Jodie Archer & Matthew L. Jockers “The Bestseller Code”

Jodie Archer & Matthew L. Jockers. The Bestseller Code. Anatomy of the Blockbuster Novel. What a Groundbreaking Algorithm Can Teach us About Books, Stories, and Reading. 2016

bestseller

Sain raamatu jõulukingiks. See on vist mingi peen vihje, et tuleks rohkem kirjutada. Aga teos ise on selline ameerikalik. Viimase tunneb ära ühe eksimatu omaduse järgi: lehti on raamatus palju, aga põhiteesid saaks kokku võtta paarikümnele leheküljele. Ülejäänud aeg läheb sama teema erinevatel viisidel esitamise ja nämmutamise peale.

Sisu on teosel täpselt selline nagu pikk pealkiri lubab. Ehk: teadlased leiutasid programmi, lasid raamatud sellest läbi ning märkasid erinevaid mustreid, mis kindla peale edu toovad. Autorid toovad enamjaolt näiteid ameerika kirjandusest, aga miskipärast meeldib neile eriti “Fifty Shades of Grey”. Seda tuuakse igast asendist heaks näiteks, sest iseenesest oli teose kirjanduslik väärtus null, aga arvutiprogramm näitas, et autor tegi ühte asja geniaalselt – paigutas instinktiivselt konfliktipunktid täpselt nii nagu programm ideaalis ette näeb.

Iseenesest tundus, et programm ja lugejad armastavad teravust. Raamatu sisu “kuju” peaks olema rohkem sakiline ja vähem laineline. Ehk siis inimesi tuleb kogu aeg närvilisena hoida. Samuti sai teada, et kui sul on peategelaseks pahad tüdrukud, siis on see hetkel väga kuum kaup.

Põgusalt analüüsiti ka kirjanike taustu. Selgus, et väike boheemlus ja erinevate ametite pidamine tuleb kirjutamisele ainult kasuks, sest kõikidel autoritel, kes on kirjeldanud teemasid, mida nad hästi valdavad (perekond, õigussüsteem, korporatsioonid, sõda vms), on suurem tõenäosus õnnestuda.

Raamatu kõige lahedam seik oli tegelikult see, kuidas uurijad tegid kindlaks, et Harry Potteri looja on meheliku varjunime all krimiromaaniga maha saanud.

Miks lugeda:

  • saad puust ja punase graafilise juhendi, kuidas bestsellerit kirjutada

Miks mitte:

  • tervet raamatut sõna-sõnalt läbi lugeda on suhteliselt suur piin. Huvitav, kas ameeriklastel on mingi kollektiivne tähelepanuhäire, et nad kogu aeg samade faktide – teemade juurde tulema peavad…justkui ei saaks esimese korraga asjale pihta.

Ugo Foscolo “Jacopo Ortise viimased kirjad”

Ugo Foscolo. Jacopo Ortise viimased kirjad. LR 2015/21-23

ugo_foscolo Francois-Xavier Fabre tegi Ugo Foscolost 1813. aasta paiku sellise pildi (public domain).

Teose alapealkirjaks peaks olema “Noore emopoisi kannatused”. Sisu on järgmine: noormees on hirmsasti Itaalias toimunud viimastes arengutes pettunud. Napoleon on riigi üle lasknud ja ega austerlastegagi toredam pole. Kõik on mõttetu ja ta tõmbub elus tagasi väiksemasse kohta, kus näeb noort neiut, keda ihaldama hakkab. Neiu on aga lubatud teisele, kuivavõitu ärimehele, keda emopoiss põlgab. Oma piinad valab ta välja kirjades sõbrale. Piinad kui sellised on sellised, et hirmsa agooniana läheb arvesse seik, kui emopoisi ihaldatu oma pildi esimesena oma emale vaatamiseks saadab – ja mitte talle.

Järelsõnast selgub, et Foscolo viksis paljutki Goethe “Noore Wertheri kannatustest” maha. Ei tea, kuidas see Werther kannatas, aga selle emopoisi kannatused on küll väga tüütud. Ta jaotab oma kirjades aja kohalike talupoegade kirjeldamise (nürid elajad, käivad linnupesi rüüstamas), poliitilise situatsiooni üle mõtisklemise (“kõik on jama, aga ega ma ometi ise ka midagi ette ei võta), ihaldusobjekti peigmehe üle vingumise ja aeg-ajalt tuttavate üle keele peksmise vahel. Seda kõike hoiab koos selline kogus emotsemist, mis nõuab väga tugevat silmalainerit.

Miks lugeda:

  • saad aastase koguse viletsat emotsemist
  • saad nalja järelõnas: autoril oli värvikas elu, läks Euroopasse pagulaseks ja kui ta oli oma tütre kaasavara läbi löönud, suri Inglismaal vaesuses.

Miks mitte lugeda:

  • sind häirib, kui tead esimesest leheküljest peale, millega lugu lõppeb, aga pead kannatama lehekülgede kaupa väga mõttetu noore mehe armupiinu. Sa ei jõua selle Jacopo viimast kirja kuidagi ära oodata…

 

Kim Edwards “The Memory Keeper’s Daughter”

Kim Edwards. The Memory Keeper’s Daughter. London 2006

memory

Kõiki New York Timesi bestsellereid näib ühendavat üks asi: teema. Kui teema on natukenegi uus, veidi teise nurga alt, pisut ebamugav, ängistav – siis vaatavad New York Timesi kriitikud läbi sõrmede sellistele asjadele nagu stiil, voolavus, mõnus lugemine, ajatus ja muu säärane.

Igatahes on jumalakartlik autor Kim Edwards võtnud teemaks Downi sündroomi. Kuuekümnendatel aastatel sünnivad jõuka arsti perekonda kaksikud. Poiss on terve ja tugev, aga tüdrukuga pole kõik korras. Arst otsustab haige lapse ära anda ja ütleb naisele, et tüdruk suri.

Nüüd järgneb peategelaste elu kirjeldamine järgneva kolmekümne aasta jooksul. Autor järgib jäika moraalset kompassi: pahadel läheb hirmus halvasti, nad ei saa oma eluga järjele. Teistel läheb hästi. NB – järgi sotsiaalse kihistumise reegleid! On see mingi ameerikalik/kristlik taust, aga kuidagi jääb kõlama filosoofia, et inimene peab olema rahul sellega, mis tal on. Annaks jumal, et ta midagi muud tahtma ei hakkaks, sest siis on jamad majas. Mingit suurt tõusmist sotsiaalsel redelil ei toimu, vanemate patud nuheldakse laste kätte, kus probleeme on, sinna tuleb neid juurde ja kellel neid isegi vähe, kaotavad need vähesedki jnejne. (Üllatuslik areng, sest üks peategelastest teeb lihtsalt sotsiaalses plaanis nii lahedaid asju, aga sellest laseb autor kauge kaarega üle…Noh, et ikka sellele ängile ja mittemidagiütlemisele rohkem ruumi saada.)

Kuna raamatus on palju juttu Segovia kitarrimuusikast, siis tegelikult soovitakski selle peale panna. Rahulik, voolav ja ilma suurema actionita. Kõike venitatakse stiilselt, aga erilise särata. Sellepärast tulebki naks-naks asi kirja panna, sest muidu läheb kõik meelest ära.

Kellele sellised karakteri-pereromaanid meeldivad, kus jamad tekivad sellest, et omavahel ei räägita ja kus inimene alustab punktis X ja jõuab raamatu lõpuks punkti Y (antud juhul ettearvatavalt abieluranda), siis on asi ok. Kui meeldib ka see, et autor peale 300+ lehekülge ära väsib ja peategelase ära tapab, selleks, et lõpuks ometi otsi kokku võtma saaks hakata, on samuti õige raamatu otsa sattunud.

Miks lugeda:

  • kui on kokkupuuteid Downi sündroomiga, siis see raamat annab helgust ja lootust
  • meeldivad unenäolised, pikalt kulgevad raamatud, kus pannakse rõhku tegelaste rollide muutumisele ajas
  • oma naudingu saavad siit kätte ka naistekate ja happy endi austajad

Miks mitte lugeda:

  • tahaks midagi tempokamat
  • reaalsetest probleemidest on kuidagi liiga lihtsalt üle lastud ja kuidagi palju keskendutakse mingitele pseudomuredele. Kui raamatut reklaamitakse nagu mingit huvitavad sissevaadet nende inimeste ellu, kes kasvatavad Downi sündroomiga last, siis mkm – siin näitab autor seda ainult vilksamisi. Ei tea, kas takistuseks on jälle mingi imelik ameerikamaa konventsioon, et lugejale ei tohi iiga palju naturalismi näidata või tont teab mis. Ühesõnaga, palju potentsiaali läheb raisku.

Kender kui “Viimse reliikvia” vaba laps

Vaata, mulle meeldib kirjandus. Inimestega suhelda on raske, lugeda aga kerge ja seepärast eelistan ma võimaluse korral viimast.

Maailmas on palju raamatuid, enamus neist saast, aga raamatute puhul kehtib põhimõte, et mida suurema hulga seest valid, seda suurem on tõenäosus sattuda ka hea teose peale. Ja see, et aina rohkem inimesi tahab oma nime raamatukaanel näha, on samuti positiivne. Las kirjutavad, jääb vähem aega igasugu lolluste tegemiseks. Kirjutamisel on oluline roll inimkonna arenguprotsessis. Ühiskond, mis enam ei loo, värskeid mõtteid ei tooda, stagneerub. Mõnede kultuuriteoreetikute hinnangul asumegi juba selles taandarenguetapis.

Nõustun.

Loomingu ja loomingulise vabadusega on asjad praegu kehvad. Sõnavabadusega pole olukord väga palju parem. Kui Eesti Vabariigis on võimalik, et 21. sajandil mõistetakse kohut raamatu ja kirjaniku üle ning süüdistaja küsib kirjanikult tõsimeeli, et kust tal nüüd niimoodi need mõtted tekkisid, äkki tähendavad naturalistlikud kirjeldused, et ta on ise paha peal käinud, siis see ei ole normaalne. Miks makstakse maksumaksja raha eest palka säärasele madalalaubaliste ametnike armeele? Ah et süüdistajale ei meeldi kirjandus? Nad ei saa aru, mis on kunst ja kunsti funktsioon ühiskonnas? Et see võibki olla suht rõve ja ebameeldiv? (Muuseas, ma võin siin ametnikke lohutada: maailmas on kirjutatud palju ja kordades hullemaid asju kui see, millega Kender siin iial hakkama saaks. Palun laiendage oma silmaringi, enne kui säärast farssi etendama hakkate. Kui sa küsid kirjanikult:”Miks sa selle raamatu üldse kirjutasid?” siis tuleks sul amet kohe maha panna ja 1.b klassi minna. Lüngad hariduses on nii suured, et kõrgel kohal töötamine käib sulle silmnähtavalt üle jõu.)

Samuti pitsitab see ametnike armee pea kõiki, alates väikeinvestoritest (vaata hiljutist Ekspressi lugu) kuni…jah, siiski, vaba sõnani…. Tundub, et kõik, millest lapspoliitikud-lapsametnikud aru ei saa, tuleb kohe kiiresti-kiiresti ära keelata. See näib olevat praegu ainus baas, mille pinnalt opereeritakse. Näe, lapsminister ei mõista kanepit – hakkame kohe kriminaliseerima, paneme vangi, eelistatavalt hästi pikaks ajaks (ainult mitte neid, kes mul siin sõpruskonnas mõnuga tõmbavad, eks).

Jumala normaalne on, kui 21. sajandil ajavad poliitikud naisi pliidi taha sünnitama, aga see, kui kunstnik seepärast poliitikute üle nalja viskab, toob kaasa kohe mingid repressioonid. Kui kunst, see ühiskonna viimne vabaduse bastion, on tule all, siis tuleb paraku tõdeda, et ligineme kahtlaselt Orwellikku maailmale, ligemale nende diktatuurirežiimide poole, millest vabaks jääda sooviv ühiskond tegelikult hoiduma peaks.

Raske on. Minu meelest on näiteks riigi suurim julgeolekurisk lollid ja arad inimesed. Mis me nüüd tegema peaksime? Kohustusliku üleriikliku IQ testi ja kõik, kes saavad alla 130 punkti, paneme seina äärde?

Vaba sõnaga on nagunii kehvasti. Tubli kolmveerand ajakirjandusest on mandunud pressiteadeteks ning kuuldavasti on asutused-ettevõtted hingepõhjani solvunud, kui ajakirjanik söendab pressiteadet ka mõndade muude faktidega ilmestada. Ajakirjanikud ise…noh, paneb mõtlema, kui kuuled lauseid “Ma ei saa siin midagi teravat teha, sest ma tahan siin [väljaandes, kogukonnas, riigis] ikka edasi töötada. Äkki keegi solvub, ei räägi enam pärast minuga ja siis mul pole allikaid. Mida ma siis teen?” Aga kullakesed, ajakirjandus peabki olema terav. Vähemalt too uuriv osa. Kui hirm kellegi solvumise või viha või pahameele või repressioonide ees on nii suur, siis tuleb minna pressiesindajaks. Hea ajakirjanduse tunnus ongi vist tegelikult see, et ta ajab mingeid huvigruppe hirmsasti närvi, sest artikkel paljastas mingi ebaõige teo, mida kangesti varjata üritati.

Samas tuleb öelda, et Eestis on enam-vähem. USAs ja Saksamaal on tavapärane praktika, et kui ajakirjanik kajastab (või plaanib kajastada) midagi teravat, siis lendavad peale eriüksused ja nõuavad laptopi, paroole ja seda kõike ähvarduste saatel. Sest, kurat, äkki ta kirjutab midagi hirmsat. Paljastab. Uurib. Leidiski äkki midagi meie kohta?

Igatahes tuleb Kenderile praegu mõlemat pöialt hoida. Mitte sellepärast, et U12 oleks hea raamat. Kaugel sellest. Kuid sellel absurdsel protsessil on potentsiaal saada epohhiloovaks ja see epohh saab olla ainult vaikiv ajastu. On kurb, et Eesti kohus annab endast kõik selleks, et saaks taas heisata tsensuuri punalipud. Hmm…see oleks tegelikult väga efektiivne protestivõte…

Robert Beachy “Gay Berlin”

Robert Beachy. Gay Berlin. Birthplace of a Modern Identity. New York 2014

Selle raamatu puhul ütleb pealkiri ilusti ära, millega tegu: Berliini homoseksuaalsed keerdkäigud 19. sajandist kuni natside võimuletulekuni. Ütleme nii, et peale seda lugemisvara nihkub perspektiiv hoopis teiseks ja enam ei saa aru Eesti homovastastest. Siin olevat patuelu? Lubage naerda! Meieaegsete elu tundub selle nalja kõrval õite kuiv, igav ja kitsarinnaline. Kui ajal, mil Berliinis oli homoseksuaalsus põhimõtteliselt vabaduskaotusega karistatav (enne Esimest maailmasõda ja sõdade vahel osaliselt), loeti Preisimaa päälinnas ligi 40 geibaari ja politsei (peavalitsus – võin siin detailiga eksida) oli sisuliselt nende piiramisrõngas, aga ainus kord, kui neid läbi otsiti, oli vast siis, kui üle tee asuvast politseijaoskonnast pandi pihta tuhat marka ja kahtlustati, et keegi geibaari külalistest oli raha endaga kaasa viinud… Kui Weimari vabariigi ajal ilmus suur hulk LGBT-kirjandust, mis oma vormilt-sisult annab omajagu mahlakat välja… No ei mõista, mida me täna üldse moraalituse üle vingume. Moraalitus? Pigem oleme liiga igavad, seltsimehed, lihtsalt metsikult igavad.

Aga nüüd kiretult raamatust. Beachy on teinud ära tänuväärse töö ja toonud mu huviorbiiti preisi sõdurprostituudid. Meenutame, et Berliin oli enne metropoliks saamist kasarmulinn – umbes 20% sõdureid, enamik neist abiellumiskeeluga. Taskuraha teeniti parkides ja mujal. Lisaks uurib autor seadusandlust, seda, kuidas ühiskond probleemi suhtus, milliseid geiühinguid üldse leidub (meenutagem, et kui sakslane midagi hirmsasti armastab, siis on need ühingud.) ja kuidas ikkagi patuelu käis.

Käis põnevalt: parkides ja baarides. Seda imet tulid kaema geid kogu maailmast (iseänranis tsiteeritakse raamatus paari inglise noorpoeeti) ja väidetavalt jäid nad nähtuga üsna rahule. Keegi ajaloo suurkujudest oli seda sarkastiliselt niimoodi kommenteerinud, et kui Pariisi turg oli spetsialiseerunud naisprostituutidele, siis Berliin pidi ju eristumiseks mehed ette võtma.  Igatahes elasid politsei ja geid omadega rõõmsas rahus, ainult aeg-ajalt raputasid seda ühiskonda skandaalid. Näiteks oli mõnel mehel kombeks oma jõukaid kliente väljapressimisega ähvardada (ja ähvardus ka teoks teha). Kuna häbi ja alandus, mis paljastamisele järgnesid, olid siiski üsna korralikud, siis püüti seda vältida nii kuis võimalik. Teinekord võis aga üsna süütult rünnaku ohvriks langeda: sattus mõni kurjategija vanglasse, sai ta sealt kamraadide käest “potentsiaalsete geide” nimekirja ning türmist väljununa asus hoolega väljapressimiskirju kirjutama. Igatahes tegi suurtööstur Krupp autori väitel just geiohu pärast enesetapu, sest sosistati, et tal oli poistest koosnev teenijaskond, moodsa terminiga “mõnuarmee”. Lisaks puudutatakse ka Eulenburgi skandaali ja seal saab nalja rohkem kui rubla eest. Iseäranis hariv on see skeem, mille ajakirjanikud Eulenburgi paljastamiseks välja mõtlesid. Iroonia ei puudu ka selles, kuidas autor kirjeldab, kuis endistest geisid tolereerivast noorteühendusest SS sai.

Beachy komistab ja kukub oma töös ka mitu korda. Tal on näiteks humoorikas peatees, et sakslased mõtlesidki homonduse nii-öelda välja. Et üks ühing oli justkui see peamine gei-eestvedaja ning kordab end siin ja seal. Aga just ajastupildina on tegu hariva teosega. Ühiskonda mõõdetakse tihtipeale just selle järgi, kuidas ta oma vähemustesse suhtub. Ja tuleb tõdeda, et “ambivalentne” on antud kontekstis küll vast kõige paslikum termin.

Toon siinkohal ära toortõlke noore Klaus Manni (kuulsa kirjaniku väidetavalt geist poja) päevikusissekandest, kui too esimest korda (hüperinflatsiooni päevil) päälinna pääses:

” Üks neist viibutas nõtket jalutuskeppi ja jõllitas mind, kui ma temast mööda läksin. “Tere õhtust, madam,” ütlesin. Ta sosistas mulle kõrva:”Kas sa tahad mu ori olla? Maksab ainult kuus miljardit ja ühe sigareti. Hea pakkumine.” Seal oli tüdrukuid, kes ei saanud olla vanemad kui 16 või 17. Mulle öeldi, et mõned kõige kaunimad ja elegantsemad olid tegelikult maskeeritud poisid… See näeb kindlasti naljakas välja, mõtlesin – poisi keha roosas pitspluusis… Ma olin sellest kõntsast kui nõiutud. Berliin – see Berliin nagu ma teda ette kujutasin, oli võrratult korrumpeerunud. Ma tahtsin palju kauemaks jääda.”

Miks lugeda:

  • saab aimu geidest-seadusandlusest Saksamaal
  • saab näha huvitavat ajastupilti, sest ega ainult kliiniliselt geisid kujutata vaidka ühiskonda nende ümber. Ja see on põnev.
  • paneb meie elud veidi teise perspektiivi ja avardab silmaringi
  • üksikjuhtumid, mida Beachy kirjeldab, on küll teinekord rõvedad, omapärased, hullumeelsed…aga kahtlemata väga, väga huvitavad. Seda juba peavoolukirjandusest ei leia.

Miks mitte lugeda:

  • ei salli geisid üldse. Siis vaata pealkirja ja tee omad järeldused.