Oskar Kallas “Maajumala poig”

Oskar Kallas. Maajumala poig. Tartu 2015 [Koostaja: Hando Runnel] Kui noor (tulevane) diplomaat, rahvaluule- ja keeleteadlane Oskar Kallas 19. sajandi lõpus vanarahva laule ja pärimusi üles kirjutama läks, olid paljud lood juba hääbumas. See ei takistanud Kallasel suure põhjalikkusega mööda Eestit ja Läti alasid reisida, et kõikjal vanu eestikeelseid laule-lugusid-muistendeid üles tähendada. See raamat jagunebki kaheks osaks: esimeses kirjeldab Kallas essee- (või poolhumoorika artikli) vormis oma rännakutel tehtud tähelepanekuid alates teaduslikest faktidest (kui palju eestlaste külasid Läti aladel on, kui paljud inimesed ka tõesti eesti keelt veel oskavad – ja siin müts maha inimese ees, kes tõepoolest ühe küla teise järel läbi käis ning ametlikku statistikat trotsis) kuni kurbnaljakate lugudeni välja. Viimaste poole kalduvad lood stiilis, kuidas vanakesed ei julenud laulda, sest noorsugu eesti keelt (Lätis) või vanamoodsat laulu (Ida-Virumaal) kuuldes naerma puhkes ja vanakesele häbi tegi. Või siis uskumus, et kõik, kes neid vanu laule laulma hakkavad, päälinna (Peterburi) saadetakse, kus nad “seebiks keedetakse” või neid muul moel karistatakse. Küll hakkas piiblitruu rahvas vanavarakorjajast vastalauluga kuradit välja ajama, sest ega noor & normaalne inimene siis kibedal tööajal sellist tempu tee, et mööda maad rändab ja muinasjutte kuulda tahab. Küll viidi Kallas kui kahtlane isik (Lätis) vihase rahvamassi poolt vallamajja, kus nad siis ametnikult hirmsa koosa said. Teisal peeti teda jälle maajumala (keisri) enda pojaks ning hakati talurahva rasket saatust kurtma, nii et vanade lugudeni enam ei jõutudki. Raamatu teine osa koosnebki nendest raske töö ja vaevaga saadud muinasjuttudest/muistenditest, mida lutsi maarahvas (Rootsi ajal Lätti väljarännanud eestlased) Kallasele poetas. Lood ja nende põhivormid/teisendid on tuttavad pea igaühele, kes on a) lugenud “Eesti rahva ennemuistseid jutte” ja b) on enam-vähem tuttav vene põhimuinasjuttudega. Põnevaks teeb asja läbiv võru keele (tõenäoliselt mingil määral teisenenud) kasutamine: kohati on ikka nuputamist, mida üks või teine sõna tähendada võiks – aga võiks ka tagant seletava sõnastiku lahti võtta. Igal juhul annab sõnade originaalkeelde jätmine kuidagi tummisema ja tugevama lähenemise ning pole seda tunnetki nagu oleks vaid “tühipaljaid” muinasjutte lugenud. Präänikuna leiab raamatu lõpust Kallase kaasaegsete ülistused ning järelhüüde, nii et ei pea ka kogu teadmist wikipedia hooleks jätma. Soovitan, kui:

  • huvitab Oskar Kallase isik (oma tekstide põhjal jätab ta endast humoorika inimese mulje)
  • huvitab eestlaste varasem väljaränne naaberriiki (saab põnevaid võrdlusi praeguste kalevipoegadega tuua, kui väga vaja on. Väidetavalt oli lutsi maarahvas kõva käega ning nii mõnigi vanaätt rääkis Kallasele, kui magusasti mõisahärra viin oli maitsenud, kui mõisaid kambakesi rüüstamas käidi.)
  • meeldivad muistendid/muinasjutud/folkloor, loomulikult
  • huvitab, kuidas see vanade lugude korjamine 19/20. saj ikka praktikas käis (Eriti soovitaks neile, kes arvavad, et pandi aga vanamemm kivi peale istuma ja enne ära ei lastud, kui laulud lauldud.)

Hoia kaugemale, kui:

  • ei meeldi eespoolnimetatud teemad
  • pole kannatust, et end aeg-ajalt võru keelest läbi närida

Mall Hiiemäe “Virumaa vanad vaimujutud”

Mall Hiiemäe. Virumaa vanad vaimujutud. 2015. ISBN: 9789949544509

Folkoori pole kunagi liiga palju. Kuna sel suvel sai Virumaal üksjagu ringi käidud, oli lugemine nagu omapärane sügavuti minev tuur iga puu, iga teekääru taha. Kuskil on kivid, kus peidavad end kuradikesed, siinsamas möllas katk, naaberkülas ajas surnu õnnetut valvajat taga. Oled parasjagu Palmses ja siis meenub, et kuskil sealsamas metsade vahel olevat mõned isevärki kivid. Teisal jälle soovitatakse vaimu käest varandust otsima minna. Lugusid on palju ning paljud neist korduvad/ on teisendid, aga Mall Hiiemäe on teinud tänuväärse ja hullumeelse töö, sest  raamatusse pole kogutud ainult mingeid arhiivimärkmeid, vaid ka uuemat folkloristikat, alles siitsamast paari aasta tagant. Paks ja kõhedakstegevate joonistustega (Huvitav, miks laste joonistused ühes õudusjutuga eriti kõheda reaktsiooni esile kutsuvad?)teos on kõheolendite järgi peatükkideks jaotatud ning raamatu lõpust leiab kohati tõesti vajaliku sõnaseletuse ning eraldi boonusena paigaloendi.See on raamat, mida kindlasti veel mitu korda kätte võtta tasub. Hea jaanipäeval välja otsida ja lõkke ääres rahvast hirmutada.

Soovitan, kui

  • huvitab eesti algupärane õudus
  • huvitab folkloor
  • huvitab UUS eesti algupärane õudus
  • oled pärit Virumaalt (kodulugu, palun väga)
  • plaanid teha ühe kõhedakstegeva tuuri Virumaale. Ära siis unusta, et viru veri ei värise.

Ei soovita, kui

  • folkloor ei meeldi…(kui selline asi võimalik peaks olema)

Elizabeth Kostova “Ajaloolane”

Elizabeth Kostova “The Historian”, 2005

Mõni aasta tagasi pälvis see raamat igasugustes kirjandusfoorumites päris palju tähelepanu – olevat hoopis midagi muud kui tavaline jutukas, naistekas või vampiirilugu, siis napsasin selle aprilli alguses riiulilt kaasa, et näha, millega ameerika kirjanik üllatada oskab.

Vormilt peaks “Ajaloolast” kiriromaaniks pidama, sest julgelt 80% tekstist on ametlikult kellegi kiri…kümnete lehekülgede pikkune kiri, nii et lugemine läheb libedalt ja katkestused ei häiri. Seega – vormile üllatuspunktid kirja.

Mahuka, kaheksasajaleheküljelise romaani tegevus algab 1970ndatel Amsterdamis, kui hilisteismeline minajutustaja oma dipolmaadist isa raamatukogust iidse lohepildiga raamatu leiab. Too on vastustega esialgu kitsi ning suudab vaid arvukatel reisidel tütrele üht-teist salapärasest raamatust jutustada, nii et tüdruk hakkab ise raamatukogus asja uurima, ning mõrv suudab ta indu vaid korraks peatada. Kui tema isa siis järsku ühe Inglismaa-visiidi ajal kaob, hüppab tüdruk rongile ja hakkab teda otsima.

Isa räägitust saab ta teada, et kakskümmend aastat tagasi oli too paljulubav doktorand ühe USA ülikooli juures ning leidis selle loheraamatu täiesti juhuslikult oma tavapärase raamatukogukülastuse ajal. Kuna ta sellega midagi peale ei osanud hakata, läks ta oma juhendaja juurde nõu küsima ning oh imet -ka temal oli samasugune raamat ette näidata, mille ta samuti oma kakskümmend aastat tagasi, samuti doktorandina leidnud oli. Juhendaja polnud rumal ja õige pea mõistis ta, et tegu pidi olema Vlad Tepesi/Dracula Loheordeni sümboliga. Mõistatus ei andnud talle asu, nii et ta käis asja ka kauges Istanbuli arhiivis uurimas, kuid kohtumine mõistatusliku ametnikuga võttis talt igasuguse soovi asjaga lähemalt tegemist teha. Igal juhul soovitab juhendaja mehel asi sinnapaika jätta ja seega igasugusest ohust hoiduda. Et see nõu paha pole, näitab seegi, et juhendaja vaid mõne hetke pärast röövitakse. Noor teadlane on üsna hähmis, aga armastab oma juhendajat piisavalt, et saladuslik kadumine ise lahendada. Siin tuleb talle appi juhendaja abieluväline tütar ja koos hakkavad nad jälgi ajama. Ei kulu palju aega, enne kui nad mõistavad – Dracula on ikka veel elus ja kasvatab oma armeed. Koos reisivad nad Istanbuli ja läbi raskuste Idabolkki, et Dracula ja juhendaja üles leida.

Miks lugeda:

  • teaduslikum vaheldus tavapärastele vampiirikatele; kõikvõimalikud legendid kaevatakse välja – pole ka ime, autoril kulus kirjutamiseks kümme aastat ja need teadmised toob ta rahulikult sisse.
  • hea näide sellest, milleks humanitaarteadused võimelised on
  • haaravalt kirjutatud, hea meelelahutus
  • Loe, kui sulle meeldib mystery-žanr (vampiiri)folkloori ja Indiana Jonesi kastmes

Miks mitte:

  • kui otsid peamiselt  actionit , palju vampiire, või siis sajaprotsendilist detailitruudust (Märksõna:Ida-Euroopa)
  • vahepeal hakkavad kirjeldused korduma, aga see häirib ainult siis, kui asi korraga läbi lugeda, muidu ei hakkaks võib-olla silma
  • kuna tegu on kiriromaaniga, siis – mõnikord on “kirjad” arvestades situatsiooni, kohta ja aega ebausutavad. Mitte sisu vaid väljenduslaadi poolest. Lugemist ei sega see mitte üks põrm, aga ütleme nii, et kui sa parasjagu vampiiri juures vangis oled ja vereimemine on su ka päris nõrgaks teinud, siis vaevalt sa oma (võib-olla viimases) kirjas elavatele vangikongis olevaid esemeid disaineripilguga kirjeldad…
  • lõpp vajub ära. (Teiste sõnadega: minule – subjektiivelt – lõpp ei meeldi.)