George Orwell “Down and Out in Paris and London”

George Orwell. Down and Out in Paris and London. Esmatrükk: 1933

Kuidas läks ikkagi nii, et Orwell kirjutas suurepärased “Loomade farmi” ja “1984”? Ma pole küll mingi Freud, aga kui arvestada seda, mida ta Londonis ja Pariisis vastavalt hulkuri ja nõudepesijana läbi elama pidi, lisaks see, mida ta Hispaania kodusõja ajal bolševikest näg, pole ime, et ta fantaasia tumedamad tuurid peale keeras.

Ja käesolev raamat (mida Austraalia oma õigussüsteemiga palju lahedamalt pakub kui paljud teised riigid) räägib täpselt sellest, mida noor Orwell pealkirjas välja reklaamib: kuidas ta nii nälgas on ja tööd otsib ja siis nii kontimurdvat tööd teeb, et igasgugu mõtted peast kaovad ja kuidas ainus helge hetk on öine pidutsemine majakaaslastega. See on raamat sellest, mida vaesus inimesega teha võib – ja teebki, kui just tubli portsjon meeletut tahtejõudu ja õnne ja tutvusi elu teistpidi ei pööra.

See on raamat, mille soovitan kätte võtta kõikidel, kelle elu kõige suurem madalseis seisneb paarikuises tööotisimises ja ehk vanemate-sõprade diivanil vedelemises. Siin kirjeldab Orwell sedasorti vaesust, mis tänapäeva Eestis naljalt püünele ei pääse, kuigi ta samamoodi siin eksisteerib. See on vaesus, kus sa oled rõõmus, kui saad soodukaga kartuli kätte ja leiad veidi õli, milles need ära praadida. Ja see on vaesus, mis su järk-järgult kõikidest kõrgematest instinktidest ilma jätab ja su loomaks alandab. See on seisund, kus sa ei taha muud, kui järgmist kartulit, järgmist halastavat unetundi.

Kuskil jäi silma uuring, et vaesed inimesed ei pruugi olla vaesed sellepärast, et nad on ainult lollid. Ei, kui sa oled saavutanud sellise vaesuse taseme, et pead mõtlema paaniliselt sellle, kuidas maksta ära järgmine üür ja kust leida süüa, sealjuures ka “suurepärasel” ametil tasuta ületundidega töötades, siis ei jäägi üle energiat, et oma elu parandada. Sinna kaovad tunnid, päevad, aastad…kuni ühel hetkel avastad, et oled viha täis ja parim näib möödas olevat. Kuigi ma isiklikult olen selle koolkonna esindaja, kes usub, et niikaua kuni hing on sees, on parim veel ees.

Teinekord öeldakse, et paljud head autorid on oma elus erinevaid ameteid pidanud, et head tunnetust elu kohta koguda. Ta ei ole kindlasti ainus nälgiv autor. Stephen Kingil ei läinud alguses kõige paremini ja mitmed tänapäval armastatud autorid elasid oma elu vaesuses… Aga kõige selle edukultuse taustal, kus iga päev võib twitteris-blogis-lehes lugeda ainult õnnestujatest-startupimeestest, on värskendav lugeda puhtinimlikku juttu inimesest, kes ei loonud startuppi, kes vierles aastaid, enne kui ta tuntuks sai ja kes langes ehk  sügavamale põhjakihti kui paljud teised.

Aga ma mõtlen ikka, et see on maitse küsimus, aga – kes mäletab saja aasta pärast ärimehi, startuppijaid? Need on samal tasemel kelnerite-nõudepesijatega… Kuid Orwelli on meil põhjust ka aastakümneid pärast tema surma meeles pidada. Imelik asi on see edu ja imelik asi see surematus.

Miks lugeda:

  • kui oled edukas, aitab elu perspektiivi panna; kui oled edutu, siis annab lootust – mehest sai hiljem legend
  • hästi kirjutatud arutlused töökorralduse, inimloomuse ja ajastu kohta
  • palju parem kui tema Hispaania kodusõja raamat, mis venib nagu tatt
  • saad selle vajadusel tasuta kätte ka

Miks mitte lugeda:

  • üsna masendav, hakkad esitama endale küsimusi kapitalismi kohta
Advertisements

Emily Jane Bronte “Vihurimäe”

Emily Jane Bronte. Vihurimäe. Tallinn 1974

Kunagi lugesin ühte blogi, mille autor analüüsis, miks on Jane Austini raamatutest lihtne häid filme teha – ja miks “Vihurimäe” kinolinal kuidagi õnnestuda ei taha. Selgitus oli järgmine: kui Jane Austini filmide puhul kaob loost autori kergelt moraliseeriv stiil, siis lugu ainult võidab sellest. Kui aga võtta “Vihurimäest” ära minajutustajate hääled – mõttetu väikeaadlikust iluspoiss ning moraalne keskealine majahoidja, siis on pool lugu kadunud. Just nende hääl teeb raamatu eriliseks.

Tegu on raamatuga, kus ei leidu huvitaval kombel mitte ühtegi positiivset tegelast. Kui hästi tihti on raamatute probleemiks see, et autor armub oma tegelastesse ja tekib nn mary sue efekt, kus tema lemmikul on kõik head omadused ja “halvad” omadused on tegelikult maskeeritud head omadused ning pahad on üdini pahad, siis “Vihurimäes” pole kedagi, kes päriselt meeldiks. Ning see teebki asja huvitavaks. Ja väga-väga heaks. Pole ime, et “Vihurimäed” klassikaks peetakse.

Sisu on lihtne ja pole vist kedagi, kes seda ei teaks: maa-aadlik korjab linnatänavatelt üles mustlaspoisi, kes saab tema tütrega hästi läbi. Keelatud armastusest sünnib tumedaid kirgi ja kättemaksu täis lugu.

Huumoripunktid saab raamatu kommentaator. Kuna lugesin nõukogudeaegset versiooni, siis oli huvitav näha ka tolle ajastu moraali. Nimelt arutleb kommentaator pikalt-laialt selle üle, et kuidas oli ikka võimalik, et vanatüdrukust autor üldse teadis, mis asjad need inimsuhted on. Aga miks ei peaks teadma? Niikaua kuni inimestel on vaatlusvõime ja hea fantaasia, tuleb kõigega toime.

 

 

Ernest Hemingway “Pidu sinus eneses”

Ernest Hemingway.Paris. Ein Fest fürs Leben. 2012. Tõlk. W. Schmitz

Hoiatus: kelle jaoks Hemingway on puutumatu & püha & vaieldamatu lemmik, peaks nüüd selle internetiakna kiiresti kinni panema. Ütlen juba ette ära: kirjutamine tuleb Hemingwayl ülihästi välja, selle kallal ei nori. Kes soovib viisakaid arvustusi, leiab need kas kultuuriajakirjadest või näiteks siit.

Kuna tegu on väga, väga tuntud raamatuga ja kõik intellektuaalid ja (tuttavate väidete kohaselt ka) Pariisi turistid ja, pagan võtaks, ka Vila-Matas olevat seda lugenud, siis tundsin hariduslike lünkade pärast suurt piinlikkust. Isegi nii suurt, et ostsin lõpuks saksakeelse variandi, sest ei jaksanud ingliskeelse saabumist ära oodata. Nii nagu paljude kuulsate-klassikaliste asjadega kipub olema, siis lootused ja tegelikkus olid pöördvõrdelises suhtes. Arusaadav, sest ma olen väga mõjutatav inimene ja kui kuuled ühe ja teise käest, et „ilma selleta ära Pariisi mine” või et „tegu on 20ndate Euroopa kultuurielu piibliga” või „suurima klassikuga, kes iial elanud” või “vana Ernest on mu kõigi aegade lemmikkirjanik”, siis loomulikult tekivad mingid kahtlased ootused. Et aga iga inimene loeb raamatut erinevalt ja nopib sealt rääkimiseks välja omale sobivad mõtted, siis tekib pikaajalisel kuulamisel vaimusilmas selline über-raamatu pilt. Ehk: ootad raamatut, millel oleks kõik kirjasõna eelised, aga mitte ühtegi puudust. Samahästi võiks loota, et aeda ilmub ükssarvik.

Hüva, tuleb tõtt tunnistada: Hemingway pole mu lemmikkirjanike panteonis kunagi teab mis kõrgele ronida suutnud. Küll aga ronib hetkel huvipanteoni tippu 20ndate aastate teema ning siin loen ma täiesti kriitikavabalt igasugust pahna (pahna nagunii, ca. 80% mu lugemusest ei jõua iialgi siia netiavarusse). Sellepärast kalkuleerisin loogiliselt, et noh, pane üks pluss üks kokku, saad kaks ehk midagi täiesti loetavat-praktilist. Loetav ta oli, ainult et Pariisist kui linnast sai kätte püha kolmainuse: jaheda ilma, kohvikute-kelneri hingeelu & hiiglaslike dopinguannuste all kannatavad võidusõiduhobused. Hemingway enda kolm tahku: talle meeldis suusatada & ta oli distsiplineeritud töötaja & kohusetundlik sõber. Vastutahtsi tekib mulje, et Hemingway püüab küll öelda „oh, mis nüüd mina, vaadake, kui lahe rahvas siia üle valla kokku tuli”, aga tegelikult kumab igalt poolt välja suhtumine „kõik on saamatukesed ja jõuetud, aga õnneks olin mina ka Pariisis ja jõudsin Fitzgeraldile seksuaalõpetust anda”.

20ndate Pariisi kuulsustest meeldis talle kõige enam suure südamega Ezra Pound, keda Hemingway kirjeldab kui uut Kristust. Gertrude Stein käis talle (kirjastiili arvestades) närvidele, aga tollel olid jälle head kontaktid. Scott Fitzgerald oli tema jaoks inimesena üks suur hunnik õnnetust, aga olles läbi lugenud „Suure Gatsby”, otsustas Hemingway talle eluaeg sõber olla ning teda igati toetada.

Eksistentsiaalse poole pealt: nälg, kultuuriinimeste hirm läbikukkumise ees ja varastatud kohver noorpõlve juttudega.

Ei mäleta, kes või miks, aga kunagi tõmmati seltskonnas üles teema, et Hemingway olevat tuntud naistevihkaja ning nagu nimme pidin ka seda siit raamatust otsima (Astu ette, sina, kes sa seda mulle rääkisid ja objektiivsuse ära rikkusid!). Kes otsib, see leiab: kullafondi kuulub vast Hemingway vaimustus lause üle „Les femmes pleurent comme les enfants pissent.” Tundub, et naisi hindab ta (vähemalt selles) raamatus kahest aspektist lähtudes: 1) kas naine on füüsiliselt tugev – raamatu kõige kõrgema hinnangu osaliseks sai kleenuke tüdruk, kes suurt ja rasket seljakotti kandes kiiremini mäest üles läks kui Hemingway ise 2) Kas naine laseb mehel tööd teha. Siit tuleneb ka tema surematu viha Zelda Fitzgeraldi vastu, sest vähemalt Hemingway käsitluses oli naine see, kes Scotti suurteoste kirjutamisest eemale hoidis.

Üldiselt on Hemingway sulg inimeste (eriti lähedaste) kirjeldamisel äsja suure teritamisprotsessi läbinud, aga võib-olla tuleb see a)saksakeelsest tõlkest ja b)saksakeelsest tõlkest, mida olevat esimese väljaandega võrreldes väga oluliselt muudetud, nii et see „muutuks raamatuks, mida Hemingway ise välja anda tahtnuks”. See on vana lugu, et kadunud kirjanike järeltulijad mitmekümne aasta pärast hirmus täpselt teadma hakkavad, missugused need kuulsa esivanema kirjanduslikud ambitsioonid täpselt olid. (Imelik suhtumine…ma ei usu, et mu perekond isegi blogipostituste koha pealt öelda saaks, missuguse stiili ja tujuga seda redigeerida tuleks, et täpselt mu maitset tabada. Veresugulus ei ole veel mingi eksperdidiplom, aga see on maitseasi.) Raamatu lõpust leiab ka väljaandja litaania teemal, miks küll muudeti ja miks see hea peaks olema.

Raamatu parim osa oli Ford Madox Fordi kirjeldava lühijutu lõpp: puhas ilu ja klassika – juba ainuüksi sellepärast tasus lugeda. Kokkuvõtvalt: suurtes kogustes ajab natuke närvi, aga igaõhtuse öökapilugemisena on hingele hea. Tõmbad aga hästikirjutatud lause-tsitaadi välja & tunned end kultuursena.