Anchee Min “The Last Empress”

Anchee Min. The Last Empress. London 2008

Niipalju annab internet teada, et tegu on järjekaga: Anchee Min küttis välja ilmatu võimsa bestselleri “Empress Orchid” ja kuna see osutus menukaks ning materjali jäi üle ka, siis kribas sellele käesoleva järje. Mitte et see lugemist segaks.

Tegu on siis minu nukrast säästuversiooni-mõõtu püüdest Hiina viimase keisrinna elust sotti saada. Nukker ja sääst seepärast, et kord reisil olles nägin üht tõeliselt võimast ja head Cixi (Tzu Hsi) biograafiat, aga kuna raamat oli nii suur ja raske, mõtlesin ostmise viimase päeva peale jätta. Ja siis oli see ära ostetud. Aga siis tuli uus reis ja vaata aga vaata – väike taskuraamatu mõõtu teos vaid paari euro eest. Autori nimi kõlas ka tuttavalt ja miskipärast arvasin, et ega see ikka halb olla saa.

Aga raamatute religioonis ei tohi ära unustada, et ootused peavad olema väikesed-väikesed, muidu on pettumused nii suured-suured.

Ja tegu pole isegi halva raamatuga selle nõmedaimas tähenduses. Räägib ta Cixi elust umbes alates sellest punktist, mil vana keiser kärvab ja naine kuidagi pojast mehe tegema peab. Elu Hiina õukonnas on selline, millesugust ei taha eriti vaenlasele ka, aga kuidagi manööverdab Cixi end tippu. Taustaks on igasugused segased ajad: kui Türgi on Euroopa haige mees, siis Hiina on tema Aasia vend ja kõik tahaks temast tükikesi haugata. Jaapan ihub katanat, eurooplased on kavala diplomaatia ja veel kavalamate relvadega ukse ees. Ega see kõik polekski nii hull, aga nagu ikka, on rahvuse hädad rahvuse enda ja iseäranis ahnete ja argade valitsejate enda tehtud ja nii see laevuke sinna huku poole tüürib.

See etapp Hiina ajaloos on ülipõnev ja sellest võiks lugema jäädagi, aga Anchee Min põrutab mitmes osas lati alt läbi. Esiteks, see, et Hiina ajaloos on tegu ülipõneva ajajärguga, tean ma teistelt autoritelt, mitte Minilt, kes vihjab ohkamisi, et “jaa, mingid bokserid siin meil möllavad ja oopiumisõda oli”, aga kogu see sündmustik on ikka nii kehvasti esitatud, et jääb vägisi mulje nagu oleks tegu mingisuguse igava ja tavapärase päevaga hiinlase elus.

Olgu, pole hullu. Järelikult keskendume inimestele ja karakteritele ja maailme sellise loo, et hoia ja keela? Ka siin valmistab autor pettumuse. Lugu on kirjutatud mina-vormis (mis ei pea sugugi halb olema), aga jätab Cixist eriti saamatu naise mulje, kes ainult rahvale teed pakub, soengute ja kalligraafia üle pead vaevab ja kuidas kõik temast nagu üle sõidavad, nii et tema asjadest kuidagi aru ei saa. Kuigi mainib siis tagantjärele, et sai ikka küll, aga no kuidagi ei suutnud ta vedu võtta ja pealegi oli tal käsil hirmus uni, milles ilmutasid talle end ammusurnud sugulased. Pea kogu raamat koosneb suurest vingust ja halast ja selle loo põhjal ei saa ma küll aru, kuidas Cixi üldse sinna troonile jõudis, sest mõjub nagu mõni varajases keskeas tuttav, kes ohkab, et “nii raske on, sai juba elatud kah, nüüd olen vana, ah mis nüüd mina, lähen “Õnne 13″ vaatama”. Nii nagu ma ei näe neist tuttavatest sirguvat sütitavat rahvajuhti, ei näe ma selles raamatus naist, kes kas siis õukonda osavalt manipuleerides või neil lausa mune pihus hoides riike niimoodi juhtis, et sellest veel tänapäevalgi legende räägitakse.

Et tegu on minajutustusega, siis on teos täpselt niisama sütitav kui peategelane…ehk raamat venib nagu tigu tõrvas. Ei saanud seda teistmoodi läbi, kui pidin ta peldikusse viima – seal loed suure hädaga kõike, mis näppu juhtub. Võtan enda jaoks kaasa moraali, et hea raamatu mitteostmist pead sa kibedalt kahetsema.

Miks lugeda:

  • huvitab Hiina
  • naudid lugusid inimestest, kes “surevad kahekümneviieselt, aga maetakse seitsmekümneviieselt”

Miks mitte lugeda:

  • sest mõistlikum on aega investeerida juba samateemalisse wikipedia-artiklisse
Advertisements

Dai Sijie “Nagu rändur pilkases öös”

Dai Sijie. Wie ein Wanderer in einer mondlosen Nacht. München 2009

Seda raamatut saaks kõige enam võrrelda sukeldumisega maelstromis. Uju mis sa ujud, aga lõpuks oled ikka spiraalis ja lähed aina sügavamale, kuigi tegelikult on selge, et tegu on ainult veidikese vee ja energiaga. Kui võtta see maelstrom ja panna ta ilusasse, kunstipäraselt kujundatud laekasse, saabki Dai Sijie raamatu kätte.

Sest autor tõmbab häbitult käima kõik klišeed, mis mul hiina kirjanduse osas olid: pisivormid, tuhat intriigi, mis mahuvad omakorda teiste intriigide sisse, veidike nagu matrjoškad. Eksootilised paigad, kus kõik lõhnab korraliku tee, küüslaugu ja tundmatute vürtside järele. Inimsuhted, millel on mitu liini, kõik omavahel lõputult puntrasse aetud, neid omakorda komplitseerimas kummalised mõisted nagu au, kohustus ja esivanemad. Samuti peab paika vana tõde, et autor paneb igasse raamatusse suure osa endast: teades, et autorgi emigreerus 80ndatel Prantsusmaale, pole hiina-prantsuse telg selles raamatus sugugi ootamatu.

Sisu on pealtnäha lihtne: prantsuse neiu õpib 70ndatel Hiinas keelt, tutvub noormehega, kelle isa on prantslane, enamgi veel, prantslane, kes istub Hiinas vangis, kuna on seotud mingi kahtlase kirjarulliga. Arvatakse, et kirjarulliks on üks budismi pühadest tekstidest ja viimati viskas hiina marionettkeiser selle lennukiaknast välja…nüüd tahaks inimesed seda jälle üles leida. Neiu saab teada, mis on seal osaliselt kirja, aga kuna tekst lõppeb kõige ootamatumal ja põnevamal kohal.. Ja siis kaob tema noormees. Edasi uimerdab neiu läbi maailma, muudab elusuunda, mõtleb aina noormehele ja salapärasele kirjatükile – ja siis järsku võtab ta uuesti ja ootamatult jälje üles nagu verekoer.

Raamat sobib kindlasti inimesele, kes armastab kõrvaltegevuse kuhjumist, peeni detaile, viiteid kohalikule kultuurile ja kirjandusele – teisisõnu, kannatlikule lugejale, kes oleks valmis pühapäevakohvi kõrval pool kummalist maailma läbi rändama.

Miks lugeda:

  • saab teada üht-teist kultuurirevolutsiooni, hiinlaste ühiskonna ja mentaliteedi kohta
  • armastad kõrvalliine, mis esialgu – ja ka hiljem – justkui kuhugi ei vii ning täidavad justkui seda eesmärki, et annavad muidu kahtlastele peategelastele sügavust juurde.
  • detailid on lihtsalt hämmastavad ja uskumatud (vihjeks: peategelase isa surmapõhjus kauges Hiina vangilaagris oli üks originaalsemaid, millest viimasel ajal lugenud olen).

Miks mitte lugeda:

  • kui tahad pannkooki suure, kihilise baklaava asemel. Sest see raamat – kuigi omamoodi ja omamoodi huvitav – paneb kannatuse mitmel korral proovima.

Michael Burgleigh”Väiksed sõjad, kauged kohad”

Michael Burleigh “Small Wars, Far Away Places.The Genesis of the Modern World: 1945-1965” London 2013

No mis meil siis seal 20. sajandil juhtuski? Kui teil oli koolis sama probleem, mis minul, et inimese ajalugu lõppes ajapuudusel Teise maailmasõjaga, siis on see raamat just teile. Siin  räägib Burleigh, mis probleemid peale 45.aastat üles kerkima hakkasid ja kuidas koloniaalsüsteem (ametlikult) lõplikult lagunes. Mis toimus Inglise-Prantsuse kolooniates? Kuidas sekkus USA, kuidas NSVL? Ja mida see kolmas maailm seal üldse möllas? See raamat on suurepärane sissejuhatav kokkuvõte 20. sajandi teise poole konfliktidest, alates Jaapaniga ja lõpetades Vietnamiga. Kokku kaheksateist peatükki. Kaheksateist lugu. Mis suures osas on küll CIA ja KGB arengu ajalugu…

Mulle meeldis see ajukõdistamine – peaaegu iga peatükk pani internetist asju juurde lugema, sest kuidas sa ikka mitu aastat vältivaid konflikte kahtekümnele leheküljele suruda saad. Meeldis ka selline “kõik-ühte-raamatusse”-lähenemine. See oli vist esimene kord, kus ma omale teadvustasin, et samal ajal kui Inglismaa Egiptusega nagistas, näppis Prantsusmaa Alžeeriat.

Suurriikide sekkumist oli ka väga ilusti kirjeldatud. Näiteks see, kuidas USA Iraani revolutsiooni kinni maksis (kuna sealne peaminister polnud enam rahul, et naftat kontrollib Suurbritannia firma, kes makse ei maksa ja orje peab). Hilisemad arengud tasusid jälle ajatolla Khomeini ilmumisega kätte, aga siin leiab autor veel ehtameerikalikku vaimujõudu, et mainida “no keerasime küll Iraani poliitikale käru, peksime lääneliku mõtlemisega poliitikud pukist minema ja toetasime ekstremiste…aga no kuidas see ajatolla nüüd võimule sai, seda me küll ei tea…USA küll süüdi pole”. Meenutab praegust ISISe diskussiooni – ameerika maksis neid ekstremiste aastaid kinni ja nüüd on jälle puuks. Kuid ma kaldun teemast kõrvale.

Mis raamatus närvidele käis (ja millepärast ma üldse nii palju lisaks uurima pidin), oli Burleighi ajalookäsitlus. Selge on, et ega see ajaloolane nüüd kõikide maailma riikide materjalidele ligi ei pääse ja nt Kongo ajalehti ei loe. Kuid suurem osa tema peatükkidest algab jutuga “rahvas oli puu otsas ja arenes, inglased/prantslased vms ei tulnud olukorraga toime, USA sõjavägi/salateenistus läks sisse ja tegi ahvidest inimesed”. Ühesõnaga, riikide endi probleemidest ja rahvast ei olegi suurt juttu, mainitakse vaid üldist “vaesust ja vastuhakku koloniaalvõimule”, aga mis asjad tegelikult sealset rahvast motiveerisid, see tuleb mujalt juurde lugeda. Olgu, olgu – erandiks on kohalikud vastupanugrupeeringud, nemad ongi siis iga riigi mõõdupuuks.

Sellevõrra rohkem on käsitletud koloniaalvõimude endi omavahelisi suhteid. Mida ütles USA, NSVL, Inglismaa, Prantsusmaa – nende riikide näitlejatele antakse palju leheruumi. Kohalike diktaatorite kohta mainib mees tihti vaid seda, et olid ebakompetentsed ja surid kuskil Šveitsi hotellis (pluss muidugi igasugused markantsed ja eksootilised hobid, mis neil olla võisid). Aga mida nad tegid, vot seda nagu ei saagi eriti teada.

Kuid raamat on huvitav ning annab igasugu uut infot. Kellele konfliktide ajalugu meeldib, võiks teost isegi lugeda, kuigi lugemise ajaks võiks kriitikameele ära peita, sest Burleighil on ikka see “kõik on pahad, ainult meie siin oleme head”-teema tugevalt veres ja paneb näpud kohe otsingumootoril sibama, et fakte kontrollida.

Juhuks, kui keegi tahab teada, mis konfliktidest täpsemalt juttu on, teen nimekirja:

  • Jaapani agressioonid Aasias
  • Harry Trumani aegne maailm
  • Araabia natsionalismi esilekerkimine vs juutide omariikluse püüdlused
  • Olukord peale Teist maailmasõda,tugevamate riikide tutvustamine, Hiina
  • Probleemid Koreaga
  • Malaysia (ja näpuotsaga Küprost)
  • Filipiinid
  • Indohiina
  • USA ja Suurbritannia omavahelised probleemid
  • Iraan
  • Ungari kriis
  • Suessi kriis
  • India-Hiina-Pakistan-Afganistan
  • Alžeeria vs Prantsusmaa
  • Keenia
  • Kongo
  • Kuuba raketikriis
  • Vietnami sõda

Tee öigesti: korruptsioon

Eks tule meilgi valimistega häid korruptsioonilugusid välja, aga selge on, et väike riik – väiksed rahad, suur riik – suured rahad. Mönikord. Hiinas käib parasjagu suurpuhastus ja selle käigus tehti kindral Xu Caihou kodus pisike haarang. Sealt leiti nii palju kahtlasel teel omastatud sularaha ja kalliskive, et nende äravedamiseks läks vaja 12 veokit. Kogu noosi väärtuseks arvatakse 16 miljonit dollarit.

Sealjuures jääb ta oma kolleegile kövasti alla. Kevadel kukkus kinni Wei Pengyuan, kelle kodust pidi korruptsioonivara välja viima lausa 16 veokiga. Sularaha oli seal nii palju, et neli rahalugemismasinat ei pidanud karmile tööle vastu. Täpsemalt saab lugeda siit.

Head korruptsioonivastast vöitlust!

William Dalrymple “Xanadus”

William Dalrymple “In Xanadu”

See on üks neist vähestest raamatutest, mille kohta võib öelda, et selle sisu on sama masti nagu teose enda käitumine. Reisiraamatule omaselt nõudis “In Xanadu” minuni jõudmine palju aega ja hulgaliselt eksirännakuid. Esimest korda jäi see mulle kuskil portaalis juba kaks aastat tagasi silma, kuid ju polnud mingit head pakkumist. Esimest korda püüdsin seda osta kevadel – ja pakk läks kaduma. Püüdsin teda osta suvel – ja pakk läks kaduma. Kuid kolm on kohtu seadus ja sain lõpuks ometi teose ühelt obskuurselt netilehelt kätte.

Mulle Dalrymple meeldib. Ta kirjutab üsna lobedalt, valab põnevaid fakte lausa solgiämbiga kaela, kuid ei mõju sealjuures õpetavalt. Pigem eneseirooniliselt. Ja loomulikult on ta paljude rännuhimuliste inimeste jaoks suur juht ja õpetaja.

Antud raamatu pani ta kirja juba napilt kahekümne kolme aastaselt, kui sõbra/endise tüdruksõbraga Marco Polo jälgedel Vahemerelt Xanadut otsima rändas. Kaasas polnud tal suurt midagi peale Cambridge soovituskirjade, Dostojevski, kaartide ja nooruse igavese usu, et kõik läheb lõpuks alati hästi. Lõpus lähebki ja raamatust on saanud tõeline legend, mis figureerib tugevalt kui mitte kõigi aegade reisikirjade esikümnes, siis esikahekümnes ikkagi.

Peale huvitavate ja teravmeelsete tähelepanekute on Dalrymple seda raamatut kirjutades küll piisavalt noor, et teinekord asjadele mustvalgeid hinnanguid anda. Samas – kes meist võib veel öelda, et läbis 12.000km(?), pääses mõrvalembeliste mägilaste külast eluga fotosid tehes, võitles end läbi ametnike armaada, talus kuude kaupa ebamugavusi, sattus liivatormi, aasia külaarstide kätte ja mutantide asulasse ning leidis seadusesilma eest põgenedes poolmüütilise Khublai khaani pealinna? Sellega spoilerid lõppevad. Lugege ise ja tundke rännukihku!