Craig Nova “The Informer”

Craig Nova. The Informer. New York 2010

Mees, kes tutvustab end oma koduleheküljel sõbra laenatud sõnadega “”üks meie parimaid” tundmatuid autoreid”, on maha saanud teema ja karakterite valiku osas üsna ebahariliku romaaniga.Kui paljud teadaolevad romaanid räägivad ajast, mil Weimari vabariigis käis äge sõda Kremli mahitatud kommunistide ja kodukootud natside vahel? Sisu: noor naissoost politseiinspektor saadetakse uurima prosituutide kallal toimepandud mõrvu. Laipu aina langeb, võitlused ägenevad, aga naine ei pääse kuidagi mõrvarile jälile.

Tegelased on põnevad: lipsustatud natsid, tõsised tšekke võltsivad kommunistid, eneseotsinguis vaevlevad põletusarmides prostituudid ning kahe aja vahel olevad politseinikud, kellest igaüks samuti oma liini ajab. Kuidas saab selline asi halb olla?

Konstrukt on ilus, konstrukt on võimas, aga Nova kirjutab pagana verevaeselt. Tema puhul pole aru saada, kellest on jutt; kas parasjagu toimub prosituudi või Moskva mõrtsuka sisekõne või kas üldse Nova tegelasi miski huvitab. Kõik nagu on, aga läbi tohutult paksu pudelipõhja, kuhu päike ei paista.

Miks lugeda:

  • huvitab aeg, koht ja see, mis ennist kirja sai
  • ükski kriminull pole liiga halb
  • huvitab intellektuaalsevõitu verevaene (ja seda mitte šüžee poolest) kriminull

Miks mitte lugeda:

  • vajad natuke elavamaid karaktereid-stiili

Gillian Flynn “Kadunud”

Gillian Flynn. Gone Girl. Crown Publishing 2012

Kuna “Teravad asjad” ajas lati üsna kõrgele, siis lootsin raamatust tõesti väikest, hästikomponeeritud imet. Ja ega ta suurt alla ei jäänudki – jälle pealtnäha normaalsed, sisemuses ai kui kahjustatud isikud, ebausaldusväärne minajutustaja ning lugu, mis sunnib viimase leheküljeni lugeda, sest psühhopaatsete peategelastega juba on kord nii, et lõpplahenduse puhul on autorile kõik teed ühteaegu loogiliselt valla.

Jutt algab sellega, et viienda pulmapäeva hommikul ärkab abielus pettunud mees selle peale, et naine talle köögis pannkooke küpsetab. Mees läheb tööle ja saab õige pea kõne naabrilt, kes ütleb, et majauks on lahti ja tõsi-tõsi, kui mees kohale jõuab, on naine läinud. Kõik viitab sellele, et toimunud on mõrv. Kõik viitab sellele, et mõrvariks on mees.

Flynn paneb asjad paika oma matrjoška-stiilis kirjutamispõhimtõtetga: lugu algab ja on natuke segane, siis tundub, et asjad on jällegi liigagi selged, siis juhtub midagi, mis pöörab kõik jälle pea peale, siis tundub, et asi hakkab uuesti lahenema, aaaga ei, siis juhtub midagi, mis kombineerib kõik senini esinenud vaatenurgad, aga viskab kõigele veel suure võika vindi peale ja jätab lugeja õhku ahmima. Ja selle kihilise efekti põhjustjaks polegi mitte ilmtingimata peadpööritav action vaid ikka karm psühholoogia. See, kuidas Flynn inimest nagu sibulat koorib, aina sügavamale, mädanenud kihtideni väja, ongi tema raamatute põhiessents.

Antud romaanis ei saa aga kuidagi lahti tundest, et mingis mõttes on see õige must ja küüniline abielu apoloogia.

Barbara Cleverly “Paleetiiger”

Barbara Cleverly. Die List des Tigers. München 2006

See oli esimene kord Briti autori Cleverlyga tutvust teha, aga vöimalik, et see ei jää viimaseks. Naine on tuntud eelköige oma Esimese maailmasöja kangelase ja Scotland Yardi detektiivi Joe Sandilandi lugudega (teine populaarne uurija olevat Laetitia Talbot) – ja see raamat tollest noormehest räägibki.

Tegu on poolajaloolise kriminulliga: tegevus toimub umbkaudu 20ndtate Indias, kus valitsevad maharadzad ja Briti koloniaalvöim. Uurija Sandilands on miskipärast India kolleegidele “välja laenatud” ja püüab nüüd kuumuse ja igavusega vöidelda. Kui löbusate poissmeeste nelik ja manipulaariv Simla kuberner(?) Sandilandsi ühe väikese rikka vürstiriigi pärija surma uurima saadavad, on tiigrijaht stoilise inglase köige väiksem mure, sest järsku hakkavad pärijad surema nagu kärbsed.

Cleverly loob pildi väga dekadentlikust Indiast, mille kireva fassaadi all on köik umbes nii nagu Londonis: samad joogid, samad probleemid ja valitud seltskond, kes näib otse kuskilt peenest ööklubist väljaastunud olevat. Kuid lugu saab lahendatud ja kuigi Sandilands pole just köige önnelikum uurija, kes iial maapeal köndinud, ootavad teda ees vähemalt Simla jahedad mäed.

Stiil on voolav, uurimine loob kerge pinge ja ainus, mille kallal norida vöiks, on euroopalike karakterite üleküllus, arvestades seda, et lugu leiab aset hiiglaslikus india palees. Tegelaste valikuga astub Cleverly (kes alustas kirjutamist sajandivahetusel) tugevalt vanade krimikirjanike jälgedes, keskendudes peamiselt körgseltskonnale ja lastes “tavainimesel” kuhugi seinavaipa sulanduda.

Lindsey Davis “Enemies at Home”

Lindsey Davis. Enemies at Home: A Flavia Albia Mystery. London 2014

Kui halba ilma ja ängi täis skandinaavia kriminullidest küll saab, võib vahelduse mõttes proovida mõrvalugu Vana-Rooma ainetel. Lindsey Davis on maha saanud järjekordse raamatuga üsna mahukast sarjast, kus seikleb noor kõrgemasse klassi kuuluv Rooma lesk Flavia Albia. Sedapuhku on mõrvatud värskelt abiellunud paar ning kahtlus langeb perekonna orjadele, kes ettenägelikult templi kaitsva varju alla põgenenud on. Templile selline lugu eriti ei meeldi, sest ori nõuab süüa ning vihane rahvamass nõuab orjatappu – olukord on pisut pingeline. Seepärast palgatakse Flavia Albia asja uurima.

Iseenesest on idee hea, aga teostus jääb natuke asjale jalgu. Kui tegevus käib antiikaja Roomas, aga tegelaste jutt jookseb nii nagu loeks Graham Greene’/ midagi viiekümnendate detektiivijuttude stiilis, siis läheb asi käest ära. Inimesele, kes ajalugu tunneb, on Davise lugu veel ses osas valus, et teksti paari (heal juhul 5) ladinakeelset mõistet seletatakse nii tihti ja nii ebasobivates kohtades lahti, et raske on. (Näiteks stseen, kus kohtuvad meie mõistes advokaadid meie mõistes piirkonna politseijuhiga ning siis on vaja advokaatidele seletada, mida sõna “politseijuht” ikka tähendab, sest jumal küll, see on ju ometi ladina keel!) Natuke tuleb sisse ka seda lavale-lavalt ära-temaatikat: tihtipeale ei käitu tegelased oma rollist lähtuvalt vaid on stseeni sisse toodud selleks, et peategelane saaks midagi öelda/teha.

Kui sihiks on aga kerge meelelahutus, siis andke aga minna: ajaloo osas tuleb silmad kõvasti-kõvasti kinni pigistada, aga mõrvaloona lonkab läbi.

Martin Walker “Femme Fatale”

Martin Walker.Femme Fatale.2012 Zürich

Sõltuvus on üks paha asi. Kunagi sai hakatud selle prantsuse detektiivi lugusid lugema ja nüüd on nii, et isegi siis, kui tead, et asi läheb iga raamatuga hullemaks, tuleb uus osa ikka läbi lugeda. Sedapuhku sain näppu viienda raamatu, olgu ta neetud. Praeguseks on pisikeses prantsuse linnakeses tegeldud inimkaubanduse, maaostude, pahade pealinlaste ja mastaapsete kartellidega. Nüüd leidis Walker uue teema, milleks on satanism ja relvaäri. Kuidagi pääsevad sellesse paari tuhande elanikuga pärapõrgusse kõik maailma pahed ja see, mis mõne teise kirjaniku puhul oleks tore ja huvitav, mõjub Walkeri puhul väga punnitatult, sest karakterite arengust pole haisugi ja sisu on ikka liig. Umbes nii nagu teha VIljandist ühekorraga Putini, Obama, triaadide, maffia, terroristide ja inimkaubitsejate pesa. No on lihtsalt maailmas selline paik, täiesti vaene teine, rahvas elab peost suhu, aga kuidagi koguneb sinna kriminaalne koorekiht. Kui sellist asja kirjutada, tuleks asi vähemalt natukenegi usutavaks teha, aga seda Walker kohe kuidagi ei taha, sest action on vaja ju jooksma saada. Anna ikka laipa, verd, actionit – ja vahepeale täiesti rahulikke kokanduslõike. Umbes nii, et seltskond ajab päeval mõrvareid taga, kuid siis kukub kell ja täpselt sama seltskond istub rahumeeli kokkama (action ja kokandus on ilusti tasakaalus) ja laulab kiitust heale prantsuse toidule, kui samal ajal lendab kõrvalmajas päid. Ega siis püha söömaaega segada saa. Ime küll, et need molotvovi kokteilid ka kunagi söögiajal kedagi taba, ikka ilusti üheksast viieni… No võib-olla on see mõni prantsuse eripära.

Tõlge ei üllata ka seekord, ehk siis Michael Windgassen suudab jälle oma ülimalt viletsat joont hoida. Tundub nagu oleks ta päeval maksuametnik ja öösiti tõlgiks raamatuid… raske uskuda, et Walker ise nii paganama puine on (kõik need lood on lihtsalt nii hullud, nii et ma loodan, et vähemalt mehe kirjastiil korvab selle jura). Sisu poolest… no see on lihtsalt nii hull värk, et häbi lausa lugeda. Umbes selline tunne nagu jääksid kuskil peenel kultuuriüritusel halle varjundeid lugedes vahele.