Valdur Mikita “Metsik lingvistika”

Valdur Mikita. Metsik lingvistika. 2008/2016

See on kõige lingvistilisem ja kõige vähem metsikum Valdur Mikita triloogiast. Kui sellele järgnenud teosed räägivad rohkem eestlusest ja lubavad igaühel end targana ja toredana tunda, siis käesolev raamat pakubki kõige enam ehk paduusklikele keeleteadlastele.

Mitte et ta halb oleks, kaugel sellest: Mikita on ikka muhe, aga asi on ehk selles, et mehe mõte hüppab siin vähem, pigem järgib autor üsna rangelt etteantud teemat. Selle raamatuga meenub tegelikult järgmine seik: läksin teda umbes aasta tagasi Tallinna suurest raamatupoest otsima. Küsisin müüjatelt kangekaelselt just triloogia esimest osa, sealsed prouad tahtsid mulle aga kangesti kolmandat pihku pista ja selgeks teha, et Mikita raamatul ongi kaks osa. Läksime lahku suures teineteisemõistmatuses.

Miks lugeda:

  • Saab triloogia ilusti läbi. Kuigi raamatute puhul öeldakse, et alustama peaks algusest, siis Valdur Mikita puhul soovitaksin tegelikult alustada teisest raamatust. Muidu ei saa üldse aru, miks teda niimoodi haibitakse. (Vähemalt siis, kui oled tavainimene ning selline teema ei huvita.)
  • Kaunid keelendid, huvitav keeleanalüüs.
  • Aitab lingvistika inimesele lihtsaks mõelda.

Miks mitte:

  • Keele (ja näpuotsaga rahva) keerdkäigud ei paelu kuidagi.

Hillar Palamets “Lugusid vanast Tiigist”

Hillar Palamets. Lugusid vanast Tiigist. 2005

Palametsa raamatu sain sõbralt laenuks. Ta vedeles mul kurvalt pool aastat riiulis, enne kui talle halastasin ja ta kätte võtsin. Vormilt koosneb see erinevate tudengite meenutusest, lõviosa haukavad otse pärast Teist maailmasõda Tartusse sattunud tudengite mälestused oma kunagistest ühiselamutest.

Huvitav on see raamat mitmes plaanis. Esiteks vilksavad sealt läbi tänased suurkujud ja nende vempe täis tudengiaastad. Teiseks pakutakse olukirjeldusi pommitatud Tartust ning uue võimu tehtavatest ümberkorraldustest. Kolmandaks on juba keel selline põnev… Eriti põnev on see, kui Palamets on kätte saanud mõne otse tol ajal kirjtatud dokumendi, näiteks tudengitoa päeviku – see annab elu palju mahlasemalt edasi. Sest enamik meenutusi on ikkagi meenutatud 30-40 aastat hiljem ning neis on tunda sellist kerget raugalõhna, mis kergemeelse tudengieluga kuidagi kokku kõlada ei taha.

Miks lugeda:

  • huvitav pilk 40ndate lõpu-50ndate tudengiellu: täistuisanud toad, toidunälg, saksa sõjavangid, vana Eesti aeglane kadumine ja nõukogude Eesti pealekasv

Miks mitte:

  • kõik hakkab hirmsasti korduma: lutikad, tubade kirjeldus, söögi kirjeldus…

Hardo Aasmäe “Mõttetute riikide aabits”

Hardo Aasmäe. Mõttetute riikide aabits. 2015

Tihti peetakse head mälu suure tarkuse tunnuseks: alati võtab hingekese judisema, kui keegi targa näoga tähtsaid fakte pillub. Seepärast tõusevad demokraatias tihti esile paljusõnalised, kuid sisutühjad inimesed, sest igaüks, kes vaatab korraks sõnaraamatut ja oskab õigesti hääldada paari ameerikamaa teoreetiku nime, klassifitseerub siin kohe võimeliseks masse juhtima. Tegelik tarkus seisneb pigem võimes, faktide toel õigeid, julgeid ja teinekord teiste jaoks ebamugavaid järeldusi teha.

Aasmäe kirjutab maheda musta huumoriga paarileheküljelisi esseid riikide ja nende probleemide kohta. Sealjuures torkab ta sõrme erilise innuga lähiajalukku ja otse paari põletavama mure sisse ning see toob muidu nii abstraktse koha nagu näiteks Jeemen lugejale mitme tuhande kilomeetri võrra lähemale. Kõige rohkem meeldisid mulle aga kohad, kus Aasmäe sidus lokaalse globaalsega: nii toob ta üheks põhjuseks, miks madin Süürias lõppeda ei tohi fakti, et muidu saaks ju mõni teine Araabia poolsaare riik rajada selle kaudu gaasijuhtme Euroopasse – aga see tooks mõnele tänasele vedelate ja gaasiliste maavarade tarneahela tippkiskjale kohe häda koju kätte. Põnevad on ka need kohad, kus autor on teinud ära väikese kodutöö ning rääkinud väliseestlaste kogukondadest ühes või teises riigis.

Kokkuvõttes on see üsna muhe lugemine, leheküljed lendavad ning kuigi kolm lehekülge riigi kohta tähendab, et suurt sügavust ja analüüsi oodata ei saa, on lood pikitud lõbusate faktide-mõtetega, mis ärgitavad ka lugeja ajutegevust. Tegelikult võiks sellist laadi mõtisklused teha kohustuslikuks igas ajakirjandusväljaandes (ja mitte jätta sääraseid pärleid vaid Tegelikkuse KesKusi pärusmaaks) – selle asemel et vaevata lugejat “õige ja igava” tekstiga, võiks olla igas ajalehes nurk sääraste esseistlike-globaalsete mõtiskluste jaoks. Ühiskonda on ikka edasi viinud pigem inimesed, kelle vaimne ampluaa küünib kaugemale söögi-raha-järeltulijate temaatikast ning on paganama kahju, et nood rohkem püünele ei pääse. Seda enam, et tark inimene oskab raske teema ka rumalamale selgeks teha. Pealegi – tänapäeval on iga teema globaalne ning selle asemel, et piirduda jutuga “mida ütles Rõivas-Ilves-vallavanem”, oleks huvitav, kui loo saaks siduda välismaa kogemusega, kui seda on. Sest ega Eesti enamike probleemide puhul ju ratast leiuta. Ikka on keegi sarnase raja läbi käinud ning miks mitte võtta näiteks põllumajanduse töökohtade kadumise loo juurde mõni analoogne näide kasvõi Prantsusmaalt? Mida teeb sealne külamees, kui lüpsimasin majja tuleb ja vanatädi Marie Jeanne’ enam lauta lasta ei saa? Seda enam, et on olemas mingi kahtlane asi nagu Euroopa Liit, mis tahab ikka asja ühtemoodi reglementeerida… ja riigikesed ise tahavad neist reeglitest loominguliselt vabaneda.

Aasmäe raamatu juurde tagasi tulles, siis lugeda tasub seda juhul kui:

  • tahad kevadiselt kergelt serveeritud teksti raskete riikide kohta
  • arvad, et geograafia ning ajalugu võivad ja peavadki lõbusad olema
  • ei aja analüüsi-juuksekarva lõhki
  • rõõmustad nagu väike laps, kui näed originaalset (või vähemasti mõnusalt esitatud) mõtet

Miks mitte lugeda:

  • tahad sügavat analüüsi ja kamaluga karme fakte
  • pead kirjutama nimetet riikide kohta teadusliku referaadi
  • oled kaotanud iroonia ja soovid näha rangelt akadeemilist teksti

 

Geek moment: Mis mulle eriti meeldis: lõpuks ometi on kadunud ilge komme, kirjutada mõttetu ühe t-ga. Kes iganes selle variandi läbi surus, peaks nõrga mõtte tõttu võimsalt nurgas häbenema.

Valdur Mikita “Lindvistika”

Valdur Mikita. Lindvistika ehk metsa see lingvistika. Välgi Metsad 2015

Kordamine on tarkuse ema, aga on vähe raamatuid, mis oma laadilt ja aineselt korduseks sobiksid. Ses osas on Mikita “Lindvistika” üks originaalne tükk eestlase kirjandust. Autor arutleb eestluse heade külgede üle ning miskipärast tundub, et ka kordab ja poolplagieerib end siin-seal, kuid on raske öelda halba raamatu kohta, mis mõtestab kokku ja lahti kultuuri- ja loodusfilosoofia ning seob pisikesed mõtted ja asjad kaugete, kõrgete ja suurte nähtustega mõnusal moel. See on raamat, mille üksikuid osi saab ikka ja aina üle lugeda, kui jälle keegi tark tädi on rääkimas, kuidas “ühiskond vajab hästi aktiivseid ja ekstravertseid lapsi, kes aga teeksid tööd nagu introverdid” (üks hiljutine ja mitte just kõige parem kogemus võimuesindajaga, kelle peamiseks argumendiks oli “ma tean, sest mul on ka lapsed”). Kuid ma kaldun teemast kõrvale.

Mikita kõnetab inimesi vist samal põhjusel, millega kõik suured menukid: kuskil puudutab ta inimese iha ning torkab näpu mingisse ühisossa, millega inimene end hästi samastada suudab. Mikita on nagu põlvkonnakirjanik: ta seisab vanuseliselt ja kogemustelt kuskil keskel ning suudab kõnetada kõiki, kellel on raamatus tooduga kattuvad kogemused. Heatahtlik, muhe ja  maameheliku professori “ah, mis nüüd mina, ma siin natuke oma lõbuks kirjutasin, aga asi hakkas kuidagi minema ja…” meenutav stiil on suureks plussiks ning omamoodi ravimiks tänapäeva nüristava ning suures osas negatiivsust taastootva ühiskonna foonil. Ega ilmaasjata räägi lugejad, et “Mikita räägib nii nagu mina ka tunnen, nagu ma alati arvanud olen” – see on esiteks kirjaniku oskus sõnastada seda, mis teistel südamel ja teiseks justkui väike eestluse taskupiibel, mida võid lugeda ning usklikul hakkab parem. Autor panustab küll metsa- ja sünteesiusule, loodab tarkusele (aga mainib, et lollus on kenasti taastuv loodusvara) ning suudab kuidagi taltsutada eestlase valehäbi oma suguvõsa ees, joodikutest rikkurini. Mikita loob eestlase pildi pisiasjades – ning kuidas on kellelgi võimalik end selles raamatus üldse mitte ära tunda? Eestlane pole täiuslik. Aga oma tuhande hullumeelse pisiasja ning veaga on ta siiski üsna täiuslik. Ja kui kõik metsa läheb, on meil ikka veel soo, mis näeb ehk ka perfektse eestlase tõu ära.

Miks lugeda:

  • muhe lugemine
  • positiivsema eestlase piibel
  • otsid kohta, kus oleks väikesel ruumil palju mõtteid koos
  • otsid stiili, mis kaldub teinekord ka poeesiasse
  • tahad end eestlasena hästi tunda
  • otsid suurt eestlase narratiivi, mida teised veel pakkunud pole

Miks mitte lugeda:

  • kui Mikita eelmised teosed on värskelt läbi loetud, siis tekib suur kordusmoment – mitte kõiges, uusi mõtteid leiab iga nurga pealt, kuid siiski piisavalt tihti, et äratundmine kuklas vasardama hakkaks.

 

Justin Petrone “Minu Eesti 3”

Justin Petrone. Minu Eesti 3. Mis juhtus? 2015

Raamatu sain laenuks sõnadega “no ma ei tea, tundub selline vingumine”, nii et eelarvamued olid laes. Kuid siis meenus mulle Petrone esimeste raamatute stiil, mis oli selline lihtne ja lööv ja kõrgkultuurist mõnusalt möödakäiv… Nende kahe infokilluga varustatult alustasin maratonlugemist. Hoiatuseks: kuna loen Eestis väljaantud kirjandust väga väikestes kogustes, püüan pattu heastada sellega, et räägin neist raamatutest siis pikemalt (kui võimalik).

Petrone raamatute puhul kehtib seljankaprintriip: ükskõik, mida inimene ei arva sealt ka leidvat, on tal ikka õigus. Sest kes see, kurat, ikka teab, missugused ülejäägid sinna supi sisse visatud sai? Nii on õige (see vähene), mida ma senimaani temast teiste arvamuste läbi kuulnud olen. Vingumine? Jah, ikka. Arvestades, et tegu on mehe pooldepressiivse faasi ja hirmsa eneseleidmisteekonnaga karmil ja kaugel maal, siis on see mingil määral õigustatud. Samas…on autoreid, kes suudavad teha vingumisest ja kriitikast kunsti, nii et see on tõesti nauditav. Missugune suur raamat pole siis vingumise peale üles ehitatud? Kas tundub, et Kafka kirjutas “Protsessi” peomeeleolus? Aga vingumisega on see probleem, et kui seda maagilist joont kunsti ja tavavingumise vahel ei ületata, siis jääb tulemus veidi lahjaks. Sama kehtib irooniaga  – nii enda kui teiste arvel. Pole midagi mõnusamat korralikust irooniast, viska kamaluga sisse sarkasmi ja rõvedust, nii et seda lendab kahte lehte nagu Mustamäe kõnniteedel pühal lumesulamise ajal koerajunne. Vaata või “Švejki” – seal jagatakse matse vasakule ja paremale, aga kunagi ei tundu, et seda relva kasutatakse teiste alandamiseks, selleks et ennast ülendada.

Mul oli seda raamatut psühholoogiliselt huvitav lugeda, sest tegu on umbes-umbes minu eakaaslasega, kellel on sarnane välismaal & teises kultuuriruumis elamise kogemus. See, et riiki vahetatakse, tähendab vaid, et ollakse vaba vana riigi seadustest ja kommetest, mitte seda, et kehtiksid vaid iseenda loodud reeglid. Kahjuks ja paraku on seda välismaal kerge unustada ja see on ka üks pagulastemaatika probleeme. Hea uudis on see, et realism aitab: kõrgeim tolerantsuse aste on vist see, kui lihtsalt rahule jäetakse ning probleemidevabalt külg-külje kõrval elatakse. See ürgne, raamatut pea punase joonena läbiv ohe “miks nad küll ei võiks olla nii nagu mina” väsitab kiiresti ära. Teatavasti karjub kõige valjemini see, kelle king pigistab ja sellest on ka mu möire osaliselt tingitud.

Nüüd jõuan punktini, mis tõmbab minu vähese tolerantsusekübeme tualetipotist alla: nimede pildumine. Kui midagi lendab siin raamatus kahte lehte nagu eespoolmainitud fekaale, siis on need nimed. Poliitikud, kultuurarahvas, karvased ja sulelised. Hüva, võib-olla ma olen kade. Ikkagi eestlane. Ja ma pole peaaegu kedagi raamatus mainitutest ihusilmaga näinud ning see segab ehk mu kriitikameelt. Sellegipoolest mõjuvad mingid seigad nii nagu oleks need raamatusse sisse toodud vaid seetõttu, et see on teatud poliitiku/tuntud isikuga seotud ega vii iseenesest ei narratiivi edasi/ ei anna isegi tunnistust karakterist kui sellisest. Võib-olla ei torkakski see niimoodi silma peast välja, aga saatuse tahtel loen kõrvale Tuchmani “Augustikahureid”, kus autor suudab millegi täiesti igavaga, ütleme, vuntsikeerutuse kirjeldusega, poole ammusurnud-vähetuntud karakteri sügavusest/ iseloomust edasi anda. Sulle tekib silme ette elus kuju, kes hingab, igatseb, peeretab… Kui viskad sisse nime, tee see isik natukenegi huvitavaks – inimene pole tänavapost. Aga Petrone suudab ka omaenese naise kuidagi 2D vormi pigistada…

Sellest hoolimata: raamatus oli ka väga helgeid hetki, nt Petrone kohtumine Kiviräha loominguga või tema Mart Laari tsitaat. Hmm..see tundub nagu maaslamaja löömine. Ei, ausalt… Kui kõik need jutud blogisse pista, oleks tegu suurepärase asjaga, aga raamat ei tundu antud tekstide jaoks kõige sobivama meediumina, sest asjad-inimesed, millel oli potentsiaali saada suuremaks kui elu, on tehtud elust veel pisemaks.

Miks lugeda:

  • kaks esimest raamatut on läbi ja tekib küsimus, mis edasi sai
  • oled Petrone stiili austaja
  • otsid kerget meelelahutust
  • tahad osa saada Eesti kultuskirjanduste uusimatest arengutest

Miks mitte lugeda:

  • tahaks sügavamat kirjandust