Wendy Moore “Wedlock”

Wendy Moore. Wedlock. The True Story of the Disastrous Marriage and Remarkable Discovery of Mary Eleanor Bowes, Countess of Strathmore. 2009 New York

See on raamat, mida tuleb anda lugeda kõikidele naistele enne abiellumist. Kes siit ei õpi, et igaks juhuks tasub teha abieluvaraleping ja päris mitu korda mõelda enne kui sõrmused sõrme pannakse, võib süüdistada ainult iseennast.

Mary Eleanor Bowes oli 18. sajandi Inglismaa vaat et rikkaim pärijanna. Tal oli olemas kõik, kuni ettevaatamatult sõlmitud abielu ta elu lõplikult ära rikkus. Ta abiellus kaks korda ja mõlemal korral õnnetult. Esimene kord sai ta mehe, kellega tal iseloomud ei sobinud ning kes tõi kaasa ka ülimalt tüütu perekonna. Pärast tolle surma läks aga tõeline põrgu lahti: ta sattus tõelise sadisti otsa, kes hoidis teda aastaid sisuliselt vangistuses ja terroriseeris teda igatemoodi. Nii nagu klassikaline perevägivaldur terroriseeris mees teda füüsiliselt ja tegi ta ka vaimselt tümaks. Mees oli vägivalduri õpikunäide, sest sellised inimesed suudavad end kolmandatele osapooltele veenvat šarmikalt esitleda, nii et lõpuks jääb ohvrist endast mulje kui veidrikust ning arvatakse, et mida see mees (või naine) ikka seal niiväga teeb. Abi ei saanud ta mitte kuskilt, sest lahutamine kui selline oli 18. sajandi naistele ülimalt raske, kui mitte võimatu.

Lõpuks sai naine abi uuest teenijannast, kes naise välja aitas ning talle advokaadid muretses. Sealjuures oli tal kordades rohkem kaotada kui naise kõrgaadlikest sõpradel ja sugulastel. Koos suutsid nad kohtuastmed läbi käia ning naine võitleski endale lahutuse välja, kuigi teekond vaba naise staatuseni oli väga kibe.

Ja raamat tõestab taas seda, et kui inimene end ise ei aita ja oma elu eest ei võitle, siis keegi seda tema eest teha ei saa – aga teinekord läheb vaja kasvõi ühtainust toetavat õlga.

Miks lugeda:

• väga hästi kirjutatud raamat üsna vähetuntud teemal
• kuigi autor kirjutab eelkõige inimlikus mõõtmes, joonistub välja hämmastavalt detailne taust 18. sajandi elust
• õpid ära tundma vägivallatsejat ja tema käitumisjooni
• Raamatu taga on silmnähtavalt tohutu hulk ajalooürikutes tuhnimist, aga see on kirjutatud nagu põnevusromaan, nii et seda ei saa enne käest panna kui kell kolm öösel, mil viimase leheküljeni jõutud on.

Miks mitte lugeda:

• lähed kohe tänavale protestima, kui hakkab jälle kuskil mingi kiun abortide keelamise ja muude naiste õiguste piiramise üle
• järgmisel suguvõsa või sõpruskonna kohtumisel sõidad tuntud perevägivallatsejale kohe rusikaga molli

Andrea Wulf. Alexander von Humboldt und die Erfindung der Natur

Andrea Wulf. Alexander von Humboldt und die Erfindung der Natur. 2015 München

Alexander Humboldtist ja looduse loomisest on sama raske kirjutada, kui seda lugeda oli. Sealjuures peetakse raamatut bestselleriks.

Aga algusest: saksa kirjanik pani kokku maade- ja looduseavastaja Alexander von Humboldti eluloo, mis iseenesest on ülimalt põnev: mees elas koos vennaga võimuka ema käpa all, kes ütles neile ette, kuidas elada ja mida teha tuleb. Kuna rahakotirauad olid ema käes, siis väga kangesti Humboldt ema vastu mässu tõsta ei julenud ning sai tema soovil – väga vaba käega tõlkides – kaevandusinspektoriks.

Selles oli ta hea, aga vihatud amet tõi talle pideva depressiooni ja kehva tervise. Nii et kõik need, kes räägivad, et tööd on vaja teha ja vahet pole, mida teed, siis päris nii see ikka ei ole. Vastik töö tapab. Oleks tapnud ka Humboldti, kellel raamatu järgi oli tervis koledasti käest ära, aga õnneks suri mehe ema. Vennad said päranduse. Humboldt lõi oma osa piltlikult öeldes kohe suure Lõuna-Ameerika ekspeditsioonireisi peale laiaks, vanem vend oli aga diplomaat, kes kohe laristama ei hakanud. Vendade suhtumist emasse näitab seegi, et kumbki ei läinud tema matustele. Nii et jällegi need, kes räägivad, et tuleb lapsi teha, kes vanaduspõlves siis hoolitsevad, neile tõestas juba Humboldt 18. sajandi lõpus, et lapsi teha on väike asi, kõik muud hüved tuleb neilt aga välja teenida.

Humboldti suur kirg oligi loodus ning hirmsasti tahtis ta Lõuna-Ameerikasse minna. See oli esiteks Hispaania käpa all ning sinna reisimiseks oli vaja kuninga luba, teine häda seisnes selles, et parasjagu oli Napoleon Euroopat vallutamas ning kole keeruline oli ekspeditsiooni kokku saada, mis võimurite tähelepanu negatiivselt ei ärataks. Humboldtil võttis selleks mitu head aastat aega, vahepeal leidis ta aga kambajõmmi, kellega koos ta lõpuks ka retke ette võttis. Niipalju tuleb ette öelda, et retk oli Humboldtil edukas, talle meeldis Lõuna-Ameerikas hullupööra, tema reisid tegid temast automaatselt regiooni eksperdi, kellelt käis ka USA president sõjanõu hankimas (väike ääremärkus: USA ei tahtnud sugugi, et Lõuna-Ameerikas tekiks võimas iseseisev riik, sest nad kartsid, et siis on nende viljaekspordiga kööga ning šaboteerisid seda nii nagu oskasid. Ei ole midagi uut siin päikese all). Humboldt väänas reisist terve hunniku raamatuid välja, sealhulgas äärmiselt sotsiaalkriitilise teose, mis manas orjandusliku korra ja Hispaania halva valitsemise maa põhja, nii et kui Humboldt oma reise reisi Venemaale tegi, pidi ta igatepidi vanduma, et ta vaatab ainult loodust ning ei kõnele inimestest silpigi. Vene valitsus andis talle kaasa eskordi, kes pidi ka seda mittesuhtlust tagama.

Nii et tegelikult on see raamat mehest, kellele meeldis loodust uurida ja reisida ja kes pistis silma samade muredega nagu sarnaste hobidega inimesed: küll ei saa reisimises luba, küll on raha otsas, küll ei pea enam kõik need lubadused, milles varasemalt kokku lepitud sai, küll peavad kõik veidrikuks, aga kuidagimoodi saab temast see, kelle töödele otsa komistamata on üsna raske ka tänapäeval teadust teha.

Nii et materjali on lademetes, mees ja ajastu on huvitavad, aga raamat venis minu jaoks hullemini kui mõni Eesti film. Mõtlesin tükk aega, miks ikkagi läks nii, et sai päris mitu korda lugemisega hoogu võetud ja pidevalt uuesti alustatud. Autori kiituseks tuleb öelda, et ta on hästi eeltööd teinud ning haldab tõenäoliselt meeletut materjali. Samuti oskab ta pinget luua ning toob sisse nii mehe perekonna, sõpruse, tööalased saavutused ning tema mõju hilisematele meestele. Aga selle juures on üks aga: niipea kui kuskil vähegi põnevaks läheb, libiseb Wulf teemast üle ja kukub lehekülgede kaupa loodusest heietama. Et Humboldti peetakse ka looduskaitsealaselt suureks nimeks, kes piitsutas valusalt mõtet, et inimene peaks kõik puud maha võtma, sest nägi, et selle taga on muldade erosioon, on tore teada, aga kui autor toob sisse kohti, et “oo näe, vat see mees oli Humboldti suur sõber” ja me ei saa tolle tegemistest mitte midagi erilist teada peale selle, et ta sõber oli, siis natukene on sellest vähe. Või siis poole lausega on mainitud, et “ega Humboldt ei abiellunudki kunagi, arvatakse, et ta oli gei” – sellele teemale pühendati mälu järgi täpselt paar rida ja läinud ta oligi. Aga vot mäetippude kirjeldusega kokku ei hoita! Oleks siis veel Humboldti enda kirjeldused! Sama häda näiteks Pariisi eluolu kirjeldamisel: Wulf viitab aina, kui äge kõik oli, aga milles see ägedus seisneb, ta välja ei too. Selle asemel on igal teisel lehel vaja mainida, kui kiiresti ikka Humboldt seltskonnas rääkis. Hirmsasti oli vastukarva ka autori komme kogu aeg eri teemade vahel hüpata, nii et esimene veel ära lõppenud polnud ja otsi siis pärast seda mõttejärge mööda raamatut taga.

Nii et sellest mehest võiks lugeda veel küll, aga kindlasti on olemas käesolevast parem teos.

Miks lugeda:

• annab ülevaate Humboldti tegevusest, kes oli üks vägev mees
• raamatus on väga palju vahvaid anekdtootlikke juhtumeid (nt kuidas Humboldt raudkapslis Thamesi jõe all käis)

Miks mitte lugeda:

• hulluksajavad pateetilised kirjeldused täiesti ebavajalikes kohtades, mis tempot pööraselt maha tõmbavad (ja need pole Humboldti enda kirjeldused vaid autori tõlgendused)
• täiesti vastutustundetu ülelibisemine põnevatest teemadest selleks, et iga paari lehekülje taga märkida, et kompanjon polnud ikka veel raamatut valmis saanud – kui sul ikka käib ümberringi sõda, siis tahaks rohkem teada, mida Humboldt sellest asjast arvas, mitte jaurata terve peatüki vältel trükikunsti eripäradest

Peter S. Beagle. The Last Unicorn

Peter S. Beagle. The Last Unicorn. 1968 (Eesti k. 1993

Aastat tuli lõpetada ja alustada millegi ilusaga ja mis saab olla paremat kui muinasjutt, mis ei ole siiski nagu päris, sest erinevalt Andresenist ja paljudest teistest on Beagle pannud kirja karakterid selliselt, et allegooria on ihule kuidagi ebameeldivalt ligidal. Ükskõik kuidas Beagle ka oma sõnadega ei võrgutaks, loed sa samal ajal kahte lugu. Nii nagu raamatu-ükssarvikus näevad inimesed kord veidrat hobust, kord naist, kord seda, kes ta tegelikult on.

Beagle’i lühike muinasjutt – aga mitte sugugi lastelugu – on lihtne: ükssarvik avastab, et teised ükssarvikud on maailmast kadunud ja ta läheb neid otsima. Teel liituvad temaga võlur Schmendrick ja peaaegu-röövlitega koos elav Molly. Aga see lugu on suurem kui ta ise ning “Viimane ükssarvik” on üks neid raamatuid, mida pead ise lugema, et selle võlust aru saada.

Aga sellest hoolimata on tegu võimsa looga, mida võib lugeda unustamatute karakterite nagu peaaegu-võlur Schmendricku või või imelise proosa pärast, mis on ka Krista Kaera eestikeeses versioonis kaunis. Niimoodi ta eesti keeles algab:

Ükssarvik elas lillas metsas ja ta elas seal ihuüksi. Ta oli väga vana, kuigi ta seda ise ei teadnud, ning ta ei olnud enam merevahu muretut värvi, vaid pigem kuupaistesel ööl langeva lume värvi. Aga tema silmad olid ikka veel selged ja erksad ning ta liikus ikka veel kergelt nagu vari mereveel.

Või siis ainuüksi seetõttu, et raamat annab parema läbilõike inimloomustest kui mitukümmend paksu psühholoogiaraamatut.

Beagle on intervjuudes rääkinud, et ükssarviku karakteri mõtles ta välja aastaid enne seda kui loo kirja pani ning ka siis polnud ta raamatuga rahul. See osutus saatuse irooniaks, sest viimase ükssarviku seiklustest on saanud tema kõige tuntum teos. Raamatu põhjal on tehtud ka multifilm, mis omakorda kuulub filmiklassikasse ning mida tasub vaadata kasvõi sellele kirjutatud muusika pärast. Soundtracki saab isutekitajaks kuulata näiteks siin.

Oliver Sacks. The Man Who Mistook His Wife for a Hat

Oliver Sacks. The Man Who Mistook His Wife for a Hat. London 2015

Sacksi juba 80ndatel kirjutatud raamat vaimuhaigustest on oma vallas vana klassika. Mis raamatu huvitavaks teeb, pole mitte haiguste ja juhtumite kirjeldus vaid see, kuidas Sacks seda teeb. Kui me tavaelus kipume vaimuhaigust omamoodi surmamõistvaks kohtuotsuseks pidama ning haiged saavad heal juhul kaastunde ja halval juhul mõnitavate pilkude osaliseks, siis Sacks näitab, et ei – teinekord tasub normaalse inimesena vaimuhaigeid kadestada.

Raamat on kaasahaarav ning lugejat ei koormata liialt meditsiiniliste terminitega, pigem läheb suurem aur ikkagi inmsaatuste kirjeldamisele, aga sellegipoolest oled lõpus saanud märkamatult kiirkursuse levinumatesse vaimuhaigustesse.

Raamat esitab mitmel juhul küsimuse, et mis saab siis, kui hullus on parem variant kui tervemõistuslikkus? Näiteks toodi tourette’i sündroomi all kannatav mees, kes sai küll ravimite abil sellest võitu, kuid kurtis, et tema elu muutus sellevõrra niivõrd halliks, et ta lõpetas ravimite võtmise nädalavahetuseti ära, et midagigi oma varasemast vaimsest särast tagasi saada. Mitmel muul juhul oli tegu mõne kunstilise andega, mis vaimuhaiguse taandudes samuti taandus. Ja päris paljudel juhtudel ei adunud inimesed ise üldse, et neil midagi häda oleks – nende vaimuhaigus oli nende silmis ainult teiste inimeste probleem. Selles valguses tundub, et äkki ikkagi on sellel teoorial, et tihtilugu on kõikvõimalikud ülemused ka psühhopaatlike kalduvustega? Sest ka neil on alati selge arusaam, et probleemiks on alati teised inimesed, aga mitte kunagi nemad ega nende küündimatus.

Sacks on lisaks arstitööle kuulus ka sellepoolest, et sai natukene ravida inimesi, kellel oli nn unehaigus. Praegu, koroonaajal on ehk paslik meenutada, et maailmas võib ka hullemaid asju olla. 20ndatel aastatel tabas maailma nn unetõbi (internet ütleb, et on olemas kahte sorti unetõbe, praegu maailmas levivat tsetsekärbse põhjustatud surmavat haigust ja encephalitis lethargica nime kandev haigus. Viimase põhjused on tänini täpselt teadmata.): pea viis miljonit ohvrit nõudnud haigus võis lõppeda surmaga, aga võis jätta inimesed ka ilma liikumisvõimest, muutes nad aastakümneteks elavateks kivikujudeks, kes on oma kehas lõksus. Sacks manustas 60ndatel säärastele patsientidele l-dopat, mis veidi aitas. Aga mis omakorda tähendab, et inimesed olid halvemal juhul oma kehas vangis aastakümneid. On filosoofiline ja isiklik küsimus, kas parem on õudne lõpp või lõputu õudus, aga need on sellised lood, miks ma puhtalt egoistlikel motiividel eutanaasiat poolda – äkki läheb omal vaja.

Miks lugeda:

• Lühike ja kaasahaarav sissejuhatus parimatesse vaimuhaigustesse pärisjuhtumite näitel
• Enda elu tundub kohe palju ilusam ja mõnusam

Miks mitte lugeda:

• Stiil on natukene vananenud ja autor ei jäta väga palju ruumi kahtlustele – mida ta arvab, seda ta nö teab

Tim Marshall “Prisoners of Geography”

Tim Marshall. Prisoners of Geography. Ten Maps that Tell You Everything you Need to Know About Global Politics. London 2015

Kuna raamatukogus oli just see üks suveraamat, mida pikalt noolinud olen, välja laenutatud, tuli pilk isikliku raamaturiiuli poole suunata, kus seisab veel tonnide kaupa lugemata kraami. Kui juba eriti reisida koroona pärast ei saa, siis aidaku raamatud. Tim Marshalli “Geograafia vangid” on ülilihtsa ülesehitusega: ta on võtnud käsile maailma suuremad regioonid enda personaalse grupeeringu kaupa ja kirjeldab, miks üks või teine piirkond edukas pole olnud, vastavalt sellele, kas riigis on jõed või mäed olemas.

Suurbritanniast pärit Marshall on töötanud ajakirjanikuna just välispoliitiliste teemade kallal ning sellest kogemusest lähtuvalt ta raamatu kirja pannud ka on. Tema vaade maailmapoliitikale on huvitav ses mõttes, et kui vaadata sõjalise strateegia õpikuid, siis seal on territooriumil samuti väga oluline roll mängida. Kui sul ikka looduslikku piiri pole, on asjad kehvemad kui siis, kui mäed vaenlase vastu lisakaitset pakuvad. Või kui sinu käes on veevarud, mis aitab selgitada Egiptuse-Etioopia vastasseisu.

Valdavalt on raamat USA-tsentristlik ning kindlalt veendunud, et USA mõjuvõim maailmas ei kao kuhugi. Samuti selgitatakse väga paljude regioonide arengut sellega, mida USA ühes või teises piirkonnas parasjagu teeb, kuigi siin on teatepulk pigem Hiina kätte liikumas.

Kuigi raamat tahab rääkida geograafiast, mullaviljakusest ja kõrbetest, jõuab jutt ikkagi väga kiiresti selleni, et tegelik põhjus, miks ühel või teisel regioonil on käsi paremini käinud, on hoopis see, kuidas piirid rahvuslike grupeeringute vahel ära jagatud on. Tõenäoliselt on see poliitiliselt ebakorrektne argument, aga Marshalli raamatu põhjal saab teha järelduse, et emba-kumba, kas riik on niivõrd monoliitne ja ühendab endaga sedavõrd sarnaseid kultuure, et riik saab rahulikult areneda ilma et seal sees kogu aeg mingi rahvuslik kisma käiks – kas siis looduslikult või päriselanikke hävitades nagu USAs. Või siis on suurriik, kui seal eri rahvusgrupid territoriaalselt jaotunud on, seal piisavalt autonoomiat andnud ning ei käi ka neile autonoomsetele rahvustele väga pinda. Või siis on olukord umbes nii nagu Euroopas, mis on suuresti rahvusriikidesse killustunud ja killustub veelgi, kui Kataloonia, Itaalia, Šotimaa ning Baierimaa rahvuspüüdlusi kuulda võtta. Või on siis olukord, kus multietnilises riigis leitakse kõigile sobiv eksisteerimisviis, mis ühelegi grupeeringule väga segav pole. Kui sul ikka läheb kogu energia sellele, et mässulisi maha suruda, siis on tõesti kole keeruline suurt arengut teostada.

Väga paljude tänaste riikide suurte hädade juured peituvad hoopis kunagi koloniaalajal või sõdadejärgselt hooletu käe ja joonlauaga kaardile sirgeldatud piirides, millel pole rahvagruppide orgaanilise olekuga mingit seost. Teine häda on see, et kui juba konflikt puhkenud on, siis kui omavahel suudetaks asjaga kiirelt ühele poole saada, siis teiste riikide sekkumised ja toetused venitavad konfliktid aastakümnetepikkuseks vindumiseks, mis regiooni arengule omakorda piiri panevad ja ainult relvatööstuseid ja suurriikide strateegilisi huve teenivad.

Sest see, mida Marshall kirjutab Hiina ja Tiibeti kohta –  et Hiina pidi Tiibeti ära võtma, sest muidu oleks India seda ise teinud – võtab kokku kogu geopoliitika olemuse. Kogu mäng käib küsimuse ümber: kui nüüd mina seda ei tee, siis äkki keegi teine teeb? Igaks juhuks laiendan oma mõjuvõimu.

Miks lugeda:

• Hiina kohta käivad tekstid olid huvitavad, näiteks see koht, kus Aafrikas Hiina töölislinnaku ehitajad-töötajad, mitukümmend tuhat imporditud hiinlast, on saanud ka sõjaväelise väljaõppe ning et Hiina võidukäiku suudaks väärata vaid suur majanduskriis, mis rahulolematud massid Hiinas tänavale tooks.
• Kui geograafia ja geopoliitikaga varem suurt midagi pistmist pole olnud, siis on see kiire sissejuhatus, ainult sellesse USA moraalsesse üleolekusse käivate lõikude puhul (“USA ainult ekspordib demokraatiat”) peaks kahetiste tunnetega suhtuma.

Miks mitte lugeda:

• Nagu ikka, on sellised lühikesed kõikehõlmavad raamatud pisut pealiskaudsed. Ida-Euroopat puudutav osa puudutas peamiselt Lääne-Euroopat. Balti riikide kohta sai lugeda Venemaa peatükist, et “jah, Venemaa tunneb end paljalt, tahaks ikka Baltikumi ära võtta, see on nende loogiline merepiir”. Samas teeb Hiina strateegiliselt Venemaal seda, mida Venemaa Ida-Euroopas: saadab suure hulga hiinlasi üle piiri, need toovad kaasa perekonnad, paljunevad – ja hiljem on Hiinal Venemaa suhtes hea öelda, et “nemad kaitsevad ainult oma rahvuskaaslaste huve ja õigusi”.
• See moraalitsemine stiilis “Lääs tahab ainult demokraatiat eksportida, aga näed, need teised…” viskab üsna ruttu üle. Kõikidel käib mäng võimu peale, iseasi on see, millisesse paberisse see pakendada. Aastaid tagasi, kui õnnestus Euroopa Aafrika-suunaliste toetusrahade masinavärki lähemalt näha, siis jäi silma see, et palju paigutati nn immateriaalsesse varasse a la haridus ja ühiskonna jõustamine, mis tähendab seda, et praktikas voolas ikka päris palju kohalike võimurite ja vahemeeste tasku ning pärast miljardite kasutamist kontrollides püüa siis tuult väljal. Hiinlased ehitavad raudtee, tahavad vastu kas maad, mingeid õigusi või midagi kolmandat ning neil on üsna ükskõik, kes seal võimul on ja kes seal keda korrumpeerib, sest noh, siitpoolt vaadates ja Hiina kirjandust lugedes jääb mulje, et selles ühiskonnas on korruptsioon nii tugevalt au sees, et võimumeestest hiinlased ja aafriklased mõistavad teineteist selles küsimuses poolelt sõnalt.