Nate Silver “The Signal and the Noise”

Nate Silver. The Signal and the Noise. The Art and Science of Prediction. London 2012

Kui suur on tõenäosus, et meid tabab keeristorm, et Venemaa ründab meid järgmise viie aasta jooksul või et järgmine restoraniskäik saab olema täielik pettumus? Noormees on kirjutanud raamatu, mis aitab murda vanu mõttemustreid ja pakub võimaluse…võimalusi välja arvutada. Isegi kui see pole sada protsenti rakendatav, on Nate Silver maailmanägemus huvitav. Tüüp töötas statistiku/finantsisti, professionaalse pokkerimängija ning pesapallimängude ennustajaga. Ta teenis raha just sellega, et arvutada välja võidu või kaotuse tõenäosus ning seetõttu on tema lugusid huvitav kuulata – sa tead, et tal on seljataga kogemus, mitte kuiv teooria.

Iseenesest on tema ennustuspõhimõtted väga lihtsad: mõtle nagu rebane, kasuta Bayesi teoreemi, ole realistlik, mõtle Sherlock Holmesile, niipea kui sa end ülehindama hakkad, tähendab see, et oled juba kaotanud… Aga ta toob näiteid sõdadest, pesapallimängust, poliitilisest ennustamisest, finantskriisist ja paljust muust, et näidata, kuidas see täpselt töötab.

Ja töötab näiteks nii, et on olemas rebased ja siilid. Siilid on “nn A-tüüpi inimesed, kes usuvad suurtesse ideedesse – maailma valitsevatesse printsiipidesse. Ja nad usuvad neisse nii nagu oleks tegu füüsikaseadustega, mis kehtivad igas ühiskonnas ja situatsioonis. Mõtle Karl Marxile ja klassivõtlusele või Sigmund Freudile ja alateadvusele.”

“Seevastu rebased on olevused, kes usuvad müriaadi erinevaid väikeseid ideid ja valivad probleemi lahendamiseks erinevad lähenemised. Nad kipuvad olema palju tolerantsemad nüansside, ebakindluse, keeruliste süsteemide ja eriarvamuste suhtes. Kui siilid on jahimehed, kes otsivad alati suurt saaki, siis rebased on korilased.”

Kui asi läheb ennustamiseks, saavad reabased paremaid tulemusi, sest neil on tendents koguda infot ka neilt elualadelt, mis otseselt nende tööga ei haaku. Siilid kipuvad karjääri vältel aga keskenduma paarile üksikule probleemile ning nad ei taha eriti oma kausikesest kaugemale näha. Nii et kui tuleb uus informatsioon, on nad omadega õhtal. Rebased orienteeruvad ennustamises hästi siis, kui neil on palju erinevat infot. Siilid, vastupidi, surub infoküllus käpuli.

See on hüva raamat, mida on illustreeritud igasuguste arvutuste, graafikute – aga ka väga mõnusate, elulähedaste näidetega, nii et saab aru küll, mida mees mõtleb. Samas jääb kuskil närima mõte, et peaks tema teooriad ikka pokkerimängus järele proovima.

Miks lugeda:

  • huvitav ja vajalik teema igaühele, kes tahab maailmast natuke rohkem aru saada
  • meeldivad statistilised meetodid, mida on filosoofiaga krõbedamaks tehtud
  • tahad keerulist teemat ameerikalikult lobedas stiilis lugeda
  • tahad teada, kuidas ikkagi ennutada ilma, sõdu, sporti ja pokkerit
  • autor on teinud hulga intervjuusid huvitavate inimestega alates poliitikutest lõpetades elukutseliste hasartmänguritega

Miks mitte lugeda:

  • see on raamat, mis nõuab kaasamõtlemist – hoidku eemale, keda see hirmutab
  • tegu on ülevaatliku raamatuga. Kes tahab midagi sügavamat-statilistilisemat, peaks ronima edasijõudnute moosiriiulile.

 

 

 

Advertisements

Hardo Aasmäe “Mõttetute riikide aabits”

Hardo Aasmäe. Mõttetute riikide aabits. 2015

Tihti peetakse head mälu suure tarkuse tunnuseks: alati võtab hingekese judisema, kui keegi targa näoga tähtsaid fakte pillub. Seepärast tõusevad demokraatias tihti esile paljusõnalised, kuid sisutühjad inimesed, sest igaüks, kes vaatab korraks sõnaraamatut ja oskab õigesti hääldada paari ameerikamaa teoreetiku nime, klassifitseerub siin kohe võimeliseks masse juhtima. Tegelik tarkus seisneb pigem võimes, faktide toel õigeid, julgeid ja teinekord teiste jaoks ebamugavaid järeldusi teha.

Aasmäe kirjutab maheda musta huumoriga paarileheküljelisi esseid riikide ja nende probleemide kohta. Sealjuures torkab ta sõrme erilise innuga lähiajalukku ja otse paari põletavama mure sisse ning see toob muidu nii abstraktse koha nagu näiteks Jeemen lugejale mitme tuhande kilomeetri võrra lähemale. Kõige rohkem meeldisid mulle aga kohad, kus Aasmäe sidus lokaalse globaalsega: nii toob ta üheks põhjuseks, miks madin Süürias lõppeda ei tohi fakti, et muidu saaks ju mõni teine Araabia poolsaare riik rajada selle kaudu gaasijuhtme Euroopasse – aga see tooks mõnele tänasele vedelate ja gaasiliste maavarade tarneahela tippkiskjale kohe häda koju kätte. Põnevad on ka need kohad, kus autor on teinud ära väikese kodutöö ning rääkinud väliseestlaste kogukondadest ühes või teises riigis.

Kokkuvõttes on see üsna muhe lugemine, leheküljed lendavad ning kuigi kolm lehekülge riigi kohta tähendab, et suurt sügavust ja analüüsi oodata ei saa, on lood pikitud lõbusate faktide-mõtetega, mis ärgitavad ka lugeja ajutegevust. Tegelikult võiks sellist laadi mõtisklused teha kohustuslikuks igas ajakirjandusväljaandes (ja mitte jätta sääraseid pärleid vaid Tegelikkuse KesKusi pärusmaaks) – selle asemel et vaevata lugejat “õige ja igava” tekstiga, võiks olla igas ajalehes nurk sääraste esseistlike-globaalsete mõtiskluste jaoks. Ühiskonda on ikka edasi viinud pigem inimesed, kelle vaimne ampluaa küünib kaugemale söögi-raha-järeltulijate temaatikast ning on paganama kahju, et nood rohkem püünele ei pääse. Seda enam, et tark inimene oskab raske teema ka rumalamale selgeks teha. Pealegi – tänapäeval on iga teema globaalne ning selle asemel, et piirduda jutuga “mida ütles Rõivas-Ilves-vallavanem”, oleks huvitav, kui loo saaks siduda välismaa kogemusega, kui seda on. Sest ega Eesti enamike probleemide puhul ju ratast leiuta. Ikka on keegi sarnase raja läbi käinud ning miks mitte võtta näiteks põllumajanduse töökohtade kadumise loo juurde mõni analoogne näide kasvõi Prantsusmaalt? Mida teeb sealne külamees, kui lüpsimasin majja tuleb ja vanatädi Marie Jeanne’ enam lauta lasta ei saa? Seda enam, et on olemas mingi kahtlane asi nagu Euroopa Liit, mis tahab ikka asja ühtemoodi reglementeerida… ja riigikesed ise tahavad neist reeglitest loominguliselt vabaneda.

Aasmäe raamatu juurde tagasi tulles, siis lugeda tasub seda juhul kui:

  • tahad kevadiselt kergelt serveeritud teksti raskete riikide kohta
  • arvad, et geograafia ning ajalugu võivad ja peavadki lõbusad olema
  • ei aja analüüsi-juuksekarva lõhki
  • rõõmustad nagu väike laps, kui näed originaalset (või vähemasti mõnusalt esitatud) mõtet

Miks mitte lugeda:

  • tahad sügavat analüüsi ja kamaluga karme fakte
  • pead kirjutama nimetet riikide kohta teadusliku referaadi
  • oled kaotanud iroonia ja soovid näha rangelt akadeemilist teksti

 

Geek moment: Mis mulle eriti meeldis: lõpuks ometi on kadunud ilge komme, kirjutada mõttetu ühe t-ga. Kes iganes selle variandi läbi surus, peaks nõrga mõtte tõttu võimsalt nurgas häbenema.

Martin J. Blaser “Missing Microbes”

Martin J. Blaser, MD. Missing Microbes. How the Overuse of Antibiotics is Fueling our Modern Plagues. New York 2014

Pühadeaeg on tore aeg, sest siis saab ka perekonna raamatukottide kallal käia. See populaarteaduslik raamat räägib täpselt sellest, mida pealkiri lubab. Blaser kirjeldab, üsna kerges keeles, kuidas tänapäevased katkud ülekaal, allergiad ja muu säärane kõik antibiootikumide ületarbimisest tingitud on, kuna inimene hävitab suure ravimitarbimisega ka kasulikud mikroobid oma kehas. Sealjuures teeb ta väikese ekskursi nii mikroobide kui ka antibiootikumide ajalukku, räägib inimeste ravi- ja toitumisharjumuste muutumisest, kultuurilistest erinevustest (USA vs Rootsi – viimases kirjutatakse antibiootikume väidetavalt 2x vähem välja ning tervis olevat rahval parem), erinevatest variantidest, kuidas inimesed oma elutähtsatest mikroobidest ilma jääda võivad, missuguste haiguste (nt astma, diabeet) kasvu ta ühiskonnas näeb ning lõpuks kirjutab ta üsna palju sellest, kuidas tema ja tema sõbrad on uurinud, uurinud, aga kõik tema kolleegid aina naeravad, naeravad…

Tegelikult on tema ideedel tõepõhi all. Ega ilmaasjata öelda, et liigselt steriilne keskkond kahjustab lapsi – nii kui rahva kätte saavad, kõngevad kohe iga tuulepuhangu peale ära, sest iga inimene, loom ja asi on baktereid täis. Autor leiab, et olgu siis pigem igal lapsel oma bakteritest kaitsekiht, mis võõrad vallutajad välja tõrjuks. Lisaks kummitab inimkonda resistentsus, millest paaril viimasel aastal veidi valjemalt rääkima on hakatud. Paralleelselt on muidugi tegu sellise nähtusega nagu olmekeemia üleküllastumine – iga väikese puhastusaktsiooni jaoks peab olema oma pudelike, lauaplaadist lauahõbedani ning kokku ümbritseb inimesi selline keemiline supp, mille eest Blaseri mõttekaaslased tungivalt hoiatavad.

Miks lugeda:

  • huvitab arsti vaatenurk antibiootikumid ja nende pikaajalise mõju kohta
  • otsid vabandust, miks kaalulangetus ikka ei õnnestu
  • otsid raamatut, kus oleks üks probleem, üks põhjus, üks lahendus

Miks mitte lugeda:

  • tahad hoiduda ebamugavatest küsimustest. Eks see raamat veidi sinna vandenõu-rühma lajatab, sest Blaseri relvaks on antibiootikumi-haamer ja seetõttu näeb ta igas probleemis bakteri-naela. Muid võimalikke põhjuseid ta eriti ei kommenteeri ning see teeb ta teose haavatavaks.

 

Nick Bostrom “Superintelligence”

Nick Bostrom. Superintelligence. Paths, Dangers, Strategies. Oxford 2014

Targa masina / masina läbi targaks (ning tarkust defineerib autor vabamalt) muudetud inimese küsimus tõstatub ikka aeg-ajalt üles ning seda lahkab antud teoses Oxfordi ülikooli professor Bostrom. Tema arutluskäigud on ka võhikule lihtsalt mõistetavad ning selgitavad lugejale peatükk-peatüki haaval, mis laadi superintelligentsust olemas on, kuidas ja kunas teda näha saab ja mis ohte see endas peidab. Kuni ohtudeni on asi väga tubli ja tummine, ainult lõpupeatükkides, kus on juttu sellest, mida siis ikkagi tegema peaks, et meid ei tabaks apokalüps intelligetsete robotite või puusaproteesi näol, hakkab Bostrom kobistama ning keerutab aina “teadlaste koostöö” ja “informatsiooni jagamise” ümber.

Raamatul on kaks huvitavat, üdini subjektiivset plussi: esiteks on Bostromi kirjaviis väga tänuväärne: iga peatüki/ alapeatüki all on väike kirjeldus, millest juttu tuleb ning kui öeldu tuleb tuttav (või siis vastupidi, liiga matemaatiline) ette, võib sealt silmadega üle libiseda. See ei tekita olukorda – nagu see pahatihti paljude teiste raamatute puhul on – kus närid end läbi hirmsa sõnavahu, et asja ivani jõuda…ja siis selgub, et iva polegi, kõik ammu teada-tuntud. Lisaks on tegu mõnusa materjaliga, kus terve peatüki vältel lahatakse nt kümmet eri võimalust, kuidas ikkagi superintelligentset robotit kontrollida ja just siis, kui oled lõppu jõudnud ning on tunne, et ei, ikka ei mäleta hästi, mis seal kõik oli, tuleb päästev ülevaatlik tabel, kus kogu tekst on hästi pisikeselt ja kokkuvõtlikult kirjas. See tekitab ajus tunde, justkui oleks midagi õppinud… see on vist ülikoolist saadud pavlovi refleks: nii kui tabelit näed (ja tõlgendada oskad), tead, et oled pool teemat juba selgeks saanud.

Teise plussina saab välja tuua Bostromi düstoopia-armastuse. Seda raamatut saab (hea tahtmise korral) lugeda nagu Asimovi teoste “making of” -stsenaariumit. Ma olen tehnikaringkondades üllatavalt tihti kohanud piiritut optimismi: oodake, kuni tulevad targad masinad, siis antakse maailma rahvastele kodanikupalk, tööd hakkavad tegema robotid ja inimesed aina istuvad puu all ja kulutavad raha. Bostrom ei jäta inimestele vähimatki võimalust. Leheküljel 166 lajatab autor:

“Life for biological humans in a post-transition [e. ajal, mil superintelligentsed masinad on võimul või “võimul”] Malthusian state need not resemble any of the historical states of man […]. Instead, the majority of humans in this scenario might be idle rentiers who eke out a marginal living on their savings. They would be very poor, yet derive what little income they have from savings or state subsidies. They would live in a world with extremely advanced technology, including not only superintelligent machines but also anti-aging medicine, virtual reality, and various enhancement technologies and pleasure drugs: yet these might be generally unaffordable. Perhaps instead of using enhancement medicine, they would take drugs to stunt their growth and slow their metabolism in order to reduce their cost of living[…].”

Teisisõnu, inimesest saab pisike ja rumal päkapikk masinate maailmas. Kui keegi kirjutab juhuslikult ulmet ning otsib omale head ideed düstoopilise maailma jaoks, peaks ta üldse palju (populaar)teaduslikku kirjandust lugema, sealt tuleb praegu palju huvitavat.

Miks lugeda:

  • huvitab tehisintellekti küsimus: rosinana on esimeses peatükis ära toodud lühike ajalugu, sh lugu, kuidas ehitati robot, kes (halbu) nalju rääkis
  • otsid ülevaatlikku, (võrdlemisi) lihtsalt kirjutatud teost kunstliku intelligentsi ja selle ohtude kohta

Miks mitte lugeda:

  • oled teemaga juba piisavalt kursis – see pole mingi õpetus, kuidas vanaisa tööriistakuuris endast targem masin valmis nikerdada

 

Sam Kean “Haihtuv lusikas”

Sam Kean “The Disappearing Spoon and Other True Tales of Madness, Love, and the History of the World from the Periodic Table of the Elements”

See raamat on järjekordne näide sellest, kuidas kirjutada öpikuid nii, et inimestel (kuivana tunduva) aine vastu huvi tekiks. Autor suudab samaaegselt vötta ette nii elementide perioodilisussüssteemi ajaloo – mis on suuresti inimeste lugu – kui ka seletada ära keemia levinuimad baasmöisted. Kean pöimib hea populaarteaduse löbusate faktidega nagu näiteks USA poiss, kes ehitas aias aatomipommi. Seda teeb ta sellise enesestmöistetavuse ja pönevusega, et vägisi tekib tahtmine möningate nähtuste kohta rohkem lugeda. Ja kas polegi see löppeks ühe hea öpiku ülesanne -tekitada sügavamat huvi aine vastu?

Kui mulle oleks omal ajal Keani teos kätte sattunud, oleks keemia hoopis pönevam ja arusaadavam olnud. On tegelikult üsna kummaline, kuidas möned raamatud tulevast elu möjutada suudavad. Ajalooliste romaanide üledoos suunas väga ühemötteliselt mu erialavalikut. Juhuslikult leitud kohtumeditsiini ajaloost kasvas välja eluaegne huvi kriminaalajaloo vastu, mis on viinud sagedale ohverdamisele amazoni altarile. Miks humanitaarteadused nii populaarsed on? Sest need on inimestele lihtsalt arusaadavas keeles esitatud. Kui riik soovib töesti omale rohkem reaalteadlasi saada, siis tuleks möelda ka öpikute koostamisele. Selle asemel et suur hulk informatsiooni kuivalt ja kokkusurutult lastele pähe ajada, tuleks selgitada üksikute nähtuste vahelisi seoseid ning mönda nende käegakatsutavat rakendusviisi. Esimene aitab paremini ja pikemaks ajaks fakte meelde jätta. Teine tekitab suuremat huvi reaalteaduste vastu. Vöib-olla leidub siis ka meil öpilasi, kes oleks valmis maailma päästmise eesmärgil oma aeda tuumapommi ehitama.