The Mammoth Book of Drug Barons

Edited by Paul Copperwaite. The Mammoth Book of Drug Barons. London 2010

Millist raamatut ikka Amsterdamist kaasa tuua, kui mitte raamatut narkootikumisest? Tegu on täpselt sellise teosega nagu pealkirjas lubatakse, kuid ülesehitus on mõnevõrra tavapärasest erinevm. Iga peatüki on kirjutanud ise autor, hästi palju on kasutatud narkokaupmeeste endi ütluseid – niipalju kui neid kätte on saadud – ning stiil on väga ebaühtlane.

On lugusid, mis keskenduvad pigem narkoparunite glamuursele elule. Näiteks üks Pablo Escobarist kõnelev artikkel – kus suure osa infost annab minajutustajana Pablo Escobari vend – on üks suur nimekiri asjadest, mis tal kõik Columbias olemas olid. Alates vanast Cessna lennukist, millega ta oma esimesed kasulikud narkolennud tegi ja mille ta vanade heade aegade mälestuseks relvastatud meeste poolt valvatavale väravale kinnitas kuni eraloomaaiani välja.

Teised autorid on kirjeldanud pigem narkokaubanduse tehnilisi detaile  – kui palju narkootikume mahtus teatud mahutitesse ja kuidas ikka asja õigesti tehti, et mitte politseile vahele jääda. Omamoodi on see ajalugu narkokaubanduse “mõnusatest” aegadest alates, kui tegu oli pigem sõbraliku mänguga “omade” seas kuni tänapäevani välja, kus siis meetodid omajagu karmimaks muutunud on. Nagu kirjeldas üks vanem narkokaupmees, siis vanasti – 60ndatel-70ndatel võis igaüks astuda lennukisse ja sealt maha astuda hoopis teise inimesena – kui tal vähegi julgust oli. Kontrollid olid palju nõrgemad ning kõik toimus niisama lihtsalt nagu vanades spioonifilmides. Või kui paljud tudengid panevad tänapäeval seljad kokku, ostavad kiipaka paadi, seilavad pilves sõpradega üle ookeani Aasiasse (esimeseks paigaks USA), laadivad paadi aga lasti täis ja tulevad terve nahaga tormiselt merelt tagasi?

Aga on ka teisi jutte. Näiteks suurest narkobossist, kes Suurbritannias kinni nabiti ning keda ootas pikk-pikk vanglakaristus, millest ta aga pääses, kuna suutis prokuratuuri uskuma panna, et on nõus üles tunnistama kõik, mida ta kriminaalsest maailmast teab, kui nad temaga diili teevad? Ja kes selleks “fantoomterroristide grupi” ühes hiiglaslike relvasaadetistega organiseeris, seda kõike vanglas istudes? Muuseas, see operatsioon läks tal hiilgavalt läbi.

Või siis lugu ühest narkodiilrist, kellele meeldis joosta ning Machiavellit lugeda ning kes tunnistas hiljem ausalt, et tema “edu” saladuseks oli oskus suuri ninasid tublisti meelitada?

Või lugu sellest, kuidas USA ametivõimud Kanadas legaalset kanepikasvatajat ahistama hakkasid ja kelle päästsid arreteerimisest vaid raevunud baarikülastajad?

Miks lugeda:

  • annab huvitava, kuigi mõnevõrra eklektilise ülevaate narkokaubanduse ajalukku ligikaudu alates kuuekümnendatest
  • hästi palju on kasutatud kriminaalide endi ütluseid, mis asjale omakorda värvi lisavad
  • kuigi vahepeal tundub, et liiga palju on heietust, siis kokkuvõttes saab aimu nii narkoparunite mentaliteedist, organisatsioonide ülesehitusest, rahvusvahelise üldsuse suhtumise muutusest narkootikumidesse, parimatesse narkokaubanduse tehnikatesse, ohtudesse, läbikukkumistesse ja tervesse hulka põrunud, või vastupidi, pööraselt edukatesse eludesse.

Miks mitte lugeda:

  • ebaühtlane stiil

 

David Priestland “Kaupmees, sõdur, tark”

David Priestland. Merchant. Soldier.Sage: A New History of Power. London 2013

Kuidas toppida terve maailma ajalugu ühte loengusarja? Kindlasti vaevlevad selle probleemi käes lugematute ülikoolide õppejõud, kellele on antud ülesandeks, tudengitele ajalugu vaid ühe semestri vältel selgeks teha. Siin on vaja süsteemi.

priestland

Selle süsteemi pakub välja David Priestland. Nimelt ei hakka ta ebaolulisega lugeja pead vaevama vaid keskendub põhilisele: ta jagab ühiskonna kolme klassi – nagu pealkirjast selgub, on nendeks kaupmehed, sõdurid ja targad – ning lahkab siis seda, kuidas ajaloos oli kord Piibeleht peal ja Vestmann all ja vastupidi.

Niimoodi lappabki autor läbi mailma ajaloo ja peatub pikemalt murrangupunktidel – ehk siis neil hetkedel, kus võim ühe klassi käest teise kätte libises. Seda teeb ta läbi ilmekate näidete, nii et igav ei hakka. Kõige rohkem teeb ta miskipärast 20. sajandi meestest… ja kui ta otsapidi 21. sajandisse jõuab, siis hakkab peale ärikate isikukultus (päris hea on see koht, kus suuri finantsgurusid kujutatakse maailma kolme musketärina).

Näited on päris kelmikad ja Priestland on suutnud ka paar üsna tundmatut meest asja ilmestama tuua. See tuleb asjale ainult kasuks, sest kui sa ikka ühte kivikest ühtviisi käes veeretad, siis on tüdimus kerge tekkima.

Võimusuhetest saab samuti pisut aimu… Ja siin ongi raamatu suurim nõrkus: asi on paganama pealiskaudne. Autor tormab läbi sündmuste ja kontseptide niimoodi, et tagant küsimärke aina tolmab. Detailidele eriti aega ei raisata ja kuigi valitud isikud on huvitavad, tekib küsimus, et miks just nemad…Ja kas valim oli üldse kõige korralikum? Või libises autor vana rasva peal ringi?

Miks lugeda:

  • tahad lihtsat-kerget ülevaadet sellest, kuidas nende võimusuhetega nüüd oligi (Muuseas: kui sa tahad teada, kuidas toimib poliitiline võim ja miks see ikkagi nii imelik ja räpane on, soovitan soojalt – praegu vist ainult saksakeelset – kaardimängu Vähemuste Kvartett/Minderheitenkvartett. Asi on väga, väga rõve: üksteise vastu astuvad suures ühiskondlikus võitluses näiteks pedofiilid, preestrid, neegrid, intellektuaalid ja juudid (teiste seas), aga pärast seda ei imesta sa enam ühegi poliitiku väljaütlemise üle. Varu ainult musta huumorit.)
  • kuiva teema kohta on see üllatavalt mahlakalt kirja pandud

Miks mitte lugeda:

  • vajad midagi tummisemat
  • ei kannata silmaotsaski julgeid, lihtsustavaid teooriaid

 

Dave Eggers “Hologramm kuningale”

Dave Eggers. “Hologram for the King” loetuna versioonis “Ein Hologramm für den König”

Kõige olulisem küsimus, mis mul seda raamatut lugedes tekkis, kõigepealt: Mida räägib minu elu kohta fakt, et selle raamatu peategelane (viiekümnendates, pankrotis, sihitu, lahutatud, tütrega usalduslikku suhet otsiv, edutu, tervisehädadega ja impotentne müügimees) on kuju, kellega ma ennast suurepäraselt samastada suudan?

Iseenesest on Eggers saanud maha globaalset majandussüsteemi ja selles möllavaid majandussubjekte kirjeldava teosega. Mis tähendab, et tegevus ise on suuremalt jaolt nüristamiseni igav… Vananev ja pankrotis müügimees Alan saab nii-öelda viimase võimaluse ning lendab Saudi-Araabiasse sealsele kuningale hologrammitehnoloogiat müüma. Kuninga ootamine on aga justkui nagu Godot’ ootamine ning kuumuse, ehitusbuumi laipade, õhku haihtuvate otsustajate ja alkoholilembeste taanlaste riigis juhtub terve rida asju, mis seda stoilist ameeriklast sisemiselt suurt kõigutada ei suuda.

Stiil on lakooniline ning põrgulikult monotoonne nagu kontoritöö ja kõige kummalisemad seigadki esitab Eggers justkui oleks tegu majandusaruandega. Saudi-Araabia esineb õige troositutes toonides, kuid iga leheküljega tundub, et tegu on pigem universaalse kõverpeegliga ning ükski lause ei lase seda unustada. Ainsateks elavateks inimesteks saab pidada vist Alani tudengist autojuhti, kes kardab, et armukese mees ta vanasse präsasse pommi paigaldada laseb ning kirurg, kes Saudi-Araabia traditsioonidest mitte midagi ei pea. Klišeed on palju, oi kui palju, aga kõige hullem sealjuures on see, et just klišee peegeldab tõelisust kõige paremini.

“Hologrammi…” oli emotsionaalselt kurnav lugeda. Iseenesest lajatab stiil ise su mütaki selili. Teisalt on kogu tegevusliin tuttav igaühele, kes vähegi suurte kontsernide kopitanud lõhna nuusutanud on. Ebamugavustunne (ühes ärritusega) poeb naha alla ning väänleb seal nagu uss…

Kriitikud on rääkinud, et “Hologramm…” on umbes sama põnev kui ülevaade maailma majandussüsteemist. Jah, see pole miski fantasy ega luule, aga mõnikord on hea lugeda midagi, mis vingerdama paneb. Reaalsuse pärast. Praegu toimuvate sündmuste taustal on see vist omaette saavutus. Muuseas, operatsioonistseen pole nõrganärvilistele. Ma ei mäletagi, et raamat kui selline oleks kunagi mu lõunasööki silitamas käinud.