John Dickie “Cosa Nostra”

John Dickie. Cosa Nostra. Der Gesichte der Mafia. Frankfurt am Main. 2007

61vgyzlojfl-_sx329_bo1204203200_

See üle 500 lehekülje paks mammutteos annab ülevaate maffiast tema kodumaal. Kui sageli kipub maffiaajalooga olema selline lugu, et alustatakse küll Sitsiilia sidrunipuude all, aga hiljemalt 20ndateks jõutakse Ameerikasse ning sealt enam suurt välja ei tulda, siis John Dickie jääb ainult Itaaliasse. Teisi riike mainitakse küll – aga peamiselt selles võtmes, et USAst jõudsid heroiinirahad ilusti Lõuna-Itaalia mägikülakestesse ning maffiapoisid ostsid narkorahadega Palermo butiigid kullast tühjaks.

Tegu on väga hariva ja väga sisutiheda looga. Nimesid ja fakte pudeneb igal leheküljel, nii et tähelepanu tuleb kogu aeg üleval hoida. Kuna materjal on selline nagu ta on, siis järgivad kõik lood umbes sellist mustrit, et tuli võimule maffiamees ning siis hakatakse vaatama, kuidas ta võimu- ja õigusmeestega läbi sai. Liigagi sageli said nad ülihästi läbi. Kuna raamatu esmatrükk avaldati aastal 2006, siis jõuab autor võtta ette Berlusconi administratsiooni ning ei hoia end tagasi tema maffiasidemetele vihjamisega. Näiteks ütles tema infrastruktuuriminister kuldsed sõnad, et inimesed peavad lõppude lõpuks õppima maffiaga sõbralikult koos eksisteerima. Ning enam kui kord juhtus, et Berlusconi mehed olid enam kui tigedad, kui keegi maffiat pigistama hakkas – see ähvardas ju kogu ilusa süsteemi kukutada.

Muidu näib alates 19. sajandist kehtivat ilus kolmainus, mida Itaalia kuidagi murda ei suuda, nimelt südamesõprus maffia, Vatikani ja pangandusmeeste vahel. Mõnel pool on Dickie neile sidemetele vaid vihjanud – kas siis kindlate tõendite või ruumipuuduse tõttu – aga siiski joonistuvad nad ilusti välja. Väga armsad on ka Dickie leitud pildid sellest, kuidas maffiapoliitikud ja suuri riste kandvad preestrid kenasti üksteise kõrval mööda tänavaid patseerivad.

Miks lugeda:

  • väga hea ülevaade Itaalia maffia ajaloost
  • üsna põnevalt kirjutatud ja tihedalt faktidega vürtsitatud. Saadaval ka inglise keeles.
  • Vahva on see, kui autor teeb pisukesi ekskursse teemasse, kuidas maffia teistes riikides kanda kinnitab/kinnitanud on.
  • Erilise isuga on käsitatud maffiasõdu.

Miks mitte lugeda:

  • faktirohkuse tõttu ei ole tegu teosega, mida saaks väsinud peaga öökapikirjandusena lugeda
  • pildimaterjal pole nõrganärvilistele
Advertisements

Antonio Ortuño “Põletatud”

Loetud versioonis Antonio Ortuño “Die Verbrannten” 2015 (Originaalis on pealkiri teistsugune, aga “põletatud” võtab raamatu sisu üsna hästi kokku.)

51StI6aLr1L._SX300_BO1,204,203,200_

Noorepoolne Mehhiko autor viskab “Põletatute” näol lugeja ette üsna vihase proosa, millel on üks võimas tunnusjoon: teoses puuduvad täielikult positiivsed tegelased. Ja mitte ainult positiivsed – raamatus pole ühtegi karakterit, kes oleks kasvõi natukene sümpaatne.

Suurem osa raamatust on jaotatud peatükkidesse “Negra” ja “Kitsarinnaline”. Esimeses on minajutustajaks Mexico Cityst pommiauku Santa Ritasse saadetud sotsiaaltöötaja Irma. Teises on minajutustajaks Irma eksmees, kes täidab leheruumi täiesti ebavajaliku sõnadevahuga, aga jõuab samas täiesti uskumatu arengu läbi teha. Nende vahel on läbivaks jooneks ühine tütar ja Disneyland.

Sisu on aga järgmine: Santa Ritas süüdatakse põgenikemaja, suur hulk põgenikke põleb ära. Seda hirmsat juhtumit saadetakse uurima Irma, kes pole alguses asjast eriti huvitatud. Pigem mõtleb ta oma kehvast välimusest ja sellest, kellega sellest mõttetust linnakesest magada võiks. Siis aga satub ta rääkima põlengus üllatuslikult ellu jäänud Yeiniga, kahekümneaastase naisega, kes on üle elanud rohkem atentaate riigipead. Selgub, et on mitu maffiagrupeeringut, kes inimesi Kesk- ja Lõuna-Ameerikast Mehhikosse ja sealt edasi USAsse toimetavad. Midagi on aga mäda, sest “kaup” tapetakse kogu aeg maha.

“Põletatuid” on mitmes mõttes keeruline lugeda. Esiteks on stiil selline, et kas armastad või vihkad. Lühikesed laused,meeletult palju mõttetuid sisevaateid, etteaimatav süžeeliin. Teiseks pole  Ortuño vägivalla, vere, põgenike kannatuste ja “reakodaniku” rutiinse elu kirjeldamisel sõnadega kokku hoidnud ja nii imelikuna kui see ka ei kõlaks – raske on otsustada, mis neist kahest hullem on. Mehhiklase jaoks tähendab elu eelkõige seda, et rabele mis sa rabeled – lõpuks oled ikkagi mingi maffia kanna all. Ja kui ma vaatan enda ümber, siis on seda vandenõuteooriat väga, väga kerge uskuda. Ikka on kuskil mingid “isakesed”, kellele ei hakka peale ükski hammas.

Kui vägivald oleks vähem “graafiline”, võiks tegevus täiesti vabalt toimuda Eestis: väikelinn, kus teeremont on poliitikute elus kõige olulisem küsimus, kohalik maffia, ajakirjanik, kes osutub lõpus üsna jõuetuks, ametnikud, kes on reaalsuse vastu täielikult ükskõiksed ja pimedad.

Mis pani mind raamatu läbi lugema (selleks kulus küll kuus kuud), oli Mehhiko külaelu ja põgenikesüsteemi kirjeldused: kes kust vahelt võtab, et inimesed “tõotatud” maale viia.

Miks lugeda:

  • tahad midagi aktuaalset põgenike kohta, mis poleks euroopalikult poliitkorrektne
  • vajad ilma kangelasteta raamatut
  • elad Eesti väikelinnas ja tahad mängida maailma-bingot: vaata, kui palju paralleele sa oma depressiivse väikelinna ja Santa Rita vahele tõmmata saad. Üllatusmomendid on garanteeritud!
  • lugeda kannatab eriti hästi siis, kui eksmehe peatükid vahele jätad
  • tahad lugeda noore, vihase mehe proosat

Miks mitte lugeda:

  • tahad midagi kerget, positiivset ja helget – siis pole “Põletatud” kindlasti mitte sinu raamat
  • sulle ei meeldi etteaimatavad süžeeliinid

Liivamaffia

Sul on ilus rand. Erarand. Kena liivaga ja puha. Öhtul istud veel, öllepudel käes, ja naudid päikeseloojangut. Öösel kuuled rannas miskit rabelemist. Hommikuks pole rannas liivast teragi järele jäänud – paljas kivi/muda vaatab vastu.

Umbes sellised lood leiavad maailmas aset pärast seda, kui araablased otsustasid “The World”-nimelise tehissaarekompleksi luua. Tavaliselt kasutatakse selleks merepöhjas leiduvat liiva, mida siis suurte pumpadega üles pumbatakse, aga tundub, et liiv on seal otsakorral. Loogika ütleb, et araablastel ju liiva küll – aga ei, körberahaval on käsil ajaloo suurim liivakriis. Körbeliiv ei sobivat ehituseks – terad olevat pehmed ja ümarad. (Suurepärane materjal päikesepaneelide koostisosade jaoks.)

Liivanappus kummitab nähtavasti kogu maailma. Indias peetakse liivamaffiat riigi üheks hullemaks maffiaks. Hiina jögedel söidavad pumpadega laevakesed ja imevad veekogude pöhjast seda kallist materjali. Rahvastiku kasv ja sellega kaasnev ehitusbuum tähendab seda, et pea igal aastal vajatakse miljardeid tonne rohkem liiva kui eelmisel (hetkel on see number UN hinnangute kohaselt umbes 40 miljardi tonni juures). Ebaseaduslik liivakaevandamine on köikjal au sees: näiteks on Barcelona kuulsast 2,9 kilomeetri pikkusest rannast järgi vaid napid 500 meetrit. Mööda maailmamerd söidavad illegaalsed liivakonteinerid –liivapiraadid.

Mis siis sellest, vöiks möelda – vötame rannaliiva ehituseks ja randa viime aga körbeliiva asemele. Kuid loodusel on siin teised plaanid: importliiv-importrand pole teab mis püsiv ja piisab vaid ühest ilusast tormist, et 30% randa jälle lännu oleks.