Jim Al-Khalili “Pathfinders”

Jim Al-Khalili. Pathfinders. The Golden Age of Arabic Science. London 2010

See, kuidas inimene argumenteerib, ütleb päris palju tema taustsüsteemi kohta. Jim Al-Khalili raamat räägib – nagu pealkirigi lubab – araabia teaduse kuldaja meestest: kes leiutas arstiriistu, kes pani paika süsteemid,mida said kasutada Newton, Kopernik ja teised tuntud Euroopa teadlased. Lisaks annab ta ajaloolise ülevaate, kuidas üldse araabia teadus aastatuhandevahetusel õitseda sai, millised olid raamtingimused, kui suurt rolli mängis valitsejate suhtumine, kui suurt rolli trend… Iseenesest on see väga mõnus lugemine, sest kuigi kaugelt mitte ammendav, annab Al-Khalili põneva ülevaate nii araabia teaduse ajaloost hardcore-teadushuvilisele. Teisisõnu, ta võib rahulikult lehekülgede kaupa matemaatilisi teoreeme lahata ning arutleda, kust ikkagi tuli kasutusse number 0.

Lisaks kirjapandule on põnev seegi,mida võiks välja lugeda ridade vahelt. Autor peab vajalikuks pea iga suurmehe juures mainida, et see, kui araabia tüüp kolmsada aastat alal X esimesi samme astus, ei vähenda ju ometi eurooplastest teadlaste suurust. Huvitav mõttekäik, sest see on niikuinii selge. See on vist mingi pagulaskirjanduse ilming, hakatakse veidi keerutama ja justkui oma suurust vähendama, sest elatakse “vaenlaste keskel”. Teadusajaloos ju iseenesest mingeid vabandusi vaja pole. Ma olen nagunii veendumusel, et mitmel targal inimesel võib üksteisest sõltumatult sarnane hea idee tekkida.Võtame anatoomia, võtame vereringe: kui juhtub olema asjast huvitatud praktiseeriv arst, mees, kes satub õigel ajal õigeid asju nägema, siis miks ei võiks ta vereringe ülesehitust ära tabada? Mõni lihtsalt kirjutab sellest raamatu, teine mitte. Lihtsuse ja au huvides otsitakse aga paaniliselt seda ühte ja ainust.

Veidi värvi kah:

“Islamiaja hiilgeaja Hispaanias nähti rumaluses midagi nii häbistavat, et need, kellel haridust polnud, püüdsid seda fakti varjata nii palju kui võimalik, nii nagu nad oleksid varjanud kuritegu.” S.P.Scott

“Tõeotsija ei ole see, kes uurib vanu kirjatükke ja, järgides oma loomulikku kalduvust, paneb neisse oma usu, vaid see, kes kahtleb oma usus neisse ja küsib kõige kohta, mida ta neist leiab. Tõeotsija on see, kes allub argumentidele ja demonstratsioonile, mitte inimolevuste ütlusele, mille natuur on läbipõimunud igat sorti ebatäiuste ja defektidega. Seepärast peab mees, kes uurib teadlaste kirjutisi – juhul kui tõeotsingud on tema sihiks – tegema end kõige loetu vaenlaseks ja, jättes meelde kõige loetu südame ja omadused, seda igast küljest ründama. Ta peaks kahtlustama ka iseennast, kui ta seda kriitilist uurimist teostab – selleks, et ta ei kalduks eelarvamusse ega laiskusesse.” Ibn al-Haytham

“Meil ei peaks olema häbi hinnata tõde ja võtta ta vastu ükskõik kust ta ka ei tuleks. Isegi kui ta tuleb kaugetelt rassidelt ja meie jaoks võõrastelt rahvastelt. Miski ei tohiks tõeotsija jaoks olema kallim kui tõde ise ja tõest ei tohi kõrvale kalduda ega halvustada seda, kes tõtt räägib.” Ya’qub ibn Ishaq al-Kindi

“Kujuta ette et haige mees vabastab kaks orja. Ühe hind on kolmsada dirhemit ja teise hind viissada dirhemit. Kolmsada dirhemit maksnud ori sureb, aga jätab maha türtr. Nüüd sureb ka isand, jättes samuti maha tütre. Ori lahkub majapidamisest neljasaja dirhemi eest. Kui suure summa eest peab igaüks end nüüd välja lunastama?” 9. sajandi matemaatik Al-Khwarizmi

Miks lugeda:

  • mõnus, kerge ülevaade araabia teadusest
  • saab aimu, mida täpsemat need idamaa mehed keskajal tegid. Ühelt poolt räägib ta vanadest tuttavatest nagu Ibn Sina ja Rhazes, aga õnneks toob ta ka päris tundmatuid nimesid sisse.
  • hea on araablaste teadussaavutuste sidumine hilisemate eurooplaste omaga, Al-Khalili näitab, kes nii-öelda teatepulga üle võttis
  • saab kinnitust see, et liberaalse valitsuse all võib olla kõik jama, aga vähemalt õitsevad teadus ja muud toredad tsivilisatsiooni nähud. Nii kui võim aga usuhullude/reglementeerijate/fanaatikute kätte läheb, toimub allakäik. Praegune Eesti valitsus oma suure reguleerimishimuga peaks sellest õppust võtma. Euroopa Liidust ma parem ei räägigi.

Miks mitte lugeda:

  • asi kipub kohati väga tehniliseks
  • see, kuidas autor püüab asju oma eluloo najal selgitada, ei anna jutule absoluutselt mitte midagi juurde

 

Advertisements

John J. O’Neill “Prodigal Genius”

John J. O’Neill .Prodigal Genius. The Life of Nikola Tesla. Kempton, 2008

Serbia päritolu Nikola Tesla oli ekstsentrik ja geniaalne leiutaja. Niivõrd geniaalne, et  teadlased ei saa siiamaani täpselt aru, kuidas ta asju tegi. Tesla põhihuviks oli elekter ja kõik sellega seonduv, aga legend räägib, et ta suutis esile kutsuda kunstlikke maavärinaid, leiutas surmakiire, raadio enne Marconit, sulatas kiirgusega abilise käe, oli paljude nende asjade pioneer, mida me tänapäeval elektri, robootika, füüsika ja magnetismi puhul lahedaks peame ja pidas Edisoniga sääraseid “teaduslahinguid”, mis meelitaks noori masside kaupa ülikooli reaalaineid õppima. Tesla oli omaaegne teaduse superstaar ja kui teda nimetatakse teinekord “valguse jumalaks”, siis pole see väga ülepingutatud.

Raamat ise pole ka kehv, autor oli Tesla kaasaegne ja sai temaga väidetavalt ka ise rääkida. Kuna Tesla polnud just tunde- ja eneseväljendusinimene ning kõneles parema meelega leiutistest, esoteerikast ja kaugest tulevikust – 21. sajandist ja veel kaugemast ajast, siis Tesla kui inimese kohta on raamatus palju anekdoote. See-eest on autor pühendanud pikki-pikki lehekülgi mehe leiutistele: mis need ikka oli, mida kaasaegsed neist arvasid – aga kõik see on vaoshoitud-väljapeetud stiilis. Nii et need, kes on harjunud modernse populaarteaduse kerge stiili kellade-viledega, saavad siit pisikese keelelise pettumuse. Need aga, kes tahavad teada, mida täpsemalt tüüp leiutas, on võrdlemisi õiges kohas.

Teisisõnu: saame küll teada, et Edison ja Tesla – kellelt Edison palju leiutisi välja pettis – pidasid maha ühe suurima elektrisõja alalis- ja vahelduvvoolu vahel, aga mitte päris neid mahlaseid detaile, mis nendega kaasas käisid. Väidetavalt viskas Edisonil Tesla edu nii üle, et ta püüdis rahvamasside silme all tappa elevante, näitamaks,kui ohtlik Tesla vahelduvvool on. Ja Tesla, kes polnud sugugi papist poiss, lasi endast rahvahulga ees väidetavalt läbi miljon volti nii et silm ka ei pilkunud. Üldse oli tol ajal kombeks, et nii kui mehed uue leiutisega maha said, tehti rahvarohkes kohas demonstratsioon. Kord olevat Tesla kogemata leiutanud maavärinamasina, mis lähedalasuva politseijaoskonna vappuma pani. Kui võmmid kohale jõudsid, teatas Tesla kuivalt, et tulgu kahe tunni pärast uuesti – siis saavad nad õiget demonstratsiooni näha.

Miks, pagan, me siis ei tea Teslast rohkem seda kui tänaseks halvamaigulist Elon Muski ettevõtmist? Sest kuigi Tesla oli kõva leiutaja ning surres oli ca 700 patenti tema nimel, puudus tal kõige oma 8 keele, fotograafilise mälu ja võime leiutised vaimusilmas välja mõelda (sellepärast ei tea me ka, mida ta täpselt kuidas tegi, sest ta ei jätnud järeltulevatele põlvedele mingeid kirjutisi-jooniseid. MIlleks, kui ärkad üles ja näed vaimusilmas õiget aparaati?) üks oluline asi. Ärivaist. Kuigi ta abilised püüdsid Teslat kogu aeg veenda, et võtku nüüd ometi see pakkumine vastu, kust miljoneid ja miljoneid kukuks, siis ei tahtnud leiutaja end liiga maiste asjade nagu laevadele uudse valgustuse väljamõtlemisega vaevata. Tema mõtles suurelt – näiteks, kuidas panna maakera pind helendama. Tal oli väidetavalt plaan olemas, aga J.P. Morgan lõi põnnama ja ei andnud talle rahastust. Tesla ei näinud end ise niivõrd masinate kui süsteemide loojana.

Nii surigi ta 84aastasena pea täielikus vaesuses, kuigi tal oli kindel plaan elada 150-aastaseks ja siis 100aastaselt oma elulugu kirja panema hakata. Kui USAd tabas kõikide puritaanide märg unelm nimega kuiv seadus, tõmbas viskiarmastajast Tesla oodatavat eluiga lühemaks – kõigest 130 peale. Aga mis ektsentrilisusesse puutub, siis kuulub Tesla nende suurkujude sekka, kes loobus teadlikult abielust, armastas esoteerikat, äikest ja välku, enne taimetoitlusesse laskumist lambaliha, oli geniaalne piljardimängija, oli inimpõlgur ja üsna häbelik (kui ta just parasjagu rahvamasside ees leiutisi ei demonstreerinud). Ja kes armastas tohutult tuvisid. Autor rääkis loo, kuidas Tesla kord nii raskelt haigestus, et juba minekul oli ning siis viimase jõuga abilisele dikteeris, et üht erilist tuvi tuleb toita nii kaua kuni too ise tahab.

Raamatul endal on tänapäeva vaatepunktist kamaluga vigu, aga oma eklektilisuses on raamat tegelikult paganama huvitav.

Nate Silver “The Signal and the Noise”

Nate Silver. The Signal and the Noise. The Art and Science of Prediction. London 2012

Kui suur on tõenäosus, et meid tabab keeristorm, et Venemaa ründab meid järgmise viie aasta jooksul või et järgmine restoraniskäik saab olema täielik pettumus? Noormees on kirjutanud raamatu, mis aitab murda vanu mõttemustreid ja pakub võimaluse…võimalusi välja arvutada. Isegi kui see pole sada protsenti rakendatav, on Nate Silver maailmanägemus huvitav. Tüüp töötas statistiku/finantsisti, professionaalse pokkerimängija ning pesapallimängude ennustajaga. Ta teenis raha just sellega, et arvutada välja võidu või kaotuse tõenäosus ning seetõttu on tema lugusid huvitav kuulata – sa tead, et tal on seljataga kogemus, mitte kuiv teooria.

Iseenesest on tema ennustuspõhimõtted väga lihtsad: mõtle nagu rebane, kasuta Bayesi teoreemi, ole realistlik, mõtle Sherlock Holmesile, niipea kui sa end ülehindama hakkad, tähendab see, et oled juba kaotanud… Aga ta toob näiteid sõdadest, pesapallimängust, poliitilisest ennustamisest, finantskriisist ja paljust muust, et näidata, kuidas see täpselt töötab.

Ja töötab näiteks nii, et on olemas rebased ja siilid. Siilid on “nn A-tüüpi inimesed, kes usuvad suurtesse ideedesse – maailma valitsevatesse printsiipidesse. Ja nad usuvad neisse nii nagu oleks tegu füüsikaseadustega, mis kehtivad igas ühiskonnas ja situatsioonis. Mõtle Karl Marxile ja klassivõtlusele või Sigmund Freudile ja alateadvusele.”

“Seevastu rebased on olevused, kes usuvad müriaadi erinevaid väikeseid ideid ja valivad probleemi lahendamiseks erinevad lähenemised. Nad kipuvad olema palju tolerantsemad nüansside, ebakindluse, keeruliste süsteemide ja eriarvamuste suhtes. Kui siilid on jahimehed, kes otsivad alati suurt saaki, siis rebased on korilased.”

Kui asi läheb ennustamiseks, saavad reabased paremaid tulemusi, sest neil on tendents koguda infot ka neilt elualadelt, mis otseselt nende tööga ei haaku. Siilid kipuvad karjääri vältel aga keskenduma paarile üksikule probleemile ning nad ei taha eriti oma kausikesest kaugemale näha. Nii et kui tuleb uus informatsioon, on nad omadega õhtal. Rebased orienteeruvad ennustamises hästi siis, kui neil on palju erinevat infot. Siilid, vastupidi, surub infoküllus käpuli.

See on hüva raamat, mida on illustreeritud igasuguste arvutuste, graafikute – aga ka väga mõnusate, elulähedaste näidetega, nii et saab aru küll, mida mees mõtleb. Samas jääb kuskil närima mõte, et peaks tema teooriad ikka pokkerimängus järele proovima.

Miks lugeda:

  • huvitav ja vajalik teema igaühele, kes tahab maailmast natuke rohkem aru saada
  • meeldivad statistilised meetodid, mida on filosoofiaga krõbedamaks tehtud
  • tahad keerulist teemat ameerikalikult lobedas stiilis lugeda
  • tahad teada, kuidas ikkagi ennutada ilma, sõdu, sporti ja pokkerit
  • autor on teinud hulga intervjuusid huvitavate inimestega alates poliitikutest lõpetades elukutseliste hasartmänguritega

Miks mitte lugeda:

  • see on raamat, mis nõuab kaasamõtlemist – hoidku eemale, keda see hirmutab
  • tegu on ülevaatliku raamatuga. Kes tahab midagi sügavamat-statilistilisemat, peaks ronima edasijõudnute moosiriiulile.

 

 

 

Frances Ashcroft “The Spark of Life”

Frances Ashcroft. The Spark of  Life. Electricity in the Human Body. London 2012

Tegu on ühe parima raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Ashcroft kombineerib teaduse, teadusajaloo ning võrratu jutustamisoskuse ning teeb ühtäkki arusaadavaks sellised teemad nagu kuidas inimese keha toimib, mis on rakkudel ühist elektriga, Tennessee kukkuvatel kitsedel narkolepsiaga ning palju muud. See on raamat, mida tuleb lugeda aeglaselt, sest teadusliku jutu kõrval (mis seletab mehhanisme, mis kehas aset leiavad) toob Ashcroft unustamatuid näiteid julgetest teadlastest, kes pika patsi ja huumorimeelega varustatult uusi avastusi tegid.

Sellest raamatust selgub, et kui laps on sündinud diabeediga, võib ta õigete tablettide abil täielikult terveks ravida, sest need stabiliseerivad õigeid ioonikanaleid palju paremini kui praegu kasutatav dialüüsiaparaat. Lisaks saab teada, kuidas antiikajal reumat elektriraidega raviti, kuidas töötavad bioonilised proteesid, mida teeb ajuga LSD, miks Edison elektritooli propageeris, miks on kehas olulised kaltsium, naatrium ja kaalium, kuidas inimeste surnukshirumutamine toimub… Peale selle selgub, kuidas mõjutavad keha erinevad haigused, mutatsioonid ja igasugused põnevad ained. Kuidas teadlane ühe nupulevajutusega märatseva härja seisma pani, miks linnutoidule tšillipIpart lisatakse, mida head on võimalik korda saata kokaiiniga ning seda, miks Hiina ja Suurbritannia üldse oopiumisõda pidama hakkasid. Eelkõige on see aga raamat inimese hämmastavast kehast ja toimemehhanismidest, mis toob inimese inimesele endale lähemale. Sest olgem ausad: ega inimene enda sisemust ikka niiväga hästi tunne.

Kokkuvõttes kirjutb Ashcroft nii nagu istuks ta sul kuskil kõrva ääres, jooks kohvi ja kõneleks sulle huumoriga täiesti igapäevastest asjadest. Ta on üks neid tähelepanuväärseid teadlaseid, kes suudavad keerulised asjad väga lihtsaks teha – ja kes on ära teinud uskumatult suure ajaloolise uurimistöö ja võib tänu sellele poetada unustamatuid näiteid muidu nii kuivana tunduva teaduse kohta.

Ausalt öeldes tahaksin siinkohal kõvasti rusikat Eesti koolisüsteemi poole viibutada: selle asemel, et igasugu pahna lastel pähe tuupida lasta ja püha kolmainust “õpik-töövihik-kontrolltöö” viljeleda, peaks kohustusliku kirjanduse nimekirjas olema ka tubli ports populaarteadust. Oma kogemusest võin öelda, et lapsena juhuslikult leitud “Kriminalistika ajalugu” tekitas minus suurema & kustumatu armastuse teaduse vastu kui kõik 12 aastat gümnaasiumis. Sest teadus on lahe, reaalne elu on lahe – valemite tuupimine on teatud kontekstis vajalik, aga veel vajalikum on tekitada armastus aine vastu. Praegust koolisüsteemi – vabanda väljenduse eest – võiks kõige paremini kirjeldada pildiga, kui seksuaalõpetuse käigus inimesed lihtsalt läbi vägistatakse.

Kokkuvõtvalt tuleb öelda, et kui sul on sel aastal plaanis läbi lugeda vaid üks populaarteaduslik raamat, siis soovitan tungivalt just seda teost.

Miks lugeda:

  • huvitav raamat, mis ühendab teaduse, kirjanduse, meditsiini ja ajaloo
  • väga nauditavalt kirjapandud lugu, sest olgem ausad: seda võib lugeda nii arstiteadlane (ning tema leiab sealt omajagu skeeme ja detailseid kirjeldusi) kui ka asjaarmastaja ning tema saab samuti kõigest aru
  • arusaamine keha toimemehhanismidest ja teadusajaloost tõuseb mitmekordselt

Miks mitte lugeda:

  • kui inimesel pole vähimatki tahtmist silmaringi laiendada