Dai Sijie “Nagu rändur pilkases öös”

Dai Sijie. Wie ein Wanderer in einer mondlosen Nacht. München 2009

Seda raamatut saaks kõige enam võrrelda sukeldumisega maelstromis. Uju mis sa ujud, aga lõpuks oled ikka spiraalis ja lähed aina sügavamale, kuigi tegelikult on selge, et tegu on ainult veidikese vee ja energiaga. Kui võtta see maelstrom ja panna ta ilusasse, kunstipäraselt kujundatud laekasse, saabki Dai Sijie raamatu kätte.

Sest autor tõmbab häbitult käima kõik klišeed, mis mul hiina kirjanduse osas olid: pisivormid, tuhat intriigi, mis mahuvad omakorda teiste intriigide sisse, veidike nagu matrjoškad. Eksootilised paigad, kus kõik lõhnab korraliku tee, küüslaugu ja tundmatute vürtside järele. Inimsuhted, millel on mitu liini, kõik omavahel lõputult puntrasse aetud, neid omakorda komplitseerimas kummalised mõisted nagu au, kohustus ja esivanemad. Samuti peab paika vana tõde, et autor paneb igasse raamatusse suure osa endast: teades, et autorgi emigreerus 80ndatel Prantsusmaale, pole hiina-prantsuse telg selles raamatus sugugi ootamatu.

Sisu on pealtnäha lihtne: prantsuse neiu õpib 70ndatel Hiinas keelt, tutvub noormehega, kelle isa on prantslane, enamgi veel, prantslane, kes istub Hiinas vangis, kuna on seotud mingi kahtlase kirjarulliga. Arvatakse, et kirjarulliks on üks budismi pühadest tekstidest ja viimati viskas hiina marionettkeiser selle lennukiaknast välja…nüüd tahaks inimesed seda jälle üles leida. Neiu saab teada, mis on seal osaliselt kirja, aga kuna tekst lõppeb kõige ootamatumal ja põnevamal kohal.. Ja siis kaob tema noormees. Edasi uimerdab neiu läbi maailma, muudab elusuunda, mõtleb aina noormehele ja salapärasele kirjatükile – ja siis järsku võtab ta uuesti ja ootamatult jälje üles nagu verekoer.

Raamat sobib kindlasti inimesele, kes armastab kõrvaltegevuse kuhjumist, peeni detaile, viiteid kohalikule kultuurile ja kirjandusele – teisisõnu, kannatlikule lugejale, kes oleks valmis pühapäevakohvi kõrval pool kummalist maailma läbi rändama.

Miks lugeda:

  • saab teada üht-teist kultuurirevolutsiooni, hiinlaste ühiskonna ja mentaliteedi kohta
  • armastad kõrvalliine, mis esialgu – ja ka hiljem – justkui kuhugi ei vii ning täidavad justkui seda eesmärki, et annavad muidu kahtlastele peategelastele sügavust juurde.
  • detailid on lihtsalt hämmastavad ja uskumatud (vihjeks: peategelase isa surmapõhjus kauges Hiina vangilaagris oli üks originaalsemaid, millest viimasel ajal lugenud olen).

Miks mitte lugeda:

  • kui tahad pannkooki suure, kihilise baklaava asemel. Sest see raamat – kuigi omamoodi ja omamoodi huvitav – paneb kannatuse mitmel korral proovima.
Advertisements

Claude Duneton “Punaste metsade taga”

Claude Duneton. Punaste metsade taga. Loomingu Raamatukogu 2010/30

Lõppsõnas kiidetakse prantsuse/oksitaani autorit Dunetoni justkui imeinimest: vaestest oludest pärit suuresti iseõppinud keeleteadlane, näitleja, kirjanik. See tundub mehena, kes oskas oma elu kirgede järgi seada – ühesõnaga, inimene, kes suutis kuidagi materiaalse ja kapitalistliku maailma üle kavaldada, tegi mida tahtis ja sai selle eest raha ka veel pealekauba. Iga humanitaari unelm.

Et tal see lihtsalt ei läinud, tuleb välja väikesest, vihikumoodi raamatust. On aasta 1991. Venemaal käivad revolutsioonilised sündmused, mida ka tuntud prantslane Claude Duneton Peterburi kaema on läinud – uurimistöö kattevarju all, kuidas siis muidu. Ta on leidnud omale ulualuse keskealise ajakirjaniku juures, kes inglise keelt pursib. Koos istutakse igavesti valgetel öödel (kuskil on Duneton seda kirjeldanud kui “eutanaasiavalgust”, mis võtab enne surma ära kõik ihad ja soovid) köögis roheka vakstuga kaetud laua taga ning lõppematu musta tee kõrvale räägitakse teineteisele oma elulugusid. Ajakirjanik kirjeldab oma elu Nõukogude Liidus, ühiskorterit, võitlust hariduse omandamise nimel, hullu endist abikaasat ja praegust, kes hetkel küll daatšas kurke varub. Claude jälle räägib palju oma isast, talumehest, kes uskus Venemaa kommunismi, uskus kommunistlikku paradiisi, lausa lõpuni välja ning ei suutnud kuidagi aru saada, kui vanaisa talle ja samamoodi kommunistlikule vennale kõrges eas nähvas, et “nood olevat ainult lapsed, usuvad siin muinasjutte”.

Kuna tegu on tõesti lühikese teosega (tõlkija märkustega 72 lk), siis on sellest raamatust kirjutamine, justkui kirjeldaksid põgusat kokkusaamist kuskil raudteejaamas – vaevu saad inimest näha, tere öelda – ja juba ongi rong läinud. Aga selle jutu põhjal jääb mulje, et Claude Dunetoni fenomen põhineb kahel sambal1) tal on võimas anne luua “kohatunne”- loed – oled Peterburis, loed – oled viiekümnendate Prantusmaal kuskil talus. 2) erudeeritus on käegakatsutav (kuigi veidi hüpilik) ning ta segab oma kirjeldustesse palju ajalugu ning üllatuslikult ka palju poliitikat. Raamat ise on ilmunud 2005. aastal, võib-olla seletab see autori poliitikatüdimust ja -tigedust, vajadust kõigilt ideoloogialtel (sh eriti valusalt Lääne-Euroopa külma sõja aegsetetelt) maskid maha rebida. Seetõttu püüab ta elavalt kirjeldada sündmusi, milles avaldub kas režiimi(de) ebainimlikkus või masside rumalus, omakasupüüdlikkus.

Mingis mõttes mõjub see raamat nii nagu oleks Duneton Peterburis oma lapsepõlvega, oma isa kommunistlike ideaalidega, viimast korda hüvasti jätnud.

Raamatu parim lause:

“Tõde tõmbab tihtilugu püsse ligi, nagu sitt kärbseid…”

Emmanuel Bove “Minu söbrad”

Emmanuel Bove. Minu Söbrad. Loomingu Raamatukogu 5-6/2015

Ma mäletan raamatust seda, et peale kahte ja poolt kokteili oli teda paganama raske rongis lugema hakata. Rumm segas mötteid ja ei lubanud peenest prantsuse punasest veinist läbiimbunud raamatusse süveneda. Eelnenud öhtu oli viinud tuju pigem Kariibi mere saartele kui külma, köledasse ja ebaromantilisse Esimese maailmasöja järgsesse Pariisi. Kuid tänu inimkonna tippsaavutusele nimega rongistreik ja sellele sekundeerivale inimkonna tippsaavutusele nimega reedeöhtused löömingud liipritel, leidsin endas piisavalt ängi (ja aega), et üksindusest rääkiv teos läbi lugeda. Sirbis on sellest kirjutatud palju ja rohkem ja väga hästi kirjutatud, nii et sisu ja filosoofilisi körvalekaldeid sellest postitusest ei leia.

Loo minategelane on pisut önnetu ilmasöja veteran. Sugugi mitte Svejki-masti mees, pigem selline köhnake introvert, kellele meeldib küll juua ning inimestega juttu puhuda, aga nende kahe asja puhul takistavad teda esiteks vaesus (raha alati pole) ja teiseks söprade puudus. Küll tahaks minategelane söpra, kellega usalduslikult heietada, aga küll ei sobi üks, küll teine, küll viivad peategelase mötete keerdkäigud ta sihist körvale. Teatud irooniaga vaadatuna oleks raamat justkui halva söbra öpik: ära löö söbra naisele külge (isegi kui söber on sulle raha völgu), ära vaata potentsiaalset söpra kui sinust madalamal olevat eluvormi; kui oled vaene ja invaliid, ära löö külge potentsiaalse heategija-söbra kooliealisele tütrele; ja kui sa leiad hea naise…no mis sa siis pögened, loll? Vaesust kirjeldab Bove nagu oleks seda ise läbi elanud (saatesöna uskudes ongi): see on ängistav, see on piirav, aga samal ajal pole olukorras ka mitte midagi väga hullu. Peategelane on rohkem mures söprade kui raha puudumise pärast. Köige hullem üksinduse juures on igavus ja seda oskab mees peletada kahjuks ainult läbi teiste inimeste –  sellest ka traagika.

Tekst on hea, tölge on kobe ja kellel natuke humoorikat ängistust vaja, siis sobib soovitada: aega ei vöta ja leiba ei küsi.

Patrick Mondiano “Kadunud nooruse kohvikus”

Patrick Mondiano. Im Cafe der verlorenen Jugend.(Originaalis: Dans le café de la jeunesse perdue)

Elus juhtuvad asjad ikka paarikaupa. Pärast Pamuki lugemist sattus kätte jälle sarnase ülesehitusega teos: sedapuhku verivärske nobelisti Patrick Mondiano õhuke raamatuke. Kuigi taga- ja esikaanel kiidetakse, et “keegi pole veel Pariisile sellist õrna kiidulaulu laulnud”, jättis raamat võrdlemisi lahja mulje. Umbes saja viiekümnel leheküljel saavad järgemööda sõna neli-viis tegelast, kes lahkavad oma kogemust ühe noore, tihti boheemlaste kohvikut väisava, elukutselisest põgenemiskunstnikust neiu Loukiga. Kes ta oli ja mis temast sai? Kes teda üldse tunneb? Üldiselt (esimeses peatükis kirjeldab noor kaevandustudeng talle peaaegu tundmatut neidu) kitsamale (viimases võtab jutujärje üles hästi informeeritud peigmees).

Liigud leheküljelt leheküljele, Pariisi treppidest üles-alla, aastaajast aastaaega, aga jutt ise on selline, et hoolimata intrigeerivast teemast (Pariis, noor probleemne naine, romantika – no mis sa hing siin kevadel veel tahad) paneb Mondiano oma teose kokku nagu keedaks hommikuks herkulaputru… Pooled sõnad on üleliigsed ja pidevalt tekib tunne, et üks või teine inimene on sisse toodud vaid selleks, et saaks siis jälle lugejale paarikümne Pariisi tänavanimega lajatada. Jutule see suurt midagi juurde ei anna ja Pariisile endala paraku samuti mitte. Tänavanimede register pole ikkagi see, mis koha fluidumi kirjeldus. Võib-olla oli tellimustöö ja sõnade arv oli vaja kokku saada… Aga Nobel on Nobel ja kes tahab teada, kuidas õrnutseva, kergesti unustusse vajuva stiiliga seda auhinda võita, võib teose kätte võtta – lehekülgi on vähe ja õppetunni saab kiiresti kätte.

Siinkohal tuleb ausalt tunnistada, et kuna pole raamatut originaalkeeles lugenud, võib olla ka nii, et saksakeelne tõlge rikkus kõik ilusa ära. Aga sellest jäävadki annaalid vast vaikima, sest praeguse teksti põhjal originaali kätte võtta ei viitsi.

Charles Baudelaire “Mu alasti kistud süda”

Charles Baudelaire. Mu alasti kistud süda. Loomingu Raamatukogu 30/2014

Mis puutub Baudelaire’i, siis on mul tema vastu kahetised tunded. On ju selge, et mees kirjutas hästi ja nauditavalt. Teisalt pole ta kunagi teab mis mu lemmik olnud. Sama kehtib käesoleva raamatu kohta: pisikeses märkmeraamatus – kui nii võib seda nimetada – on palju säravaid mõtteid, mida võiks kirjandusseltskonnas ikka veel tsiteerida. Teisalt esindab ta mõttemaailma, mis seisab minu väärtushinnangutest natuke liiga väljaspool. Seda mitte võib-olla ideede kui just suhtumise poolest. Kas nimetada seda küüniliseks elitismiks? Elus pettumiseks? Mees võiks olla suurepärane ja vaimukas lauakaaslane, keda kunagi lähemalt tundma õppida ei tahaks, sest pärast vestlust tunneksid end ühteaegu ülendatu ja rämpsuna – lihtsalt kuidagi räpasena (juhul, kui Baudelaire kõneles samamoodi nagu ta kirjutas)? Vaim oleks võib-olla ülendatud keele vormide ja väljendusrikkuse läbi, aga inimene sinus tunneks tungi, kiiresti looja poole roomata, sest kõik siin on nagunii halb.

Teose järelsõna “Baudelaire’i saladuse mõistatus” annab ahtakesele teosele lisamõõtme ning kirjeldab mehe kirjanduslikku Eestisse-jõudmist arbujate kaudu ning kaasajastamist Õnnepalu käe läbi.

Kokkuvõtvalt mõjub õhuke raamat natuke nagu rentsel, kust peegelduvad mõned taevatähed.

Paar lauset:

” Elul on vaid üks tõeline võlu: Mängu võlu. Aga kui meile on ükskõik, kas võita või kaotada?”

“Ma olen alati imestanud, miks naisi kirikusse lastakse. Millest on neil Jumalaga rääkida?”