Emily Jane Bronte “Vihurimäe”

Emily Jane Bronte. Vihurimäe. Tallinn 1974

Kunagi lugesin ühte blogi, mille autor analüüsis, miks on Jane Austini raamatutest lihtne häid filme teha – ja miks “Vihurimäe” kinolinal kuidagi õnnestuda ei taha. Selgitus oli järgmine: kui Jane Austini filmide puhul kaob loost autori kergelt moraliseeriv stiil, siis lugu ainult võidab sellest. Kui aga võtta “Vihurimäest” ära minajutustajate hääled – mõttetu väikeaadlikust iluspoiss ning moraalne keskealine majahoidja, siis on pool lugu kadunud. Just nende hääl teeb raamatu eriliseks.

Tegu on raamatuga, kus ei leidu huvitaval kombel mitte ühtegi positiivset tegelast. Kui hästi tihti on raamatute probleemiks see, et autor armub oma tegelastesse ja tekib nn mary sue efekt, kus tema lemmikul on kõik head omadused ja “halvad” omadused on tegelikult maskeeritud head omadused ning pahad on üdini pahad, siis “Vihurimäes” pole kedagi, kes päriselt meeldiks. Ning see teebki asja huvitavaks. Ja väga-väga heaks. Pole ime, et “Vihurimäed” klassikaks peetakse.

Sisu on lihtne ja pole vist kedagi, kes seda ei teaks: maa-aadlik korjab linnatänavatelt üles mustlaspoisi, kes saab tema tütrega hästi läbi. Keelatud armastusest sünnib tumedaid kirgi ja kättemaksu täis lugu.

Huumoripunktid saab raamatu kommentaator. Kuna lugesin nõukogudeaegset versiooni, siis oli huvitav näha ka tolle ajastu moraali. Nimelt arutleb kommentaator pikalt-laialt selle üle, et kuidas oli ikka võimalik, et vanatüdrukust autor üldse teadis, mis asjad need inimsuhted on. Aga miks ei peaks teadma? Niikaua kuni inimestel on vaatlusvõime ja hea fantaasia, tuleb kõigega toime.

 

 

Lisa St Aubin de Terán “Koja valvurid”

Lisa St Aubin de Terán. Koja valvurid. Loomingu Raamatukogu 1995/15-17

Metsikuvõitu inglise kirjaniku (abielu 16-aastaselt dissidendiga, keda ajas taga Interpol, rännakud jne) muhe romaan Andides elava aadliperekonna tõusust ja langusest, mis peegeldab kogu maanurga saatust.

Alguses mõtlesin: oo, mis fantaasialend, meenutab kangesti Gabriel Garcia Marquezi. Kuid siis vaatasin, mida öeldaks eluloos (ja olgu LR siinkohal tänatud – see elulooosa on alati väga mõnus) ja kohe hakkas närima kahtlus, et tegu on siiski tunduvalt autobiograafilisema teosega.

Peategelasteks on samuti inglise tütarlaps ja temast hulga vanem dissident, kes kolivad mehe valdustesse Andides ning püüavad võidelda (see võitlus koosneb kahtlaselt palju võrkkiiges peetavast siestast) nii suguvõsa kui ka ümbruskonda tabanud allakäiguga. Üha rohkem omapäi jääv naine sõbruneb vana talupoja-teenijaga, kes räägib talle fragmentidena kogu suguvõsa kirju, hulludest ja kangelastest pikitud ajaloo. Lõpuks jõutakse ka maagilise realismi elementideni.

Raamatu ülesehitus oli võrdlemisi loogiline, ainult kohati hakkas segama see, kuidas peatükk pühendati ühele isikule, aga mis temast sai, oli kirjas hoopis teise inimese all ja niimoodi tuli paar korda edasi-tagasi lehitseda, et asjast õigesti aru saada. Autor oli raamatut kirjutades arusaamal, et kui seinal on püss, peab see ka paukuma ja kui kuskil on kasutatud sümbolit, siis peab seda sümbolit ka reaalsuses rakendama. Ses mõttes rahustav lugemine, kuna märkad õige pea, et otsad tõmmatakse lõpuks kokku ja pead murda pole eriti vaja. Ses osas jällegi väga ladinaameerkalik teos, et peatükis nr 1 öeldakse, et peagi tuleb sisse väääga põnev tegelane/asi ja kuskil 20. peatükis tuleb siis asjast endast juttu. Inglise keeles oleks selle asja nimeks “teaser” ja Ladina-Ameerika põlvkonnalugude puhul on see kahtlaselt tavaline võte. Justkui reklaam: kannata nüüd ära, pärast läheb väga põnevaks.

Miks lugeda:

  • tahaks üht ladusalt kirjutatud, maagiliste elementidega Ladina-Ameerika perekonna allakäigulugu (mis poleks Marquez)

Miks mitte lugeda:

  • pole valmis naturalistlikeks & realistlikeks & paaris kohas korduvateks detailideks

Rose Tremain “Merivel. Oma aja mees.”

Rose Tremain. Merivel. A Man of his Time. London 2013

Orange Prize võitnud ajalooline romaan vananevast arstist Merivelist. Mees ligineb kuuekümnele ning vanadus on tabanud kogu tema lähikonda, lähedasest sõbrast kuningas Charles II-st alates ja sõprade-armukestega lõpetades. Vaid noor tütar toob majja värskust, aga kuna neiu on meheleminekueas, siis hakkab Merivel ka siin lahtilaskmise-mõttega harjuma. Kuid eluõhtul tahaks midagi uut ja huvitavat ja seepärast reisib mees Versailles’ sse seiklusi otsima. Mida ta sealt leiab ja kuidas tema vanadus kulgeb, selgub juba raamatust.

Meriveli enda perspektiivist kirjutatud raamat annab pildi mitte just maailma kõige sümpaatsemast mehest, kes kaldub vesistamisele, otsusekindluse puudumisele, kes on kuningale pigem narri kui sõbra eest ja kellel pole omaenda tahtmistest ka kogu aeg suuremat selgust. Kuid viis, kuidas Tremain seda kõike kirjeldab, on lihtsalt niivõrd originaalne ja orgaaniline, ilma igasuguse glamuurita (Versailles kui suur ehitusplats, 17. sajandi vähioperatsioonid,vaestemajad), et raamat mõjub ehtsana. Tahes-tahtmatult tekib tänapäevane tunne, justkui räägiks inimene, kes sulle äsja päevinäinud luksusmersuga treppi sõitis.