Lihtne aasia wokiroog

Kui viimase võimaluseni kraami täistopitud aasia poe lagedeni ulatuvate riiulite vahelt kuidagi elusalt ruumi tagaossa jõuad, siis ootab sind ees suur metalluks. Selle taga leidub asju, mida euroopa kauplustest iialgi ei saa: riiuleid katavad värsked ürdid, mille nime ega kasutusotstarvet ära arvata ei oska, kümme erinevat sorti maguskartuleid, terve kibedusskaala jagu pipraid, köögivilju, salateid, kõrvitsaid (esimest korda elus nägin seal piklikku rohelist kõrvitsat, mis oli umbes meetrijagu pikk). Kuskil nurgas on suured ogalised durianid, siis riiulite kaupa erinevaid seeni, üks väiksem ja võikam kui teine… Riiulite all ja põrandal jalus on kastid surnud soojamaakalade ja hiidkrevettidega. Mõnes liigutavad oma sõrgu täiesti elus krabid. Teisel pool tabab sind suure kalmaari või kaheksajala punnissilmne pilk. Külmruumi suurus on hea fantaasia korral kuus ruutmeetrit. Vahetevahel on poeseinale kleebitud vigases saksa keeles tekst “Kui ostsid sel-ja sel kuupäeval siit kala/liha/toote x, too see tagasi. Mürgine.”

Sellepärast tekib mõnikord tahtmine, sellest kõigi maitse- ja mürgivõimaluste poest midagi muud kaasa haarata kui kiirnuudlid ja pakk mochisid. Ürte näiteks. Sellepärast avastasin end laupäeval suure etteheitva ürdihunniku seltskonnast. Ega’s midagi, wok tulele ja tulist klaasnuudlisalatit valmistama. Vaja läheb:

  • hakkliha (maitse järgi, antud kogused on ca 150g jaoks)
  • 3 suuremat porgandit
  • 1 paprika
  • 1 sidrunhein
  • 2 tšillikauna
  • 4-5 küüslauguküünt
  • pakk klaasnuudleid (ubade baasil valmistatud läbipaistvaid makarone)
  • 1 keskmine sibul
  • pöidlajämedune tükk ingverit
  • peotäis värsket tai basiilikut (see, mis maitseb natuke aniisi/lagritsa moodi, ei tea, kust seda kaubandusvõrgust saab, aga seemnetena läheb see vähenõudlik taim kiirelt-kärmelt akna peal kasvama.)
  • peotäis värsket koriandrit
  • 2 pikka rohelise sibula juppi (seda saab praktiliselt kuni juurteni lõigata, pole vaja peenutseda)
  • maitsestuseks: sool, pipar, sojakaste (austrikaste, seesamiõli)

Valmistamine: Pane klaasnuudlid  leigesse vette (keeta pole vaja, las olla seal niikaua kuni asju lõigud). Haki küüslauk, tšilli, sibul (mitte roheline!), sidrunhein ja ingver. Kuumuta wokis õli ja viska hakitud ürdid sisse. Lase mõni hetk praadida ja siis lisa kohe hakkliha. Seejärel tükeldatud porgand. Sega neid ringi, kuni hakkliha küps& porgand veel mõnusalt krõmps. Seejärel lisa hakitud roheline sibul ja paprikalaastud. Seejärel hakitud tai basiilik & koriander. Seejärel tõsta klaasnuudlid veest välja, raputa natuke kuivemaks ja viska kohe pannile. Ühe käega segad kõike ringi, teise käega maitsestad – ja ongi valmis.

William Dalrymple “Xanadus”

William Dalrymple “In Xanadu”

See on üks neist vähestest raamatutest, mille kohta võib öelda, et selle sisu on sama masti nagu teose enda käitumine. Reisiraamatule omaselt nõudis “In Xanadu” minuni jõudmine palju aega ja hulgaliselt eksirännakuid. Esimest korda jäi see mulle kuskil portaalis juba kaks aastat tagasi silma, kuid ju polnud mingit head pakkumist. Esimest korda püüdsin seda osta kevadel – ja pakk läks kaduma. Püüdsin teda osta suvel – ja pakk läks kaduma. Kuid kolm on kohtu seadus ja sain lõpuks ometi teose ühelt obskuurselt netilehelt kätte.

Mulle Dalrymple meeldib. Ta kirjutab üsna lobedalt, valab põnevaid fakte lausa solgiämbiga kaela, kuid ei mõju sealjuures õpetavalt. Pigem eneseirooniliselt. Ja loomulikult on ta paljude rännuhimuliste inimeste jaoks suur juht ja õpetaja.

Antud raamatu pani ta kirja juba napilt kahekümne kolme aastaselt, kui sõbra/endise tüdruksõbraga Marco Polo jälgedel Vahemerelt Xanadut otsima rändas. Kaasas polnud tal suurt midagi peale Cambridge soovituskirjade, Dostojevski, kaartide ja nooruse igavese usu, et kõik läheb lõpuks alati hästi. Lõpus lähebki ja raamatust on saanud tõeline legend, mis figureerib tugevalt kui mitte kõigi aegade reisikirjade esikümnes, siis esikahekümnes ikkagi.

Peale huvitavate ja teravmeelsete tähelepanekute on Dalrymple seda raamatut kirjutades küll piisavalt noor, et teinekord asjadele mustvalgeid hinnanguid anda. Samas – kes meist võib veel öelda, et läbis 12.000km(?), pääses mõrvalembeliste mägilaste külast eluga fotosid tehes, võitles end läbi ametnike armaada, talus kuude kaupa ebamugavusi, sattus liivatormi, aasia külaarstide kätte ja mutantide asulasse ning leidis seadusesilma eest põgenedes poolmüütilise Khublai khaani pealinna? Sellega spoilerid lõppevad. Lugege ise ja tundke rännukihku!

Pankaj Mishra “From the Ruins of Empire”

Pankaj Mishra. From the Ruins of Empire. 2012

Tavaliselt on ajalooraamatud väga valge inimese kesksed. Sada aastat tagasi ülikoolipingis tuli mõnikord ka euroopavälist ajalugu õppida ja siis oli laias laastus kaks suhtumist kaugete maade rahvastesse: kas haletsus vaeste, väikeste eksootiliste inimeste vastu, kellel polevat nii suurt ajalugu ette näidata kui eurooplasetel. Või siis ikka see liin, et valge inimene tõi tule ja kultuuri ja olgu maailma rahvad selle eest tänulikud. Ei saa öelda nagu hiilgaks Euroopa ülikoolide raamatukogud teostega, mis oleks kirjutatud Aasia või Aafrika perspektiivist. Ega neid suurt ei tõlgita-levitatagi ja nii jääb see perspektiiv kättesaadavaks vähestele asjassepühendatutele.

Sellepärast on Mishra teos erandlik, kuna püüab näidata Lähis-Idas ja Aasias toimunud sündmusi kohalike perspektiivist, aga samas piisava akadeemilise distantsiga, et mitte nii tavalisse “nemad pahad-meie head” üldistusse laskuda.

Mishra on jaotanud oma lood küll geograafiliste punktide, küll elulugude järgi eraldi peatükkideks, aga juba üsna teose alguses saab selgeks, et hiina Afganistani teisitimõtlejad mõjutasid Jaapani dissidente samasugusel määral nagu Pariisi intellektuaalid Peterburi salongivestlusi. Ka see on mõnusalt asiaatlik perspektiiv, kus kõik (paljud) sündmused on omavahel tihedalt seotud ja ükski mõte ei ela oma elu isoleerituses.

Algab see raamat kirjeldusega, kuidas Egiptus, Hiina ja India aina enam ja enam oma võimu kaotasid ja koloniaalseteks ripatsiteks muutusid. Järgnevad katsed iseseisvust taastada ja esile kerkivad natsionalistlikud mõtlejad. Mishra näitab, kuidas asiaadid Euroopasse õppima saadeti, et eurooplasi “nende endi relvadega” lüüa. Kuidas mõni Pariisis halva kohtlemise osaks saanu radikaliseerus. Kuidas valgete tühjad lubadused (Wilsoni lubadus enesemääramisõiguseks ei käinud kaugeltki Euroopast väljajäävate riikide kohta) ja nende tekitatud majandusprobleemid rahvad valgete vastu üles ärritasid. Kuidas rahumeelsetest demonstratsioonidest militaarne natsionalism välja kasvas ja kuidas me saime sellise maailma nagu meil praegu on.

Väga hariv lugemine, sest isegi kui kõigega nõustuda ei saa, on ainuüksi teine, värskendav perspektiiv raamatu väga suureks plussiks. Lisaks elustab Mishra oma teoses inimesed, kellel oli kolmandate riikide ajaloos hiiglaslik roll, aga keda tänapäeva Euroopa ajaloodiskursus kuidagi tunda ei taha (või kelle mõtteid seostatakse vaid ekstremismiga): Liang Qichao, Jamal al-Din Al-Afghani,Kang Youwei, Tagore (hüva, teda tuntakse sellest nimekirjast kõige enam), Kazuko Okakura jt. Põnevate saatustega inimesed põnevate sündmuste keerises. Kuigi raamat on veidi kuiva stiiliga ning nõuab lugemisel süvenemist (eriti kui tegelased hakkavad väga ootamatutes kohtades korduma), korvab materjali rohkus selle vea.