Stefan Zweig “Maria Stuart”

Stefan Zweig. Maria Stuart. Tallinn 1983

On elu imelik paradoks, et mida rohkem sa mingisse teemasse sisse lähed, seda suuremad silmakapid pähe pannakse, seda rohkem asju sa välistama hakkad. Minu maailmakitsendajaks said võõrkeeled: kui ikka suudad teost orginaalis lugeda, ei tõuse käsi enam viletsat tõlget kohalikust raamatupoest haarama ning see on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma nuuman Amazoni, mitte kauneid kohalikke raamatupoode. Eestil on vedanud: meil on mõned väga head tõlkijad. Aga paraku ei jaksa paar inimest üksi kogu nõudlust rahuldada ning kahjuks on eriti ilukirjanduse puhul oluline see, et asi mitte ainult ei kõlaks enam-vähem loetavas eesti keeles, vaid pakuks kirjaniku stiili tunnetust. Kui loed mõnda Bradburyt, siis tahad ikka saada Bradburyt, mitte hingetu google translate’ pisut paremat vormi.

Kogu selle pika jutu mõte on see, et lugesin üle hulga aja eestikeelset raamatut. Nii nagu mulle meeldib hirmsasti see viis, kuidas vanasti maju osati ehitada, meeldib mulle hirmsasti ka mitmekümne aasta tagune tõlkekirjandus: tekst voolab – sageli – kuidagi mõnusamalt.

Stefan Zweigi polnud ma varem (enda teada) lugenud, küll aga meenus, et tegu on suure Austria kirjanikuhärraga.Tagantjärele on mul tuline kahju, et Zweig mulle varem ette ei sattunud: kuna mees elas pikka aega Salzburgis (enne seda kui tal naisega suhted sassi ja sekretäriga õige soojaks läksid), siis jäi ta maja teadmatusest pildistamata.

Käesolev raamat on selle kirjandusliku stiili esindaja, mis panustab palju psühholoogilisele poolele. Zweig võib lehekülgede kaupa kirjeldada, mis see kuningannalik uhkus on ja kuidas see kord Maria Stuarti, kord Elizabeth I otsuste tegemise protsessi mõjutas. Psühholoogia ongi tal põhiline. Õnnetu Šoti kuninganna Maria Stuarti enda eluseigad pikitakse osavalt, kujundlikult ja ülimalt ilukirjanduslikult siis nende psühholoogiliste momentide vahele. Kokku jätab see – nii imelik kui ka pole – natuke sellise seksi-ja-linnaliku mulje. Ei, teos on sügav, ajaloolised faktid on imeliselt esitletud. Lihtsalt Zweigi stiili puhul on nii lihtne ennast kuskil hämaras köögis koos sõbrannadega ette kujutada: “Kujuta ette, ta ütles nii, aga tegi hoopis naa!” “Ei, ta ütles seda, aga mõtles hoopis teist, sest enne oli ta selle tüübiga kokku saanud ja tema kindlasti ajas talle keelt kõrva.” “No ma proovisin elu uuendada, aga astusin kümendat korda sama reha otsa.” “Ma olen talle aastaid proovinud selgeks teha, et ma olen see kõige õigem, aga tema, va rajakas, ei taha end ikka oma naisest lahutada!”

Kes aga fakte armastab, siis Maria Stuart (1542-1587) jõudis oma pisut enam kui neljakümneaastase elu jooksul kolm korda abielluda. Esimene kord sai temast abielu kaudu Prantsuse kuninganna. Kuna noor abikaasa suri, siis läks ta Šotimaale oma pärimisõigust nõutama ning valitses seal mõned aastad rahulikult omaette. Abiellus siis noore nõrga keigariga, keda ta õige pea vihkama hakkas. Sünnitas talle poja, tulevase James I. Osales intriigis, mille käigus tema armukesest sõjaülem abikaasa nr2 tappis ja peale mida sõjaülemast abikaasa nr3 sai. Seejärel madistas ta oma mässuliste aadlikega, pagendati järve peal asuvasse lossi (sellest episoodist on Walter Scott luulet loonud), pages sealt ära ja sai taktikaliselt kehvasti valmistatud lahingus oma bastardist poolvennalt ja de facto regendilt lüüa, põgenes Inglismaale, kus Elizabeth teda ligi 20 aastat vangistuses pidas (küll nõnda, et Maria Stuart terve aeg tema vastu vahelduva ja pigem kehva eduga intrigeeris) ning lõpuks lasi Elizabeth Maria Stuarti intriigide pärast hukata.

Miks lugeda:

  • tahad sellises poolromantilises-poolpsühholoogilises stiilis ajaloolist romaani
  • tahad vahelduseks kaunist tõlget näha
  • autor ei võta end ülemäära tõsiselt ja selgitab mitmes kohas, et nüüd tuleb midagi artistic licence’ taolist
  • Zweig selgitab, kuidas naised mõtlevad

Miks mitte lugeda:

  • asi on pikk ja psühholoogiline
  • võiks rohkem ajaloo-liha luudel olla

 

Advertisements

Ramon Gomez de la Serna “El Greco”

Ramon Gomez de la Serna. El Greco. 1990 (Kirjutatud 1930ndatel)

Ain Kaalepi tõlkest sündinud Hispaania kirjaniku mõtisklused kunstniku elu üle. El Greco, üks tuntiumaid Hispaania maalikunstnikke, oli ise pärit Kreekast – sellest ka hüüdnimi – viljeles kummalist ekspressiivset ja piinatud stiili ning autor naudib sõnadega selle ümber jooksmist. Ise ta tunnistab ka, et “hakkas kirjutama niisugust El Greco elulugu, mis puhkeb sõnavalingutena” ja nii on. Vaevu jõuab ta mõttega alustada, kui juba keerleb ta peas midagi teistsugust ning sõnad jooksevad aina meeste pitskraest haudadeni, Sealjuures võtab fakte abiks vaid eriolukorras, teinekord mainib ta lausa, et nüüd kohe hakkab fakt tulema…aga siis ikka ei tule, petab ära, meelitab, aga ta ei näita tõtt, mida ise ka täpselt ei tea.

Haudade, surmaootuse, piinatuse, suletud ühiskonna ja kogu muu selle kitsendava juures, mida saab anda inimese vaimule ainult fanatism – kas siis religioosne või mõni muu – peatub ta alati suurema mõnuga.

Hispaanlane ei kirjuta niimoodi kainelt nagu praegu tavaks. Et kõik oleks selge ja kronoloogiline, et laused oleks lühikesed ja et neis oleks alati arusaadav mõte. Pigem osutab ta tuhandete murtud mõttekestega El Greco eluloo segastele ja selgematele tahkudele. Kuidas ta ikkagi elas? Oli ta inimpelgur? Mis oli tema pojaga, naisega, kuidas suhestus ta sellesse rüütlite ja preestrite linna Toledosse, kus “preestreid olevat olnud nõnda palju, et iga elaniku jaoks oleks võinud iga päev seitse isiklikku missat pidada”? Milline oli tema elu juudi kvartalis, “juudilossis”, mis olevat omakorda ehitatud nõiameister markii de Villena hoonete kohale?

Mulle meeldis aga see mõte, et tolle aja Toledo ja tema fanaatiline, veretu rahvas, teenis ära El Greco piinatud, hauatagused pildid, nii nagu Gomez de la Serna väitis enda kaasaegsed olevat ära teeninud kubismi. Huvitav, kus oleme meie oma aegreas? Oleme ära teeninud pastelsed pildid hommikusöökidest ja rahustavatest päikeseloojangutest pinteresti-galeriides, samal ajal kui meid kaunite sõnadega röövitakse? Või siis Eesti, kus sotsialistide valitsus teostab oma poliitikat selliselt nagu koosneks rahvas lastest, kellele ei saa lubada vaba tahet. (Märksõnaks näiteks suhkrumaks, mille taga on muidugi valitsuse soov, oma kukrut täita.)

Meie aeg on huvitav. See pole see pealesõjajärgne ajastu, kus polnud suurt midagi ja kus sai luua uut. Vana Euroopa, kuhu Eestigi aina enam nihkub, on täis uusi ja vanu aristrokraate, kes kasutavad mõjuvõimu laiendamiseks neidsamu võtteid nagu sajandeid tagasi, ainult et varjatumalt. Kui foon on karm, peab jõukamasse maailma tungida sooviv inimene olema sellest karmim. Seda enam Ida-Euroopas, kus peale paarikümneaastast iseseisvust on võim koondunud suuresti legaalsete varaste kihi kätte. Selles valguses on vaat et kahjulik õpetada noortele selliseid asju nagu ausus ja eetilisus. Neid väärtuseid saab lubada endale ehk ainult siis kui tagala on kindlustatud.

Mõnikord süüdistatakse noori mässumeelsuse puudumises. Ja ongi tõsi. Sest see põlvkond tahab rahu. Neid on õpetatud väiksest peale elama ja käituma nagu väikeseid ametnikke ja mitte miski ei väsita ega tapa rohkem kui mõttetu rutiin. Selles mõttes ei ohusta vana Euroopat mitte paar veokijuhti, pommipanijat, kes karjuvad loosungeid, mis Euroopas kandepinda ei leia. Vaid ikka see, et inimesed on sellest reaalsusest niivõrd tüdinenud, et löövad käega kõigele peale interneti vahendusel iseenda jaoks loodud erimaailma, kus saab luua täiusliku paralleelkeskkonna just sellise nagu ise soovitakse. Sest see aitab leida inimesi, kes mõtlevad “nii nagu meie” ning üheskoos virtuaalkeskkonna vahendusel ketsereid põletada. Fantaasiad on oma kohal, aga aina vähem viitsitakse oma ideid reaalsusega võrrelda. Kas see on teostatav? Ja tuleb tõdeda, et mõnede fantaasiate puhul ongi parem, kui need iial reaalsuses ei täituks.

Huvitav, mis saaks siis, kui internet ühel päeval toimimise lõpetaks? Kui inimesed oleksid sunnitud tänavatele minema ja teise inimesega ühenduse loomisel ei oleks võimalik helendavat ja turvalist ekraani puhvrina kasutada?

Ma kaldun teemast kõrvale,aga ütleme nii, et raamatut on selle ekspressiivse stiili pärast raske lugeda, aga samas on ta niivõrd erinev sellest, mis iga päev kätte satub, et ta sunnib mingid teised ajupiirkonnad tööle. Ja on huvitav aeg-ajalt seda musklit treenida.

Valdur Mikita “Metsik lingvistika”

Valdur Mikita. Metsik lingvistika. 2008/2016

See on kõige lingvistilisem ja kõige vähem metsikum Valdur Mikita triloogiast. Kui sellele järgnenud teosed räägivad rohkem eestlusest ja lubavad igaühel end targana ja toredana tunda, siis käesolev raamat pakubki kõige enam ehk paduusklikele keeleteadlastele.

Mitte et ta halb oleks, kaugel sellest: Mikita on ikka muhe, aga asi on ehk selles, et mehe mõte hüppab siin vähem, pigem järgib autor üsna rangelt etteantud teemat. Selle raamatuga meenub tegelikult järgmine seik: läksin teda umbes aasta tagasi Tallinna suurest raamatupoest otsima. Küsisin müüjatelt kangekaelselt just triloogia esimest osa, sealsed prouad tahtsid mulle aga kangesti kolmandat pihku pista ja selgeks teha, et Mikita raamatul ongi kaks osa. Läksime lahku suures teineteisemõistmatuses.

Miks lugeda:

  • Saab triloogia ilusti läbi. Kuigi raamatute puhul öeldakse, et alustama peaks algusest, siis Valdur Mikita puhul soovitaksin tegelikult alustada teisest raamatust. Muidu ei saa üldse aru, miks teda niimoodi haibitakse. (Vähemalt siis, kui oled tavainimene ning selline teema ei huvita.)
  • Kaunid keelendid, huvitav keeleanalüüs.
  • Aitab lingvistika inimesele lihtsaks mõelda.

Miks mitte:

  • Keele (ja näpuotsaga rahva) keerdkäigud ei paelu kuidagi.

Hillar Palamets “Lugusid vanast Tiigist”

Hillar Palamets. Lugusid vanast Tiigist. 2005

Palametsa raamatu sain sõbralt laenuks. Ta vedeles mul kurvalt pool aastat riiulis, enne kui talle halastasin ja ta kätte võtsin. Vormilt koosneb see erinevate tudengite meenutusest, lõviosa haukavad otse pärast Teist maailmasõda Tartusse sattunud tudengite mälestused oma kunagistest ühiselamutest.

Huvitav on see raamat mitmes plaanis. Esiteks vilksavad sealt läbi tänased suurkujud ja nende vempe täis tudengiaastad. Teiseks pakutakse olukirjeldusi pommitatud Tartust ning uue võimu tehtavatest ümberkorraldustest. Kolmandaks on juba keel selline põnev… Eriti põnev on see, kui Palamets on kätte saanud mõne otse tol ajal kirjtatud dokumendi, näiteks tudengitoa päeviku – see annab elu palju mahlasemalt edasi. Sest enamik meenutusi on ikkagi meenutatud 30-40 aastat hiljem ning neis on tunda sellist kerget raugalõhna, mis kergemeelse tudengieluga kuidagi kokku kõlada ei taha.

Miks lugeda:

  • huvitav pilk 40ndate lõpu-50ndate tudengiellu: täistuisanud toad, toidunälg, saksa sõjavangid, vana Eesti aeglane kadumine ja nõukogude Eesti pealekasv

Miks mitte:

  • kõik hakkab hirmsasti korduma: lutikad, tubade kirjeldus, söögi kirjeldus…

Luigi Pirandello “Sitsiilia sidrunid”

Luigi Pirandello. Sitsiilia sidrunid. LR 2001/ 6-7

Itaalia viljaka kirjaniku lühijutukogu, mis räägib suuremalt jaolt armastusest selle väändunud vormides. Keel on autoril selline nagu ootaks ühelt lobeda sulega 19. sajandi kirjanikult, põnevust pakuvad pilgud Sitsiilia rahva hingeellu.

Kogumikus oli kaks huvitavat lugu, mis rahva minu jaoks avasid ja näitasid, et üks sitsiillane on tavaliselt uhke, kinnismõtete küüsis ja kangekaelne. Nimilugu räägib noormehest, kes saatis oma andeka neiu suurde linna õppima, kust temast kuulus laulja sai. Lühike jutt räägib ära kogu tema elutraagika, mis mõne tunni jooksul aina järsemad pöörded võtab. Teine jutt, “Reis” kõneleb naisest, kes pole kordagi kodukülast välja saanud, on selline arglik ja alalehoidlik. Kõige tipuks tekivad tal vastastikused tunded mehevennaga…aga need ei jõua kohmetutest pilkudest kaugemale ka siis, kui naise abikaasa õnnelikult sureb. Kuid siis avastatakse naisel kasvaja – tuleb sõita kaugesse linna. Naine punnib vastu: ei ole sünnis, mis nüüd tema…Ja siis näeb ta esimest korda maailma.

“Minu naise mees” ja “Kui ma olin hull” jätsid mu suhteliselt külmaks. TAHAD

Miks lugeda:

  • hea kiire lugemine, mõnus hommikukovi kõrvale haugata
  • tahad näha itaalia kirgede tormi
  • tahad hästi palju draamat ja hullumeelsust
  • vajad oma ellu ilusat vanaaegset keelt

Miks mitte lugeda:

  • tahad midagi, mis kauemaks meeltesse püsima jääks – Pirandello lood on pigem sellise suts-ja-valmis moega. Nagu jäätis, mis sulab Sitsiilia päikese käes väga kiiresti.