks on Jane Austini raamatutest lihtne häid filme teha – ja miks “Vihurimäe” kinolinal kuidagi õnnestuda ei taha. Selgitus oli järgmine: kui Jane Austini filmide puhul kaob loost autori kergelt moraliseeriv stiil, siis lugu ainult võidab sellest. Kui aga võtta “Vihurimäest” ära minajutustajate hääled – mõttetu väikeaadlikust iluspoiss ning moraalne keskealine majahoidja, siis on pool lugu kadunud. Just nende hääl teeb raamatu eriliseks.

Tegu on raamatuga, kus ei leidu huvitaval kombel mitte ühtegi positiivset tegelast. Kui hästi tihti on raamatute probleemiks see, et autor armub oma tegelastesse ja tekib nn mary sue efekt, kus tema lemmikul on kõik head omadused ja “halvad” omadused on tegelikult maskeeritud head omadused ning pahad on üdini pahad, siis “Vihurimäes” pole kedagi, kes päriselt meeldiks. Ning see teebki asja huvitavaks. Ja väga-väga heaks. Pole ime, et “Vihurimäed” klassikaks peetakse.

Sisu on lihtne ja pole vist kedagi, kes seda ei teaks: maa-aadlik korjab linnatänavatelt üles mustlaspoisi, kes saab tema tütrega hästi läbi. Keelatud armastusest sünnib tumedaid kirgi ja kättemaksu täis lugu.

Huumoripunktid saab raamatu kommentaator. Kuna lugesin nõukogudeaegset versiooni, siis oli huvitav näha ka tolle ajastu moraali. Nimelt arutleb kommentaator pikalt-laialt selle üle, et kuidas oli ikka võimalik, et vanatüdrukust autor üldse teadis, mis asjad need inimsuhted on. Aga miks ei peaks teadma? Niikaua kuni inimestel on vaatlusvõime ja hea fantaasia, tuleb kõigega toime.

 

 

Ian Mortimer “Suurim reetur”

Ian Mortimer. The Greatest Traitor. The Life of Sir Roger Mortimer, Ruler of England 1327 – 1330. London, 2010

greatest traitor_

Hell yeah! Kui seda loeb mõni kirjastuse pomo, kes otsib ajaloost lahedaid hetki, siis on mul talle ainult üks sõnum: mida sa passid, hakka tõlkima! (Ja pane kõrvale see Hitleri/Stalini naised/koerad/margikogu, mida sa kogu aeg “väärt ajalookirjanduse” sildi all publitseerid.)

Kaanepildil sosistavad kaks siledat possi teineteisele salajuttu kõrva. Sellega on raamatu peateema ära jutustatud: kuidas ühest üsna vähetähtsast aadlimehest Roger Mortimerist sai vana kuninga soosik, noore kuninga parem käsi, Iirimaa asehaldur, kuninganna armuke, riigireetur, Inglismaa vallutaja ja selle de facto valitseja. Ning tema ainuke probleem mitmenaisepidamise kõrval – et olukorda diplomaatiliselt lahendada, lasi ta ehitada ühe lossi sisse kaks lossi, nii et üksteist kohtamata said seal seisusekohaselt elada nii tema seaduslik naine kui ka kuningannast armuke -, et kolmandast kuningast ta enam jagu ei saanud. Viimasele faktile aitas kaasa see, et lõpus läks mees hirmus ahneks kätte ära.

Teretulemast 14. sajandi Inglismaale. Kuningas madistab šotlastega ja ega iirlasedki päris rahulikud pole. On aeg, mil korraldatakse võimsaid rüütliturniire ja aadlikel käib suur omavaheline ärapanemine au, võimu ja rikkuse pärast. Ühesõnaga, täiesti tavaline elu. Noor Roger paistab turniiridel silma ja võidab noore ja eesrindliku prints Edwardi soosingu. Vana kuningas on neetult ebapopulaarne, korraldab aina sõjakäike šotlaste vastu ja kogub makse ja kui ta vedru välja viskab, saab noorest Edwardist kuningas. Viimasel on probleem: tal on veel üks sõber, kellele ta pöörab rohkem igakülgset tähelepanu kui oma seaduslikule naisele. Lisaks kõigele on see sõber nii ahne, et aadlikud ähvardavad ülestõusuga, kui too oma sõpra ei ohjelda. Kuningas ei taha, aga peab. Ta saadab sõbra Iirimaale.

Ja nüüd on kuningal veel üks probleem: noor ja eesrindlik Roger on vahepeal karjääri teinud: ta on sõjaliselt andekas ja oskab Iirimaal asehaldurina väga populaarselt tegutseda. Kuid järsku saab too ahne soosik tema endise positsiooni… Ja kuningas ei kuula Rogeri head nõu! See teeb küll südame täis… Noh, hea on see, et kauaks südamesõber Iirimaale ei jää. Kuningas teeb käigu, mis väärib kohta poliitika kuldraamatus. Nimelt läheb ta parlamenti ja ütleb: nii, tahan kahte asja: makse tõsta ja südamesõpra tagasi õukonda. Parlament peab valima katku ja koolera vahel ning valib maksud. Kuningas väänab neid makse mõnuga. Siis läheb ta mõne aja pärast tagasi parlamenti ja ütleb: “Noh, poisid, kuidas on? Kui saan sõbra tagasi, tühistan maksu.” Ja nii lähebki. Seda kõike remargi korras.

Rogeri seiklused aga alles algavad. Ta lööb revolutsionääridega mesti, langeb vangi, kust põgeneb Inglismaa ajaloo ühe legendaarseima päästeoperatsiooni käigus, mis on nii eepiline, et James Bondi filmid näevad selle kõrval välja nagu mudilase unejutt. Roger läheb mandrile, kus valitsejad ei näe just ülemäära vaeva, et teda Inglise kuninga jaoks kinni püüda. Mingil hetkel jõuab Inglise kuninganna Prantsusmaale venda külastama, näeb Rogerit ja mõlemad loovad igakülgselt soodsa liidu.

Nii algavad sekeldused, mis viivad selleni, et Mortimeri nimi läks sajanditeks põlu alla ja lossid-valdused hävitamisele… Aga milline raamat! Kes kunagi on proovinud keskaja ajalugu uurida, teab, kui võimatu on allikaid leida. See, mille autor on paari allikanäraka toel suutnud korda saata, on a) ajalooliselt korrektne ja b) nii põnevalt kirjutatud, et Skandinaavia krimiautorid peavad nurka häbenema minema. Kust mujalt leiad sa ühe ajaloo kuulsaima armastusloo, ühe võikaima mõrvajutu (kuningas, kes tapetakse tulikuuma vardaga), poliitilised intriigid, lahingustseenid, inimsuhted ja juhuse, kus suhteliselt mõttetu mees tõuseb üheks võimsaimaks valitsejaks?

Miks lugeda:

  • saad kõik eelpoolöeldu pluss laheda nimekirja keskaja kirjandusega
  • see, millise lahenduse leiab autor sajandivanusele mõrvaloole, on lihtsalt nii hea

Miks mitte lugeda:

  • sulle meeldib “Õnne 13” Tujurikkuja definitsioonis, ehk selline lugu, kus mitte midagi ei juhtu

 

Barbara Cleverly “Paleetiiger”

Barbara Cleverly. Die List des Tigers. München 2006

See oli esimene kord Briti autori Cleverlyga tutvust teha, aga vöimalik, et see ei jää viimaseks. Naine on tuntud eelköige oma Esimese maailmasöja kangelase ja Scotland Yardi detektiivi Joe Sandilandi lugudega (teine populaarne uurija olevat Laetitia Talbot) – ja see raamat tollest noormehest räägibki.

Tegu on poolajaloolise kriminulliga: tegevus toimub umbkaudu 20ndtate Indias, kus valitsevad maharadzad ja Briti koloniaalvöim. Uurija Sandilands on miskipärast India kolleegidele “välja laenatud” ja püüab nüüd kuumuse ja igavusega vöidelda. Kui löbusate poissmeeste nelik ja manipulaariv Simla kuberner(?) Sandilandsi ühe väikese rikka vürstiriigi pärija surma uurima saadavad, on tiigrijaht stoilise inglase köige väiksem mure, sest järsku hakkavad pärijad surema nagu kärbsed.

Cleverly loob pildi väga dekadentlikust Indiast, mille kireva fassaadi all on köik umbes nii nagu Londonis: samad joogid, samad probleemid ja valitud seltskond, kes näib otse kuskilt peenest ööklubist väljaastunud olevat. Kuid lugu saab lahendatud ja kuigi Sandilands pole just köige önnelikum uurija, kes iial maapeal köndinud, ootavad teda ees vähemalt Simla jahedad mäed.

Stiil on voolav, uurimine loob kerge pinge ja ainus, mille kallal norida vöiks, on euroopalike karakterite üleküllus, arvestades seda, et lugu leiab aset hiiglaslikus india palees. Tegelaste valikuga astub Cleverly (kes alustas kirjutamist sajandivahetusel) tugevalt vanade krimikirjanike jälgedes, keskendudes peamiselt körgseltskonnale ja lastes “tavainimesel” kuhugi seinavaipa sulanduda.

Angela Thirkell “Kolm maja”

Angela Thirkell. Three Houses. (esmatürkk 1931 London)

Autoriks on kuulsa maalija Edward Burne-Jonesi lapselaps ja veel kuulsama kirjaniku R. Kiplingi nõbu, kes räägib oma varajasest lapsepõlvest kolmes suguvõsale kuuluvas majas. Peamiselt jälgib see lapse mänguradu (toas & õues, mängides & guvernante-teenijaid- Kiplingi austajaid kiusates) ja läbi nende kujutatakse inimesi, keda neil kohata võis. Paraku on tegu natuke liiga kulissi meenutava jutuga – mis annab aga huvitava nurga alt edasi ajastu elu-ja mõttelaadi. Kriitikameeleta, on vist õige sõna. Natuke jubedalt, natuke ausalt. Kõik mõjub nagu mingi väändunud miniatuur. Teose eesmärk näib olevat manada esile ja seejärel raamatulehtedele talletada need lihtsad lapsepõlvehetked (õunad, pirnid, jõulusokid), mille taaskogemise eest oleks paljud nõus teab mida andma.

Huvitav faktikild oli see, kuidas Kipling lastega küll kõikvõimalikke sõjamänge mängida armastas, aga oma ajaloolise täpsusega väikesed lapsed meeleheitele ajas. No kui ikka lapse keel keerulist indiaanipealiku nime hääldama ei paindunud, andis Kipling kohe karmi hinnangu stiilis:”Mis söda sa siin minu vastu pidada tahad, kui oma nimegi hääldada ei oska?” Ja läks löunauinakut tegema.

Muriel Spark “Tegelikkus ja unistused”

Muriel Sparks. Reality and Dreams. (Loetuna versioonis: Träume und Wirklichkeit, Frankfurt 1996)

Pea klassikustaatuses briti kirjaniku Muriel Sparki lühiromaan vananevast režisöörist Tom Richardist, tema teisest naisest ja tütardest – üks esimesest abielust, ilus ja hea, kuigi igav ja otusekindlusetu ja teine teisest abielust, inetu ja viletsa iseloomuga, kuigi põnev. Raamat algab sellega, et Tom lamab haiglavoodis igasuguste luumurdudega, sest ronis filmides kraanale ja kukkus seal naksti alla. Voodis tabavad teda igasugused mõtted ja suhtedraamad (nii iseenda kui ka kõigi lähikondlaste omad – romaanis pole vist ühtegi ilma suhtedraamata isikut), rahalised ja eksistentsiaalsed probleemid, millele ta otsib lahendust öistest taksosõitudest peaaegu sõbrastaatusesse tõusnud taksojuht Dave’ga. Siis kaob tema teine tütar, hapu olekuga Marigold. Mis tast sai? Kas lasi keegi lähikondlane ta ära koristada? Samal ajal tundub, et keegi tahab hoopis Tomi nahka nülgida. Asi kisub natuke segaseks, natuke igavaks ja klišeelikuks (karakterid oleks nagu iseenese karikatuurid, kuigi…noh, eks päriselus ole kindlasti ka sellist rahvast) ning lõpp jõuab ringiga algusesse tagasi, korrates vana head mõtet koolipingist, et kes ajaloost ei õpi, on määratud seda kordama… Või sedagi, et ajalugu kordab end pea alati farsina. Konstruktsioonina huvitav raamat, aga paraku niisama verevaene kui suurem osa tegelasi.