Ray Bradbury “Dandelion Wine”

Ray Bradbury. Dandelion Wine. (Võilillevein) Esmatrükk 1957, mulle sattus kätte hulga hilisem väljalase.

Tuleb tihedamini külas käia, see avardab tunduvalt lugemisharjumusi. Bradburyst olin kunagi varem näppu saanud mingid sci-fi teosed, mis tollal nii külmaks jätsid, nii et ma ei suudaks neid meenutada isegi siis kui mu elu sellest oleneks. Kuid “Võilillevein”, mille leidsin võõralt aknalaualt ja lubadusega, et toon järgmisel päeval tagasi, kaasa krahmasin, oli väärt enam kui õhtut ning mõned asjad sellest raamatust jäävad tõenäoliselt veel kauaks meelde.

“Võililleveini” näol on regu raamatuga, mis aitab selgitada iidvana küsimust, kes on kirjutaja ja kes kirjanik. Viis, kuidas Bradbury sõnad ritta seab, on igast asendist imeline – tegu on lihtsalt ühe ilusamini kirjutatud raamatuga, mida ma viimsael ajal näinud olen. Teose teema on tegelikult päris proosaline – ühe kaheteistaastase poisi suvevaheaeg 1928. aastal, kuid sinna mahuvad pealtnäha kerges stiilis kirjutatud väga sügavad mõtisklused elu ja surma, armastuse, õnne, tuleviku, sõpruse ja palju muu üle. Ja pole naljalt lugu, mis päris külmaks jätaks. Nii sõnade endi ilu, loo kompositsiooni tõttu – Bradbury on üks neist autoritest, kes suudab atmosfääri meisterlikult edasi anda. Kui ka nende ülilühikeste peatükkide allhoovuste tõttu. Ma usun, et seda raamatut saaks rahulikult lugeda kord dekaadis – ja vastavalt oma mina arenguetapile suudab sealt aina rohkem detaile välja lugeda.

Näiteks “ajamasina” loos, kus iidvana kindral räägib poisikestele ammumöödunud juhtumitest või kuidas tema põetaja meest nendestsamadest poistest ja tema sõpradest eemal hoida püüab, kuna mees ei tohtivat end erutada. See on üks südantmurdvamamaid kirjeldusi sellest, kuidas inimesed teisele heda tahtes hoopis väga suurt kurja teevad – sest nad ei mõista teise inimese hinge ning tema vajadusi. Kahjuks pidin raamatu ära andma, muidu oleks see koht, kus vana mees põetajale põhjendab, miks ta tahaks oma viimased hetked end elusalt tunda – isegi kui need ta tapavad – üks neist, kohtadest, mida tahaks kangesti täies mahus tsiteerida.

Väidetavalt on “Võilillevein” Bradbury kõige isiklikum raamat ning palju motiive on võetud tema enda lapsepõlvest. Võimalik. Igatahes on tegu asjaga, mis annab täiuslikult edasi nostalgiat. Sa ei saa nende kirjelduste puhul teisiti, kui pead automaatselt ka oma lapsepõlve häid hetki meenutama – Bradbury tõmbab need sinu alateadvusest kavalalt välja. Nii kavalalt, et sa ei saa arugi, mis tema tekst sulle korda läheb, miks need erinevad kogemused, mis ta ühe poisi suvesse mahutab, nii imelikult sinus vastu kajavad. Aga see ongi Bradbury trikk, et justkui pealtnäha väga isiklike kogemuste varjus räägib ta väga üldinimlikel teemadel. Ning mis kõige parem, enamike asjade puhul ei too ta sisse otsest eetilis-moraalset mõõdet. Mulle meeldivad autorid, kes oskavat mitte lajatada mingi moraalse teemaga…vaid kelle maailma asjad lihtsalt on. Ja lugejat austatakse piisavalt selleks, et hinnangu tegemine jäetaks puhtalt tema ülesandeks.

Ja mulle meeldib tema mõte, et tõeliselt ilusate asjade sünniks on vaja teatud kaost… ning ilma tubli annuse julgete unistusteta on inimeseloom hukule määratud.

Miks lugeda:

  • Tegu on igast asendist hea raamatuga: keel on võrratu (tõenäoliselt üks kõige ekspressiivsemaid kirjeldajaid, keda ma lugenud olen), teema on ilus, kompositsioon on hea, lugeda on põnev, ülesehitus on selline, et võid vabalt paarileheküljeliste peatükkidega oma tempos edasi rühkida, tegelased on väga hästi välja joonistatud. Pealegi mõjub tema stiil nii meeltele kui ka vaimule – kirjeldused rahuldavad viite meelt, aga sügavam sisu paitab jällegi ajurakke. See on romaan novellides, mis mõjuvad natuke nagu luuletused.
  • Temaatika on nii üldinimlik, et kui sul on valida, kas võtta õhtuseks lugemiseks Koraan/Piibel või Bradbury “Võilillevein”, alusta viimasest – see harib hinge rohkem kui esimesed. Ning tekitab mõõtmatult rohkem empaatiat. Aga mis see empaatia on kui kõige ilusam usk kaasinimesse ja tema tulevikku?
  • Iga loo puhul saab tohutult kaasa mõelda. Bradbury ärgitab enda moodi mõtlema. Kui sa oled paar tema kirjeldavat lauset läbi lugenud, siis mõistad umbes, mida ma sihin. Tema puhul toob iga asi kaasa uued, huvitavad seosed….ja eriti huvitavaks läheb siis, kui seosed tekivad nähtuste vahele, mida varem pidasid ühendamatuks.

Miks mitte lugeda:

  • Kui lased end pealispinnast ära petta. “Võililleveini” võib lugeda ka laps, sest vormilt on tegu laste pilgu läbi nähtud lugudega.

 

 

 

Charles Chaplin “Minu elulugu”

Charles Chaplin. Minu elulugu. Tallinn 1990

Mehe enda kirjutatud memuaarid. Biograafiates on sageli üks huvitav tendent: kas inimesed ignoreerivad oma lapsepõlve pea täielikult või pühendavad nad sellele meeletult palju aega. Chaplin kuulub viimaste sekka. Tummfilmistaar kirjeldab nälga, seda, kuidas teda pidevalt kodunt välja visati, seiklusi hullumeelse emaga ning võitlust pideva vaesusega.

See, kuidas ta koos vennaga vaesusest välja rabeles, on omaette tuhkatriinulugu, justkui nagu saatuse jackpot, sest parasjagu otsiti näitemängu just temasugust poissi. Seda enam mõjuvad hilisemad kirjeldused sellest, kuidas ta peale esimesi filme niimoodi ära tunti, et teda võeti kõikjal vastu kui jumalat.

Suure osa leheruumist pühendab Chaplin teatrile, kinole ja oma meeleoludele. Mitu korda mainib ta, et naistest ei tahaks ta eriti rääkida ning tõesti libiseb ta enamikust vaid mainimisi üle. Vaid ühe stalkeri ja oma viimase, temast lausa 35 aastat noorema naise Oona kohta jagub tal rohkem sõnu. Viimases libiseb üle ta sule vana tõdemus, et mehed ei kannata enda kõrval edukat ja andekat naist. Tähendab, kannatavad küll, aga ainult siis, kui naine koduseks jääb. Mälu järgi oli vist lugu nii, et tollal teismeline Oona tuli Chaplini juurde näitlejarolli paluma, aga kui nad siis omavahel suhtesse laskusid, siis oli Chaplinil suur rõõm, et naine polevat selline “nagu teised” ja tahtvat perele ja temale pühenduda. Aga näiteks oma esimeste laste ema ta vist nimega ei mainigi.

Filmikunsti ja põnevaid inimesi on tohutult palju. Ning Chaplin toob silme ette ammukadunud inimesed, kes olid enam kui värvikad. Näiteks jahil pidutseda armastav lehe peatoimetaja. Või siis kalliskivimees. Kaunid naised. Šampanja. Chaplini kummitav maja.

Või siis sündmused…mõlemad maailmasõjad, Chaplini töö agitaatorina, tema reisid ning kohtumised kuulsate inimestega. Eeldusel, et tegu on looga, mida inimene ise meenutanud on, siis on teemade valik osalt üllatav. Aga stiil on kuivavõitu.

Miks lugeda:

  • huvitab Chaplin, filmikunst ja ajalugu

Miks mitte:

  • mul on karvane tunne, et temast on palju paremaid biograafiaid

 

Tom Reiss “Must krahv”

Tom Reiss. The Black Count. Napoleon’s Rival, and the Real Count of Monte Cristo – General Alexandre Dumas. 2013

Kümme aastat tööd ja Pulitzer tuleb nagu niuhti.

51qrug2e4xl-_sx322_bo1204203200_Tegelikult on see hämmastav, et tänapäeval leiab keegi kutsumuse: kirjutada. Ning ta leiab ka võimaluse, sellele kutsumusele pühenduda. Teades, kui pagana raske on ajaloohõlma kadunud inimeste elusid rekonstrueerida, siis on see töö, mille Tom Reiss “Kolme musketäri” autori isa kallal toime pani, lihtsalt võrratu.

Kuskilt on küll meelde jäänud, et Dumas’ isa oli mulatt (kirjanik ei saanud oma tõmmu nahavärvi pärast Prantsusmaal omal ajal ka korralikku haridust omandada. Mis ei takistanud tal aga edukaks kirjanikuks saada.), aga ülejäänud asjadest ei teadnud ma midagi. Alex Dumas (nii ta oma nime ise kirjutas), sündis Haiti suhkrusaarel mägedesse põgenenud Põhja-Prantsuse krahvi ja musta orjatari pojana. Kui isa, krahv Pailleterie oma sugulaste meelehärmiks metsast välja tulla ning oma esivanemate päranduse järgi minna otsustas, võttis ta oma lemmikpoja Alexi kaasa. Vahepeal sai tal raha otsa, sellepärast jõudis ta laevas oma poisi maha parseldada, aga ostis ta siis pärast ikkagi välja.

Krahv ásus süllesadanud varandust maha laristama ning võimaldas noorele Alexile tolle aja parimat haridust. Noormees pandi vehklemiskooli, kust temast sai sensatsioon: Alex Dumas oli suur ja tugev ning võitles väga hästi. Tema jõust räägiti legende. Ühel hetekl abiellus ta isa aga majahoidjaga ning keeras poja rahakraanid kinni. Noormees otsustas sõjaväkke astuda – aadlikule ebatavalise otsusena lihtlabase reamehena. Kui Prantsuse revolutsioon algas, siis läks Alex vooluga kaasa ning temast sai tulihingeline vabariiklane. Räägitakse, et segastel aegadel õnnestus tal karjääriredelil imekiiresti üles ronida.

Oma lühikese elu vältel – protesti märgiks oma orjatarist ema perekonnanime võtnud Dumas suri napilt neljakümneselt – jõudis ta võidelda mitmes sõjakäigus ning teha sääraseid vägitegusid, mida toonane Pariisi meedia meelsasti kajastas. Ta võttis osa ka Napoleoni Egiptuse-sõjakäigust ning seal jooksis nende vahelt must kass läbi. Dumas oli tulihingeline vabariiklane ja võrdsete õiguste pooldaja. Napoleon pooldas aga isikukultust. Pealegi ei meeldinud tulevasele keisrile, kuidas kõik musta vägilast nähes arvasid, et tema ongi kindral ja andsid alla. Napoleon oli tema kõrval õige väike ja väeti. Seepärast ei püütud Alexit ka liiga kiiresti vabastada, kui ta Napolis vangkongi langes. Aga sellega lugu veel ei lõppenud…

Kogu raamat on üles ehitatud Alexi enda kirjadele, tema poja biograafiale, sõjaväelistele dokumentidele…teisisõnu, meeletule kogusele arhiivimaterjalile, mille Reiss on elu hinna ja tulevase Hiina superstaari Aventurina abiga välja kaevanud.  Juba ainuüksi see lugu, kuidas ta Dumas’ märkmetega seifi leidis ja selle lahti muukida lasi, väärib omaette raamatut. Ühesõnaga, Reiss tundub üldse meeldivalt hull inimene olevat ja ega see pole esimene kord, kus ta sellise vägiteoga hakkama saab. Enne Dumas’ biograafiat kirjutas ta selle raamatu sellest mehest, kelle puhul kõik toonased eksperdid ütlesid, et teda on võimatu leida.

Miks lugeda:

  • hästi ladusalt kirjutatud – loed nagu jutukat, kui ei teaks, milline meeletu töö selle kõige taga seisab
  • korralikult läbiuuritud materjal
  • annab lisaks Dumas’ eluloole võrratu ülevaate Prantsusmaa rassipoliitikast
  • avab täiesti ootamatuid tahke ajaloos ning tutvustab huvitavaid inimesi. Näiteks Lucien Bonaparte, keda ma teistest ajalooteostest tean pigem nõrga dändina, aga selles raamatus tuuakse näide, kuidas ta end vanemaks valetas, 24 aastasena sisuliselt parlamendi üle võttis ning kriitilisel riigipöörde hetkel sõjaväe ees mõõga oma venna Napoleoni kõrile asetas ja lubas pühalikult, venna isiklikult läbi torgata, kui too riigipööret tegema peaks. Ja ärgem unustagem korsika seiklejat Boccheciampet, kellest ma kuulnudki polnud, aga kes nähtavasti ülima usutavusega Napoli printsi etendas.
  • hakkad Alexandre Dumas’ raamatutele teise pilguga vaatama: väga paljud seiklused ja isikud võttis ta oma isa eluloost.

Miks mitte lugeda:

  • vajad midagi faktivaba
  • põlgad head ajalookirjandust, mida saab lugeda samasuguse kergusega nagu oleks tegu musketäride looga.

John Emsley “The Elements of Murder”

John Emsley. The Elements of Murder. Oxford University Press 2005

Ühe lausega: keemiale spetsialiseerunud autor on kirjutanud võrratu raamatu igapävaelus ettetulevatest mürkidest ja mida head mõrvar nendega teha saab.

Käesolev teos on isegi niivõrd hea raamat, et ma nihutasin juttu oma peas ikka siia-ja sinnapoole, et lause kogemata päris metsa ei läheks ja potentsiaalseid lugejaid eemale ei peletaks. Sest kuigi lugu ise on populaarteaduslik ja ajaloolised näited (nende rohkus ja erakordsus) panevad suu vett jooksma, ei hoia Emsley valemite ja teaduslike seletustega kokku ja päris alguses võib tema ülesehituse teaduslikkus ära ehmatada. Iga peatükk algab elemendi peamiste leiukohtadega – eriti sellistega, millega me igapäevaselt kokku puutume nagu kala või riis või õlu -,  keemilise ülesehituse ja ülevaatliku kasutamise ajalooga. Viimane tähendas tihtipeale arstiteadust, nii et loogilise jätkuna kirjeldab endine “Molecule of the Month”-kolumnist täpsete meditsiiniliste terminitega, kuidas mürk kehas mõjule pääseb ja mida põnevat see organismis korda saadab (thitipeale jubedaid asju nagu näiteks kiilaspäisus…või pikk ja kannatusterohke surm). Ja siis järgneb praktiline osa: mõrvade-õnnetuste ajalugu. Briti kuninga õnnetust elavhõbedamürgitusest talliumilembelise lapsmõrvarini välja koostab autor iga mõrva piinlikult täpse ajakava ja seletab, miks ja kuidas mõrv täide viidi ning miks ja kuidas mõrvar ikkagi kohtu ette saadeti (või siis mitte).

Seda kõike võib lugeda järgmiste suurepäraste elementide kohta:

  • elavhõbe
  • arseen
  • antimon
  • plii
  • tallium
  • näpuotsaga on infot antud ka baariumi, berülliumi, cadmiumi, vase, kaaliumi, nikli, fluoriidi, seleeniumi, telluuriumi ning tina kohta

Loe, kui meeldib:

  • teadusajalugu
  • keemia
  • kriminalistika

Ära loe, kui:

  • teadus & loodusteadused kohe üldse ei huvita
  • ei huvita ka see, kui suure mürgitusastme võib saada mereandidest või ubadest või mõnest üsna tavapärasest esemest

Pamela Horn “Flappers. The Real Lives of British Women in the Era of The Great Gatsby”

Pamela Horn “Flappers. The Real Lives of British Women in the Era of The Great Gatsby”. Amberley Publishing 2013 (first edition published 1995 as “Women in the 1920s”)

Kui ma paar postitust tagasi vingusin, et raamatul pole piisavalt ajaloolist rasva, uurimistöö tugevaid jalgu ja korralikku viiteaparaati- kasutatud kirjandust, siis käesolev teos täidab kõik mu loetletud soovid.

Pamela Horn võtab kätte ja lahkab peatükkide kaupa briti naiste kujunemist, hingeelu ja võimalusi kuldsetel 20ndtatel ja teeb seda ajaloolase üsna kindla käega, joonistades lõpuks välja uskumatult tiheda läbilõike nii ajastust kui ka selle naistest. Ükskõik, kas Horn käsitleb meditsiini, naisõiguslust, haridust, kõrg/kesk/töölisklassi või talupoegi, abielunaise või töölistüdruku elu, igalt poolt vaatavad vastu viited, millega võiks kohe asja edasi uurima hakata. Erinevalt paljudest teistest 20ndaid käsitlevatest teostest ei keskendu Horn vaid peole & pillerkaarile vaid ajab taga korralikku argipäevaproosat. Sedasama paganama halli argipäeva, mille nukralt pinnaselt sünnivad teinekord kõige uskumatumad fantaasiad.

Näide peost & pillerkaarist: Horn ei räägi niivõrd sellest, kus ja kuidas pidutseti, kui ühiskonna suhtumisest iseseisvamaks muutunud naisesse. Nii leiab intervjuu kaudu raamatusse lugu poeteenijast, kes kangesti peole minna tahtis, aga kelle ülemus venitas sellepeale tööpäeva kolm tundi pikemaks, sest “naistel ei sobivat”. Või teenijast, kelle perenaine sattus infarkti äärele, kui tüdruk juuksed lühikeseks lõikas.

Näite naispoliitikute esilekerkimisest: siin keskendub Horn protsessile, täpsemalt valimisõiguse kättevõitmise & valimiste võitmise protsessile, mitte sellele, mida naised oma ametites korda saatsid. (Tõele au andes: märgitakse, et nii kui naised tahtsid majandust vms töögruppi sisse imbuda, hakkas meeste hulgas suur vigin pihta, stiilis “oi, nõder naine ja tundlik närvikava”.)

Teisisõnu, kas tööline, teenija, suurilmadaam, keskklassi pereema või talunik – Horn lahkab naiste elu(valdkondi) ja valikuid peamiselt läbi ühiskonna suhtumise neisse teemadesse. Seda teeb ta aga hästi, sest lõpuks tuleb silme ette pilt rankelikust “nagu see võis tegelikult olla”- naisest- briti alamast. Ja argipäev & moodne aeg saab hoopis teise tähenduse.

Miks lugeda:

  • soliidne ülevaade naistest & nende elust 20ndate Suurbritannias (Miskipärast puudub maailmapoliitikat käsitlev osa, aga seda leiab säärastes ülevaadetes üliharva… Aga see on ka minu kiiks, olen viimasel ajal rohkem seostatud teoseid otsima hakanud.)
  • korralik uurimustöö, mille põhjal edasi minna
  • tore argipäevaajalugu

Miks pigem mitte lugeda:

  • kui soovid glamuurseid 20ndaid – seda sealt ei leia
  • kui soovid kerget lugemist: stiil on populaarteaduslik, ja kuigi mitte kuiv, ei ole tegu ka just maailma lobedaima sulega