Michael Lewis “The Big Short”

Michael Lewis.The Big Short. London 2010

Ise ka ei usu, kui vähe sel aastal päris raamatuid loetud sai, aga õnneks on blogiarhiiv ses osas halastamatu. “Big Shortiga” õiendan vana võla, sest läbi sai see juba suvel, aga pagendasin ta draftidesse ja mõistetamatutel põhjustel pole ta siiamaani välja pääsenud.

Kas tahad teada, kuidas eelmine majanduskriis juhtuda sai, kes kõige rohkem kaotasid ja kes olid need nohikud, kes sellest kõigest võitsid? Siis pole vaja kaugemale vaadata, “The Big Short” on õige asi.

Micael Lewis on ise juba põnev mees ja seda finantsmaailma seestpoolt näinud, aga autorina pole tal ka häda kedagi. Kellel pole tahtmist lugeda, mis asi see credit default swap (CDS krediidiriski vahetustehing) on ega ka seda, kuidas täpselt need jamad pankadega alguse said, võib vaadata samanimelist filmi, kus kogu sündmustik on hollywoodilikult lihtsamakoelisemalt ja tempokamalt ära näidatud. Aga seda, mis asi on seesamune krediiririski vahetustehing, võib rahuliku südamega lugeda siit.

Lihtsakoeliselt seletatuna on CSS üks selline toode, mille pankurid välja mõtlesid, aga mis õige pea nii käest ära läks, et nad ise ka ei saanud aru, mis see on (oli selline solk, et siga ka ei söö), aga kõik said aru, et asi oli kallis ja selle eest sai hullu raha maksta. Ja kui siis tekkis teadmine, et see on asi, mida siga ka ei söö, läks lahti paanika – sest järsku oli kõikidel palju raha sinna magama pandud, aga asi ise oli sisuliselt väärtusetu – ja siit tuli majanduskriis, mille haavu nii mõnedki meist tõenäoliselt tänaseni lakuvad. Mitte küll pankurid, tuleb tõele au anda.

Ja käesolev raamat ongi pankuritest, aga mitte ainult. Lewise kangelasteks – kui nii võib öelda – on need mehed, kes nägid teistest varem, et see  CFS on asi, mida siga ei söö, panustasid suurele krahhile ja võitsid sellega suurelt. Et tegu oli suuremalt jaolt ektsentriliste tüüpidega, teeb lugemise iseäranis nauditavaks. Mis natuke kurb on, on ehk see, et Lewis jätab mulje justkui oleksid need mehed maailmas ainsad olnud, kes krahhi ette nägid. Tegelikult oli neid kindlasti veel, aga… siin tuleb mängu üks finantsmaailma eripära. Eestis räägitakse palju Talpseppade Etaloni-fondist. See panustab, nagu ma aru saan, samuti turgude langusele. Häda selle langusega on aga see, et ega keegi ei tea ju, millal ta tuleb. Aga kui sa panustad turu langusele, siis sa sisuliselt ostad kindlustust ja pead kindlustuspakkujale iga kuu hullu summa maksma. Ja võib juhtuda, et su raha saab enne otsa, kui krahh tuleb. Võib-olla saab raha otsa mitu aastat enne krahhi. Aga võib-olla ainult kuu aega enne? Aga võib-olla ei tulegi krahhi? Siis saab kindlustuspakkuja rikkaks.

Miks raamatut lugeda:

  • väga lihtsas stiilis kirja pandud – kuigi teema ise keeruline
  • ameerikalikult hoogne
  • annab hea ülevaate kriisi siseellu
  • annab hea ülevaate, et ega finantsmaailmas keegi vist eriti ei tea, mida teeb

Miks mitte lugeda:

  • kui pankur on su iidol, siis peale lugemist on sul respekt nende vastu jupiks ajaks läinud

 

Advertisements

Stefan Zweig “Maria Stuart”

Stefan Zweig. Maria Stuart. Tallinn 1983

On elu imelik paradoks, et mida rohkem sa mingisse teemasse sisse lähed, seda suuremad silmakapid pähe pannakse, seda rohkem asju sa välistama hakkad. Minu maailmakitsendajaks said võõrkeeled: kui ikka suudad teost orginaalis lugeda, ei tõuse käsi enam viletsat tõlget kohalikust raamatupoest haarama ning see on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma nuuman Amazoni, mitte kauneid kohalikke raamatupoode. Eestil on vedanud: meil on mõned väga head tõlkijad. Aga paraku ei jaksa paar inimest üksi kogu nõudlust rahuldada ning kahjuks on eriti ilukirjanduse puhul oluline see, et asi mitte ainult ei kõlaks enam-vähem loetavas eesti keeles, vaid pakuks kirjaniku stiili tunnetust. Kui loed mõnda Bradburyt, siis tahad ikka saada Bradburyt, mitte hingetu google translate’ pisut paremat vormi.

Kogu selle pika jutu mõte on see, et lugesin üle hulga aja eestikeelset raamatut. Nii nagu mulle meeldib hirmsasti see viis, kuidas vanasti maju osati ehitada, meeldib mulle hirmsasti ka mitmekümne aasta tagune tõlkekirjandus: tekst voolab – sageli – kuidagi mõnusamalt.

Stefan Zweigi polnud ma varem (enda teada) lugenud, küll aga meenus, et tegu on suure Austria kirjanikuhärraga.Tagantjärele on mul tuline kahju, et Zweig mulle varem ette ei sattunud: kuna mees elas pikka aega Salzburgis (enne seda kui tal naisega suhted sassi ja sekretäriga õige soojaks läksid), siis jäi ta maja teadmatusest pildistamata.

Käesolev raamat on selle kirjandusliku stiili esindaja, mis panustab palju psühholoogilisele poolele. Zweig võib lehekülgede kaupa kirjeldada, mis see kuningannalik uhkus on ja kuidas see kord Maria Stuarti, kord Elizabeth I otsuste tegemise protsessi mõjutas. Psühholoogia ongi tal põhiline. Õnnetu Šoti kuninganna Maria Stuarti enda eluseigad pikitakse osavalt, kujundlikult ja ülimalt ilukirjanduslikult siis nende psühholoogiliste momentide vahele. Kokku jätab see – nii imelik kui ka pole – natuke sellise seksi-ja-linnaliku mulje. Ei, teos on sügav, ajaloolised faktid on imeliselt esitletud. Lihtsalt Zweigi stiili puhul on nii lihtne ennast kuskil hämaras köögis koos sõbrannadega ette kujutada: “Kujuta ette, ta ütles nii, aga tegi hoopis naa!” “Ei, ta ütles seda, aga mõtles hoopis teist, sest enne oli ta selle tüübiga kokku saanud ja tema kindlasti ajas talle keelt kõrva.” “No ma proovisin elu uuendada, aga astusin kümendat korda sama reha otsa.” “Ma olen talle aastaid proovinud selgeks teha, et ma olen see kõige õigem, aga tema, va rajakas, ei taha end ikka oma naisest lahutada!”

Kes aga fakte armastab, siis Maria Stuart (1542-1587) jõudis oma pisut enam kui neljakümneaastase elu jooksul kolm korda abielluda. Esimene kord sai temast abielu kaudu Prantsuse kuninganna. Kuna noor abikaasa suri, siis läks ta Šotimaale oma pärimisõigust nõutama ning valitses seal mõned aastad rahulikult omaette. Abiellus siis noore nõrga keigariga, keda ta õige pea vihkama hakkas. Sünnitas talle poja, tulevase James I. Osales intriigis, mille käigus tema armukesest sõjaülem abikaasa nr2 tappis ja peale mida sõjaülemast abikaasa nr3 sai. Seejärel madistas ta oma mässuliste aadlikega, pagendati järve peal asuvasse lossi (sellest episoodist on Walter Scott luulet loonud), pages sealt ära ja sai taktikaliselt kehvasti valmistatud lahingus oma bastardist poolvennalt ja de facto regendilt lüüa, põgenes Inglismaale, kus Elizabeth teda ligi 20 aastat vangistuses pidas (küll nõnda, et Maria Stuart terve aeg tema vastu vahelduva ja pigem kehva eduga intrigeeris) ning lõpuks lasi Elizabeth Maria Stuarti intriigide pärast hukata.

Miks lugeda:

  • tahad sellises poolromantilises-poolpsühholoogilises stiilis ajaloolist romaani
  • tahad vahelduseks kaunist tõlget näha
  • autor ei võta end ülemäära tõsiselt ja selgitab mitmes kohas, et nüüd tuleb midagi artistic licence’ taolist
  • Zweig selgitab, kuidas naised mõtlevad

Miks mitte lugeda:

  • asi on pikk ja psühholoogiline
  • võiks rohkem ajaloo-liha luudel olla

 

Edward Frenkel “Love and Math”

Edward Frenkel. Love and Math. The Heart of Hidden Reality.

Mis tunne on, kui saad teada, et oled mitmeid aastaid mingist ainest valesti aru saanud, sest seda on lihtsalt valest otsast õpetatud? Umbes selline tunne tabas Venemaalt emireerunud Edward Frenkelit poisipõlves, kui ta sattus ühe kooliõpetaja käe alla, kes talle näitas, mida matemaatikaga tegelikult teha saab. Ja seda püüab ta populaarteaduslikult antud raamatus edasi anda.

See ei ole matemaatikaõpik. On äärmiselt ebatõenäoline, et keegi, kes varem protsentigi võtta ei osanud, võtab nüüd raamatus toodud valemi ja hakkab vuhinal neljandat dimensiooni arvutama. Aga Frenkel põimib raamatus isikliku biograafia ning teeb ekskursse tõelisesse matemaatikasse (mitte nendesse piinadesse, mida paljud meist kooliajal läbi elama pidid). Nii saab selgemaks see, kuidas ikkagi see seos matemaatika ja krüptograafia vahel välja näeb, kuidas küülikute paljunemine viis internetimakseteni, kuidas USA valitsus rahvast matemaatikaga üle lasi, kuna arvas – ja õigusega – et rahvas on matemaatikas nii harimatu, et ei saa aru, mida pisikene protsendikene kõike nende rahadega teha võib (arvata on, et see pole ainus maailma rahvas, kellest sel viisil üle lasti) ning mis värk ikkagi selle neljanda dimensiooniga on.

Reeglina heidetakse raamatule ette kahte asja: matemaatikahuvilised kurdavad, et raamatus on liiga palju biograafiat ja liiga vähe matemaatikat. Tavainimesed, vastupidi, nurisevad, et see matemaatika on seal siiski natuke liiga raske.

Kuid Frenkel paneb oma teosega elule teisest küljest vaatama, mis meenutab natuke kaleidoskoobi raputamist: elemendid jäävad samaks, kuid muster tundub erinev ja ääretult huvitav. Ja mida enamat ühest populaarteaduslikust raamatust tahta võib?

 

 

The Mammoth Book of Drug Barons

Edited by Paul Copperwaite. The Mammoth Book of Drug Barons. London 2010

Millist raamatut ikka Amsterdamist kaasa tuua, kui mitte raamatut narkootikumisest? Tegu on täpselt sellise teosega nagu pealkirjas lubatakse, kuid ülesehitus on mõnevõrra tavapärasest erinevm. Iga peatüki on kirjutanud ise autor, hästi palju on kasutatud narkokaupmeeste endi ütluseid – niipalju kui neid kätte on saadud – ning stiil on väga ebaühtlane.

On lugusid, mis keskenduvad pigem narkoparunite glamuursele elule. Näiteks üks Pablo Escobarist kõnelev artikkel – kus suure osa infost annab minajutustajana Pablo Escobari vend – on üks suur nimekiri asjadest, mis tal kõik Columbias olemas olid. Alates vanast Cessna lennukist, millega ta oma esimesed kasulikud narkolennud tegi ja mille ta vanade heade aegade mälestuseks relvastatud meeste poolt valvatavale väravale kinnitas kuni eraloomaaiani välja.

Teised autorid on kirjeldanud pigem narkokaubanduse tehnilisi detaile  – kui palju narkootikume mahtus teatud mahutitesse ja kuidas ikka asja õigesti tehti, et mitte politseile vahele jääda. Omamoodi on see ajalugu narkokaubanduse “mõnusatest” aegadest alates, kui tegu oli pigem sõbraliku mänguga “omade” seas kuni tänapäevani välja, kus siis meetodid omajagu karmimaks muutunud on. Nagu kirjeldas üks vanem narkokaupmees, siis vanasti – 60ndatel-70ndatel võis igaüks astuda lennukisse ja sealt maha astuda hoopis teise inimesena – kui tal vähegi julgust oli. Kontrollid olid palju nõrgemad ning kõik toimus niisama lihtsalt nagu vanades spioonifilmides. Või kui paljud tudengid panevad tänapäeval seljad kokku, ostavad kiipaka paadi, seilavad pilves sõpradega üle ookeani Aasiasse (esimeseks paigaks USA), laadivad paadi aga lasti täis ja tulevad terve nahaga tormiselt merelt tagasi?

Aga on ka teisi jutte. Näiteks suurest narkobossist, kes Suurbritannias kinni nabiti ning keda ootas pikk-pikk vanglakaristus, millest ta aga pääses, kuna suutis prokuratuuri uskuma panna, et on nõus üles tunnistama kõik, mida ta kriminaalsest maailmast teab, kui nad temaga diili teevad? Ja kes selleks “fantoomterroristide grupi” ühes hiiglaslike relvasaadetistega organiseeris, seda kõike vanglas istudes? Muuseas, see operatsioon läks tal hiilgavalt läbi.

Või siis lugu ühest narkodiilrist, kellele meeldis joosta ning Machiavellit lugeda ning kes tunnistas hiljem ausalt, et tema “edu” saladuseks oli oskus suuri ninasid tublisti meelitada?

Või lugu sellest, kuidas USA ametivõimud Kanadas legaalset kanepikasvatajat ahistama hakkasid ja kelle päästsid arreteerimisest vaid raevunud baarikülastajad?

Miks lugeda:

  • annab huvitava, kuigi mõnevõrra eklektilise ülevaate narkokaubanduse ajalukku ligikaudu alates kuuekümnendatest
  • hästi palju on kasutatud kriminaalide endi ütluseid, mis asjale omakorda värvi lisavad
  • kuigi vahepeal tundub, et liiga palju on heietust, siis kokkuvõttes saab aimu nii narkoparunite mentaliteedist, organisatsioonide ülesehitusest, rahvusvahelise üldsuse suhtumise muutusest narkootikumidesse, parimatesse narkokaubanduse tehnikatesse, ohtudesse, läbikukkumistesse ja tervesse hulka põrunud, või vastupidi, pööraselt edukatesse eludesse.

Miks mitte lugeda:

  • ebaühtlane stiil

 

Ramon Gomez de la Serna “El Greco”

Ramon Gomez de la Serna. El Greco. 1990 (Kirjutatud 1930ndatel)

Ain Kaalepi tõlkest sündinud Hispaania kirjaniku mõtisklused kunstniku elu üle. El Greco, üks tuntiumaid Hispaania maalikunstnikke, oli ise pärit Kreekast – sellest ka hüüdnimi – viljeles kummalist ekspressiivset ja piinatud stiili ning autor naudib sõnadega selle ümber jooksmist. Ise ta tunnistab ka, et “hakkas kirjutama niisugust El Greco elulugu, mis puhkeb sõnavalingutena” ja nii on. Vaevu jõuab ta mõttega alustada, kui juba keerleb ta peas midagi teistsugust ning sõnad jooksevad aina meeste pitskraest haudadeni, Sealjuures võtab fakte abiks vaid eriolukorras, teinekord mainib ta lausa, et nüüd kohe hakkab fakt tulema…aga siis ikka ei tule, petab ära, meelitab, aga ta ei näita tõtt, mida ise ka täpselt ei tea.

Haudade, surmaootuse, piinatuse, suletud ühiskonna ja kogu muu selle kitsendava juures, mida saab anda inimese vaimule ainult fanatism – kas siis religioosne või mõni muu – peatub ta alati suurema mõnuga.

Hispaanlane ei kirjuta niimoodi kainelt nagu praegu tavaks. Et kõik oleks selge ja kronoloogiline, et laused oleks lühikesed ja et neis oleks alati arusaadav mõte. Pigem osutab ta tuhandete murtud mõttekestega El Greco eluloo segastele ja selgematele tahkudele. Kuidas ta ikkagi elas? Oli ta inimpelgur? Mis oli tema pojaga, naisega, kuidas suhestus ta sellesse rüütlite ja preestrite linna Toledosse, kus “preestreid olevat olnud nõnda palju, et iga elaniku jaoks oleks võinud iga päev seitse isiklikku missat pidada”? Milline oli tema elu juudi kvartalis, “juudilossis”, mis olevat omakorda ehitatud nõiameister markii de Villena hoonete kohale?

Mulle meeldis aga see mõte, et tolle aja Toledo ja tema fanaatiline, veretu rahvas, teenis ära El Greco piinatud, hauatagused pildid, nii nagu Gomez de la Serna väitis enda kaasaegsed olevat ära teeninud kubismi. Huvitav, kus oleme meie oma aegreas? Oleme ära teeninud pastelsed pildid hommikusöökidest ja rahustavatest päikeseloojangutest pinteresti-galeriides, samal ajal kui meid kaunite sõnadega röövitakse? Või siis Eesti, kus sotsialistide valitsus teostab oma poliitikat selliselt nagu koosneks rahvas lastest, kellele ei saa lubada vaba tahet. (Märksõnaks näiteks suhkrumaks, mille taga on muidugi valitsuse soov, oma kukrut täita.)

Meie aeg on huvitav. See pole see pealesõjajärgne ajastu, kus polnud suurt midagi ja kus sai luua uut. Vana Euroopa, kuhu Eestigi aina enam nihkub, on täis uusi ja vanu aristrokraate, kes kasutavad mõjuvõimu laiendamiseks neidsamu võtteid nagu sajandeid tagasi, ainult et varjatumalt. Kui foon on karm, peab jõukamasse maailma tungida sooviv inimene olema sellest karmim. Seda enam Ida-Euroopas, kus peale paarikümneaastast iseseisvust on võim koondunud suuresti legaalsete varaste kihi kätte. Selles valguses on vaat et kahjulik õpetada noortele selliseid asju nagu ausus ja eetilisus. Neid väärtuseid saab lubada endale ehk ainult siis kui tagala on kindlustatud.

Mõnikord süüdistatakse noori mässumeelsuse puudumises. Ja ongi tõsi. Sest see põlvkond tahab rahu. Neid on õpetatud väiksest peale elama ja käituma nagu väikeseid ametnikke ja mitte miski ei väsita ega tapa rohkem kui mõttetu rutiin. Selles mõttes ei ohusta vana Euroopat mitte paar veokijuhti, pommipanijat, kes karjuvad loosungeid, mis Euroopas kandepinda ei leia. Vaid ikka see, et inimesed on sellest reaalsusest niivõrd tüdinenud, et löövad käega kõigele peale interneti vahendusel iseenda jaoks loodud erimaailma, kus saab luua täiusliku paralleelkeskkonna just sellise nagu ise soovitakse. Sest see aitab leida inimesi, kes mõtlevad “nii nagu meie” ning üheskoos virtuaalkeskkonna vahendusel ketsereid põletada. Fantaasiad on oma kohal, aga aina vähem viitsitakse oma ideid reaalsusega võrrelda. Kas see on teostatav? Ja tuleb tõdeda, et mõnede fantaasiate puhul ongi parem, kui need iial reaalsuses ei täituks.

Huvitav, mis saaks siis, kui internet ühel päeval toimimise lõpetaks? Kui inimesed oleksid sunnitud tänavatele minema ja teise inimesega ühenduse loomisel ei oleks võimalik helendavat ja turvalist ekraani puhvrina kasutada?

Ma kaldun teemast kõrvale,aga ütleme nii, et raamatut on selle ekspressiivse stiili pärast raske lugeda, aga samas on ta niivõrd erinev sellest, mis iga päev kätte satub, et ta sunnib mingid teised ajupiirkonnad tööle. Ja on huvitav aeg-ajalt seda musklit treenida.