Jim Al-Khalili “Pathfinders”

Jim Al-Khalili. Pathfinders. The Golden Age of Arabic Science. London 2010

See, kuidas inimene argumenteerib, ütleb päris palju tema taustsüsteemi kohta. Jim Al-Khalili raamat räägib – nagu pealkirigi lubab – araabia teaduse kuldaja meestest: kes leiutas arstiriistu, kes pani paika süsteemid,mida said kasutada Newton, Kopernik ja teised tuntud Euroopa teadlased. Lisaks annab ta ajaloolise ülevaate, kuidas üldse araabia teadus aastatuhandevahetusel õitseda sai, millised olid raamtingimused, kui suurt rolli mängis valitsejate suhtumine, kui suurt rolli trend… Iseenesest on see väga mõnus lugemine, sest kuigi kaugelt mitte ammendav, annab Al-Khalili põneva ülevaate nii araabia teaduse ajaloost hardcore-teadushuvilisele. Teisisõnu, ta võib rahulikult lehekülgede kaupa matemaatilisi teoreeme lahata ning arutleda, kust ikkagi tuli kasutusse number 0.

Lisaks kirjapandule on põnev seegi,mida võiks välja lugeda ridade vahelt. Autor peab vajalikuks pea iga suurmehe juures mainida, et see, kui araabia tüüp kolmsada aastat alal X esimesi samme astus, ei vähenda ju ometi eurooplastest teadlaste suurust. Huvitav mõttekäik, sest see on niikuinii selge. See on vist mingi pagulaskirjanduse ilming, hakatakse veidi keerutama ja justkui oma suurust vähendama, sest elatakse “vaenlaste keskel”. Teadusajaloos ju iseenesest mingeid vabandusi vaja pole. Ma olen nagunii veendumusel, et mitmel targal inimesel võib üksteisest sõltumatult sarnane hea idee tekkida.Võtame anatoomia, võtame vereringe: kui juhtub olema asjast huvitatud praktiseeriv arst, mees, kes satub õigel ajal õigeid asju nägema, siis miks ei võiks ta vereringe ülesehitust ära tabada? Mõni lihtsalt kirjutab sellest raamatu, teine mitte. Lihtsuse ja au huvides otsitakse aga paaniliselt seda ühte ja ainust.

Veidi värvi kah:

“Islamiaja hiilgeaja Hispaanias nähti rumaluses midagi nii häbistavat, et need, kellel haridust polnud, püüdsid seda fakti varjata nii palju kui võimalik, nii nagu nad oleksid varjanud kuritegu.” S.P.Scott

“Tõeotsija ei ole see, kes uurib vanu kirjatükke ja, järgides oma loomulikku kalduvust, paneb neisse oma usu, vaid see, kes kahtleb oma usus neisse ja küsib kõige kohta, mida ta neist leiab. Tõeotsija on see, kes allub argumentidele ja demonstratsioonile, mitte inimolevuste ütlusele, mille natuur on läbipõimunud igat sorti ebatäiuste ja defektidega. Seepärast peab mees, kes uurib teadlaste kirjutisi – juhul kui tõeotsingud on tema sihiks – tegema end kõige loetu vaenlaseks ja, jättes meelde kõige loetu südame ja omadused, seda igast küljest ründama. Ta peaks kahtlustama ka iseennast, kui ta seda kriitilist uurimist teostab – selleks, et ta ei kalduks eelarvamusse ega laiskusesse.” Ibn al-Haytham

“Meil ei peaks olema häbi hinnata tõde ja võtta ta vastu ükskõik kust ta ka ei tuleks. Isegi kui ta tuleb kaugetelt rassidelt ja meie jaoks võõrastelt rahvastelt. Miski ei tohiks tõeotsija jaoks olema kallim kui tõde ise ja tõest ei tohi kõrvale kalduda ega halvustada seda, kes tõtt räägib.” Ya’qub ibn Ishaq al-Kindi

“Kujuta ette et haige mees vabastab kaks orja. Ühe hind on kolmsada dirhemit ja teise hind viissada dirhemit. Kolmsada dirhemit maksnud ori sureb, aga jätab maha türtr. Nüüd sureb ka isand, jättes samuti maha tütre. Ori lahkub majapidamisest neljasaja dirhemi eest. Kui suure summa eest peab igaüks end nüüd välja lunastama?” 9. sajandi matemaatik Al-Khwarizmi

Miks lugeda:

  • mõnus, kerge ülevaade araabia teadusest
  • saab aimu, mida täpsemat need idamaa mehed keskajal tegid. Ühelt poolt räägib ta vanadest tuttavatest nagu Ibn Sina ja Rhazes, aga õnneks toob ta ka päris tundmatuid nimesid sisse.
  • hea on araablaste teadussaavutuste sidumine hilisemate eurooplaste omaga, Al-Khalili näitab, kes nii-öelda teatepulga üle võttis
  • saab kinnitust see, et liberaalse valitsuse all võib olla kõik jama, aga vähemalt õitsevad teadus ja muud toredad tsivilisatsiooni nähud. Nii kui võim aga usuhullude/reglementeerijate/fanaatikute kätte läheb, toimub allakäik. Praegune Eesti valitsus oma suure reguleerimishimuga peaks sellest õppust võtma. Euroopa Liidust ma parem ei räägigi.

Miks mitte lugeda:

  • asi kipub kohati väga tehniliseks
  • see, kuidas autor püüab asju oma eluloo najal selgitada, ei anna jutule absoluutselt mitte midagi juurde

 

Advertisements

Azar Nafisi “”Lolita” lugemisest Teheranis”

Azar Nafisi. Reading Lolita in Teheran. London 2008 (esmatrükk 2003)

Kuidas rääkida raamatust, mille lugemisega sai lõputult venitatud, kuna asi oli lihtsalt nii hea, et lõpp tundus eriti ähvardav, jube ja väljakannatamatu? Raamatust, mida sai peaaegu kuu aega igale poole kaasa tassitud, iga lauset, iga peatükki portsjonite kaupa nauditud, mille pärast sai wikipediat kiusatud ja mis tekitas huvi Iraani ning aukartuse kirjanduse vastu.

Lugu kui selline on lihtne: inglise kirjanduse professor, noor Azar Nafisi naaseb pea 13 aastat võõrsil tagasi Iraani. Käimas on revolutsioon ning Azari mälestustes elav liberaalne Iraan laguneb iga päevaga aina rohkem koost. Ta võitleb pearättide, meessõprade keelu ja ebamõistlike seaduste vastu. Ta püüab anda tunde ülikoolis, mille üliõpilased aina enam radikaliseeruvad ning kõlavad fundamentalistlikud paroolid. Ta püüab elada armastatud linnas, kus raamatupoode-trükikodasid-kirjastusi suletakse iga päev, sõbrad kaovad teadmatult ning noored õpilased satuvad vanglasse, kuna meestudeng väitis, et pearäti alt paistev lokk oli seksuaalselt liiga ahvatlev.

Selle maailma vastu loob naine teistsuguse maailma: ta lahkub ülikoolist ning kogub enda ümber seitse oma parimat ja lootustandvamat naistudengit, et siis nendega igal neljapäeval poolsalajast raamatuklubi pidada. Koos arutlevad nad keelatud raamatute üle (Henry James, Nabokov etc) ja nõndamoodi arutledes keerlevad lahti ende endi elud, draamad ja unistused justkui rullitaks lahti kirev idamaine vaip, kus vaprus ja argus, fundamentalism ja üksikisiku vabadusiha, naiste ja meeste maailm on üksteisele nii lähedal – aga samas nii selgelt erinevate värvidega markeeritud.

Nafisi kirjeldab unustamatuid sündmusi – kuidas õpilased haiglasse oma surnud kaaslaste laipu otsima lähevad, kuidas elu ja surm sõltub sellest, kui usklikud su vanemad on, kuidas Teheranis langesid pommid ja villiti salaviina, kuidas rahvusvähemused pidid omaste laibad illegaalsetele surnuaedadele viima, kuidas punase küünelaki kandmine võib olla naise elu kõige julgem tegu. Ta kirjeldab unustamatuid tegelasi nagu pime filmitsensor või “maag” – mees keda nagu polekski olemas, kes loobus uue režiimi võimuletulekuga igasugusest loometegevusest, aga varustas sõpru lääne kauba & hea nõuga ning kellel oli teinekord kodus ainult paar šveitsi šokolaadi tükki, mida külalistega jagas & ise tühja kõhtu kannatas. Ja muidugi kirjeldab ta raamatuid, inimesi läbi raamatute, raamatuid läbi Iraani ja selle sündmuste ning pikib oma juttu sellise hulga huvitavaid tsitaate, et lugemine on lausa lõbu. Valus, häiriv ja hingekriipiv, elamata elude vaikset traagikat täis lõbu, aga samal ajal on seda võimatu käest panna ning selles on kohti, mida tuleks igasugustel erinevatel põhjustel uuesti üle lugeda. Kasvõi sellegipärast, et näha, kas aja möödudes mõjub teos samaoodi teravalt.

Tsensuuri ajaloost

Iraani revolutsioonijärgne peatsensor oli pime. Sellepärast istus ta paksude prillidega saalis ja assistent pidi talle ümber jutustama, mis ekraanil toimub. Tolle mehe jutu järgi siis filme lõigati-lühendati. Selle puude pärast lasi ta omale filmistsenaariumid kassetile lugeda (huvitavamaks teha ei tohtinud) ja otsustas siis niimoodi, mis kinodesse pääseb ja mis mitte. Kui too tsensor suri, siis järglane – seekord nägija mees – jäi samale süsteemile kindlaks.

Michael Burgleigh”Väiksed sõjad, kauged kohad”

Michael Burleigh “Small Wars, Far Away Places.The Genesis of the Modern World: 1945-1965” London 2013

No mis meil siis seal 20. sajandil juhtuski? Kui teil oli koolis sama probleem, mis minul, et inimese ajalugu lõppes ajapuudusel Teise maailmasõjaga, siis on see raamat just teile. Siin  räägib Burleigh, mis probleemid peale 45.aastat üles kerkima hakkasid ja kuidas koloniaalsüsteem (ametlikult) lõplikult lagunes. Mis toimus Inglise-Prantsuse kolooniates? Kuidas sekkus USA, kuidas NSVL? Ja mida see kolmas maailm seal üldse möllas? See raamat on suurepärane sissejuhatav kokkuvõte 20. sajandi teise poole konfliktidest, alates Jaapaniga ja lõpetades Vietnamiga. Kokku kaheksateist peatükki. Kaheksateist lugu. Mis suures osas on küll CIA ja KGB arengu ajalugu…

Mulle meeldis see ajukõdistamine – peaaegu iga peatükk pani internetist asju juurde lugema, sest kuidas sa ikka mitu aastat vältivaid konflikte kahtekümnele leheküljele suruda saad. Meeldis ka selline “kõik-ühte-raamatusse”-lähenemine. See oli vist esimene kord, kus ma omale teadvustasin, et samal ajal kui Inglismaa Egiptusega nagistas, näppis Prantsusmaa Alžeeriat.

Suurriikide sekkumist oli ka väga ilusti kirjeldatud. Näiteks see, kuidas USA Iraani revolutsiooni kinni maksis (kuna sealne peaminister polnud enam rahul, et naftat kontrollib Suurbritannia firma, kes makse ei maksa ja orje peab). Hilisemad arengud tasusid jälle ajatolla Khomeini ilmumisega kätte, aga siin leiab autor veel ehtameerikalikku vaimujõudu, et mainida “no keerasime küll Iraani poliitikale käru, peksime lääneliku mõtlemisega poliitikud pukist minema ja toetasime ekstremiste…aga no kuidas see ajatolla nüüd võimule sai, seda me küll ei tea…USA küll süüdi pole”. Meenutab praegust ISISe diskussiooni – ameerika maksis neid ekstremiste aastaid kinni ja nüüd on jälle puuks. Kuid ma kaldun teemast kõrvale.

Mis raamatus närvidele käis (ja millepärast ma üldse nii palju lisaks uurima pidin), oli Burleighi ajalookäsitlus. Selge on, et ega see ajaloolane nüüd kõikide maailma riikide materjalidele ligi ei pääse ja nt Kongo ajalehti ei loe. Kuid suurem osa tema peatükkidest algab jutuga “rahvas oli puu otsas ja arenes, inglased/prantslased vms ei tulnud olukorraga toime, USA sõjavägi/salateenistus läks sisse ja tegi ahvidest inimesed”. Ühesõnaga, riikide endi probleemidest ja rahvast ei olegi suurt juttu, mainitakse vaid üldist “vaesust ja vastuhakku koloniaalvõimule”, aga mis asjad tegelikult sealset rahvast motiveerisid, see tuleb mujalt juurde lugeda. Olgu, olgu – erandiks on kohalikud vastupanugrupeeringud, nemad ongi siis iga riigi mõõdupuuks.

Sellevõrra rohkem on käsitletud koloniaalvõimude endi omavahelisi suhteid. Mida ütles USA, NSVL, Inglismaa, Prantsusmaa – nende riikide näitlejatele antakse palju leheruumi. Kohalike diktaatorite kohta mainib mees tihti vaid seda, et olid ebakompetentsed ja surid kuskil Šveitsi hotellis (pluss muidugi igasugused markantsed ja eksootilised hobid, mis neil olla võisid). Aga mida nad tegid, vot seda nagu ei saagi eriti teada.

Kuid raamat on huvitav ning annab igasugu uut infot. Kellele konfliktide ajalugu meeldib, võiks teost isegi lugeda, kuigi lugemise ajaks võiks kriitikameele ära peita, sest Burleighil on ikka see “kõik on pahad, ainult meie siin oleme head”-teema tugevalt veres ja paneb näpud kohe otsingumootoril sibama, et fakte kontrollida.

Juhuks, kui keegi tahab teada, mis konfliktidest täpsemalt juttu on, teen nimekirja:

  • Jaapani agressioonid Aasias
  • Harry Trumani aegne maailm
  • Araabia natsionalismi esilekerkimine vs juutide omariikluse püüdlused
  • Olukord peale Teist maailmasõda,tugevamate riikide tutvustamine, Hiina
  • Probleemid Koreaga
  • Malaysia (ja näpuotsaga Küprost)
  • Filipiinid
  • Indohiina
  • USA ja Suurbritannia omavahelised probleemid
  • Iraan
  • Ungari kriis
  • Suessi kriis
  • India-Hiina-Pakistan-Afganistan
  • Alžeeria vs Prantsusmaa
  • Keenia
  • Kongo
  • Kuuba raketikriis
  • Vietnami sõda

Dave Eggers “Hologramm kuningale”

Dave Eggers. “Hologram for the King” loetuna versioonis “Ein Hologramm für den König”

Kõige olulisem küsimus, mis mul seda raamatut lugedes tekkis, kõigepealt: Mida räägib minu elu kohta fakt, et selle raamatu peategelane (viiekümnendates, pankrotis, sihitu, lahutatud, tütrega usalduslikku suhet otsiv, edutu, tervisehädadega ja impotentne müügimees) on kuju, kellega ma ennast suurepäraselt samastada suudan?

Iseenesest on Eggers saanud maha globaalset majandussüsteemi ja selles möllavaid majandussubjekte kirjeldava teosega. Mis tähendab, et tegevus ise on suuremalt jaolt nüristamiseni igav… Vananev ja pankrotis müügimees Alan saab nii-öelda viimase võimaluse ning lendab Saudi-Araabiasse sealsele kuningale hologrammitehnoloogiat müüma. Kuninga ootamine on aga justkui nagu Godot’ ootamine ning kuumuse, ehitusbuumi laipade, õhku haihtuvate otsustajate ja alkoholilembeste taanlaste riigis juhtub terve rida asju, mis seda stoilist ameeriklast sisemiselt suurt kõigutada ei suuda.

Stiil on lakooniline ning põrgulikult monotoonne nagu kontoritöö ja kõige kummalisemad seigadki esitab Eggers justkui oleks tegu majandusaruandega. Saudi-Araabia esineb õige troositutes toonides, kuid iga leheküljega tundub, et tegu on pigem universaalse kõverpeegliga ning ükski lause ei lase seda unustada. Ainsateks elavateks inimesteks saab pidada vist Alani tudengist autojuhti, kes kardab, et armukese mees ta vanasse präsasse pommi paigaldada laseb ning kirurg, kes Saudi-Araabia traditsioonidest mitte midagi ei pea. Klišeed on palju, oi kui palju, aga kõige hullem sealjuures on see, et just klišee peegeldab tõelisust kõige paremini.

“Hologrammi…” oli emotsionaalselt kurnav lugeda. Iseenesest lajatab stiil ise su mütaki selili. Teisalt on kogu tegevusliin tuttav igaühele, kes vähegi suurte kontsernide kopitanud lõhna nuusutanud on. Ebamugavustunne (ühes ärritusega) poeb naha alla ning väänleb seal nagu uss…

Kriitikud on rääkinud, et “Hologramm…” on umbes sama põnev kui ülevaade maailma majandussüsteemist. Jah, see pole miski fantasy ega luule, aga mõnikord on hea lugeda midagi, mis vingerdama paneb. Reaalsuse pärast. Praegu toimuvate sündmuste taustal on see vist omaette saavutus. Muuseas, operatsioonistseen pole nõrganärvilistele. Ma ei mäletagi, et raamat kui selline oleks kunagi mu lõunasööki silitamas käinud.