Dai Sijie “Nagu rändur pilkases öös”

Dai Sijie. Wie ein Wanderer in einer mondlosen Nacht. München 2009

Seda raamatut saaks kõige enam võrrelda sukeldumisega maelstromis. Uju mis sa ujud, aga lõpuks oled ikka spiraalis ja lähed aina sügavamale, kuigi tegelikult on selge, et tegu on ainult veidikese vee ja energiaga. Kui võtta see maelstrom ja panna ta ilusasse, kunstipäraselt kujundatud laekasse, saabki Dai Sijie raamatu kätte.

Sest autor tõmbab häbitult käima kõik klišeed, mis mul hiina kirjanduse osas olid: pisivormid, tuhat intriigi, mis mahuvad omakorda teiste intriigide sisse, veidike nagu matrjoškad. Eksootilised paigad, kus kõik lõhnab korraliku tee, küüslaugu ja tundmatute vürtside järele. Inimsuhted, millel on mitu liini, kõik omavahel lõputult puntrasse aetud, neid omakorda komplitseerimas kummalised mõisted nagu au, kohustus ja esivanemad. Samuti peab paika vana tõde, et autor paneb igasse raamatusse suure osa endast: teades, et autorgi emigreerus 80ndatel Prantsusmaale, pole hiina-prantsuse telg selles raamatus sugugi ootamatu.

Sisu on pealtnäha lihtne: prantsuse neiu õpib 70ndatel Hiinas keelt, tutvub noormehega, kelle isa on prantslane, enamgi veel, prantslane, kes istub Hiinas vangis, kuna on seotud mingi kahtlase kirjarulliga. Arvatakse, et kirjarulliks on üks budismi pühadest tekstidest ja viimati viskas hiina marionettkeiser selle lennukiaknast välja…nüüd tahaks inimesed seda jälle üles leida. Neiu saab teada, mis on seal osaliselt kirja, aga kuna tekst lõppeb kõige ootamatumal ja põnevamal kohal.. Ja siis kaob tema noormees. Edasi uimerdab neiu läbi maailma, muudab elusuunda, mõtleb aina noormehele ja salapärasele kirjatükile – ja siis järsku võtab ta uuesti ja ootamatult jälje üles nagu verekoer.

Raamat sobib kindlasti inimesele, kes armastab kõrvaltegevuse kuhjumist, peeni detaile, viiteid kohalikule kultuurile ja kirjandusele – teisisõnu, kannatlikule lugejale, kes oleks valmis pühapäevakohvi kõrval pool kummalist maailma läbi rändama.

Miks lugeda:

  • saab teada üht-teist kultuurirevolutsiooni, hiinlaste ühiskonna ja mentaliteedi kohta
  • armastad kõrvalliine, mis esialgu – ja ka hiljem – justkui kuhugi ei vii ning täidavad justkui seda eesmärki, et annavad muidu kahtlastele peategelastele sügavust juurde.
  • detailid on lihtsalt hämmastavad ja uskumatud (vihjeks: peategelase isa surmapõhjus kauges Hiina vangilaagris oli üks originaalsemaid, millest viimasel ajal lugenud olen).

Miks mitte lugeda:

  • kui tahad pannkooki suure, kihilise baklaava asemel. Sest see raamat – kuigi omamoodi ja omamoodi huvitav – paneb kannatuse mitmel korral proovima.

Michael Burgleigh”Väiksed sõjad, kauged kohad”

Michael Burleigh “Small Wars, Far Away Places.The Genesis of the Modern World: 1945-1965” London 2013

No mis meil siis seal 20. sajandil juhtuski? Kui teil oli koolis sama probleem, mis minul, et inimese ajalugu lõppes ajapuudusel Teise maailmasõjaga, siis on see raamat just teile. Siin  räägib Burleigh, mis probleemid peale 45.aastat üles kerkima hakkasid ja kuidas koloniaalsüsteem (ametlikult) lõplikult lagunes. Mis toimus Inglise-Prantsuse kolooniates? Kuidas sekkus USA, kuidas NSVL? Ja mida see kolmas maailm seal üldse möllas? See raamat on suurepärane sissejuhatav kokkuvõte 20. sajandi teise poole konfliktidest, alates Jaapaniga ja lõpetades Vietnamiga. Kokku kaheksateist peatükki. Kaheksateist lugu. Mis suures osas on küll CIA ja KGB arengu ajalugu…

Mulle meeldis see ajukõdistamine – peaaegu iga peatükk pani internetist asju juurde lugema, sest kuidas sa ikka mitu aastat vältivaid konflikte kahtekümnele leheküljele suruda saad. Meeldis ka selline “kõik-ühte-raamatusse”-lähenemine. See oli vist esimene kord, kus ma omale teadvustasin, et samal ajal kui Inglismaa Egiptusega nagistas, näppis Prantsusmaa Alžeeriat.

Suurriikide sekkumist oli ka väga ilusti kirjeldatud. Näiteks see, kuidas USA Iraani revolutsiooni kinni maksis (kuna sealne peaminister polnud enam rahul, et naftat kontrollib Suurbritannia firma, kes makse ei maksa ja orje peab). Hilisemad arengud tasusid jälle ajatolla Khomeini ilmumisega kätte, aga siin leiab autor veel ehtameerikalikku vaimujõudu, et mainida “no keerasime küll Iraani poliitikale käru, peksime lääneliku mõtlemisega poliitikud pukist minema ja toetasime ekstremiste…aga no kuidas see ajatolla nüüd võimule sai, seda me küll ei tea…USA küll süüdi pole”. Meenutab praegust ISISe diskussiooni – ameerika maksis neid ekstremiste aastaid kinni ja nüüd on jälle puuks. Kuid ma kaldun teemast kõrvale.

Mis raamatus närvidele käis (ja millepärast ma üldse nii palju lisaks uurima pidin), oli Burleighi ajalookäsitlus. Selge on, et ega see ajaloolane nüüd kõikide maailma riikide materjalidele ligi ei pääse ja nt Kongo ajalehti ei loe. Kuid suurem osa tema peatükkidest algab jutuga “rahvas oli puu otsas ja arenes, inglased/prantslased vms ei tulnud olukorraga toime, USA sõjavägi/salateenistus läks sisse ja tegi ahvidest inimesed”. Ühesõnaga, riikide endi probleemidest ja rahvast ei olegi suurt juttu, mainitakse vaid üldist “vaesust ja vastuhakku koloniaalvõimule”, aga mis asjad tegelikult sealset rahvast motiveerisid, see tuleb mujalt juurde lugeda. Olgu, olgu – erandiks on kohalikud vastupanugrupeeringud, nemad ongi siis iga riigi mõõdupuuks.

Sellevõrra rohkem on käsitletud koloniaalvõimude endi omavahelisi suhteid. Mida ütles USA, NSVL, Inglismaa, Prantsusmaa – nende riikide näitlejatele antakse palju leheruumi. Kohalike diktaatorite kohta mainib mees tihti vaid seda, et olid ebakompetentsed ja surid kuskil Šveitsi hotellis (pluss muidugi igasugused markantsed ja eksootilised hobid, mis neil olla võisid). Aga mida nad tegid, vot seda nagu ei saagi eriti teada.

Kuid raamat on huvitav ning annab igasugu uut infot. Kellele konfliktide ajalugu meeldib, võiks teost isegi lugeda, kuigi lugemise ajaks võiks kriitikameele ära peita, sest Burleighil on ikka see “kõik on pahad, ainult meie siin oleme head”-teema tugevalt veres ja paneb näpud kohe otsingumootoril sibama, et fakte kontrollida.

Juhuks, kui keegi tahab teada, mis konfliktidest täpsemalt juttu on, teen nimekirja:

  • Jaapani agressioonid Aasias
  • Harry Trumani aegne maailm
  • Araabia natsionalismi esilekerkimine vs juutide omariikluse püüdlused
  • Olukord peale Teist maailmasõda,tugevamate riikide tutvustamine, Hiina
  • Probleemid Koreaga
  • Malaysia (ja näpuotsaga Küprost)
  • Filipiinid
  • Indohiina
  • USA ja Suurbritannia omavahelised probleemid
  • Iraan
  • Ungari kriis
  • Suessi kriis
  • India-Hiina-Pakistan-Afganistan
  • Alžeeria vs Prantsusmaa
  • Keenia
  • Kongo
  • Kuuba raketikriis
  • Vietnami sõda

Tee öigesti: korruptsioon

Eks tule meilgi valimistega häid korruptsioonilugusid välja, aga selge on, et väike riik – väiksed rahad, suur riik – suured rahad. Mönikord. Hiinas käib parasjagu suurpuhastus ja selle käigus tehti kindral Xu Caihou kodus pisike haarang. Sealt leiti nii palju kahtlasel teel omastatud sularaha ja kalliskive, et nende äravedamiseks läks vaja 12 veokit. Kogu noosi väärtuseks arvatakse 16 miljonit dollarit.

Sealjuures jääb ta oma kolleegile kövasti alla. Kevadel kukkus kinni Wei Pengyuan, kelle kodust pidi korruptsioonivara välja viima lausa 16 veokiga. Sularaha oli seal nii palju, et neli rahalugemismasinat ei pidanud karmile tööle vastu. Täpsemalt saab lugeda siit.

Head korruptsioonivastast vöitlust!

William Dalrymple “Xanadus”

William Dalrymple “In Xanadu”

See on üks neist vähestest raamatutest, mille kohta võib öelda, et selle sisu on sama masti nagu teose enda käitumine. Reisiraamatule omaselt nõudis “In Xanadu” minuni jõudmine palju aega ja hulgaliselt eksirännakuid. Esimest korda jäi see mulle kuskil portaalis juba kaks aastat tagasi silma, kuid ju polnud mingit head pakkumist. Esimest korda püüdsin seda osta kevadel – ja pakk läks kaduma. Püüdsin teda osta suvel – ja pakk läks kaduma. Kuid kolm on kohtu seadus ja sain lõpuks ometi teose ühelt obskuurselt netilehelt kätte.

Mulle Dalrymple meeldib. Ta kirjutab üsna lobedalt, valab põnevaid fakte lausa solgiämbiga kaela, kuid ei mõju sealjuures õpetavalt. Pigem eneseirooniliselt. Ja loomulikult on ta paljude rännuhimuliste inimeste jaoks suur juht ja õpetaja.

Antud raamatu pani ta kirja juba napilt kahekümne kolme aastaselt, kui sõbra/endise tüdruksõbraga Marco Polo jälgedel Vahemerelt Xanadut otsima rändas. Kaasas polnud tal suurt midagi peale Cambridge soovituskirjade, Dostojevski, kaartide ja nooruse igavese usu, et kõik läheb lõpuks alati hästi. Lõpus lähebki ja raamatust on saanud tõeline legend, mis figureerib tugevalt kui mitte kõigi aegade reisikirjade esikümnes, siis esikahekümnes ikkagi.

Peale huvitavate ja teravmeelsete tähelepanekute on Dalrymple seda raamatut kirjutades küll piisavalt noor, et teinekord asjadele mustvalgeid hinnanguid anda. Samas – kes meist võib veel öelda, et läbis 12.000km(?), pääses mõrvalembeliste mägilaste külast eluga fotosid tehes, võitles end läbi ametnike armaada, talus kuude kaupa ebamugavusi, sattus liivatormi, aasia külaarstide kätte ja mutantide asulasse ning leidis seadusesilma eest põgenedes poolmüütilise Khublai khaani pealinna? Sellega spoilerid lõppevad. Lugege ise ja tundke rännukihku!

Barry Hughart “Linnusild”

Barry Hughart. Bridge of Birds: A Tale of Ancient China that Never Was. 1985

Seda fantaasiaklassikute hulka kuuluvat teost on raske kategoriseerida. Temas on ühendatud pseudoajalugu, vanad legendid, seiklusjutt ning midagi, mis meenutab kangesti westernit. See on lõbus lugemine (kuigi lõpus veidi ettearvatav), mis pakub hulganisti igasuguseid hullumeelseid fantaasiadetaile , mille peale tavaliselt ei tuleks. Oma osa on mängida ginsengijuurel, kõikvõimalikel artefaktidel ja tuhandel juhusel, mis tagantjärele sugugi juhuslikud pole. Iga leheküljega paneb Hughart teosele fantaasiaauru juurde ning pajatab lõpus loo, kus elul ega surmal, taeval ega maal enam vahet vahel pole. Karakterid on kaheksakümnendatele omaselt lihtsad – ja (peategelased) niisama mõnusad: nooruke Kümnes Härg ja vana tark Isand Li, mees “väikese iseloomuveaga”. Ette võib heita liigset lihtsakoelisust (kõrvaltegelased on üheplaanilised), aga pilt, mille ta lugejale maalib, on täielik barokk.

Sisu: Ühel päeval, just kibekiire siidikasvatamise ajal, langevad ühe küla noored surmatõppe. Appi kutsutakse vana osav Isand Li, kes oma lubadusega seotuna peab nüüd koos noore Kümnenda Härjaga imetegevat ginsengijuurt otsima minema. Mis edasi saama hakkab, ärgitab kujutlusvõimet tuhandeid pilte looma, nii et vaene aju võib sellest lausa songa saada. 

See pole mitte karakterite arengust kantav teos vaid lihtne, puhas action suure ja rasvase fantaasiakastmega.