Roger Willemsen “Head päevad”

Roger Willemsen. Gute Tage. Begegnungen mit Menschen und Orten. Frankfurt am Main 2016

WILLEMSEN

Roger Willemsen saksakeelses maailmas erilist tutvustamist ei vaja – tegu on nii ajalehe/raamatuveergudelt kui ka telest tuntud ja omapärase stiiliga mehega. See raamat on omamoodi ristand ajakirjandusest – kus püütakse edasi anda fakte  – ja kirjandusest, mis pakub boonusena ka esteetilist naudingut. Raamat on jaotatud lühikesteks “intervjuudeks”, kusjuures subjektideks on nii pärisinimesed, kellega Willemsen oma töö jooksul kohtunud on kui ka muuseumieksponaadid…

Intervjuu on siin väga meelevaldne mõiste – lihtsalt tema lood hakkavad tavaliselt pihta mingi teisendiga lausest:”Läksin X-ga intervjuud tegema.” Willemsen loob igas jutus omaette maailma nii enda kui oma intervjueeritava ümber ning ta ei tee lugeja osas allahindlust: kui inimene on ebahuvitav, siis peab tema kirjanikuna loo huvitavaks tegema. Kui Yassir Arafatiga kohtumise detailid on huvitavamad kui mees ise, siis laseb Willemsen Arafatil vannitoas öelda vaid paar lauset ning koob ise mehest biograafia kokku. Kui spiooniga kohtumise juures on kõige huvitavamad tema viskikogu Inglismaal ja ühe vene ametniku viskikogu Moskvas ja läbi viskiparalleeli saab spiooniloo imekombel ära räägitud, siis milleks hoida jäigalt kinni igavast intervjuuformaadist?

Lugejana ei saa sa kunagi päris seda, mida esialgu arvad. Intervjuus bioloogiga liigirikkuse kadumisest sõidab Willemsen, ahv süles, mööda lõunamaa jõge. Intervjuus superstaaridega leiad end glamuuri asemel väikestest korteritest ülimat provintslikkust trotsimas. Kui Jaapani ärimunk räägib sulle läbi Willemseni sule elufilosoofiast,saad boonusena kaasa kogu ebaromantilise Kyoto ja Euroopa-Jaapani uskumatult absurdsed kultuurisuhted. Ja kuidas saab mitte meeldida lugu, kus ajakirjanik teeb inimsööjaga intervjuud…lõunasöögi ajal?

Autor ei loo kangelasi. Siin ei kohta praegu väga levinud narratiivi, et on inimene oma aja, kõikide raskuste vastu. Keegi ei karju “You can do it!”. Willemseni jaoks pole jumalaid olemas. On vaid huvitavad inimesed kõiges oma piiratuses, kelle ümber on ikkagi aeg, mis on suurem kui nemad ise.

Willemseni lood on nauditavad lisaks keelele ja stiilivimkadele ka seetõttu, et mees ise oli väga erudeeritud ja tal pole kahju teadmisi niimoodi juttu sisse voolata lasta, et lisaks sellele, et lõbus on, saad lõpuks targemaks ka.

Kuigi Willemseni stiil on ladus, on seda raamatut siiski raske lugeda. Niipalju aus mees on, et paneb ka ennast asja sisse ja tema ise kipub olema kergelt nukrameelne kuju, kes lõpuks oma tuntusest hoolimata üsna üksikuna suri. Melanhooliat on kirjanduses mitut sorti, Willemseni oma pole selline eestlaslik raevukas pessimism, kus ollakse nii kindel, et asjad kunagi paremaks ei lähe, et isegi võimalus, et kõik teistmoodi olla võib, on solvav, puhas pühaduseteotus, sõna, mida ei tohi suhugi võtta. Willemsen pole pessimist, aga ta näib tekstide põhjal olevat inimene, kes ei suuda teistega lõpuni kontakti leida ja see rõhub teda ikka küll. Ning tema alistumine on selline intellektuaali alistumine, kus ta poolviltuselt naeratades lugejale justkui ütleb:”Noh, selline ma olen, ega minu jaoks paremaks ei lähe, aga vaata, siin teistel inimestel on põnev elu olnud.” Ja läbi oma nukruse näeb ta päris hästi teistest läbi.

Advertisements

George Orwell “Down and Out in Paris and London”

George Orwell. Down and Out in Paris and London. Esmatrükk: 1933

Kuidas läks ikkagi nii, et Orwell kirjutas suurepärased “Loomade farmi” ja “1984”? Ma pole küll mingi Freud, aga kui arvestada seda, mida ta Londonis ja Pariisis vastavalt hulkuri ja nõudepesijana läbi elama pidi, lisaks see, mida ta Hispaania kodusõja ajal bolševikest näg, pole ime, et ta fantaasia tumedamad tuurid peale keeras.

Ja käesolev raamat (mida Austraalia oma õigussüsteemiga palju lahedamalt pakub kui paljud teised riigid) räägib täpselt sellest, mida noor Orwell pealkirjas välja reklaamib: kuidas ta nii nälgas on ja tööd otsib ja siis nii kontimurdvat tööd teeb, et igasgugu mõtted peast kaovad ja kuidas ainus helge hetk on öine pidutsemine majakaaslastega. See on raamat sellest, mida vaesus inimesega teha võib – ja teebki, kui just tubli portsjon meeletut tahtejõudu ja õnne ja tutvusi elu teistpidi ei pööra.

See on raamat, mille soovitan kätte võtta kõikidel, kelle elu kõige suurem madalseis seisneb paarikuises tööotisimises ja ehk vanemate-sõprade diivanil vedelemises. Siin kirjeldab Orwell sedasorti vaesust, mis tänapäeva Eestis naljalt püünele ei pääse, kuigi ta samamoodi siin eksisteerib. See on vaesus, kus sa oled rõõmus, kui saad soodukaga kartuli kätte ja leiad veidi õli, milles need ära praadida. Ja see on vaesus, mis su järk-järgult kõikidest kõrgematest instinktidest ilma jätab ja su loomaks alandab. See on seisund, kus sa ei taha muud, kui järgmist kartulit, järgmist halastavat unetundi.

Kuskil jäi silma uuring, et vaesed inimesed ei pruugi olla vaesed sellepärast, et nad on ainult lollid. Ei, kui sa oled saavutanud sellise vaesuse taseme, et pead mõtlema paaniliselt sellle, kuidas maksta ära järgmine üür ja kust leida süüa, sealjuures ka “suurepärasel” ametil tasuta ületundidega töötades, siis ei jäägi üle energiat, et oma elu parandada. Sinna kaovad tunnid, päevad, aastad…kuni ühel hetkel avastad, et oled viha täis ja parim näib möödas olevat. Kuigi ma isiklikult olen selle koolkonna esindaja, kes usub, et niikaua kuni hing on sees, on parim veel ees.

Teinekord öeldakse, et paljud head autorid on oma elus erinevaid ameteid pidanud, et head tunnetust elu kohta koguda. Ta ei ole kindlasti ainus nälgiv autor. Stephen Kingil ei läinud alguses kõige paremini ja mitmed tänapäval armastatud autorid elasid oma elu vaesuses… Aga kõige selle edukultuse taustal, kus iga päev võib twitteris-blogis-lehes lugeda ainult õnnestujatest-startupimeestest, on värskendav lugeda puhtinimlikku juttu inimesest, kes ei loonud startuppi, kes vierles aastaid, enne kui ta tuntuks sai ja kes langes ehk  sügavamale põhjakihti kui paljud teised.

Aga ma mõtlen ikka, et see on maitse küsimus, aga – kes mäletab saja aasta pärast ärimehi, startuppijaid? Need on samal tasemel kelnerite-nõudepesijatega… Kuid Orwelli on meil põhjust ka aastakümneid pärast tema surma meeles pidada. Imelik asi on see edu ja imelik asi see surematus.

Miks lugeda:

  • kui oled edukas, aitab elu perspektiivi panna; kui oled edutu, siis annab lootust – mehest sai hiljem legend
  • hästi kirjutatud arutlused töökorralduse, inimloomuse ja ajastu kohta
  • palju parem kui tema Hispaania kodusõja raamat, mis venib nagu tatt
  • saad selle vajadusel tasuta kätte ka

Miks mitte lugeda:

  • üsna masendav, hakkad esitama endale küsimusi kapitalismi kohta

Robert Byron “Road to Oxiana”

Robert Byron. Road to Oxiana. 1937

Hirmus asi on see mustanditesse kirjutamine: arvad juba, et kõik on tehtud-nähtud-avaldatud, aga siis avastad mingi aja-ruumi kontiinumi, kus kõik mustandid vihaselt sisisevad.

Just niimoodi sisiseb mul Robert Byroni raamat. Tegu on noorelt surnud Briti kirjaniku kuulsaima teosega, kuid klassikalise “MInu”-sarja austaja peaks sellest kauge kaarega mööda käima, sest mees, kelle kohta tema sõbrad hiljem kirjutasid, kuidas ta enne surma neile ikka meeletult närvidele käis, oli suur kultuurihuviline ja “Road to Oxiana” pole selline sujuv lugemine, vaid seal vahelduvad lehekülgedepikkused kirjeldused varaemetes mošeedest, kirjeldustega, kuidas teed ei leitud üles, kui mitu kirpu ja täid öösel tapeti ja sekka ka kirjeldusi teel kohatud rahvastest,

Kirjeldused varemetest ja nende ajaloost on ülivõimsad, kui esimesest erialakeele-šokist üle saada. Siis tärkab ikkagi selline tunne nagu aukartus inimkonna ees, mis siin tänapäeva arhitektuuri ja Mustamäge vaadates kaduma on läinud. Raamatus olid minu jaoks kaks rosinat: kõigepealt sain teada väga võimsast moslemi valitsejannast, kes rahvast ohjes hoidis ja kõvasti kultuuri edendas. Naisvalitsejad pole islami kultuuris just ülemäära levinud. Teiseks on tegu ikkagi piisavalt eksootilise regiooniga, millest Byron annab kõige imelisema kirjelduse, mis mulle siiamaani näppu jäänud.

Oxiana on regioon Afganistani, Tadžikistani ja Usbekistani vahel, just Amudarja jõe ääres. Vanal ajal kutsusid kreeklased jõge Oxuseks. See on tulnud omakorda veel vanemast ajast, kui sanskriti allikad nimetasid üht sealset jõejuppi Vašhiks. Vašhi jõgi on iseenesest siiani Tadžikistanis kenasti olemas. Kõik see kokku tekitab tunde, et…tuleb ikka määramatult rohkem ilmas ringi reisida, sest peale kõikide nende “1001 New Yorgi kohvikut, mida enne surma külastada”-kohta on maailmas palju võimsaid paiku, mis pakuvad hulgaliselt avastamisrõõmu ja kus sa ei konkureeri turistide hordidega, kes endlikeppidega üksteisel silmi peast välja torgivad.

Kuna raamat on kirjutatud päevikuvormis, siis kumab sellest läbi ka autori enda karakter, kes tundub kirjapandu põhjal veidi ülbe ja ärahellitatud briti puu võsu, kes jätab külmas võõrastemajas purustatud illusioonidega ungarlase surema ning on teiste hädade vastu üsna ükskõikne. Samal ajal trotsib ta raskeid karistusi, murdes maskeerituna sisse pühapaikadesse, et nende ilu edasi anda. See on valdkond, millele kuulub selgelt Byroni armastus. Mehe enda eraelu oli ka kõike muud kui igav: kuulsa briti ülikooli geirühmitusega seostatav Byron olevat olnud hullupööra armunud “oma aja ühte külgetõmbavamasse mehesse”, noorelt surnud lingvisti Desmond Parsonsisse. Viimane ei tahtnud Byronist suurt midagi teada, sest tal oli – nagu kaasaegsed allikad seda kirjeldavad – kirglik sõprus James Lee-Milnega ja siis piiras teda ka Harold Acton, kelle jaoks ta olevat olnud “ainus tõeline armastus”.

Miks lugeda:

  • häbematu stiil, kus rohked kirbud kohtuvad hingematvate monumentidega
  • saad aimu täiesti kadunud maailmast
  • saad lugeda raamatut, mida peetakse üheks maailma parimaks reisikirjaks

Miks mitte lugeda:

  • kui sind ei sütita põhjalikud kirjeldused monumentidest, siis võib stiil esialgu ära ehmatada. Aga kõik muu, mis sinna vahele pikitud on, on seda väärt. Kui “Minu”-sarja autorid näitaksid kasvõi natukenegi seda erudeeritust, mis vana aja reisikirjanikel on, siis ma muud ei loekski. Imelik on see, et kui vanasti pidid kirjutama ilma interneti ja wikipedia abita, aga kõik raamatud olid pilgeni täis igasugu teadmisi, mis lugemise raskeks tegid – aga ka harivaks – siis nüüd, kui kõik maailma teadmine on mõne sekundi kaugusel, ei viitsita eriti asju järgi uurida. Võib-olla arvatakse, et ka lugejal on wikipedia olemas ja küll ta siis vaatab, kui tahab.

Norman Ohler “Blitzed. Drugs in Nazi Germany”

Norman Ohler. Blitzed. Drugs in Nazi Germany (e.k. “Patsient A.) 2016

Mõni kuu tagasi rebis Eesti rahvas kildu Ossinovski üle, kui ta peol veiniklaasiga vahele jäi. Ega’s midagi, las inimene joob, aga just oli ta tegemas tulist kihutustööd joomakuradi vastu ning lubas alkoholi nii kalliks ajada, et keegi seda suu sissegi ei võta. Sama lugu on käesoleva raamatuga: Hitler jutlustab muudkui rahvale, kuidas tema liha ei söö ja käsib rahval kaine ja karske olla, keelab – tol ajal väga levinud – narkootikumid ning paneb alkoholi patu alla, kuid endast teeb järk-järgult vaat et riigi suurima sõltlase.

Norman Ohleri puhul on näha, et tegu on ilukirjanikuga, kes on kogemata aimekirjanduse radadele eksinud: kord mainis tuttav Berliini DJ talle, kuidas natsid korraliku laksu all olid ja kui ta siis arhiivis kullasoonele juhatati, ei saanud Ohler enne pidama kui raamat valmis. Seda ilukirjanduslikkust kumab tal ka vähemalt ingliskeelsest versioonist omajagu läbi, nii et kohati hakkad mõtlema, et äkki on mees faktidele miskit juurde pannud, kuid kogu materjal on nii kaasahaarav ja ehe, et sellised süüdistused kaovad peagi.

Iseenesest on tegu omamoodi topeltsõltuvuse-looga ja süžee on lihtne: saksa rahvas on peale Esimeses maailmasõjas saadud valusat kaotust muserdatud, kuid õnneks aitab õitsev narkoäri muredele leevendust leida. On ju kuldsed kahekümnendad, kus sellised mõnuained nagu kokaiin ja alkohol on paremates baarides – ja peredes – niisama enesestmõistetav kooslus nagu õlu ja jaanipäevavorstikesed. Saksamaa toodab ise ka korralikku narkokraami ja mitmed tänapäeval respekteeritud firmad nagu Merck on tuntud kui parimad dillerid – Mercki pakendis narkot nõutakse nii Hiinas altkäemaksuna kui ka hiljem sõja ajal välismaal. Saksa kvaliteeti ei suutnud ka viha natside vastu tumestada.

Siis tuleb võimule Hitler ja hakkab rassi puhastama. Koonduslaagritesse visatakse aja jooksul ka kõikvõimalikud sõltlased. Kas see on sõltuvuse lõpp? Kaugeltki mitte! Sakslased on kõvad keemikud ja leiutatakse uus võimas narkootikum- Previntin. Tegu on siis metüülamfetamiiniga, mis oli nii hea asi, et seda kasutas kogu rahvas alates eksamistressis õpilastest kuni hiljem massiliselt Wehrmacht. Metüülamfetamiin oli nii populaarne, et seda topiti ka šokolaadi sisse, mida siis meeleheitel koduperenaised mõnuga sõid, et “kodutöö paremini käes lendaks”. Sisuliselt sai seda osta tööstuslikes kogustes vabalt nii nagu praegu saab osta vitamiine.

Nüüd hakkabki raamat kirjeldama, kuidas Wehrmacht Previntinist ja muust kraamist sõltuvusse jäi ja kuidas sõltuvus tasahilju Hitlerini jõudis ning kuidas siis tegelikult vaat et kogu sõda narkouimas peeti. Paralleelselt räägitakse Hitleri ja tema ihuarsti Theodor Morelli suhte lugu ehk kuidas nad koos rõõmsalt sõltuvusse jäid. Omaette hea peatükk oli mereväe ja koonduslaagri katsetest. Kas teadsid, et Bata, Salamander ja teised jalatsibrändid lasid oma jalanõusid koonduslaagris testida? Vangid pidid iga päev raskusi kandes maratonidistantsi läbi käima ja paljud said surma. Sõja lõpupoole lasti neil ühe soojaga ka uusi narkootikume katsetada. Mereväe juhid ise läksid peale sõda suurde saksa poliitikasse ja praegusesse Merkeli parteisse. Pole üllatav, aga ikkagi hea teada.

Seda raamatut on ka eestlased mõnuga arvustanud ja pole ka ime, sest iseenesest on tegu korraliku asjaga: arhiividest on välja veetud tunnetuslikult tonnide viisi kraami ja ainuüksi see, kuidas mees on suutnud ülimalt hullumeelset narkomaanide käekirja dešifreerida, väärib imetlust.

Öeldakse,et inimene otsib ikka oma ideedele kinnitust ja neid mina siit ka sain. Mul on pidev umbusk inimeste vastu, kes püüavad näida eriti puhtad ja pühad, olgu siis megaveganid või sõna otseses mõttes paduusklikud või suured heategijad, kes aktiivselt oma ideid promovad…. Ja eriti suur umbusk on mul inimeste vastu, kes tahavad korralikult rahvast reformida stiilis, et “ah-mis-nüüd-teie-lollid-ja-ennasthävitavad-las-issi-räägib-teile,-kuidas-elu käib”. Teatud hulk ennasthävituslikku käitumist näib ikka inimkonna ajalooga kaasas käinud olevat ja keelata nüüd ära see alkohol või kanepitaim – vaid selleks, et inimesed omale kuskil keldris midagi kangemat kokku keerata saaks – tundub olevat üks ütlemata nüri ja vaimuvaene tegu.

Miks lugeda:

  • hea ja informatiivne raamat sakslastest ja narkootikumidest, aga eelkõige sõjast ja Preventinist
  • näed uusi tahke narkokaubanduses
  • haaravalt kirjutatud raamat

Miks mitte lugeda:

  • kisub vahepeal liiga moraliseerivaks kätte ja kuna autor on sakslane, siis on tal vaja ikka rõhutada, et Hitler oli paha – sest ega seda ju ometi keegi maailmas tea – ja enam nii ei tee need sakslased.

John Perkins “The New Confessions of an Economic Hitman”

John Perkins. The New Confessions of an Economic Hitman.

Majanduspalgamõrvari vanad pihtimused ilmusid juba 2004. aastal, aga nüüd sai Perkins uuesti sule näppude vahele ja lajatas veel paar peatükki, kus kirjeldab korpokraatia olemust, olukorda, kus me kõik maha müüdud oleme, kuidas majanduspalgamõrvar üksteise võidu riike orjastab ning kuidas kõik on halvasti ja halvemaks läheb.

Raamatu peateema on vana jutt sellest, kuidas Saulusest sai Paulus. Perkins kirjeldab, kuidas ta majanduspalgamõrvariks sattus – eks ikka hea palga ja huvitava elu pärast. Tahtis olla nagu James Bond, kui Bond oleks olnud paksude prillidega analüütik või raamatupidaja. Läks aga kuhugi riiki salajase missooniga sisse ja pidi tagasi tulema raportiga, kuidas suured arenguprojektid ja maailmapangalt-OECDlt saadavad hiidlaenud riigile õitsengu toovad. Samal ajal tehti kohalike võimudega kokkuleppeid, et kui tuleb programm, siis saavad kasu otseselt võimu juures olijad ning eriti USA firmad. Ja laenu tingimused tehtakse sellised, et riik iial laenust ega USA (või tänapäeval Hiina) sõltuvusest vabaks ei saa. Laenud antakse ka selliste tingimustega, et pead ikka ja alati ÜROdes ja mujal USA poolt olema ning pukki panema selle, kes Ameerikale meeldib. Ja kui on jamasid, siis saab ju kasutada šaakaleid – mehi, kes siis organiseerivad kas (relvastatud) riigipöörde või teevad nagu muuseas mõne palgamõrva.

Reisis Perkins siis eksootilistes kohtades ja magas eksootiliste naistega, kuni peale kümmet aastat sellist elu tundis, et miski pole nagu õige. Südametunnistus hakkas vaevama. Pani siis mees lahkumisavalduse lauale ja kirjutab sellest ajast alates raamatuid ning jutlustab teistsugust majandusmudelit. Mudel ise peaks Eestile väga meeltmööda olema, sest asi, mida ta kuidagi ei luba, on riigivõlg. Või siis selle teenindamine.

Raamat ongi jagatud erinevate riikide järgi peatükkideks:Panama, Equador, Iraan… Teosele annab väärtuse -kui autorit uskuda – tema suhe maailma vägevatega ning peale lugemist tugevneb oluliselt usk igasugustesse vandenõuteooriatesse. Kuigi…no mida siin ikka uskuda? Kui rohujuure tasandil käib ikka sõpradele hea ja parema sahkerdamine, miks peaks kõrgemates ešelonides asi teisiti käima?

Täiesti ausalt: kirjanduslikust seisukohast on tegu nõrga teosega. Stiil on konarlik ja oleks mitmes kohas tahtnud toimetaja karmi kätt. Soovituste peatükk oleks ka võinud olemata olla. Aga sisu ise on selline, et käest teda ka panna ei saa.

Miks lugeda:

  • tunned, et oled liiga naiivne ja vajad küünilisemat maailmapilti
  • tahad teada, kuidas maailma majanduses asjad käivad
  • tahad teada, kuidas töötab riigivõlg
  • tahad teada, kuidas töötab korpokraatia

Miks mitte lugeda:

  • tahad midagi pehmet ja sõbralikku
  • oled ja tahad jääda USA sõbraks